The Wrestler

Ootasin filmilt palju ja ei pidanud pettuma. Midagi pole öelda, tegu on super filmiga! Korralik meestekas. Karm ja aus. Sarnaneb Rocky viimase filmiga mingil määral. "Maadleja" sisu on küll palju tugevam.

Film räägib endisest kuulsast maadlejast nimega Randy Robinson ehk lihtsalt Ram. Mees elab haagisvagunis, mille üüri suudab ta vaevu maksta. Tal on küll juhutööotsi, kuid erilist raha mehel pole. Hing ihkab ikka maadluse järele. Vaatamata mitte just kõige paremale tervisele, tegeleb Ram suhteliselt ohtliku spordialaga edasi. Maadlusring on koht, kuhu Randy kuulub. Seal on ta tegija. Seal saab ta kuulda, kuidas vaimustuses publik karjub tema nime. Selles ringis tunneb Ram ennast hästi. Lisaks maadlusele, on Randy südames koht ka kahele erilisele naisele (väga tugevad rollisooritused Marisa Tomei ja Evan Rachel Wood poolt!). Saab näha ka Rami inimlikumat poolt. Loomulikult ei taha ju keegi üksildane olla. Nii peab jälle võitlema - naiste pärast. Ütleb ju üks tsitaatki: "Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!". Võib järeldada, et see ongi Rami elu põhimõte.

Huvitav oli teada saada, mismoodi see Ameerika (show)maadlus ehk wrestling ikkagi toimib, mis sünnib telgitagustes. Ja kõik see on väga reaalselt kujutatud, kogu see valu ja veri võistlusringis, aga ka matšideks valmistumine (eelnvad kokkulepped). Muide kõik maadlusstseenid olid filmitud päriselt toimunud võitsluse raames. Erinevate matšide vahel võttis Aronofsky ja tema tiim kohad sisse ja hakati stseeni filmima. Nii oli olemas reaalne võistlussaal ja ka publik. Vahepeal siis toimus võistlusmatš ja siis filmi tegemine, siis jälle võistlus jne.

Filmis on ka mõnusat huumorit. Alati on hea, kui tõsisemat sorti draamas tehakse ka nalja. Eriti lahe oli see koht, kuidas näidata Ram'i esimest minemist tööle lihaletti. Seda oli kujutatud nagu võitlusringi minemist. Üldse oli päris koomiline see, kuidas sportlasest mehemürakas liha jagas.

Mickey Rourke sobib oma rolli ideaalselt. Ta on nii usutav. Muide algselt sooviti peategelast mängima Nicolas Cage'i. Rourke aga teeb oma rollis sama head tööd, kui Daniel Day-Lewis Daniel Plainview'na või Forest Whitaker Idi Aminina. Peaks olema arusaadav, kuhu poole ma tüürin rääkides viimaste aastate oscarite võitjatest. See oleks väga ülekohtune, kui Rourke ei saaks nominatsiooni. Ma olen suht kindel, et saab. Akadeemia auhinna võitmine on juba teine teema. Selles ma väga kindel ei ole, kuigi ise tahaks. Räägitakse, et Sean Penn on peamine favoriit. Eks näis.

"The Wrestler" on üldse edukas auhindade saamisel. Võideti ju Veneetsia filmifestival peaauhind ja nüüd kandideeritakse kolmele Kuldgloobusele, mida võib pidada oscarite järel tähtsuselt järgmiseks tunnuseks filmimaailmas. Rourke sai muidugi nominatsiooni parima draama meespeaosa, Marisa Tomei igati teenitult parima naiskõrvalosa kategoorias ja lisaks veel võib tulla parima laulu auhind. Kahjuks aga parima draamafilmi kategoorias ei kandideerita.

Selle filmi puhul ei saa ei üle ega ümber taustamuusikast. See on just minu maitse järele. Taustamuusikaks väga hea 80-ndate rock (Guns N' Roses, AC/DC, Accept jne). Tipphetkeks võib lugeda lõpus olnud Guns N' Rosese lugu "Sweet Child Of Mine". See sobis oma stseeni ülihästi. Väga hea on ka spetsiaaalselt filmile kirjutatud Bruce Springsteeni "The Wrestler". Seejuures Springsteen tegi seda tasuta. Ta lihtsalt tahtis filmile kaasa aidata ja pealegi on ta Rourke'i fänn.



"The Wrestler" on üks selle aasta parimaid filme. Peaks jaanuari teises pooles ka kinodes regulaarselt linastuma hakkama. Kindlasti lähen ka teist korda vaatama. Tegu on sellise filmiga, mis tundub iga nurga alt vaadates nii kuradi hea!
9/10

Soovide puu

Mina kuulsin sellest linateosest esimest korda alles käesoleva nädala alguses, kui uurisin Coca-Cola Plaza uut kava. Olin juba kõik eelmised 3 selle aasta Eesti filmi kinos ära vaadanud ja ilma pikema mõtlemiseta otsustasin ka 4. ära kaeda. Kuna mul on kombeks kindlate kinno minemist põhjustavate filmide puhul eirata igast infot selle sisu kohta, ei teadnud ma põhimõtteliselt "Soovide puust" mitte mõhkugi. Ausalt öeldes ei oodanud enne linastumist filmilt midagi. Isegi pigem olid eelarvamused, et tulemus võib olla päris kehv. Tuli välja hoopis, et sain meeldiva üllatuse osaliseks.

"Soovide puu" valmis mängufilmi kohta küll väga kiirelt ja odavalt. Alles vähem kui 3 kuud tagasi algasid ju võtted. Eelarve oli vaid 1,8 miljonit krooni. Nii võib jädab petlik mulje nagu tegu oleks pigem telefilmiga. Vaatamata kõigele on tulemus täitsa hea.

Eriti just sisu koha pealt. Igavust ei pidanud tundma kordagi - juba puhtalt see on väga hea näitaja. Lühidlat öeldes, räägib film maalt linna kolinud noorest naisest nimega Liina. Ei ole kerge kohaneda uue eluga. Normaalse töö leidmine pole ka lihtne. Soov leida õnne paneb Liina pingutama. Sisu on tõesti hea. Nalja sai rohkem kui enamuses Hollywoodi kassahittidest komöödiates. Sisu puhul mulle meeldis eriti see ehedus, kuidas elu oli kujutatud. Samal ajal oli lugu vürtsitatud pidevalt, vahel küll kergelt liialdavate, humoorikate situatsioonidega. Tegelt žanri poolest peakski olema tegu komöödiaga. Siiski näidatakse ka elu valu ja raskusi. Kohati paneb ikka mõtlema küll meie eluolu üle. Sisukas film!

Samuti näitlejatöödega võib enam-vähem rahule jääda. Oma filmidebüüdi teinud noor näitlejanna Elina Pähklimägi jättis hea mulje. Pealegi on ta väga armas ja seksikas! Oli palju häid ja lahedaid pisirolle. Näiteks Raimo Passi mängitud veider majaelanik või Kristjan Sarve mängitud poetööline (maskott). Muidugi eriti lahe tüüp oli see poe turvamees (Ago Soots), kes püüdis püüdis peategelasele päris koomilisel moel külge lüüa.

Tegelt pildi kvaliteedi üle võib natuke nuriseda. Mõnes kohas oli teravusega probleeme. Aga polnud hullu. Üldkokkuvõttes see sisuliselt ei häirinudki. Enamus ajast oli pilt siiski suhteliselt normaalne. Kaameratöö kohta ei ütleks ühtegi halba sõna. Igati vinks-vonks.

Huvitav fakt seoses seansiga, mil viibisin: film algas täiesti õigel ajal ja enne seda ei näidatud mitte ühtegi treilerit ega reklaami. Sellist asja polnud minu kogemuste põhjal küll Plazas juhtunud. Tavaliselt ma arvestan nii, et 5 minutit peale algusaega saali astuda on täiesti OK, sest enamasti algavad filmid kuskil 10 minti hiljem. Hea, et ma seekord astusin saali enne õiget aega.

"Soovide puu" on tõeliselt lahe Eesti filmike. Hea töö, Liina Paakspuu! Mulle andis küll see linateos hea elamuse. Minge vaatama!
7/10

Lõppkokkuvõte PÖFFist

Kõigepealt jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ehk jagan väheke oma muljeid ülejäänud 10-st põhiprogrammi filmist.

Kolme viisasta miestä (Kolm tarka meest)

Soomlased ikka oskavad filme teha. Hea huumoriga vürtsitatud psühholoogiline draama. See karaoke baari töötaja oli lahe sell. Peategelasteks on aga 3 sõpra, kes saavad kokku ja lähevad baari lobisema. Nad otsustavad kõik südame pealt ära rääkida. Välja tuleb igast huvitavaid asju, kõigil on midagi suurt hinge peal. Päris head teksti panevad. Tänu ennast tühjaks rääkimisele, leiavad kõik elule uue mõtte. Haarav film.
8/10

Muha (Kärbes)

Ehe film vene külaelust. Südamlik ja soe lähenemine. Iseenest kurb film, aga vaadatud läbi huumori prisma. Korralikud näitlejatööd. Sisu on hea, suhteliselt hoogne. Igav ei hakanud. Vaatamata kõigle jäi midagi ikkagi puudu, et vaimustusse oleksin sattunud.
6/10

Hunger (Nälg)

Ilmselt kõige raskem film PÖFFil, võibolla isegi liiga raske. Film on väga valusalt tõetruu, kindlasti ei sobi nõrganärvilistele ja õrnahinglistele. Mulle meeldis see, kui naturalistlikkult ja küllaltki detailselt oli vanglaelu kujutatud. Linateos on iseenest hästi tehtud. Kaameratöö on äärmiselt kena. Võimas film.
7,5/10

L' Heure d'ete (Suvetunnid)

Ilmetu sisuga draama. Üllatav, et nii nõrk film valiti võistlusprogrammi EurAsia. Filmis on liiga vähe intriigi. Ainus intriig seisneb selles, et kumb on olulisem, kas raha või emotsionaalsed mälestused. See selgub ka suht kiiresti. Midagi erilist ei toimu, üldmulje on igav. Vähemalt suurtele kunstihuvilistele peaks meeldima ;).
3/10

Snijeg (Lumi)

Natuke liiga aeglane film. Minu jaoks oli pinget liiga vähe. Muidu igati vaadatav. Laiendas silmaringi. Rohkem nagu kunstilise väärtusega. Minu maitset arvestades on tulemus keskpärane.
5,5/10

Adoration (Jumaldamine)

Suhteliselt keskpärane draama. Omapärane film. Ei oskagi midagi eriti kommenteerida.
5,5/10

Mozart Town (Mozarti linn)

Omamoodi kurb, aga ka vaimukas film. Need 2 röövlit olid väga naljakad kogu oma atribuutikaga ja väljanagemisega :D. Hea tulemus, kui arvestada üliväikest eelarvet - 15 000 EUR (natuke üle 200 000 kr). Muide see seanss, kus käisin, oli üldse kogu Euroopa esilinastuseks. Lavastaja oli ka kohal ja puha. Ta rääkis kui väheste vahenditega on film tehtud ja, et ta pidi oma auto maha müüma, et finantsi saada. Sisu üle väga ei kurda. kõik on arusaadav. Filmil on mõte täitsa olemas.
6,5/10

Perro Come Perro (Koer pureb koera)

Põnevusfilmi kohta liiga aeglane, palju tüütut passimist. Õnneks lõpptulemus oli huvitav ja mitte niivõrd etteaimatav. See kummaline mees, kes ajas oma Adelat taga, oli parim tegelane filmis, kuigi ta näitas oma nägu vaid ühes stseenis. Tema telefonikõned olid päris naljakad ja see lõpus toimunud vahejuhtum oli päris hea üllatus.
5,5/10

Chugyeogja (Tagaajaja)

Päris huvitav põnevik. Pinget oli, aga oleks võinud rohkem olla. Kaklused polnud küll võibolla kõige paremini lavastatud. Mõnusat musta huumorit oli ka. Enam-vähem OK thriller.
7/10

It's a Free World (See on vaba maailm)

Kui PÖFFil sai palju keskpäraseid ja ka mõningaid kehvasid linateoseid vaadatud, siis vähemalt lõppes normaalsega. Filmi peategelaseks on noor ema, kes on valinud endale närvilise töö. Ta on vahendajaks immigrantidest tööotsijatele, olles ise ka firma omanik. Vastutus on suur ja rahade kättesaamine keeruline. Kuidas aga hakkama saada pettustest tüdinud ja rahanäljas immigrantidega kui rahad ei taha laekuda? Asi läheb karmiks. Ei ole kerge toime tulla vihaste töölistega. Mind võlus see, kui realistlikult ja karmilt kujutati pingeist pungil situatsioone. Sisu on huvitav ja mõtlemapanev. Kiidan väga peategelast kehastanud Kierston Wareing'ut, kes tegi tõesti suurepärase rollisoorituse. Hea film.
7/10


KOKKUVÕTTEKS

Paraku läks nii, et ei jäänud väga rahule oma valikuga, aga midagi hullu ka polnud. Eks mul ole siuke omapärane maitse, mida pole kerge rahuldada. Vähemalt sai silmaringi laiendadatud. Õnnestus tutvuda teiste maade kultuuri ja üldse eluoluga rohkem. Geograafiliselt oli valik päris lai, esindatud olid sellised riigid: Soome, Norra, Venemaa, Saksamaa, Suurbritannia, Iirimaa, Belgia, Holland, Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Prantsusmaa, Lõuna-Korea, Kolumbia, Kandada, USA.

Kui eelmine aasta õnnestus valida 3 ülihead filmi ("Once", "2 Days in Paris", "This is England"), mis pääsesid ka minu aasta top 10-sse, siis see aasta oli siukseid filme üksainus, "The Wrestler" muidugi. Lisaks annaks hinnangu "väga hea" veel kolmele linateosele: "Blindness", "Frozen River" ja "Kolme viisasta miestä". Ma läksin meelega riskile, et võimalikult palju erinevaid filme näha. Mitme valiku puhul ma üldse ei süvenenud sellesse, millest film räägib, vaid tegi otsuse üksiku fakti põhjal. Näiteks "Genova" valisin sellepärast, et San Sebastiani festivalil võitis film parima režissööri auhinna, "Afterwardsi" sellepärast, et seal mängis väga kõva näitleja John Malkovich, kes alles hiljuti säras Coenite linateoses. Mõlemad filmid olid minu jaoks aga läbikukkunud. Hea meel on aga selle üle, et teist aastat järjest õnnestus mul valida võistlusprogrammi EurAsia võitja, milleks siis seekord oli teatavasti "Hunger". Olen sellise tulemusega rahul. Endale meeldis küll 9-st nähtud võistlusprogrammi filmist kõige rohkem soomlaste "Kolme viisasta miestä".

Tagantjärele tark olles mõtlen ikka, et miks seda või teist linateost ei valinud. Eelkõige on kahju, et nägemata jäi "Il Divo", "The Visitor", "Ballast" ja "Goodbye Solo". Õnneks jõuavad mitmed filmid ka tavakavva nagu "Vicky Cristina Barcelona", "Gomorra", "Happy-Go-Lucky", "Entre les murs" ("Seinte vahel") ja veel mõned. Muide PÖFFi lõpuks ületas minu selle aasta kinoseansside koguarv "maagilise" 100 piiri.

Lõpetuseks tahaks tänada Tiina Lokki suure vaeva nägemise eest korraldada ja läbi viia Pimedate Ööde Filmifestivali.

Vahekokkuvõte PÖFFist

10 päeva kestvast PÖFFi põhiprogrammist on pool läbi ja mul 20-st filmist täpselt pooled vaadatud. Mõtlesin teha väikse vahekokkuvõtte.

Frozen River (Külmunud jõgi)

Väga korralik draama. Väga hea sisu. Pakkus palju emotsioone. Põnevust ka oli. Meeldis kaameratöö. Filmi keskmes on kahe lapse ema, kes püüab väga raskes olukorras peret üleval pidada. Kohati muutub ta päris julmaks, et hakkama saada. Ei imesta, kui väga raske rolliga suurepäraselt toime tulnud Melissa Leo kandideerib oscarile. Hea idee oli "külmunud jõe" kui sümboli kasutamine loo sees. Mulle väga meeldivad sellised realistlikud ja valusalt ausad draamad.
8/10

Blindness (Pimedus)

Omapärane katastrooffilm. Hea tempoga müsteerium-põnevusdraama täis ootamatusi. Pakkus väga võimsa elamuse. Rohkem piltlikult väljendades ütleks suisa nii, et see linateos tõesti raputas mind või, et niitis jalust. Huvitav oli jälgida, milliseks inimesed muutuvad pimedaks jäädes ja karantiini sattudes: kuidas nad saavad üksteisega läbi, kuidas toitu jagavad, millised emotsioonid neid valdavad, kuidas üldse enda eest seisavad. Kohati muutus olukord päris räigeks. Mõnes inimeses väljendusid palju loomalikke omadusi. Sellises olukorras peab endaga tugevat võitlust pidama, et inimlikuks jääda. Pinge oli kogu aeg üleval. Kogu aeg ootasin põnevusega, et mis nüüd edasi juhtub. Oi, juhtus palju!
8,5/10

Genova
Südamlik draama. Paraku ei pugenud hinge. Teema iseenest ju oli täiesti olemas ja näitlejad (nt Colin Firth) ka head, aga lavastajatöö oli kuidagi lahja ja sisu natuke liiga üksluine. Lõpptulemusena ei pakkunud see film erilist pinget.
4/10

Svetat e goljam i spasenie debne otvsjakade (Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga)

Tore film. Tõstis tuju. Andis ka mõtlemisainet. Samas midagi erilist ka ei pakkunud. Päris omapärane idee niimoodi läbi lauamängu backgammoni reeglite lahti seletada elus toimuvat. Lõpus olnud viimane täringuvise oli hästi välja mõeldud.
6/10

The Wrestler (Maadleja)

Väga kõva film. Tugev sisu. Korralik meestekas. Kuna varsti teen sellest linateosest eraldi kirjutise, siis ei hakka hetkel pikemalt kirjutama.
9/10

Aanrijding in Moscou [Moskva, Belgia]

Nüüd tean, et Belgias asub linn nimega Moskva. Tiina Lokk käis ise filmi sissejuhatamas ja ütles, et tegu on tõesti hea naistekaga. Nii see oligi. Minule noorele mehele ei pakkunud suurt midagi. Samas kindlasti ei ütleks, et tegu oleks kehva linateosega! Tegelt igav filmi ajal ei hakanud, natuke nalja sai ka. Soovitan soojalt kõigile naistele (pigem üle 30-aastastele).
5,5/10

Afterwards (Hiljem)

Lihtsalt igav ja jube aeglane film oli ja need kaks omadust kokku ei sobi kuidagi. Kogu see suremise temaatika ja selle käsitlus oli nii tobe. See liigne totrus ei pannud ka tegelasetele kaasa elama. John Malkovichist ka suurt kasu polnud, sest talle kirjutatud roll oli selline, kus hiilata ei saanud. Olen juba kuulnud ka mitmeid positiivseid arvamusi filmi kohta (vaata näiteks siit). Selle peale öeldakse: "Maitse üle ei vaielda". Tegelt mulle meeldib lugeda minu omast hoopis erinevaid arvamusi!
3,5/10

O'Horten

Festivali kodulehel on kirjas, et lavastaja on loonud surmtõsise komöödia, mis jääb kuhugi Aki Kaurismäki ja Monthy Pythoni vahepeale. See pani mind filmist huvituma. Lootsin, et äkki on peaaegu sama hea, kui eelmisel PÖFFil linastunud suurepärane Rootsi film "Teie, kes te elate", millest tegin isegi eraldi kirjutise. See lootus ei täitunud. Siiski ütleks, et "O'Horten" on omamoodi tore komöödia, aga ei midagi vapustavat. Ajaviitmiseks kõlbab.
5,5/10

Choke (Lämbumine)

Minu jaoks liiga veider linateos. Ei saanud päris paljudele asjadele pihta ja see muidugi segas kõvasti. Pidevalt filmi ajal mingis situatsioonis püüdsin tulutult välja mõelda, et mis nüüd siin täpsemalt toimuma peaks või, milleks selline tegevus vajalik on (pidevalt tuli mõtteisse lause "WTF"). Film ei tõmmanud üldse mind endaga kaasa. Teostus oli ka nagu ligadi-logadi või ma ei tea, kuidas seda paremini väljendada. Kindlasti on neid, kellele "Choke" väga meeldib. Tegelt minu viga seisneb selles, et ma olen lihtsalt liiga rumal sellise filmi jaoks. Positiivsena võiks välja tuua selle, et vähemalt nalja sai. Mõned topless naised olid ka päris kenad!
4/10

Lønsj (Külm lõuna)

Hea film. Huvitav sisu, kus kõik on jälgitav ja arusaadav. See kajaka teema oli väga hästi sobitatud erinevate tegelastega - väga huvitav lahendus. Näitlejatööd on head. Üldse korralikult tehtud film. Väga kõrget hinnet ma siiski ei pane, sest kohati muutus loo areng liiga aeglaseks. Midagi jäi nagu puudu. Vähemalt lõpus toimus midagi šokeerivat. See oli päris jõhker. Kes tahab teada, mis seal juhtus, peab filmi ise ära vaatama :D.
7/10

Selline oli minu arvamus seni nähtud filmidest. Kui kellegi arust ajasin mõnes kohas liigset jama, siis võite vabalt kommenteerida. Nagu ma juba ütlesin: "mulle meeldib lugeda enda omast hoopis erinevaid arvamusi". 10 filmi on siis veel ees:

• Kolm tarka meest
• Kärbes
• Nälg
• Suvetunnid
• Lumi
• Jumaldamine
• Mozarti linn
• Koer pureb koera
• Tagaajaja
• See on vaba maailm

November kinos

Jätkan traditsiooni teha kokkuvõte iga kuu alguses eelmise kuu kinoskäikudest. Novembris õnnestus käia kokku 13 kinoseanssil, millest 3 olid kordusvaatamised. Kokku 10-st uuest filmist 8 linastusid PÖFFi raames. Seda festivali külastan päris tihedalt. Näiteks kuu viimase 3-e päevaga sai vaadatud 7 filmi. Novembris kinos nähtud filmid olid sellised:

• Burn After Reading (9/10)*
  
• Max Payne (5,5/10)*
  
• Quantum of Solace (6,5/10)
  
• Caotica Ana (3,5/10)
  
• Quantum of Solace (6,5/10)*
  
• Skin (7/10)
  
• Frozen River (8/10)
  
• Blindness (8,5/10)
• Genova (4/10)
  
• Svetat e goljam i spasenie debne otvsjakade [Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga] (6/10)
  
• The Wrestler (9/10)
  
• Aanrijding in Moscou [Moskva, Belgia] (5/10)
  
• Afterwards (3,5/10)
  * eelnevalt nähtud film
  

Quantum of Solace oli üks minu aasta oodatuimaid filme. Paraku sain pettumuse osaliseks. Eks väga kõrge ootused ka segasid. Film muutus vahepeal liiga tavaliseks märuliks, kus põhiline on vaid action ja põnevusele liiga vähe tähelepanu pööratud. Olen nõus Soprano öelduga, et wow efekt jäi tulemata. Ometi hinne "6,5" pole paha, kuid selliselt filmilt oleks tahtnud enamat.
Caotica Ana on minu jaoks liiga kummaline ja kunstiline film. Kuigi kaunis peategelane Ana suutis oma iluga mind ära võluda, ei teinud seda aga film ise. Samas hea vaheldus Hollywoody toodangule. Vaatamata kehvale hindele, olen väga rahul, et käisin filmi vaatamas.


PÖFFil nähtud linateostest ei hakka praegu pikemalt kirjutama, kuna on plaanis teha nende kohta eraldi postitusi.

Detsembris on tähtsaimaks sündmuseks jätkuvad "pimedad ööd". Pärast festivali vaatan kindlasti ära "Happy-Go-Lucky" ja "Australia". Siis tahaks näha ka ulmekat "The Day the Earth Stood Still", kuigi olen üsna kindel, et midagi erilist see pole. See on selline film, mis sobib ainult kinos vaatamiseks ja kasutangi võimaluse ära. Hetkel ei oska rohkem midagi lubada, mida detsembris kinno kaema lähen. Põhiasi on muidugi PÖFF. Ahjaa, vastake ka polli küsimusele (vasakus ääres), kui see veel tegemata!

Skin

Selle aasta PÖFFi avalöögiks sai valitud noortefilmide programmis linastunud teos nimega "Skin", mida sai vaadatud vanas heas Kosmose suures saalis. Tegu on käesoleval aastal valminud Hollandi linateosega. Režissööriks on eestlaste jaoks vähe tuntud Hanro Smitsman, kelle jaoks oli see üldse esimeseks täispikaks mängufilmiks.

Filmi peategelaseks on nii umbes 17-aastane noormees nimega Frankie. Ta on suhteliselt tavaline keevavereline teismeline. Tema elu muutub aga kardinaalselt, kui ta ema jääb raskesti haigeks. Nooruki suhted isaga muutuvad väga halvaks. Frakiel on kõigest kõrini ning temast saab tõeline mässaja. Ta liitub noorte vägivalda armastavate neonatsidega. Frankie peab palju ebameeldivusi läbi elama.

"Skin" meenutab paljuski eelmise aasta PÖFFil noortefilmide seas olnud "This Is England'i", mis oli muide siis samuti mul festivali avalinastuseks. Mõlemis on kandvaks teemaks rassism. Mõlemad on väga realistlikud ja valusad draamad. Mõlemad on mõtlemapanevad ja lähevad hinge. Rassism on ikka haige asi. Milleks peab elus nii palju vägivalda olema? Võrreldes Inglismaa filmiga on "Skin" aga veel karmim ja vägivaldsem ning ei sisalda nii palju huumorit. Üldiselt on selle Hollandi linateose sisu on väga tugev. Mulle meeldib niisugune reaalsuse valus ja samas ka ilma igasuguse liialdusteta kujutamine. Huvitav on jälgida, kuidas raskes olukorras (näiteks vanglas) hakkama saadakse ja võideldakse. Igatahes sisukuse üle ei saa kurta.



Kui "This Is England" oli nii kõva film, et andsin tollele hindeks 9/10, siis "Skin'i" peab leppima poolteist punkti madalama skooriga. Lihtsalt ei ole tegu nii võimsa saavutusega.

7,5/10

PÖFFile!!!

PÖFF on minu jaoks üks aasta oodatuimaid sündmusi. Isegi töölt küsisin nädalakese puhkust. Hetkeseisuga olen 21 filmile piletid ostnud (eelmine aasta oli arvuks 15). Mind paelub peamiselt põhiprogramm. Ainult 1 film ei kuulu selle alla, milleks on "Just Film: Noortefilmid" raames linastuv "Skin". Just selle linateosega algab minu jaoks 2008 aasta PÖFF. Minu poolt välja valitud 21 filmi on järmised:

• Skin
  
• Külmunud jõgi
  
• Pimedus
  
• Genova
• Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga
• Maadleja
• Moskva, Belgia
• Hiljem
• O'Horten
• Lämbumine
• Külm lõuna
• Kolm tarka meest
• Kärbes
• Nälg
• Suvetunnid
• Lumi
• Jumaldamine
• Mozarti linn
• Koer pureb koera
• Tagaajaja
• See on vaba maailm

Kaalumisel on veel "Humboldti maa" ja "Külaline". Muidugi võiks vaadata ka igast muid asju, kuid liiale ka ei saa minna. Ise olen sellise kavaga rahul, päris huvitav on. Valiku tegemisel jälgisin ka linastukohti. Eelistatuim oli Coca-Cola Plaza saal 2, kus saab vaadatud 10 linateost, Sõpruses käin 6 korda ja ülejäänud 5 Kosmose suures saalis. Teatrites või Kumus ikka pole minu arust filmi vaatamiseks piisavalt korralikke tingimusi.

Lisaks linastuvad PÖFFil mitmed filmid, mida tahaks kindlasti näha, kuid kuna need linastuvad varsti nii kui nii kino tava kavas, siis festivali käigus ei hakka nende peale aega kulutama. Nendeks on näiteks "Vicky Cristina Barcelona" (Sõpruses 9. jaanuarist 2009) või "Happy-Go-Lucky" (Sõpruses 19. detsembrist 2008).

Head PÖFFi külastamist, filmisõbrad!

Okoober kinos

Oktoobris sai päris korralikult kinos käidud, kokku 9 korda. Peab tõdema, et oli päris mitmekülgne kuu: kavva kuulusid 2 Eesti (üks 1980. aasta oma) ja 1 Vene linateos, aasta parim komöödia, U2 3D-kontsert pluss veel igast Hollywoody staffi. Oktoobri kinoseansid koos hinnetega olid sellised:

• Righteous Kill (7/10)
  
• Eagle Eye (7,5/10)
• Burn After Reading (9/10)
• Detsembrikuumus (8/10)
• Max Payne(5,5/10)
• Admiral(5/10)
• U2 3D (7/10)
• Ideaalmaastik (6,5/10)
• In Bruges(6/10)

Kõige rohkem vaimustas mind "Burn After Reading", mis on tõeliselt vaimukas film. Minu jaoks aasta parim komöödia. Coenid ikka oskavad! Täpsemalt loe minu arvamusest siit.


"Righteous Kill" on suht normaalne kriminull, aga ei midagi vapustavat. Vanameistreid, De Nirot ja Pacinot, oli nauditav jälgida.
"Eagle Eye" on igati OK põnevik. Põnevust jagub. Sisu päris nii kõva ikka ei ole, et eriti kõrge hinne panna. Action on väga super. Suurepärane meelelahutus!
"Detsembrikuumus" tõestab, et Eestis osatakse häid filme teha. Hea meel on juba teise väga korraliku rolli järjest teinud näitleja Tambet Tuisk üle, keda kiitsin "Mina olin siin" eest kõvasti. Muidugi vanad tegijad nagu näiteks Juhan Ulfsak, Ain Lutsepp, Mait Malmsten ja eriti just Tõnu Kark esinesid tuntud headuses.
"Max Payne" on natuke liiga veider minu jaoks. Sisu on nõrgavõitu. Vähemalt action, mida leidus kahjuks liiga vähe, on tasemel. Kirjutasin sellest pikemalt siin.
"Admiral" ei pakkunud mulle erilist elamust. Kui sõjastseenid välja jätta, on tegu tõupuhta naistekaga. Film on tegelt hästi tehtud, aga pole lihtsalt minusugusele mõeldud.
"U2 3D" kinos nägemine andis väga huvitava kogemuse. Minu jaoks oli see esimene kord niimoodi kinos 3D-filmi koos spets prillidega vaadata. Kahju, et ise U2 fänn pole, oleks kindlasti suure naudingu saanud. U2 on minu jaoks lihtsalt normaalne kuulatav bänd. Tegelt vägeva elamuse sain ikka. Soovitan kõigle!
"Ideaalmaastik" on tore Eesti filmike aastast 1980. See on kolmas mängufilm, mis projekti Eesti film 100 raames on digitaalselt taastatud. Pilt on tõesti puhas. Linateos ise täitsa vaadatav. Kukumägi ja Kark olid päris lahedad.
"In Bruges" pakkus mulle head meelelahutus, aga ei enamat. Colin Farrell tegi minu arust jälle suht hädise rollisoorituse nagu ka "Cassandra's Dream's".

Kuu jooksul sai muide ületatud kogu aasta lõikes mullune kinokülastuste tulemus, milleks oli 73. Hetkeseisuga on selle aasta koguarv tõusnud 75-ni. Detsembri lõpuks tuleb 100 suure tõenäosusega täis.

Novembris läheb aga ägedaks. 2 põhiasja minu jaoks on 007 ja PÖFF. Eelmine Bondi film oli väga kõva ja Daniel Craig tegi suurepärase esituse. "Quantum of Solace" kuulub aasta oodatuimate filmide hulka ja nüüd lõpuks saab seda ka näha. Novembris algab kinopidu ehk Pimedate Ööde Filmifestival. Minu jaoks väga suur sündmus, isegi nii suur, et võtan töölt ühe nädala puhkust. Plaanis vaadata kuskil 20 linateost, peaaegu kõik põhiprogrammi raames. Kui nüüd PÖFF ja Bond kõrvale jätta, on oodatuimaks filmiks Ridley Scotti "Body of Lies". Siis kaen veel korra ära aasta parimate edetabelis kõrget kohta omava "Burn After Reading'u". Kindlasti leidub novembris ka midagi muud vaatamisväärset.

Max Payne

Kes veel ei tea, siis "Max Payne" on arvutimängu alusel valminud ulmeline põnevusfilm. Peategelase Maxi pere hukatakse jõhkralt. Mees tahab loomulikult mõrvaritele kätte maksta ja nii algabki karm ja sünge sündmusterägastik, kus on palju mürglit ja tulistamist. Muide, ma ise ei teadnud sellest arvutimängust põhimõtteliselt mitte midagi (eriti ei huvita ka), nii et (segav) võrdlusmoment puudus. Ei huvita sellepärast, et ma lihtsalt ei raatsi oma aega kulutada arvutimängude peale.

Sisu on nõrga võitu, minu jaoks kuidagi liiga veider ja mitte väga põnev. See ulme teema ei olnud köitev. Aga kurat, action on väga tasemel! Kui mõni aeg tagasi kiitsin filmiveebi foorumis "Eagle Eye'd" selle asjaolu pärast, siis "Max Payne" on actioni osas isegi veel kõvem. Eriefektid ja samal ajal ka heli on sellisel tasemel, et siit peab tulema oscari nominatsioone mõnes tehnilises kategoorias. Teatud kohad pakkusid ikka sellise naudingu, et hoia ja keela. Väga hästi sobis sünge pilt, mis lõi siukse mõnusa sobiliku meeleolu. Eks see lisas ka rohkem pinget filmile, aga ikkagi oleks võinud põnevust rohkem olla. Visuaalsus on tõesti suurepärane. Kiidan siinkohal veel nii kunstniku- kui ka kaameratööd. Samas näitlejad ei mänginud piisavalt veenvalt, kui välja jätta Mark Wahlbergi. Mõtlen rohkem Mila Kunist ja räppar Ludacrist.




Mulle üldiselt ei meeldi eriti sedasorti sisuga filmid. Aga kui on palju häid külgi - super eriefektid, tasemel heli, nauditav visuaalne pilt - nagu "Max Payne" puhul, siis hea elamuse võib ikkagi saada, kuid ainult kinos. Kodus telerist ei viitsiks kindlasti filmi vaadata. Olen igati rahul, et see linateos sai kinos ära nähtud!

5,5/10

Burn After Reading

Kuna aasta üks parimaid filme sai nähtud, siis loomulikult pean sellest eraldi kirjutama. "Burn After Reading" on minu arust väga vaimukas film. Coenid ikka oskavad ja mitte vähe! Kui oscari toonud linateosega "No Country for Old Men" nad vaimustasid mind, siis see film on isegi veel kõvem. Mõtlesin, et pärast auhinnasadu äkki vennad ei suuda ennast piisavalt kokku võtta. Tuleb välja, et suutsid veel enamat. Super!

Film on jah tõsiselt naljakas. Huumor on tüüpiline Coenitele ehk siis, kuidas nüüd öeldagi, niisugune kiiksuga. See erineb selgelt tüüpilisest ajuvabadest Hollywoody hittkomöödiatest. Võin kihla vedada, et "Epic Movie'st" või "Meet the Spartansist" lugupidavatele inimestele ei paku see film midagi. "Burn After Reading" räägib pealt näha tavalistest inimestest, kelle elud pea peale pööratakse. Seda kõike näidadakse meile omapärasel muhedal moel.

Ma ei saa hästi aru neist, kes enne filmi nägememist vaatavad palju kordi treilereid, klippe ja arvustusi. Mina tegin seda pärast. Enne ei teadnud sisust mitte midagi, mitte ühtegi nalja. Tänu sellele sain kindlasti parema elamuse. Näiteks treilerist oleks teada saanud, kuidas Malcovich Bittile molli andis. Üldse oli minu arust parim stseen filmis John Malcovichi ja Brad Pitti vaheline sõnavahetus autos. See Malcovichi vihane sõnavalang ja Pitti reageering ning siis see lõugaandmine - naersin kõht kõveras.

Karakterid on väga värvikad ja tõeliselt hästi välja mängitud. Eriline lemmik oli George Clooney, kes on ennegi mänginud Coenite filmis - samuti suurepärases komöödias "O Brother, Where Art Thou?". Tema näoilmed ja lahedalt esitatud tekst on nii koomiline. Põhimõtteliselt samad sõnad kehtivad ka korraliku rolli teinud Brad Pitti kohta, kes varastab nii mõnegi stseeni. Väga tore oli üle kuradi pika aja näha taas Malkovichi. See mees särab täiega! Näitlejaannet on tal ikka rohkem kui rubla eest. Samuti särab Joel Coeniga tanu all olev Frances McDormand. Talle kohe sobib ideaalselt komöödias mängimine. Kui nüüd mainida veel sel aastal oscari võitnud Tilda Swintonit, siis tundub uskumatu, millise hulga tippnäitlejaid on Coenid oma filmi suutnud meelitada ja veel kandvatesse osadesse. Väiksematest rollidest on üks lahedamaid J.K. Simmonsi mängitud tegelane. Oi, see filmi lõpus olnud dialoog tema alluva CIA töötajaga, kus nad arutasid Osbourne Coxi juhtumit, on kuldaväärt. Jälle sai kõht kõveras naerdud.




Võibolla kiitsin äratüütamiseni palju filmi, aga asi on seda väärt. Ainus asi, mida ma kritiseerida võiks, on filmi pikkus: see headus oleks võinud rohkem kesta kui poolteist tundi. Igal juhul on tegu hetkeseisuga aasta parima komöödiaga.

9/10

September kinos

September oli üsna vaene kinokuu. Sain osa ainult 4-st filmist, millest 3 olid esilinastused minu jaoks ja vaid 2 uued äsja kinno jõudnud. See on minu kohta ikka nigel tulemus, sest siiamaani oli selle aasta väikseim arv 6. Nii palju tegemist on olnud, et pole isegi elu parimast kontserdist jõudnud veel pikemalt blogida. Anyway, septembri kinoseansid olid sellised:

• Mina olin siin (8,5/10)
  
• Funny Games U.S. (7/10)
• Dancer in the Dark (5,5/10)
• Mina olin siin (8,5/10)

"Mina olin siin" pakkus tõesti positiivse üllatuse mulle. Käisin seda isegi 2 korda vaatamas. Eestis ikka tehakse häid filme. Loe pikemalt minu arvamust siit.


"Funny Games U.S." on täitsa vaadatav põnevik. Pinget oli, igav ei hakanud. Normaalne.
"Dancer in the Dark" on päris hea sisuga, kui ainult neid muusikalisi numbreid poleks olnud, mis üldse ei meeldinud. Lisaks ei lähe mulle peale Lars von Trieri lavastamisstiil, missiis et kriitikud ülistavad. Film on tehtud 2000. aastal.

Tegelt plaanisin septembris veel igasugu linateoseid ära kaeda nagu näiteks "In Bruges" või "Righteous Kill" (praeguseks hetkeks nähtud), mis aga lükkusid edasi oktoobrisse. Sügise 2. kuu üks oodatuimaid filme on kindlasti meie oma "Detsembrikuumus". Siiski ei usu, et see midagi väga vapustavat on. Kuuldavasti pidavat vähemalt heli maailma tipptasemel olema. Väga oodatud on kindlasti Coenite komöödia "Burn After Reading". Oktoobris linastuvatest Hollywoody põnevikest - "Bangkok Dangerous", "Eagle Eye", "Max Payne" - peaks ka midagi ära vaatama. Siis veel komöödia "Pineapple Express" võib täitsa normaalne olla. Miks mitte ka digitaalselt taastatud "Ideaalmaastikku" kinos vaadata. Elagu Eesti film!

Mina olin siin

Eesti filmide buum on jälle käes. Augustis linastus "Taarka", nüüd septembris "Mina olin siin", järgmisel kuul tuleb suurejooneline "Detsembrikuumus". Ei tea, kas ka novembris linastub midagi. Kui "Taarka" ei pakkunud mulle suurt midagi, siis "Mina olin siin" on jalust rabavalt hea! Eesti film üllatas taas väga positiivselt. Kui eelmine aasta tegi "Sügisball" midagi nii enneolematut, et nimetasin selle läbi aegade parimaks Eesti linateoseks ning "Klass" osutus väga heaks, siis ka see aasta on päästetud.

"Mina olin siin" räägib 17-aastasest iseseisvat elu elavast poisist Rassist. Ta käib küll koolis, kuid et rahaliselt toime tulla, on ta valinud kuritegeliku tee. Mängu tulevad narkootikumid, peksmised, surm ja muu selline. Samas unistab Rass ülikooli minekust, oma perest ja armastusest. Linateos põhineb Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest". Ma pole juba viimase 8 aasta jooksul ühtegi ilukirjanduslikku raamatut lugenud, kuid selle teose vastu on küll suur huvi.

Filmi sisu on tõeliselt tugev. Tegu on äärmiselt ausa, elutruu ja vägagi karmi (põnevus)draamaga. Lugu on väga huvitav. Kogu aeg ootad põnevusega, mis nüüd juhtub ja edasi saab. Mitte kordagi ei tekkinud mul väikestki igavuse momenti. Pinge on kogu aeg üleval. Film on meeldivalt tempokas, mida saab väheste Eesti draamade kohta öelda. Müts maha stsenarist Ilmar Raagi ja lavastaja René Vilbre ees! Eriti meeldib mulle filmi puhul asjaolu, et see on väga realistlik ja karm. See pole kindlasti sobilik noorematele lastele. Kogu see vägivald, ropendamine, veri, aga ka seks ja armastus on nii ehe, ilma liialdusteta. Niisugune see elu juba on. Selline tegelikkuse aus ja tõepärane kujutamine on paeluv ja samas ka mõtlemapanev. Ei saa märkimata jätta, et väga hästi on õnnestunud seksistseen koos imekena Hele Kõrega. Seal ei käi mingi varajatud ninnunännutamine nagu tavaliselt kombeks. Ka see annab realistlikkusele palju juurde. Film on sisult küll väga halastamatult karm, kuid sisaldab lisaks boonusena ka head huumorit.

Hea meel on tõdeda, et eestlased oskavad näidelda. Peategelast mänginud Rasmus Kaljujärv jättis hea mulje. Super soorituse tegi aga Tambet Tuisk, kes mängis olulist kõrvalosa. Tegelase nimeks Olari, kes on eriti jõhker kuju, tõeline badass. Tuleb tunnistada, et tegu on üsnagi raske rolliga, aga Tuisk sellega suurepäraselt hakkama. See näib küll liialdusena, kuid minu arust võiks ta isegi kandideerida kõrvalosa oscarile. Jäädes realistiks, võib kindel olla, et seda ei juhtu. Teistest võiks veel esile tõsta Margus Prangelit (tuntud ka muide seriaalist "Brigaad 3"), kes oli Rassi venna Mõssa osatäitjaks. Lisaks pean veelkord mainima, et Hele Kõre on imekena!





"Mina olin siis" üllatas mind tõesti väga positiivselt. Mul on hea meel Eesti filmi üle.
9/10

August kinos

Augustis sain osa 6-st kinoseansist. Kuu alguses otsustasin veelkord Heath Ledgeri Jokeri ära kaeda. Üldse oli see juba 3. korraks, kuid praegu on soov juba 4. "The Dark Knight'i" nägemiseks. Kõik augusti kinoelamused koos hinnetega on aga järgmised:

• The Dark Knight (9/10) *
  
• Control (8/10)
• Joy Division(7/10) - dokumentaal
• Taarka (4/10)
• Tropic Thunder (6/10)
• WALL-E (6/10)
  * eelnevalt nähtud film

Nagu näha oli valik tõeliselt kirev: actionpõnevik + muusikadraama + dokumentaal + Eesti film + Hollywoodi kassahittkomöödia + animatsioon. Kusjuures augustis oli jaotus USA ja Euroopa toodangu vahel võrdne 3:3.

Uutest fimidest tegi selgelt teistele silmad ette "Control". Järjekordne korralik draama muusikute elust. Luubi all on legendaarne post-punk ansambel Joy Division. Huvitav on jälgida, kuidas mingi bänd üritab läbi lüüa, kuidas arenetetakse ja saavutatakse tähelepanu. Kahju ainult, et seda suhteliselt vähe kajastati, sest film keskendub põhiliselt varalahkunud Joy Divisioni laulja Ian Curtise eluloole. "Control" on ehk natuke liiga depressiivne ja minu jaoks veidi liiga kunstiline linateos, sellepärast ei saanud ka paremat hinnet kui 8.


"Joy Division" on siis dokumetnaal sellenimelisest bändist. Kuna vastav mängufilm oli äsja nähtud ja tekkis väige huvi muusikagrupi ja selle omanäolise liidri Ian Curtise vastu. Oli päris huvitav. Üldiselt ei tule palju ette dokumentaalfilmide vaatamist kinos (eelmine aasta isegi 2 korda).
"Taarka" on järjekordne uus Eesti fim. Paraku mulle ei avaldanud see linateos erilist muljet. Natuke igav, natuke liiga ümber nurga tehtud, ei pakkunud pinget. Ütleme nii, et ei ole lihtsalt minu film.
"Tropic Thunder" on üldjoontes tavaline Hollywoodi kassahitist komöödia. Sai küll naerdud, aga mitte nii palju kui oleks tahtnud. Ei midagi vapustavat, kuid täeisti vaadatav film.
"WALL-E" on tore kogupere animatsioon. Pean siiski tõdema, et ei ole selle žanri filmide fänn. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

Nii, aga mis siis septembris huvitavat tuleb? Üheks oodatuimaks filmiks on "In Bruges", kuigi ma pole vähimalgi määral Colin Farrelli talendi austaja. Ootan seda linateost tänu mitmetele väga kiitvatele hinnangutele. Kindlasti kaen ära ka Hellboy 2. osa. See ei tohiks küll olla minu teetass, kuid lihtsalt nii paljud on soovitanud. Septembris linastub jälle uus Eesti film "Mina olin siin". Tundub suhteliselt OK olevat ja ei jää nägemata ka seegi. Mis siis veel? Kui Robert De Niro ja Al Pacino mängivad ühes filmis, tuleb see ära vaadata! Jutt käib siis "Righteous Kill'ist". Teistest linateostest on ehk huvipakkuvamad "Step Brothers" ja "Funny Games U.S.". Võibolla leian aega ka, et "The Dark Knight" veel üks (kokku 4.) kord kinos ära näha. Kõik kinoealmused aga kahvatuvad Queen + Paul Rodgersi Riia kontserti kõrval, mis on kahtluseta septembri tähtsaim sündmus.

WALL·E

Igal aastal käin kinos vaatamas ka mõnd, tavaliselt 2, animatsiooni. Viimased valikud on olnud sellised: "Kung Fu Panda", "Happy Feet", "The Simpsons Movie", "Over the Hedge". Neist ainukesena on väga meeldinud Simpsonid, mis on ikka tõeliselt vaimukas. Kui Filmimöla tiim ja Soprano "WALL·E't" kõvasti kiitsid, tekkis ka mul väga suur huvi. Niisiis otsustasin, et aasta teiseks ja vist ka viimaseks anima-elamuseks kinos peab olema just seesamune film.

See animatsioon jutustab loo üksikust robotist nimega WALL·E, kes unistab kaaslasest, keda armastada. Jah, tegu on tundeid omava robotiga. Nagu arvata võib, kohtabki ta oma elu armastust. Aga olukord pole sugugi nii lihtne ja roosiline. Et teise südant võita, peab peategelane igast seiklusi läbi elama. Kogu see lugu peaks olema ju südamlik ja panema peategelaste vahelisele suhtearengule kaasa elama, seda enamuse jaoks. Kuid paraku minu hinge see ei puudutanud niivõrd. Ma ei saa midagi teha, aga ei mulle ei paku pinget kahe masina vaheline väga naiivne ja ulmeline armastuslugu. Mitmes kohas hakkas mul igav. Samas sai õnneks ka üks jagu nalja, eriti just alguses olevas dialoogivabas osas. WALL·E on küll iseenesest väga armas ja tore tegelane. Tema tegutsemist on väga lahe jälgida (oh, seda uudishimulikkust). Siiski üldjoontes jäi filmi sisu minu jaoks kuidagi liiga naiivseks ja lapsikuks.

"WALL·E" kõige parimaks küljeks on pilt. Uskumatu, kui detailselt on kõik välja joonistatud. Seda Pixari tüübid juba oskavad! Visuaalne külg on ikka tõesti super. Vahepeal jälgid suu ammuli kogu seda Pixari maagiliselt joonistatud maailma. Kõike seda peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema (mitte väiksest arvuti kuvarist).



Olen jõudnud järeldusele, et kogupere animatsioonid ei ole mulle mõeldud. Paraku pean nii ütlema ka "WALL-E" kohta, kuigi sel linateosel on ka palju häid külgi. Olles kuulanud/lugenud mitmeid ülevaateid ja arvamusi, mis kõik on olnud väga kiitvad, on tegelt väga kahju, et film ei vaimustanud mind nii eriti. Ma usun, et kui mul endal oleks väikesed lapsed, vaataks kindlasti hoopis teise pilguga selliseid multikaid. Tegelt on "WALL-E" väga hea film. Olen üle 50% kindel, et parima animatsiooni oscar on tulemas. Lihtsalt viga on minus, et ei oska seda suurt hinnata, viga ei ole filmis.
6/10