laupäev, 11. detsember 2010

Räägiks veelkord PÖFFist


Jätkaks siis tänavusel PÖFFil nähtud linateoste, mida kokku kogunes 16, ülevaatega. Vahekokkuvõttes kirjutasin esimesest 8-st filmis ja nüüd siis ülejäänud 8-st.

  • Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men)
Võimas teos, kuigi küllaltki rahulik (kui lõpuosa välja arvata). See on film põhimõttetele truuks jäämisest ja ühtehoidmisest. See on õige väärtfilm, kui ainult ei näidataks seda suurel ekraanil DVD pealt nagu paraku juhtus seansil, kus viibisin. Filmilindid ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Linastus toimus veel Solaris Kino suurimalt ekraanilt, kus DVD pilt oli eriti ebakvaliteetne ehk udune. Ah, tegelt kannatas kuidagi ära vaadata ja sain tõestust, et filmi võib paigutada kategooriasse kvaliteetkino. "Inimestest ja jumalatest" peaks ateistidele meeldima, kuna tõestab, et Jumal ei ole kõikvõimas.
7,5/10

  • Päris koopia (Certified Copy)
Mulle meeldis! Äärmiselt intelligentne film, aga mitte liiga. Tegelaste suust tuli palju häid mõtteteri. Mulle meeldis rohkem küll mehe arvamus. Huumor oli maitsekas ja üsnagi teravmeelne. Abielupaari teesklemine oli hea lüke. Mingi hetk hakkasin juba uskuma, et ongi abielus. Äkki olidki? Jättis vähe sürri mulje. Eks filmi üks põhiteemasid oligi ju koopia (teeskluse) ja originaali (tõelisuse) võrdlus. "Päris koopia" on kahtlemata kvaliteetfilm. Lavastus on tasemel ja näitlejatööd tõeliselt proffesionaalsed. Juliette Binoche oli muidugi eriti võrratu.
8/10

  • Jõuluks koju (Home for Christmas)
Tahaks rohkem taolisi linateoseid! Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju tegelaste liine, mis osaliselt ka põimuvad (umbes nagu "Sügisballis" või Paul Haggise "Crashis"). Film on kohati tore ja vaimukas, kohati aga kurblooline. Mulle läks tegelaste saatus korda. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga. Jagab koos "Dog Poundiga" parima filmi tiitlit tänavusel PÖFFil.
9/10

  • Meie elu (Our Life)
Lugu mehest, kelle elus juhtub äärmiselt traagiline sündmus. Mõni oleks lihtsalt alla andnud sellises situatsioonis. Mind paelus mehe psüühiline tugevus ja tema lähedaste tugi. Peategelast mänginud Elio Germano kandis igati hästi oma rolli välja. Hästi tehtud draama.
7/10

  • Eluaur (Steam of Life)
Suurepärane teos meie põhjanaabritelt! Mehed istuvad saunas ja räägivad oma saatusest. On palju kurbi lugusid, aga sekka ka mõni positiivsem. Räägitakse ära kõige valusamad asjad, mis hinge peal. Tunnistan, et paar korda õnnestus silmad vesiseks saada. Äärmiselt siiras ja liigutav dokumentaalfilm, kus puudutatakse palju õrnasid teemasid. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli muidugi tegija!
8,5/10

  • Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes)
Ma küll ei ütleks, et see Argentiina linateos oleks väärinud parima võõrkeelse filmi oscarit. Hanekese "The White Ribbon" on iga nurga alt vaadates selgelt parem! Siin filmis on üks häirivalt ebaloogiline asjaolu. Nimelt peategelane Benjamín armastab kohutavalt üht naist ja naine teda, kuid ilma erilise põhjenduseta läheb mees armastatu juurest ära. Tänu sellele ebaloogilisusele ei tekitanud (rumala) mehe meenutused kunagisest armastusest mingeid emotsioone. Samas oli see väga oluline teema. Filmi teostus ka ei olnud väga hea - kuidagi kergelt ligadi-logadi mulje jättis. Muidu suht normaalne film. Mõrvamüsteerium oli täitsa huvitav.
6/10

  • Undiin (Ondine)
Lavastajaks on küll palju auhindu võitnud Neil Jordan, kuid minu jaoks jäi just "Ondine" 14. PÖFFi nõrgimaks filmiks nende hulgast, mida vaatamas käisin. Vähe liiga naistekas oli. Pealegi mulle siuksed pooleldi muinasjutustiilis filmid ei lähe peale. Dialoog ka kõige parem polnud. Kui midagi kiita, siis naispeaosalise (Alicja Bachleda) kena välimust. Lisaks ilus loodus tekitas soovi Iirimaad külastada. Lavastus oli ka iseenesest hästi tehtud, aga sisu ei paelunud suurt.
5/10

  • Tapmise põhiolemus (Essential Killing)
Täitsa OK lõpp PÖFFile. Mida kõike ei pea tegema elujanus mees, kes peab põgenema kümnete sõdurite eest! Tissi-episood oli võibolla väheke ülepingutatud, aga see tekitas vähemalt vaatajates elevust ja tõi ka võibolla muige näole. Filmi pildikeel on suurepärane, nii et tasub vaadata!
7/10


KOKKUVÕTTEKS
Kokku vaatasin ära 16 filmi, neist 9 Solaris Kinos, 3 Artises, 2 Coca-Cola Plazas, 1 Sõpruses ja 1 Kosmoses. Üldtasemega jäin rahule. Ühtegi halba linateost ei sattunud nägema - kõige nõrgem elamus ("Ondine") oli väärt hinnet 5/10. Samas superfilmi, millele oleksin maksimumhinde (10/10) andnud, ei olnud, erinevalt eelmisest kolmest aastast (2009: "Enter the Void", 2008: "The Wrestler", 2007: "Once"). Lõpetuseks kriban siia veel 14. PÖFFi top 5.

1. - 2. Koerapuur (Dog Pound)
1. - 2. Jõuluks koju (Home for Christmas)
3. Eluaur (Steam of Life)
4. Taevariik (In a Better World)
5. Päris koopia (Certified Copy)


kolmapäev, 8. detsember 2010

November kinos


Vahepeal oli nii palju tegemist, et novembri kokkuvõtte tegemine jäi soiku. Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 14 filmi, neist 8 küll PÖFFi raames. Kuna PÖFFil nähtud teostest juba kirjutasin, siis nüüd kribaks veel ülejäänud 6 kohta midagi.

  • The Town (7/10)
    Hea film, Ben Afflecki poolt hästi lavastatud. Pakkus pinget ja meelelahutust. Silmailu oli ka. Naispeategelast mäninud Rebecca Hall on ju megaseksikas. Muidugi Jeremy Renner paistis silma - kõva näitleja. Kui nüüd natuke vinguda ka, siis võiks välja tuua liigse tavalisuse. Üllatusmomendid sisuliselt puudusid. Muidu igati hea linateos nagu ma juba ütlesin.
  • En ganske snill mann ("Üks üsna leebe mees") (6/10)
    Muhe Norra komöödia. Paraku jäi natuke puudu, et vaimustuses oleksin - ei oskagi öelda, mis. Film on tegelt vaimukas! Peaotegelast mänginud Stellan Skarsgård oli kahtlemata suurepärane.
  • The Social Network (9/10)
    Vaatasin 2. korda aasta üht parimat linateost. Nautisin seekord filmi isegi natuke rohkem. Kirjutasin teosest oktoobri kokkuvõttes ja ei hakka ennast praegu kordama.
  • I'm Still Here (8/10)
    Ma ei tea küll, kui palju selles dokumentaali stiilis tehtud filmis oli lavastatatud, aga päris pull oli. Teos mõjus pooleldi komöödiana ja pooleldi draamana. Lugu oli täitsa kompaktne ja selgepiiriline. Eneseiroonia oli hästi välja mängitud. Põhiline, mis naerma ajas, oli see kui tõsimeelselt ja järjekindlalt üritas Joaquin Phoenix läbi lüüa alal, mida ta ei valda. Tema räppimine oli ikka hale küll. Draamana mõjus aga mehe allakäigu tõsises ja kurvas toonis kujutamine. Tegijad Affleck (Casey) ja Phoenix küll väitsid, et tegu oli lihtsalt jandiga, aga võibolla soovis Joaquin lihtsalt enda mandumist ja lolliks tegemist välja vabandada. Ma ikkagi usun, et Phoenix tahtis pressi lihtsalt lollitada, et mis nad on nii kõmuhuvilised ja tuhnivad teiste eraeludes. See ninanips õnnestus tal hästi!
  • Red (4/10)
    John Malkovich varastas filmi. Ta lihtsalt oskab olla nii koomiline, isegi siis, kui ta suurt midagi ei tee. Puhtalt tema näoilmed on väga vaimukad. Tänu Malkovichile oli film suht-koht vaadatav. Äge vana, loodud mängima tegelast komöödiates! Muidu taoline film ei mõeldud minusuguse jaoks. Sisu oli lahja, aga sellised ju tegelt säärased Hollywoodi action-komöödiad ongi tavaliselt. Ses suhtes ei pettunud, kuna teadsin ette seda. Lihtsalt vahelduseks tahan tuvuda ka selliste ajuvabade linateostega.
  • Kelin (6,5/10)
    Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi täiesti dialoogivaba täispikka mängufilmi vaadanud. Siin filmis leidub hüüatusi, oigamisi, rituaalset pomisemisemist, aga sõnadega dialoog puudub. Iseenesest kena film. Kõik oli arusaadav, mis toimus. Alati pole sõnu vajagi. Visuaalselt on tegu õnnestumisega. Karge loodus pakub omamoodi vaatemängu. Sisu poole pealt jäi minu maitse jaoks kergelt tuimaks, kuid kindlasti ei nimetaks filmi igavaks või jamaks. Omad pingelised kohad olid ja minu üllatuseks ka mitu seksistseeni.

teisipäev, 30. november 2010

Vahekokkuvõtte PÖFFist


Mul pooled filmid (8/16) vaadatud. On olnud nii häid elamusi kui ka keskpäraseid. Halbu filme pole siiani õnneks minu valikusse sattunud. Nüüd olekski paras aeg teha väike vahekokkuvõtte nähtud linateostest.

  • Koerapuur (Dog Pound)
Tänavune PÖFF sai korraliku avapaugu antud teose näol siis. Film on naturalistlik ja brutaalne. Polnud liigset ilustamist ega moonutamist. Tegelaskujud, eriti peaosalised, olid väga hästi välja mängitud. Polnud raske kaasa elada neile ja nende probleemidele. Vägivalda näidatakse küll palju, aga samas mõõdukalt ehk nii nagu need asjad juba kord on. Kindlasti paneb "Dog Pound" meid mõtlema. Üldiselt peaks ju vangla kuidagigi inimest halvalt teelt eemale peletama. Sellisel kujul vast mitte. Kuidas saab siis pätte "parandada"? Lisaks vägivallale ja karmile situatsioonile, suudeti pakkuda ka väheke head huumorit, mis oli nagu kirsiks tordi peal. Ennekõike on ikkagi tegu põneva draamaga.
9/10

  • Mesi (Honey)
Kena rahulik film. Võitis Berlinalel Kuldkaru ja puha. Film annab väikese ülevaate Türgi mägiküla elust. Seal hoolitakse väga oma peredest ja jälgitakse hoolega tavasid. Olulisemaks teemaks võib pidada isa ja poja vahelist erilist sidet, mis peaks vaatajat puudutama. Armas film.
6,5/10

  • Mässav noorus (Youth in Revolt)
Hästi tehtud noortekomöödia, mitte liiga tüüpiline. Michael Cera särab oma rollis ja on hakkama saanud taas väga hea osatäitmisega. Võibolla ma olen liiga vana (28-aastane) sellise filmi jaoks, aga kõigile kooliealistele julgen soovitada küll!
6/10

  • Hapnik (Oxygen)
Valus teos. Põhiteemaks võib pidada elutahet. Kuidas edasi elada, kui tead, et nii kui nii palju aega ei ole enam jäänud? Küllaltki raske lugu paratamatusest ja lootusetusest. Filmis on ka helgeid hetki. Peategelased suudavad ka elu nautida. Ainult virelemisel pole ju mõtet. Mida sina teeksid, kui sul on elada jäänud nii umbes 10 aastat?
7/10

  • Õrn õelus (Sweet Evil)
Klassikaline lugu keelatud kirest - abielus olev vanamees armub alaealisse (15-aastasesse) tüdrukusse. Olukord muutub muidugi keeruliseks. Kuigi tüdruk pole niisama süütukene, tuleks ebameeldiva olukorra põhisüüdlseks pidada ikkagi kiimas vanameest. Filmis juhtub nii mõndagi ning lõpplahendus on suhteliselt ootamatu.
6/10

  • Kõigest Simon (Simple Simon)
Tore Rootsi filmike. See on pooleldi puhas komöödia, pooleldi tõsine draama. Minu maitse jaoks jäi kogu kompott ehk pisut liiga lapsikuks, aga üldiselt polnud viga. Peategelase, Aspergeri sündroomi põdeva noormehe, siirus ja järjekindlus oli lahedalt välja mängitud.
6/10

  • Tsiitsitajad (Silent Souls)
See film on äärmiselt poeetiline, minu maitse jaoks liialt. Millegipärast ei kutsunud esile erilisi emotsioone, kuigi oleks pidanud sellise kurva teema puhul. Tegu on küll ilusa ja ka mõtlemapaneva linateosega, kuid minu jaoks jäi kergelt igavaks. Samas kõik kriitikud kiidavad ja tegelikult ongi tegu väga hea filmiga! Arusaamatuks jääb aga see, miks film ei olnud mulle eriti mokkamööda.
5,5/10

  • Taevariik (In a Better World)
Korralik draama. Jällegi selline film, mis arutleb vägivalla kasutamisest pingeliste olukordade lahendamiseks. Mõnes olukorras võib tõesti rusikapoliitika kasutamine isegi rahustada situatsiioni (annad tüübile pasunasse ja ta jätab sind rahule). Enamjaolt ei saa lahendada vägivallaga probleeme, mida antud film üritabki tõestada. "Taevariik" on inimlik lugu ensekehtestamisest, aga ka andestuse otsimisest. Film kulgeb paraja tempoga ja on huvitav.
8/10

pühapäev, 21. november 2010

Pimedad ööd on kino aeg ehk PÖFF on saabunud!



Jällegi on käes pimedadate ööde ja PÖFF'i aeg. Ootan iga aasta huviga seda sündmust. Küll on mõnus pimedatel õhtutel kinosaalis istuda ja helendavalt ekraanilt filmikunsti sisse ahmida. Vaim vajab ka ju toitu! Tõsisemalt olen PÖFFi külastanud alates aastast 2007. Seega olen veel noor festivali fänn. Filmide põimik tundub iseenesest hea nagu ikka. Ole aga mees ja tee õiged valikud!

Mida siis vaadata? Mina olen suures osas oma valiku teinud, 16 piletit ostetud. Oma kava koostamine on küll jah aeganõudev, kuid samas ka huvitav tegevus. Eks ma siis imetlesin PÖFFi kataloogi, lugesin sisututvustusi ja vaatasin mõnd trailerit ning vaagisin ka teiste filmisõprate soovitusi. Hetkeseisuga hiljem meil kinodesse jõudvad linateosed kõrvaldasin kohe ära, et näha võimalikult palju erinevat. Üheks faktoriks valiku tegemisel oli ka eestikeelsete subtiitirite olemasolu. Saan küll inglise keelest hästi aru, kuid väike osa jääb ikkagi mõistmatuks ja see häirib. Loomulikult eestikeelse tõlke puudumine ei välista filmi vaatamist, aga paneb kaaluma küll. Väheke mõjutas valikut ka seansi toimumispaik. Teatris või KUMUs pigem ei vahiks filme. Samuti Kosmos ja Kinomaja pole just parimad kohad. Eelistatumad kinod on minu jaoks Artis ja Solaris Kino, eriti just helikvaliteedi pärast. Sõprus on ka armsaks saanud. Muidugi põhikriteeriumiks on ikka film ise ja kui meelepärasemad välja selekteeritud, tuleb vaid ajaliselt seansid kokku sobitada. Ma ei tea, kas 16 (võib küll veel suureneda vähe) on suur või väike arv, kuid mulle piisab. Milline oli siis minu valik?

  • Eluaur (Steam of Life) - Soome kino fookuses / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
  • Hapnik (Oxygen) - Panoraam / Just Film
  • Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men) - Inimõiguste eriprogramm / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
  • Jõuluks koju (Home for Christmas) - Põhja valgus
  • Koerapuur (Dog Pound) - Panoraam / Just Film
  • Kõigest Simon (Simple Simon) - Põhja valgus / Just Film
  • Meie elu (Our Life) - Panoraam / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
  • Mesi (Honey) - Semih Kaplanoglu - Yusufi triloogia / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
  • Mässav noorus (Youth in Revolt) - Just Film
  • Päris koopia (Certified Copy) - Võistlusprogramm EurAsia
  • Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes) - Panoraam / Euroopa Filmiauhinnad 2010 nominendid PÖFFil
  • Taevariik (In a Better World) - Võistlusprogramm EurAsia
  • Tapmise põhiolemus (Essential Killing) - Võistlusprogramm EurAsia / Screen International kriitikute valik
  • Tsiitsitajad (Silent Souls) - Võistlusprogramm EurAsia / Screen International kriitikute valik / Inimesed meie kõrval eriprogramm
  • Undiin (Ondine) - 14 valitud teost
  • Õrn õelus (Sweet Evil) - Panoraam

See nimekiri ei pruugi päris lõplik olla. Võimalik, et teen veel mõningaid vangerdusi. Eelmine aasta näiteks ostsin "Enter the Voidile" lisapileti teistkordseks nägemiseks ja jätsin sellega seoses ühe filmi, millele oli pilet ostetud, vaatamata.

Tooks veel välja filmid, mis pakuvad suurt huvi, kuid linastuvad ka pärast PÖFFi Eestis kinodes:

* The Killer Inside Me
* 127 Hours
* Submarino
* Mr. Nobody
* Winter's Bone
* Biutiful
* Somewhere
* Rare Exports: A Christmas Tale
* Polli päevikud


Mis siis muud, kui nautige võimalikult palju kinokunsti!

pühapäev, 7. november 2010

Oktoober kinos


Oktoobris jõudsin suhteliselt vähe - 6 korda - kinos käia. Kokku nägin vaid 3 uut täispikka mängufilmi. See-eest sai kaetud uusi Eesti lühifilme ja taasvaadatud kahte 2009. aastal meie kinodes jooksnud meistriteost. Asugem nüüd asja juurde!

  • Die Fremde (8,5/10)
    Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik. Õrnemal poolel on eriti karm elu selliste traditsioonidega rahva hulgas. Kui naine tuleb oma abikaasa juurest ära, et mitte elada õnnetut abielu ja taluda mehe vägivalda, siis ühiskond ikkagi mõistab selle täielikult hukka. Olgu naise olukord, kui kurb tahes, aga oma seadusliku abikaasa juurest ära tulla ei tohi - niisugune arusaam kehtib kohas (Türgis), kus filmi naipeategelane elab. Vanematele, eriti isale, tegid palju rohkem muret sugulaste/sõprade jutud ja arvamus nende perest, kui oma tütre suur mure. Teisiti öeldes: au on tähtsam, kui oma veri. Lõpptulemus oli väga ootamatu ja ma ütleks, et vähe ebaloogiline.

  • Fish Tank (7/10)
    15-aastane tüdruk Mia on maailma peale vihane. Ta on agressiivne (vahel ka vägivaldne) ning armastab ropendada ja sõimata. Miks ta on selline? Eks paljuski ole süüdi vilets kasvatus. Ta emal on alkoholiprobleemid ja ta ei hooli piisavalt ning isa üldse polegi. Emal puudub austus lapse, kui indiviidi, vastu. Pole siis ime, et tüdruk käitub robustselt. Filmi toob elevust Michael Fassbenderi poolt esitatud tegelane (Connor), kes mängib Mia ema armukest. Tema kohta sobib ideaalselt ütlus: "vaga vesi, sügav põhi". Connori šokeeriv käitumine toob pöörde ja annab filmile uue mõõdu. Filmi lõpptulemus oli selline nagu olema pidi, ilma liialt ilustamata. Mia osatäitja Katie Jarvis jättis väga hea mulje. "Fish Tank" on küll võitnud kõikvõimalike auhindu, kuid ma ei ütleks, et oli midagi väga erilist. Normaalne, ühiskonnakriitiline linateos.

  • The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
    Eelmisel aastal sai 2 korda kinos vaadatud ja nüüd poolteist aastat hiljem oli kena jälle näha seda Fincheri suurepärast filmi. Pildikeel on eriti vaimustav. Väga kiidaks kunstnikutööd. Tegu on sellise filmiga, mida peab just kinos vaatama ja ma teeks seda paari aasta pärast heameelega uuesti.

  • Inglourious Basterds (9,5/10)
    See oli 3. korraks, kui nägin Tarantino tükki suurelt ekraanilt, seejuures viimati täpselt aasta tagasi. Millegipärast on iga korraga rohkem meeldima hakanud. Kui pärast 1. nägemist sai hindeks pandud 7,5/10, pärast teist 9/10, siis nüüd otsustasin veel pool lisada. Film on tarantinolikult stiilne, hea huumoriga, ladusate dialoogidega, hea taustamuusikaga, hästi näideldud (Christoph Waltz!). Tõeline meistriteos.

  • The Social Network (9/10)
    Tõsiselt hea film. Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Siin küll praktiliselt pole palju raha nõudvaid eriefekte. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Sama ütleks ka Buttoni, mida 3 päeva varem suurelt ekraanilt nautisin, kohta, kus story ise on nii ja naa, aga kõik muu on super. "The Social Networki" puhul ei saa kiitmata jätta kaht tõusvat tähte - Jesse Eisenbergi ja Andrew Garfieldi - mõlema poolt äärmiselt veenev ja sümpaatne rollisooritus. Muide, kas keegi suutis avadialoogi absoluutselt iga lauset endale selgeks teha? Mul läks küll seal pool juttu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

  • Tõde ja tegu: uued eesti lühifilmid ("Oleg", "Vahetus", "Külm on")
    Mulle tuli meeldiva üllatusena, et on kokku klopsitud niivõrd korralik menüü Eesti lühifilmidest ja seda veel serveerituna suurele ekraanile. Kui äsja toimus konverents, kus tunti muret Eesti filmi pärast, siis nende lühiteoste põhjal võib väita, et vähemalt tegijaid meil on. On ka häid näitlejaid. Põhimureks on ikka raha. Vähemalt lühifilme saab tehtud. Kolme neist sai siis Sõpruses kaetud.

    Vahetus (9/10)
    See on lühifilm kahest vaimse vägivalla all kannatavast keskealisest naisest. 2 õnnetut hinge, kes on leppinud oma olukorraga, aga samas ka otsivad väljapääsu. Mulle läks nende saatus südamesse. See, kuidas mehed üritavad naisi paika panna, on nii reaalselt tehtud ja teema on igati tänapäevane. Film pakub emotsionaalseid ja mõtlemapanevaid olukordi. Ainet on täispikka jaoks! Lõpp jäi ju lahtiseks. Rollid on tõeliselt hästi välja mängitud (eestlased oskavad näidelda!), aga ka lavastuse üle ei saa nuriseda. Omaette fenomenaalne on aga Juhan Ulfsaki miniroll, mida võib pidada filmi naelaks.
    Külm on (6/10)
    Klassikaline lugu isade ja poegade vahelistest suhetest. Kunstnikuhingega Aggivald soovib kirjanikuks saada. Isa tahab aga, et poiss teeks nii öelda korralikku tööd. See film jäi kuidagi poolikuks, aga siiski ei ütleks, et halb oli.

    Oleg (8/10)
    Kolmest kindlasti kõige kunstilisem teos. Puhas seisundifilm, aga kindlasti mitte igav. Vaatamata oma lühidusele (20 min) on film terviklik. Point on arusaadav. Peategelast piinab jube mälestus tema kunagisest sõbrast Olegist, kes sooritas enesetapu. Tema kurbus läbi meenutuste on igati veenvalt vaatajale etendatud. Hauale magamaheitmine on väga huvitav ja ootamatu lõpplahendus.

pühapäev, 3. oktoober 2010

September kinos


Septembri saagiks jäi 8 linatoest. Valik oli mitmekülgne: 3 väärtfilmi, 2 suurt kassahitti, 2 toredat Euroopa komöödiat, 1 dokumentaal. Lemmikfilmide nimistu küll ei täienenud, kuid enamus filmid olid head. Mida põnevat siis nägin?

  • Inception (7,5/10)
    Käisin 2. korda vaatamas seda Nolani küllaltki komplitseeritud teost vaatamas. Kinos saab ikka elamuse küll! Hinde jätsin samaks. Anyway kirjutasin sellest juuli kokkuvõttes.
  • A Single Man (7,5/10)
    Colin Firth teeb ühe oma elu parima rolli, tasuks oscarile kandideerimine. Tema osatäitmist oli nauding vaadata. Räägitakse, et peategelane oli kogu aeg hästi stiilselt riides. Moefänn ma pole ja seega see asi mind ei köitnud. Kuigi lavastajaks oli kuulus moekunstnik Tom Ford, ei olnud filmi põhiteemaks teps mitte riidemood, vaid liigutav lugu igatsusest ja üksildusest. Põhitrumbiks on Colin Firthi mängitud peategelase emotsiooniaalse võitluse kujutamine. Väga oskuslikult on edasi antud karakteri vaimne seisund. Taustamuusika on igati sobilik. Pildikeel on suurepärane. Ma ei saa midagi parata, kuid osad homoerootilised stseenid riivasid silma. Ma ei ole mingi gayde vihkaja, kuid mulle lihtsalt ei meeldi vaadata nende armatsemist või erootilisi unistusi. See jättis ka väikse jälje hindesse. Mis siis veel eredamalt meelde jäi - üks meeleolukas tantsustseen.
  • Farsan (8/10)
    Tegemist on Rootsi filmiga, mis linastus meil nimega "Papa". Väga muhe komöödia! Machosalati tegemine oli muidugi hindamatu! Minu silmis oli ainsaks suuremaks miinuseks liigne lihtsameelsus ja mõned liialt lapsikud naljad, aga üldiselt meeldis väga. Lahutas hästi meelt. Samas oli ka vähesel määral tõsisemaid ja mõtlemapanevaid hetki, mis sobisid väga hästi üldisesse lõbusasse meeleolusse. Kindlasti on filmis leiduv huumor paljudele liialt kerge. Mulle läks aga peale küll, kuigi pean ennast rohkem karmimate filmide austajaks. Vahel on isu millegi kergema järele.
  • Festen (The Celebration) (8,5/10)
    Tegu on väga hea psühhodraamaga. Toimub suur perekonna kokkutulek, mis näib algul küll täitsa kenasti mööduvat, kuid ühel hetkel hakkavad räpased saladused ilmsiks tulema. Aset leidev psühhoterror on väga veenvalt teostatud. Kogu toimuv hingeline sõda ja karakterite areng on nii ehe, et raske on mitte kaasa elada. Dialoog on jõuline ja šokeerivalt otsekohene. "The Celebration" on selline film, mis ei saa jätta külmaks. Tegelaste ülbust ja kahepalgelisust, rassismi, pedofiilia teemat ei ole võibolla kerge vaatadata, kuid see läheb lõppkokkuvõttes hinge. See kõik on lihtsalt jahamatapanev ja tõeliselt hästi lavastatud.
  • Machete (5,5/10)
    Mulle üldiselt sellised äärmiselt ajuvabad actionfilmid ei lähe peale. Ei ole minu žanr. "Machete" jättis keskpärase mulje. Vähemalt oli stiilselt tehtud nagu Robert Rodrigueze linateosed ikka. Sisu absurdsusega on kohati selgelt ülepingutatud, aga kohati on ka see lahedalt välja kukkunud. Rodrigueze sugulane Danny Trejo oli kahtlemata väga hea valik peaossa. Mees on sarmikas ja arvestades peategelase tausta, oli ta välimuse poolest perfektne valik. Kokkuvõtlikult ütleks, et "Machete" on tüüpiline exploitationfilm, mis on stiilselt tehtud ja peaks selle žanri austajatele meeldima.
  • Idioterne (The Idiots) (7,5/10)
    Huvitav film Lars von Trier'ilt. Kamp inimesi elab kommuunis koos ja mängivad aeg-ajalt vaimuhaigeid ja lollitavad niisama. Kommuuni elu juurde käib muidugi ka seksiorgia, mida õnnestub ka vaatajal kaeda. Orgia toimub seejuures tegelaste järjekordse vaimuhaige-mängimise perioodi ajal. Trier'ile kohe meeldib ebanormaalseid seksuaalakte näidata rahvale. Võtame kasvõi sellised filmid nagu "Dogville" või "Antichrist". Jättes selle seksi kõrvale, siis põhiteemaks on imbetsilli mängimine. Miks nad seda teevad? Ühe külje pealt on see lihtsalt enese välja elamine, kuid põhiline on vist rahulolematus selle vastu, kuidas inimesed suhtuvad vaimuhaigetesse. Trailer on nutikalt tehtud - "a film by idiots for idiots about idiots".
  • Tsirkuselaps (7/10)
    Normaalne dokumentaal. Legendaarne Vladimir "Boba" Sapožnin oli huvitav kuju ja äärmiselt andekas artist. Mehel on kahtlemata oma koht olemas Eesti kultuuriloos. Meeldis, et film oli küllaltki informatiivne ja ratsionaalne ehk nii nagu dokumentaalid olema peavad. Hästi tehtud.
  • Micmacs (7/10)
    Tore komöödia Jean-Pierre Jeunet poolt. Tema tippteosele - "Amélie" - jääb see küll alla, aga iga film ei saagi olla ülihea. Pildiline külg on hästi stiliseeritud ja väga kvaliteetne. Film on võrdlemisi tempokas. Sisu jäi minu jaoks vähe liiga lapsikuks. Leidus küll äärmiselt vaimukaid nalju (Travis Bickle'i imiteerimine), aga üldpilt oli lihtsalt hea ja ei enamat.

kolmapäev, 8. september 2010

August kinos


August oli Artise kuu. Kokku sai kinos filme vahitud 9 korda, millest 8 leidsid aset just Artises. Oli kena tutvuda Michael Haneke teostega ja taas näha minu suurimaid lemmikuid möödunud kümnendist ("Enter the Void" ja "Sügisball"). Lisaks sai vaadatud ka mõnda uuemat filmi, mida polnud varem näinud. Räägiks siis nüüd lähemalt igast ühest eraldi.

  • Как я провел этим летом (How I Ended This Summer) (7/10)
    2 meest töötavad ühel Põhjajäämere üksikul saarel. Mehed elavad sisuliselt isolatsioonis, sest saarelt minema pääseb vaid laevaga, mis sõidab siis, kui olud lubavad. Ilmastik on karm, teisi inimesi pole. Nii ikka mõistus pöörab väheke ära. Tekib konflikt. Psühholoogilises plaanis on äärmiselt põnev jälgida, kuidas tegelased suhtuvad teineteisesse pingelises olukorras. Omaette tähtis tegelane on ka loodus. Tempo on küll enamjaolt aeglane, aga vaatamist on. Kui suudad kontsentreeruda ja tegelastele kaasa elada, saad korraliku elamuse. Tegu on kindlasti väärtfilmiga.

  • The Road (8/10)
    Kogu olustik ja maailma kujutamine sarnaneb paljuski sellega, mida sai nähtud filmis "The Book of Eli". "The Road'is" aga ei rända mitte üksik mees, vaid mehel on poeg ka kaasas. Pidevalt ollakse hirmu all. Erinevad jõugud vägivallatsevad, levib kannibalism, süüa pole õieti. Päris julm olukord. Põhiküsimus seisneb selles, kuidas ellu jääda. Isa püüab poega õpetada hakkama saada. Tema hoolivus paneb ka tegelastele rohkem kaasa elama. Hea, et actioniga poldud liialdatud. Põnevad olukorrad olid realistlikult lahendatud. Hästi tehtud põnevusdraama!

  • Der siebente Kontinent (The Seventh Continent) (6,5/10)
    Jõhker teos - nagu Haneke ikka oskab. Päris huvitav oli see, millise nurga alt kaamera filmis. Algul ei näidatud üldse tegelasti nägusid, vaid nende jalgu ja parimal tagantvaates kogu keha. Enne kulminatisooni oli liialt palju stseene, kus ei toimunud midagi tarka - lihtsalt näidati, kuidas üks pere teeb tavalisi asju. Niimoodi ka emotsioone sisuliselt ei tekkinud. Oli hetki, kus mõtlesin, et lõppeks juba see stseen ära või toimuks midagi erilist. Samas ootusärevus püsis kogu aeg. Oli aru saada, et miski on mäda ja mida aeg edasi, seda rohkem selgus ja ärevamaks olukord muutus. Lõpp aga päästis filmi. Nii umbes viimased 10 minuti jooksul toimunu oli parajalt brutaalne, pingeline, hämmastav, kummaline, häiriv, räige, šokeeriv, võimas ja mida kõike veel. Vaat sulle siis Austraalia reisi ...

  • Benny's Video (8,5/10)
    Üks laps mõrvab teise lapse. Miks ta seda tegi? Ei tea. Mõrvar ise ka põhjust ei ütle. Sellised need Haneke filmid juba on. Tasub vaadata, kuna film on meisterlikult tehtud!

  • Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (The White Ribbon) (9/10)
    Käisin 2. korda vaatamas Hanekese enim auhindu võitnud teost. Film väärib küll ja veel tunnustust! Kirjutasin asjast mai kokkuvõttes.

  • Paha perhe (8/10)
    Soome kino oma tuntud headuses. Sisu on huvitav. Huumorit leidub ka. Mulle kohe meeldivad sihuksed filmid, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Mis sa siis ikka teed ära, kui poiss läheb käest ära? Pereisa võtab päris omapäraseid meetmeid kasutusele. Korralik draama!

  • Enter the Void (10/10)
    Nii suures ekstaasis pole ma vist ühegi teise kinos nähtud filmi puhul olnud. See Gaspar Noé linateos on niivõrd eriline. Kokku olen näinud filmi 4 korda - mullusel PÖFFil 2 ja nüüd augustis 2 korda. "Enter the Void" linastus Artsises nii režissööri verisoonina (kestvuseks 2:35) kui ka tava- ehk nö kinoversioonina (2:17). Mina vaatasin need mõlemad ära. Eelistan küll pikemat varianti, kuid ei ütleks, et lühemana oleks film eriliselt midagi kaodanud. Muidugi kõige suurema elamuse osaliseks sain esmakordsel nägemisel. Siis oli neid üllatus- ja ootusmomente kõige rohkem. Kirjutasin siis asjast siin ja ei hakka hetkel enam pikemalt jahuma.

  • Sügisball (10/10)
    Käisin muide juba 7. korda filmi kinos kaemas. Seekord oli suurimaks motivaatoriks see, et Õunpuu oli ise kohal ja rääkis oma teosest. "Sügisball" on minu jaoks konkurentsitult parim Eesti film läbi aegade. Ei oskagi paremini seletada fenomeni millegi muuga, kui et mulle lihtsalt meeldivad taolised filmid. Sisuliselt perfektne linateos, kus kõik on paigas: lummav kaameratöö, hästi valitud taustamuusika, hea huumor, kõrge kunstiline väärtus jne. Film on nagu elu ise. Õunpuu mängib osavalt meeleoludega, et see läks mulle väga korda. Minu silmis on üheks suurimaks trumbiks atmosfäär, mis toob oskusklikult välja meie (tegelaste) surutuse tunde ja hinges valitseva pimeduse. Kuidas aga sellest vabaneda? Üks viis on suu puhtaks rääkimine. Üheks mu lemmikstseeniks ongi see, kus Maurer ja ta naine räägivad omavahel avameelselt, mida teineteisest arvatakse. Seal ka filmi parim dialoog.
    "Mis mees sa oled? Ainult puhtad pinnad ja eneseimetlus!"

pühapäev, 8. august 2010

Juuli kinos


Juulis jõudsin kõigest 2 korral kinno. Kuna blogipidamise algusest saati olen igakuiseid kokkuvõtteid teinud, ei tahtnud ka preagu seda ära jätta. Tegelt oli plaanis rohkem kinos käia. Näiteks ootasin väga filmi nimega "Lourdes", kuid see võeti ootamatult kinokavast maha. Nüüd aga lühidalt kahest nähtud linateosest.

  • Knight and Day (3/10)
    Polnud juba üle kuu aja Hollywoodi kassahitti vaatamas käinud. Mõtlesin, et vahelduseks võiks siis ühe ette võtta. Lavastajaks ju ikkagi James Mangold, kelle tööde hulka kuulub teiste seas "Walk the Line", mis mulle tohutult meeldis. "Girl, Interrupted" on samuti igati korralik teos. Muidugi Mangoldi eelmine film "3:10 to Yuma" näitas, et mees võib olla allakäigutrepil. "Knight and Day" on aga täielik allakäik. See film on veel ajuvabam kui hiljuti linastunud "From Paris with Love". Erinevalt Travolta filmist, siin nii palju nalja ei saa ja toimuv muutub aja jooksul lihtsalt tüütuks. On küll selgelt näha, et põnevuse kruttimisega pole suurt vaeva nähtud, vaid on üritatud teha üks fun movie. Ebaõnnestumine.
  • Inception (7,5/10)
    Ootasin väga filmi ja õnneks ei pidanud pettuma. Mulle tuli filmi vaatamise ajal pidevalt meelde "Shutter Island". On ju mitu suurt ühisjoont neil linateostel. Esiteks Leo. Teiseks on pidevalt õhus küsimus, mis on reaalsus ja mis mitte. "Inception" on aga äärmiselt sisutihe nagu mõni teinegi Nolani teos. Erilist passimist pole. Sündmustik areneb kiiresti. Mõnes kohas oleks tahtnud rohkem süveneda konkreetsesse teemasse, aga juba tuli uus olukord peale. Nolan ajas asja vähe liiga keeruliseks. Mul oli küll vahepeal suuri raskusi, et matsu jagada. Filmi lõpuks oli küll asi selgem. Unenägude maailm oli paeluv ja küllaltki originaalne, aga Nolan oleks võinud veel rohkem fantaasiaga mängida. Liigselt ebarealistlikku märulit oli liialt palju. Üldkokkuvõttes ütleks, et film on hea, kuid mitte super. "Shutter Island" on parem (tean, et enamus arvavad teisiti)!

AUGUST
August tuleb tihe kinokuu. Sel kuul linastub aasta kõige oodatuim linateos - "Enter the Void" - missiis et sai seda mullusel PÖFFil juba 2 korda vaadatud. See on selline film, mida peab ilmtingimata just kinos kaema. Samuti on minu jaoks väga oodatud "The Road", kus üheks peaosaliseks Viggo Mortensen. Huvitav tundub ka Berliini Filmifestivalil auhindu noppinud vene film "Как я провел этим летом" ("Kuidas ma veetsin selle suve"). Kõik need 3 filmi linastuvad Artises. See pole veel kõik. Artises leiab aset ka programm nimega "Michael Haneke filmide retrospektiiv" ja jätkub veel ka "SEKSTETT" 2 Eesti filmiga. Neist programmidest tahaks ka osa saada. "SEKSTETTi" puhul on hea see, et filmi tegijatest on keegi kohal ja räägib juttu. Tänu sellele saab "Sügisball" juba 7 korda kinos vaadatud. Sõpruses tahaks ära näha Soome filmi "Paha perhe". Sõpruses linastuvad valik Korea ühe parima lavastaja Ki-duk Kim'i teosest. Ah, eks head vaatamist ole veelgi!

esmaspäev, 5. juuli 2010

Juuni kinos


Juuni oli selline huvitav kuu, et käisin ainult Sõpruses (6 korda!) ja Artises (3). Viimati juhtus selline asi, et ma ei käinud ühe kuu jooksul kordagi Coca-Cola Plazas, tõenäoliselt 2006. aastal. No lihtsalt polnud midagi vaadata. Tegelikult "The Runaways" oli, aga selle kaesin Sõpruses ära. Juuni oli veel ühe fakti pärast eriskummaline. Nimelt käisin ainult ühte äsja suurele ekraanile jõudnud linateost vaatamas - see sama "The Runaways". Ülejäänud filmid olid pärit 2008. aastast või varasemast.

  • Joheunnom nabbeunnom isanghannom ("The Good, the Bad, the Weird") (5/10)
    Tegu on 2008. aasta toodanguga, päritolumaaks Lõuna-Korea. Minu arust oli siin filmis selgelt coolnessiga üle pingutatud. Teos on küll äärmiselt ajuvaba, aga see oligi eesmärk. Paraku pole taolised filmid minu maitse. Lõputuna näivad tulistamissteenid tüütasid ära. Ma saan küll aru, et siin filmis oli palju lahedaid kohti ja ma ise ka muigasin mitmel korral, kuid üldkokkuvõttes jäi sisu liiga nõrgaks. Väga üllatav, et selline film pääses "1001 Movies You Must See Before You Die" 2009. aasta versiooni.
  • Vals Im Bashir (8,5/10)
    Dokumentaalfilm animeerituna on päris huvitav lahendus. Väga hästi teostatud. Lugu on liigutav ja paneb mõtlema, et miks me (inimesed) küll teinekord nii julmad oleme. Valus ja aus film. Taustamuusika meeldis. Eriti meelepärane oli klassikalises stiilis ilusa meloodiaga klaveripalad, mis sobisid hästi kurb-jubedate episoodide taustaks. Tekkiv emotsioon on tugev.
  • Get Carter (1971) (8,5/10)
    Film on pingeline ja küllaltki vägivaldne. On ka head inglise huumorit ja saab näha alasti kaunitare. Meeldib realistlikkus. Siin ei esine sellist tüüpilist thrillerite probleemi, et peategelane pääseb liiga tihti olukordadest, kus ta peaks kindlalt surmalaps olema. Michael Caine on Clint Eastwoodi kõrval üks parimaid näitlejaid mängimaks halastamatut ja karmi kuju. See on kindlasti üks Caine'i paremaid rolle tema pikas karjääris.
  • Performance (1970) (10/10)
    See, juba 40 aastat tagasi kinodesse jõudnud teos, vaimustas mind niivõrd, et tegin eraldi arvustuse. Seejuures nägin filmi esmakordselt.
  • Lock, Stock and Two Smoking Barrels (1998) (8,5/10)
    Guy Ritchie at his best. Hea tempokas põnevuskomöödia. Eriti tugev on just komöödia pool. Film on väga stiilne ja pakub osavalt välja mõeldud lahendusi erinevatele olukordadele. Twiste on äärmiselt palju, kuid need kogu see värk on väga humoorikalt tehtud, ilma liialt labaseks minemata. On palju huvitavaid karaktereid. Selle filmiga said paljud näitlejad tuule tiibadesse, näiteks Jason Statham või Vinnie Jones.
  • The Meerkats (8/10)
    Tore loodusdokumentaal. Sobib väga hästi kogu perele vaatamiseks, samas ei minda liiga lapsikuks. Surikaadid on lahedad loomad. Naermaajavaid hetki oli. Kaameratöö on kvaliteetne. Eriti meisterlikud olid maa all urus filmitud kaadrid. Igati proffesionaalselt tehtud dokumentaalfilm ühest loomaliigist.
  • The Runaways (6,5/10)
    Kui film tehakse muusika tegemisest 70-ndatel aastatel, tahan mina seda näha! Mulle lihtsalt meeldib see ajastu ja siis loodud muusika. Ei ole halvasti meisterdatud linateos, aga lugu jääb vähe kesiseks. Kohustuslikud elemendid - seks, rock ja narkootikumid - on olemas. Üks filmi tõmbenumreid on minu jaoks roll, mida esitas Michael Shannon. Ta mängis crazyt bändi mänedžeri. See mees oli geenius, missiis et hull.
  • Ainult hulludele ehk halastajaõde (1990) (8/10)
    Hea Eesti film. Äärmiselt tore, et lavastaja Arvo Iho oli ka kohal ja rääkis filmi tagamaadest ja olemusest. Sain näiteks teada, et linateos valiti Veneetsia filmifestivali põhivõistlusprogrammi, kuid kahetsusväärsel kombel võeti nimekirjast maha, kuna oli veidi varem ühel teisel Itaalia festivalil juba osalenud. Hea mõtlemapanev teos, mis "kasvab sinu sees" veel mitu tundi pärast lõputiitreid. Käib mäng moraalireeglitega. Seks võib päästa inimelu, kuid mis hinnaga? Kujunduslik külg on hea. Ma mõtlen seda, kuidas olustik oli loodud ja kujutatud. Haigla jättis parajalt kõheda mulje. Unenäod olid stiilselt ja kenasti kunstiliselt kujundatud. Filmi moto on huvitav: "Iga heategu saab karistatud!".

JUULI
Juulis linastub 2 filmi, mida olen väga oodanud. Esiteks Christopher Nolani "Inception". Lavastaja on kõva. Filmis on palju häid näitlejaid: Leonardo DiCaprio, Marion Cotillard, Michael Caine, Ellen Page jne. Ikka tahaks näha ju! Teiseks mullusel PÖFFil juba ära kaetud "Lourdes", mis mulle meeldis väga. See Austria/Saksa/Prantsuse film jättis kuidagi maagilise mulje ja nüüd olekski õige aeg see taas üle vaadata. Peale nende kahe tahaks näha ka Eesti filmiklassikat, näiteks Olav Neulandi lavastatud teost nimega "Corrida". Artises linastuvas sarjas "SEKSTETT - Meeliköitvad stseenid kuues kodumaises versioonis" saab näha mitmeid vanu häid Eesti linateoseid. Kindlasti tuleb ka Sõpruses midagi ägedat.

laupäev, 12. juuni 2010

Performance


"Performance" on küllaltki ebatavaline linateos, eriti veel tolle ajastu kohta. Seda võib pidada kultusfilmiks, mis valmis iseenesest juba 1967. aastal. Olles äärmiselt erakordne ja hullupöörane, ei suudetud aga algul filmi levisse lasta ja nii lükkus see 3 aastat edasi. Linastusaastaks jäigi 1970.

"Performance" sarnaneb mitme külje pealt samuti kultuslikku mainet omava filmiga "Requiem for a Dream". Mõlemas on üheks tähtsaks osaliseks narkootikumid. Mõlemas filmis saab näha tegelasi, kes kogevad narkouimas fantaasiarikkaid nägemusi, mida on väga kihvtilt ja kunstipäraselt kujutatud. Käib mäng fantaasia ja tõelisuse vahel. "Performance" ei sisalda küll nii palju depressiooni ja kannatusi. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks sisu koha pealt väga helge ja maheda teosega. On verd ja päris palju vägivalda. On ka seksi ja paljast ihu.

Kaameratöö on meelihaarav ja kohati ebatavaline. Mitmes kohas kasutatakse sellist varianti, kus pilt hüppeliselt ja järsult läheneb või siis kaugeneb tegelasest/sündmuskohast. Paiguti kaamera nagu ujuks ringi, kuigi ei olda vees. Mängitakse ka värvidega - ühtäkki muutub kõik rohekaks või siis must-valgeks. Seda kõike on tehtud maitsekalt. Montaažitrikid ja tavareegleid eirav kaameratöö ajavad vaataja isegi segadusse, kuid vaatemäng on see-eest jube äge. Elamusele annab palju juurde ka oskuslikult valitud taustamuusika. Mõned laulud esitab Mick Jagger.

Peaosalist mänginud James Fox on kahtlemata suurepärane. Väga huvitava rolli on aga saanud Mick Jagger, kelle mängitud tegelane on terve aja narkouimas, ajades suht segast juttu. Jagger teeb tegelikult veelgi silmapaistvama soorituse, kui Fox.
"Performance" on fantaasiarikas ja kunstipärane kvaliteetteos, mida soovitaks küll kõigil filmigurmaanidel ära kaeda. Kui sulle meeldis "Requiem for a Dream", siis peaks ka see linateos väga hea elamuse pakkuma. Mind köitis "Performance", nii et vähe pole!

10/10

esmaspäev, 7. juuni 2010

Mai kinos


Mais käisin 9 korda kinos. Seejuures jaotusid erinevate kinode külastamisarv väga ühtlaselt: Artises, Solaris Kinos ja Coca-Cola Plazas sai kõigis võrdselt 2 korda käidud ekraaniteoseid vaatamas, Sõpruses aga kõige rohkem ehk 3 korda. Sõprusest ongi võibolla saamas kõige enam külastatav kino minu poolt. Seal on mitmeid huvitavaid programme. Mais oli näiteks John Cassavetese filminädal, millest minagi osa sain. Räägiksi nüüd kõigist aasta 5. kuul kinos nähtud filmidest.

  • Iron Man 2 (4/10)
    Alustuseks midagi positiivset. Scarlett Johansson on seksikas ja tema tuupiandmist oli tore vaadata. Robert Downey Jr. on lahe kuju ja talle sobib väga hästi see osa. Mickey Rourke on äss. Sam Rockwell ja Gwyneth Paltrow tõestavad, et on väga head näitlejad (nad küll ei hiilga selles filmis). Käisin "Iron Man 2" Cinamonis vaatamas, kus tänu headele kõlaritele oli heli väga hea. Mida siis veel? Natuke sai nalja ka. Mõni koht oli visuaalselt päris efektne. Aga muidu täiesti mõttetu film minusuguse jaoks. 3. osa raudselt enam vaatama ei läheks. Teadsin ette, et pole minu teetass ja seega ei pettunud.
  • A Nightmare on Elm Street (3/10)
    Sitt õudukas. Rohkem pole midagi öelda.
  • Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (9/10)
    Lapsed, lapsed, mis te teete? Alati, kui mingi jama on toimunud, on küla lapsed platsis uudistamas. Kes on ikkagi jubedate sündmuste taga? Jääb õhku mitmeid küsimusi. Ennekõike on tegu draamaga. On loodud realistlik pilt inimeste olemuse kohta. Filmi üheks põhiliseks teemaringiks on süüdlase otsimine. Kõik me pole ju pailapsed. Näidatakse, millised perverdid/värdjad meie hulgas viibivad. Elu juba on selline. Halbu tuleb karistada. Paraku halbade leidmine pole lihtne ja paljuski sellepärast me kannatamegi. Jutustamisstiil on nauditav. Pinget kruvitakse oskusklikult. "Das weisse Band" haarab sind tugevalt endasse, et 2 ja pool tundi mööduvad kiirelt. Karm film. See on kõike muud, kui kerge meelelahutus. Tehtud äärmiselt professionaalselt ja käsikiri on vägagi mõistusepärane. Tõeline meistriteos.
  • The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans (7/10)
    Nic Cage'i poolt kõva sooritus. See on selle mehe show. Näitlejatööd on üldse suhteliselt head. Karakterid on värvikad. Linna sünge atmosfäär on hästi loodud. Ei saa öelda, et film hiilgaks sisukuse poole pealt, aga polnud hullu. Sisu poole pealt tüürib film ühes suunas, kuid seda üllatavam oli lõpplahendus. Ei hakka siinkohal spoilerdama. Mind vähemalt lõpp üllatas.
  • Shadows (7/10)
    See on indie-kino klassiku John Cassavetese lavastajadebüüt aastast 1959. Saab hea põgusa ülevaate 50-ndate elust. On rassiprobleeme, on pingeid inimeste vahel, on toredaid hetki. Normaalne film :).
  • Faces (7/10)
    Sõrpruses olnud eriprogrammi käigus käisin vaatamas veel üht Cassavetese filmi. "Faces" esilinastus aastal 1968. Film räägib ühe abielu lõpust. Kui oled aastaid ühe naisega abielus olnud, tekib ikka soov uue järele. Mõni ei suuda ahvatlustele järele anda. Kui on õnnetu abielu, siis miks ka mitte. Filmi põhisõnumiks võiks isegi olla see, et elu tuleb nautida. Täitsa hea film tolle aja Ameerika elustiilist.
  • Robin Hood (6/10)
    Ei midagi hiilgavat. Filmi algusosa täitsa meeldis. Vaatemäng oli vägev ja ka huvitav. Minu arust pingutati eepilisusega üle. Kõik need suured sõna ja teod ei mõjunud suurtena. Jättis nagu võltsi mulje. Ei, aga meelt sai lahutatud ja ega siis kõik filmid ei peagi tõsiseltvõetavad olema.
  • A Serious Man (8,5/10)
    Käisin 2. korda kaemas Coenite viimast filmi. Meeldis sama palju. Seda meistriteost peab lihtsalt mitu korda vaatama. Kirjutasin filmist eelmise kuu kokkuvõttes.
  • Go Get Some Rosemary (7,5/10)
    Kurb/tore film. Tekitab vastakaid emotsioone. Ka rusuvas olukorras suudetakse näole naeratus manada. "Naer läbi pisarate" võikski olla filmi moto. Tegu on vägagi inimliku filmiga ja peategelasele on raske mitte kaasa elada. Ainus asi mis natuke häiris, oli amatöörlikkus. Näitlejad polnud professionaalid. Aga muidu igati armas film!


JUUNI
Juuni parimaks asjaks kinomaastikul on Sõpruses toimuv "Briti gängsterite" nädal, mille käigus näidatakse 7 legendaarset ühendkunignriiklaste tehtud linateost. Kindlasti tahaks ära vaadata sellised teosed: "Lock Stock and 2 Smoking Barrels" (1998), "Get Carter" (1971) ja "Performance" (1970). Juunis on juba vaadatud 2 filmi 2008. aastast: palju auhindu võitnud animeeritud dokumentaal "Vals Im Bashir" ja koerealaste komöödia "The Good, the Bad, the Weird". Nendest räägin järgmise kuu kokkuvõttes kindlasti. Siis huvitab mind veel üks film 2008. aastast - "The Meerkats". See on dokumentaal surrikaadidest. Mulle meeldivad loodusfilmid. Popkornikaid pole juunis kavas vaadata. Näiteks "The A-Team" jätab täiesti külmaks.

pühapäev, 2. mai 2010

Aprill kinos


Naljakuul oli 2 väga meeldivat sündmust. Esiteks Sõpruse kinos saab taas filme näha. Muidugi käisin ka mina seal ära. Teiseks linastus lõpuks kauaoodatud Coenite uusim teos "A Serious Man". Vahepeal oli see ju kinokavadest maha võetud. Siinkohal tuleb tänada mu lemmikkino, mille nimeks Artis. Samas sai ka Plazat ja Cinamoni külastatud. Aprillis jõudsin kinno ekraaniteoseid nautima 6 korral. Mida head siis nägin?

  • Edge of Darkness (6,5/10)
    Veidi üle keskmise põnevik. Õnneks ei olnud liigselt ajuvabasid tulistamisstseene, kus "pahad" laseks nagu meelega "heast" mööda. Mel Gibson kandis oma rolli kenasti välja. See mees on lihtsalt äss. Teatud hetkel muutus film liialt komplitseerituks. Kärab küll!
  • Punane elavhõbe (7,5/10)
    Äärmiselt tempokas ja teguderikas film. Eesti linateose kohta üllatavalt tempokas. Leidub palju tulistamist, peksmist, mõrvasid, verd, tagaajamist, vägistamist, röövimist, vanglast põgenemist nagu tõelises trilleris tavaliselt ikka. Minu jaoks on "Punane elavhõbe" parem, kui ükskõik milline Van Damme märul. Tore oli vaadata häid Eesti näitlejaid - P. Oja, L. Ulfsak, J. Ulfsak, M. Malmsten - nad teevad endiselt oma tööd suurepäraselt. Pluss lisaks tegi vägeva soorituse Kristjan Sarv, kes mängis erilist jõhkardit. Tema mängitud tüüp tegi vaeseomaks või siis lihtsalt lasi maha päris palju tegelasi. Huumorit jagus ka. Selle eest hoolitsesid enim Lembit Ulfsaki ja Kristjan Sarve rollisooritused. Mis jäi aga puudu? Tõelist põnevust jäi väheks. Peategelaste puhul oleks tahtnud rohkem taustast kuulda ja neid vähe rohkem tundma õppida. Ükski tegelane väga südamelähedaseks ei muutunudki. Muidu hea film!
  • The Ghost Writer (7/10)
    Igati hästi tehtud film. Kindlasti ei kuulu see Polanski tippteoste hulka. Korralik põnevik haaravate episoodide ja huvitavate sisupööretega. Kuna mulle suuresti poliitika teemal põhinevad filmid ei köida niivõrd, siis hinne ka pole kõige kõrgemate killast. "7/10" tähendab, et tegu on lihtsalt hea teosega.
  • Green Zone (8/10)
    Üks viimase aja parimaid sõjafilme. Minu arust parem, kui meeletul hulgal auhindu saanud "The Hurt Locker". Greengrass lihtsalt oskab põnevikke teha! Viimast Bourne'i filmi ja "United 93" võib sisuliselt pidada oma žanri tippteoste hulka. Lugu on küllaltki konkreetne ja tempokas. Sisu on väga asjalik, mitte ajuvaba nagu suur osa Hollywoodi actionfilme. Film on ka üllatavalt tõetruu - kogu see massihävitusrelvade otsimise ja Iraagi sõja alustamise põhjenduste teema. Vaatajale näidatakse päris palju ameeriklaste tehtud blacki ja üleannetut käitumist. Meediale jagati päris parajalt valeinfot. Mis on siis täielik tõde? Kas Bush ise oli süüdi kogu selles jamas? "Green Zone" on jällegi selline linateos, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata. Kaameratöö ja heli (vaatasin filmi Cinamonis, kus helisüsteem on väga tasemel) olid väga nauditavad.
  • Calamari Union (7/10)
    Sai siis käidud taasavatud Sõpruse kinos. Trepikoja seinad ilusti roheliseks värvitud. Värske värvi lõhnagi oli väheke tunda (trepikojas, mitte saalis!). Väga omapärane teos Aki Kaurismäkilt. 15 Franki nimelist tüüpi käivad linna peal ringi ja teevad lollusi. Film oli vaimukas. Naljakas oli see, kuidas nad pidevalt üksteist Frankiks kutsusid (kõik olid ju Frankid). Üks dialoog nägi välja umbes nii:
    Frank: "Tere Frank! Ega sa ei tea, kus Frank on?"
    Frank: "Ei tea, Frank!"
    Kummaline, aga tore film.
  • A Serious Man (8,5/10)
    Lõpuks sai kauaoodatud kaunikene Coeni-vendade teos nähtud. Nende 2 eelmist filmi ("Burn After Reading" & "No Country for Old Men") olid niivõrd suurepärased, et loomulikult vendade järgmine film tekitas äärmiselt suurt huvi. Mina jäin antud linateosega rahule. Võib öelda küll, et Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär ja visuaal iseenest on vaatamist väärt omaette nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline. Üheks filosoofia kõrghetkeks oli see hambaarsti lugu (muidugi pead olema filmi näinud, et mõista mu juttu preagu), mis nagu esmapilgul tundus mõttetu. Lahti seletatuna aga andis see lühilugu väga hea tõepärasuse: teinekord pole vaja kõike teada, vaid tuleb leppida arusaamatusega/saladusega. Stiilne kvaliteetfilm. Coenite austajatele loomulikult kohustuslik!


MAI
Aasta 5. kuul jõuab kinodesse samuti üks kauaoodatud ekraaniteos - "Das weisse Band" ("The White Ribbon"), mis linastus ka viimasel PÖFFil. See Euroopa film on võitnud kamaluga auhindu ja lihtsalt peab suurepärane olema! Päris hea võib olla ka Werner Herzogi "The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans", kus peaosas ei keegi muu, kui Nicolas Cage. Potensiaalsetest suurtest kassahittidest pakuvad enim huvi "Nightmare on Elm Street" ja "Robin Hood". Ei usu, et need üllatavad, aga tahaks vähemalt ära näha. Kindlasti pakub ka Sõprus midagi huvitavat.

pühapäev, 4. aprill 2010

Märts kinos


Aasta 3. kuul õnnestus kinos kaeda 9 filmi. Märtsi parimaks asjaks kinomaastikul oli Artises aset leidnud USA filmide nädal alapealkirjaga "Läksin Ameerikasse!". Selle raames nägin ära 4 linateost: "Amreeka" (2009), "Stranger Than Paradise" (1984), "In America" (2002), "America, America" (1963). Lisaks sai vaadatud ka mõnda Hollywoodi tükki, aga ka 1 Eesti ja 1 Prantsuse linateost.

  • Shutter Island (8,5/10)
    Käisin 2. korda oma lemmikrežissööri Martin Scorsese uusimat teost kaemas. Film on tõeliselt hea. Kirjutasin sellest juba veebruari ülevaates.
  • Fantastic Mr. Fox (3,5/10)
    No ei ole minu maitse, tehke, mis tahate! Mulle lihtsalt ei lähe peale Wes Andersoni stiil. Näiteks "The Darjeeling Limited" oli jama minu arust. Sain küll naljadele pihta, aga vot ei ajanud eriti naerma. Tegelt omas žanris on tegu heal tasemel teosega. Ma ise olen lihtsalt nii rumal, et ei mõistnud seda headust.
  • Lumekuninganna (6/10)
    Mingi hetkeni sai filmi pidada heaks, aga nii kuskil poole peal hakkas ära vajuma. Alguse poole oli kõik nii öelda uus ja huvitav: kogu see maja jäätumine, poisi ja naise suhte väljaarenemine, naise käitumise põhjus. Teatu aja möödudes hakkas asi lihtsalt venima ja värskus kadus. Helena Merzin tegi kahtlemata tugeva rollisoorituse ja oligi ehk parim valik peaossa. Üldmulje võiks võtta kokku ühe sõnaga: keskpärane.
  • Amreeka (9/10)
    USA filmide nädala avafilm. Tõsiselt hea, just mulle sobiv draama. Ema kolib oma pojaga Palestiina aladelt Ühendriikidesse leidmaks sealt paremat elu. Asi pole aga nii lihtne. Esiteks on probleeme töökoha leidmisega ja nii algavadki kannatused. Peategelaste võitlus hea elus hakkama saamise nimel läks hinge küll. Lisaks oli ka parajas koguses huumorit.
  • Stranger Than Paradise (7,5/10)
    See 1984. aastal valminud film tegi kuulsaks kultuslavastaja Jim Jarmuschi. Film on hea, parajalt muhe. Jarmuschile kohaselt on põhitrumbiks stiilsus. Lugu ise kulgeb rahulikult, ütleks isegi, et liiga rahulikult. Dialoogid on vaimukad. Puudu jäi erilisusest, mis teeb hea filmi väga heaks.
  • In America (10/10)
    Seda linateost olen juba varem korra näinud. Tegelikult film toimis tõeliselt vaid esimesel korral. Siis ei teadnud midagi ette ja ootasin kogu aeg huviga, mis juhtub edasi. Üliheade mälestuste pärast, mida kogesin esimesel vaatamisel, annaks ikkagi maksimumhinde. Tegu on tüüpilise draamaga eluraskustega toimetulemisest, aga filmi võib paigutada selle žanri tippteoste hulka.
  • America, America (6/10)
    USA filmide nädalal ei saanud mitte vaatamata jätta Elia Kazani kuulsat 4-le oscarile kandideerinud linateost. Ei köitnud piisavalt. Peategelase meeletu Ameerika hullus ei olnud piisavalt põhjendatud, mistõttu ei suutnud kaasa elada tema suurtele pingutustele USA-sse jõudmiseks. Minu arust see peategelane Stavros oli üks paras jobu. Tema absurdne ja isegi idiootlikuks kalduv Ameerika ihalus hakkas mingil hetkel täiesti ära tüütama. Ma saan aru, et film on eepiline ja seda võib pidada klassikaks, kuid ei saanud seda õiget elamust. Kindlasti ei pea ma ka antud teost halvaks (see kajastub ka hindes). Teab-mis igav ei hakanud kordagi. 3 tundi möödusid tegelt üllatavalt ruttu.
  • I Love You Phillip Morris (7/10)
    Vahelduseks õnnestus kumminäol Jim Carrey'l ka üle keskmise komöödiasse sattuda. Tegelt ma annaks hinnanguks "hea". Oli päris mitmeid nalju, mille üle sai korralikult naerdud. Jim Carrey kohta ei saa öelda ühtegi halba sõna - mees on omas elemendis ehk teeb huumorit ja hästi teeb. "I Love You Phillip Morris" on selgelt parem kui eelmine laineid löönud geikomöödia "Brüno". Eriti meeldis mulle filmi algusosa - seksistseenid olid ülikoomilised. Negatiivse asjana võiks välja tuua dramaatilised armastus- ja haletsusstseenid. Need lihtsalt ei töödanud sellises filmis. Hea komöödia!
  • Le concert (6,5/10)
    Sellest filmi jääb enim meelde see, et Mélanie Laurent on imeilus. Aga muidu oli täitsa tore film. Tegemist on puhta komöödiaga (mõned dramaatilised hetked siiski olid). Põhinaljad on äärmised liialdused venelaste eluolu/olemuse üle. Näiteks sai naljatletud venkude joomalembuse, aga ka kommunismi austamise üle. Neid teemasid oli tegelikult palju, mille üle tehti huumorit. Klišeesid jagus. Unustada ei saa ka ilusat Tšaikovski muusikat.


Aprill tõotab tulla väga kehva filmivalikuga kuu kinos. Suuremat huvi äratavad vaid 2 linateost. Esiteks Mel Gibsoni tagasitulek näitlejana ehk "Edge of Darkness", mis on praeguseks hetkeks juba nähtud. Teiseks uus Eesti film "Punane elavhõbe", mis tundub olevat väga hea. Muidu Acme Filmi koduleht näitab, et aprilli viimasel päeval jõuab suurele ekraanile ka vendade Coenite "A Serious Man", aga ühegi kino veebileht seda ei kajasta. Mõned kuud tagasi oli juttu ju sellest, et levitaja ei soovi Eestisse koopiat saata. Ma arvan, et Acme on lihtsalt unustanud linateose varsti linastuvate filmide nimekirjast maha võtta. Mina ise tahaksin jubedalt Coenite uusimat filmi kinos näha. Kui "A Serious Man" siiski jõuab suurele ekraanile, oleks muidu väga nigel aprill kohe päästetud.

laupäev, 6. märts 2010

Veebruar kinos


Veebruari saldoks jäi 9 filmi. Tänu Scorsesele ja dokumentaalfilmile oli suht normaalne kuu.

  • Brothers (8/10)
    Hea draama. Ma üldiselt küll treilereid ei vaata enne filmi nägemist, aga seekord olin juhtunud seda nägema. See reetis nii palju, et teadsin filmi esimeses pooles olevaid põhisündmusi ette. Selle tulemusena jälgisin suht tuimalt aset leidnud emotsionaalseid sündmusi ja erilisi ootamatusi ei toimunud. Pärast suurt sisupööret (ei hakka igaks juhuks spoilerdama) filmi keskosas, läks asi põnevaks ka minu jaoks. Kulminatsioon oli hästi välja mängitud. Kui üht peategelast mänginud Tobey Maguire ei hiilanud väga enamuse ajast, pingutades kohati üle, siis lõpuosas sai ta nagu hoo sisse. Nüüd tuleb spoiler! Stseen, kus ta tõeliselt plahvatas ja hakkas laamendama, oli tõesti suurepärane ja Tobey tegi ülihea soorituse. Spoileri lõpp. See konkreetne stseen varastas filmi, kui nii võib öelda. Taoliste episoodide pärast ma draamasid ka armastan. Lisaks peab ära mainima, et lapsnäitlejad olid väga head, eriti Bailee Madison.
  • De ofrivilliga (7/10)
    Kui filmi tutvustuses oli mainitud RoyAnderssonlikku lähenemisviisi, siis hakkasin lootma, et tuleb midagi "Du levande" ("Teie, kes te elate") sarnast. Siiski ainus põhisarnasus nende kahe linateose vahel on see, et mõlemas on palju tegelasi, kellest ükski ei saa palju ekraaniaega. Puudub aga Roy Anderssoni lummavalt stiliseeritud olustik. "De ofrivilligat" jälgid nagu dokumentaalfilmi. Lavastaja kätt on vähe tunda. On näha palju improviseerimist. Peaaegu kõik näitlejad on amatöörid ja mõned rollisooritused jätsid veidi soovida. Samas jälle on sisu nii eluline ja realistlik, et tore kohe. Tegelased on omamoodi huvitavad. On pinget pakkuvaid olukordi. Üldkokkuvõttes üle keskmise film.
  • It Might Get Loud (9/10)
    Mulle meeldivad dokumentaalid rockmuusikast. Filmis leidub palju huvitavat infot kitarri mängimise, aga ka rockmuusika ajaloo kohta. Mõnus oli vaadata, kuidas 3 kitarrilegendi loovad kooos ja eraldi tõelist helikunsti. Naudingule aitas palju kaasa loomulikult see, et mulle endale läheb korda ka just selline muusika. Ma pole siiani küll olnud "The White Stripes'i" suur austaja, kuid Jack White jättis eriliselt sümpaatse mulje!
  • The Limits of Control (5/10)
    Sisu oli liiga igav. Toimus liiga vähe. Mis mulle meeldis, oli stiilsus ja salapärasus. Peategelase - ilma nimeta üksildase mehe - müstilisus, stoilisus ja rahulikkus oli niivõrd stiilselt välja mängitud. Isaach De Bankolé oli tõesti hea! Kogu filmi aja püsis minus ootusärevus, et kas toimub midagi suurt. Loo edenedes ärevus vähenes ja midagi vapustavat ei toimunudki. Tore oli näha "Enter the Voidis" naispeaosa mänginud Paz de la Huerta't. Suurtest nimedest Tilda Swinton ja Bill Murray mängisid hästi väikseid kõrvalosi ja eriti silma paista neil ei õnnestunud. Iseenest "The Limits of Controli" teostus oli hea, peaosaline tegi suurepärase rollisoorituse, aga sisu jäi üksluiseks.
  • From Paris with Love (5,5/10)
    Uskumatu, aga ma tegi sellise filmi kohta eraldi arvustuse. Travolta rokib!
  • The Lovely Bones (6/10)
    Reaalses maailmas toimunu oli väga huvitav ja hästi teostatud. Paiguti on küll emotsionaalsusega liialdatud. Aga see teine (vahepealne) maailm oli liiga totter, olles visuaalselt kohati ilus, aga ka ülepingutatud elementidega. Balanss kahe maailma vahel jätab soovida. Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kurikaela mänginud Stanley Tucci't ja peategelast mänginud Saoirse Ronan'i tuleb kindlasti kiita! Tucci poolt esitatud rõve jõhkard oma käitumisega on vaatamistväärt omaette.
  • Chéri (4,5/10)
    Ei pakkunud eriti midagi. Mind kohe kuidagi ei veennud kahekümnendate keskpaigas oleva mehe (Rupert Friend) kirg ja meeletu armastus kuskil 50-aastase naise (Michelle Pfeiffer) vastu, aga sellele oligi film üles ehitatud. Pfeiffer ei ole enam välimuselt veetlev. Asi kiskus liiga läilaks ka. Vähemalt lõpp oli normaalne.
  • Shutter Island (8,5/10)
    Kuna Scorsese on mu lemmiklavastaja, siis ootasin väga seda linateost ja õnneks ei pidanud pettuma. Päris hull/pöörane film. Visuaalid oli kenad. Sünge ja ka õõvane olustik oli oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei saa millegi üle norida. Sisu koha pealt meeldis see, et oli palju ootamatusi. Mina vähemalt küll ei osanud oodata sellist lõpptulemust nagu oli. Sisu oli küllaltki keeruline ja ajas kohati segadusse. Väga hea on see, et "Shutter Island" pani pingsalt kaasa mõtlema. Põhiküsimuseks oli: "Mis on tõelisus ja mis on kujutelm?". Lõpuks selgus kõik. Võimas film ikkagi. Märtsi alguses sai juba 2. korda vaadatud.
  • Diario de una ninfómana (6/10)
    Filmis näidatakse palju seksi ja paljast ihu, kuid pornofilmist on asi kaugel. Sisukus on täitsa olemas. Oli stseene, mis isegi võlusid pinge ja emotsiooniga. Sisu oli siiski liialt ebaühtlane ja tasemelt kõikuv. Leidus küll päris häid dialooge ja paeluvaid hetki, kuid oli ka igavamaid episoode. Peategelast mänginud Belén Fabra on kahtlemata kena ja seksikas ja peaks meestele meeldima! Filmil on point täitsa olemas ja see pole sugugi paha: naudi elu ja seksi nii palju, kui hing ihkab. Vähemalt mina sain sellest nii aru.


MÄRTSIST KA

Aasta 3. kuul kinno jõudvate filmide virrvarr ei jäta just ülihead muljet, aga kindlasti tahaks ära vaadata selliseid teoseid:
* "I Love You Phillip Morris" - vana hea Jim Carrey ikkagi :) (alates 05.03.)
* "Fantastic Mr. Fox" - tahaks ka näha, miks seda teost nii palju kiidetud on, kuigi ei ole nagu minu teetass (alates 12.03.)
* "The Ghost Writer" - millega see (kuri)kuulus Roman Polanski nüüd siis on hakkama saanud? (alates 19.03)
* "Le Concert" - tundub olema tore film ja pealegi saab taas näha Melanie Laurent'i (alates 26.03.)


P.S. Vastake ka lehe vasakus ääres olevale uuele küsimusele, kus tahan teade, mis on Tallinna parim kino.

kolmapäev, 24. veebruar 2010

From Paris with Love


Veel nädal tagasi polnud mul mõtteski toda linateost kinno vaatama minna, veel vähem sellest ka hiljem kirjutada. Näed siis, mida elu võib pakkuda. Minu filmi maitset mingilgi määral tundvad inimesed kindlasti arvavad, et hakkan hirmsasti maha tegema filmi. Asi nüüd nii hull ka pole. Pärast pingelist töönädalat (eelmisel reedel) sobis "From Paris with Love" tegelikult suhteliselt hästi, et aeg maha võtta ja töömõtetest vabaneda.

See on selline film, kus ei pea pingsalt kaasa mõtlema. Nagu arvata võis oli sisus labasust ja liigset ajuvabadust nagu iga taolistes actionpõnevikes. Kellele meeldib, kui filmis on äärmiselt palju tulistamist, tagaajamist ja üldse actionit, siis see linateos on ideaalne neile. Polegi ammu nii meeletus koguses kõmmutamist näinud ühes filmis. Ma pole ka eriline actionmärulite austaja.

Kui aus olla, siis sarnaseid actionit täis möllufilme on juba tuhandeid tehtud. Midagi eriti üllatavat polnud. Peamine põhjus, miks seda filmi võiks vaadata minusugune rohkem draama austaja, on Travolta rollisooritus. Juba ta välimus ajas naerma - kiilaspea ja uhke rõngas kõrvas. Üleüldse on Travolta lihtsalt lahe vana. See roll (Charlie Wax) sobis talle nagu rusikas silmaauku - äkilise loomuga, karm, piisavalt ülbe, aga ka sarmikas macho-mees, kes tapab põhimõtteliselt kõik talle ette jäävad "pahad". Film võib küll sisult liiga labane olla, aga peaaegu kogu Charlie Waxi suhu pandud tekst ajas suu muigele. Mind üllatas, et huumor oli nii hea. Võibki öelda, et žanri poolest on tegu tõupuhta actionkomöödiaga.

Teist väga olulist osa (Charlie Waxi paarimeest) mänginud iiri näitleja Jonathan Rhys Meyers ei teinud midagi erilist, vaid oli pigem kohatäiteks särava Travolta kõrval. Iirlasele ei sobinud üldse see roll. Ütleks isegi, et Meyersi sooritus oli väga nõrk, kuigi ta ju ei ole kehv näitleja. Näiteks filmis "Match Point" tegi ta ju korraliku rolli. Kui nüüd veel teistest näitlejatest veel rääkida, siis kindlasti jäi enim meelde Kasia Smutniak. Põhjuseks tema imekaunis välimus. Pani hormoonid kohe möllama. Filmi vaatamise ajal mõtlesin küll, et näen maailma kõige ilusamat naist :P.

Ma pole suures vaimustuses, kuid meelelahutuse ja argielu vahelduse saamise mõttes täitis filmi vaatamine oma eesmärgi. Soovitus ka: "lülitage oma aju välja" enne filmi vaatamist. Travolta rokib!

5,5/10

pühapäev, 7. veebruar 2010

Jaanuar kinos


Aasta esimesel kuul õnnestus käia 8 kinoseansil. Teiste seas sai vaadatud 2 dokumetnaali ja 1 Rootsi filmi. Mida siis nägin?

  • The Cove (9/10)
    Film oli selline nagu ootasin: äärmiselt huvitav, mõtlemapanev, šokeeriv. Oli palju asjalikku infot nagu heale tõsisele dokumentaalteosele kohane. Vahepeal muutus olukord sama pingeliseks nagu päris põnevusfilmis. Film kandideerib ka oscarile. Suurepärane dokk!
  • Bright Star (4,5/10)
    See linateos tõestas taas, et romantilised kostüümidraamad ei paku mulle midagi. See žanr ei ole lihtsalt minu jaoks. Sisu jäi liiga läägeks. Tõtt öelda hakkas vahepeal ka igav. Filmis on palju luule ette lugemist, kuid see kukkus kuidagi kahvatult välja. Ise pole ka suur poeesiafänn. Kuna panin hindeks "4,5/10", siis siiski midagi natukenegi head pidi filmis olema. "Bright Stari" peamisteks eelisteks võiks pidada suurepärast kaameratööd ja kauneid looduskaadreid. Nalja sai ka. Soovitan filmi soojalt kõikidele naisterahvastele!
  • The Imaginarium of Doctor Parnassus (8/10)
    Sai teist korda vaadatud seda kihvti Terry Gilliami linateost. Kuna mu ülespandud küsitluses sai just see film kõige rohkem hääli, on mul kavas kirjutada varsti ka eraldi arvustus. Seega praegu ei ütle rohkem midagi.
  • OceanWorld 3D (7,5/10)
    See, mida vaataja näeb, on väga vaatemänguline ja tänu 3D-le ka päris efektne. Ainus asi, mis mind häiris, oli liiga lapselik jutustamisviis. Tegelikult ongi ju "OceanWorld" mõeldud kui kogupere film. Teaduslikku juttu oli küllaltki vähe. Informatiivsuse koha pealt sai kõvasti pettutud. Selles mõttes ei ole tegu klassikalise loodusdokumentaaliga. Üldiselt sain hea elamuse! Küll see veealune maailm on ikka liigirohke ning täis igasugu huvitavaid ja omapäraseid elukaid.
  • Sherlock Holmes (6/10)
    Tüüpiline massidele mõeldud action-komöödia. Paiguti väga lahe ja humoorikas, paiguti totter. Minu arust on see linateos vähe liiga tormakas. Kohati toimub liiga palju ja liiga kiiresti. Muusika oli OK, selline lustlik, aga mitte liiga lurr. Ei ole küll sääraste filmide fänn, aga tunnistan, et meelt sain ikka lahutatud. Robert Downey Jr. särab!
  • The Book of Eli (7/10)
    Üllatavalt hea film. Kaameratöö on nauditav ja hallikas/pruunikas miljöö oli lihtsalt võluv. Sisu koha pealt ei ole tegu just väärtfilmiga. Eks seal oli vähe tobedust ja loogikavastaseid pääsemisi, mis on taolistele kassahittidele kohased, aga õnneks mitte häirivalt palju. Siiski vahel on ju tore jälgida, kuidas pahad saavad nuuti. Mis näitlejatesse puutub, siis peab mainima, et Denzel sai endale just väga sobiva rolli. Tema poolt esitatud šarmantne ja üldiselt rahulik kuju on lihtsalt nii stiilne ja vaatamist väärt omaette. Muidugi Mila Kunis on imeilus!
  • Män som hatar kvinnor (6,5/10)
    Üldjoontes tavaline kriminull. Üks inimene on müstilisel kombel ära kadunud ja seda hakatakse uurima. Asja teeb aga eriti keeruliseks see, et sündmus toimus mitukümmend aastat tagasi. Tehniliselt on Rootsi film täiesti tasemel. Põnevust ja ootamatuid sisupöördeid leidub. Kriminulli sõpradel peaks kindlasti huvitav olema.
  • Up in the Air (8/10)
    Tegu on parima filmi oscari favoriitide hulka kuuluva teosega. Hea film ka minu arust. Peategelane Ryan Bingham on huvitav tüüp, kes ei tunne vajadust oma kodu järele ja kelle põhitööks on inimeste vallandamine. Mehel on aga omad eesmärgid ja küllaltki omapärane maailmavaade. Filmi põhiliseks teemaderingiks on üksildus versus suhted ja abielu. Kuidas võib mõjuda tuttavaks saamine imelise naisega? Kas põhimõtted ja vaade elule muutuvad? "Up in the Air" on väga sisukas ja aus film. On palju teravmeelset huumorit, aga ka mõtlemapanevat dramaatilisust. Clooney väärib oma rolli oscarile kandideerimist küll.

LÜHIDALT VEEBRUARIST

Küünlakuul pakuvad enim huvi sellised filmid:
* "De ofrivilliga" - veebruari oodatuim teos (hetkeseisuga juba nähtud)
* "Brothers" - karm draama nagu mulle meeldib (hetkeseisuga juba nähtud)
* "It Might Get Loud" - dokumentaalfilm rokkmuusikast on minu teetass (alates 05.02.)
* "The Limits of Control" - kui ta juba PÖFFil linastus programmis "13 valitud teost", peab filmis midagi erilist olema (alates 12.02)
* "Chéri" - Stephen Frears võib üllatada ("High Fidelity"!) (alates 19.02)
* "Shutter Island" - Scorsese on minu lemmiklavastaja (alates 26.02)

Kino peab saama! :)

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

2009. aasta top 10 filmid kinolevis


2009. aastal sain osa 104 kinoseansist (eelmine aasta 105): 66 leidsid aset Coca-Cola Plazas, 24 Sõpruses, 7 Cinamonis, 4 Artises, 2 Kosmoses ja 1 korra jõudsin ka Kinomajja. Valik oli mitmekesine. Nii nagu eelneval kahel aastal, mil blogi olen pidanud, tegin ka seekord top 10 edetabeli kinos nähtud uute linateoste kohta. Siin see on!

1. "Enter the Void"
Ülivõimsalt aasta parim ja erakordseim kinoelamus. Pealegi ma ei osanud filmilt midagi oodata ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Võib öelda küll, et ma pole nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polegi nagu film. See on midagi enamat. See on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Kaameratöö koos eriefektidega ja suurepärase montaažiga pakuvad äärmiselt nauditava pildi/vaatemängu. Samal ajal on sisu köitev ja kutsub esile tugevaid emotsioone. See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral!
Eraldi arvustuse leiab siit.

2. "Shrink"
Filmi trumpideks on väga huvitav sisu ja tugevad näitlejatööd. Spacey teeb väga hea soorituse. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Selles filmis on üldse palju põneva taustaga värvikaid kujusid (Robin Williams!). Huvitav on jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama. Olles suur filmihuviline, oli põnev näha, mis toimub Hollywoodi telgitagustes. Pöörane elu.

3. "Revolutionary Road"
Filmis on palju valusat tõde, aga ka tobedat teesklust (halva asja juures hea näo tegemine). Tegelastel on raske ja tuleb leida variandid, kuidas olukorraga toime tulla. Tegelaskujude muutumine on põnevalt lahendatud. Võib öelda, et tegu on tüüpilise mulle (väga) sümpatiseeruva draamaga. "Revolutionary Road" tõestab, et DiCaprio ja Winslet on kahtlemata praeguse aja ühed parimad näitlejad. Täielik nauding on puhtalt nende osatäitmisi vaadata. Üleprahi rolli sai siin filmis aga Michael Shannon. Olgugi, et ta osales vaid kolmes steenis, varastas ta need kõik. Kindlasti on suurepärased näitlejatööd linateose üheks arvestatavaks trumbiks.

4. "Changeling"
Kunstnikutöö on selle teose puhul märkimisväärselt hea. Harukordselt veenvalt ja täpselt on ära tabatud 20-ndate miljöö. Sisu on väga huvitav. Lugu on iseenesest küll küllaltki masendav ja rusuv, kuid samas pingeline ja sünge ning tõeliselt hästi lavastatud. Clint Eastwood ikka oskab! See film on minu arust veel parem kui "Million Dollar Baby". Tuleb ära märkida ka "Changeling'i" puhul suurepäraseid näitlejatöid. Eriti kiidaks peaosalist Angelina Jolied.

5. "Gran Torino"
Film on parajalt karm ja dramaatiline nagu peabki olema selle žanri teos. Lisaks saab parasjagu nalja. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine. Clint on aga lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" tõestavad seda ilmekalt. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Sisust meeldis enam see, kuidas vanamees pani paika noori nolke, tehes seda omamoodi humoorikalt (käega püstoli imiteerimine). Filmis leidub palju pinget ja lõpplahendus on hästi välja mängitud. See linateos lihtsalt liigutas mind.

6. "Looking for Eric"
Britid juba oskavad komöödiaid teha! Äärmiselt muhe film, parajalt pöörane. Samal ajal ka arukas ja mõtlemapanev. Draama osa on südantliigutav. Film on küllaltki hoogne. Pidevalt saab nalja. Selle aasta üks parimaid komöödiaid!

7. "Inglourious Basterds"
Parim asi selle filmi puhul on pöörane huumor ja seda õnneks ikka oli palju. Samas mõnusat pinget leidus ka. Dialoogid on tõeliselt hästi kirjutatud, eriti just 1. stseenis olev pikk jutuajamine. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Mees on juba võitnud kõikvõimalikke auhindu selle eest. Oleks suur ime, kui oscarit ei tuleks. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent on äärmiselt ilus, keda võiksi vaatama jääda! Filmimuusika on suurepärane nagu Tarantino filmides ikka.

8. "The Curious Case of Benjamin Button"
Tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt kena teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!). Sisu on paeluv ja parajalt värvikas. Kogu aja vältel, ootasin erilise huviga, mis juhtub edasi. Juhtus palju ning 2 ja kolmveerand tundi möödusid kiirelt. Film muutus teatud hetkel küll liigselt romantiliseks draamaks, mistõttu ei tulnud ka kõrgem koht edetabelis. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata!

9. "The Boat That Rocked"
Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida sa hing veel ihkad?! Huumorit on nii, et vähe pole! Mõnus hipilik teos. Aasta parim hea tuju tekitaja!

10. "Los abrazos rotos"
Hakkab juba harjumuseks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostöö tähendab midagi väga head. Sisupöörded on huvitavalt välja mängitud ja samal ajal ei ole unustatud ka head huumorit. Filmis saab näha palju naiseilu (vahel on ka kõige huvitavamad kehaosad katmata! :)). Penélope Cruz, peale oma ilu näitamise, teeb taaskord kiiduväärt rolli. Ta on täitsa omas elemendis. Tõenäoliselt tuleb siit parima võõrkeelse filmi oscari nominatsioon.

..............................................................................


Võib rahule jääda küll möödunud aastaga. Muidugi esikoha saanud linateos päästis palju. 2009. aasta suurimaks pettumuseks aga pean üllatavalt paljudele meeldinud "Watchmeni". Tooks veel lõetuseks ära mõned filmid, mis ei mahtunud top 10-sse, kuid on samuti tõeliselt head ja ka erilised minu jaoks:
"Püha Tõnu kiusamine"
"Two Lovers"
"Whatever Works"
"Lourdes"
"Gomorra"
"Doubt"
"Frost/Nixon"