pühapäev, 13. detsember 2009

Veelkord PÖFFist


Teen viimase 13. PÖFFi-teemalise postituse. Peale vahekokkuvõttet käisin veel 6 seansil. Sain osa aga 5 erinevast filmist, kuna käisin ühte 2 korda vaatamas. Jutt käib loomulikult "Enter the Voidist". Filmi teistkordne vaatamine küll ei kuulunud minu esialgsesetesse plaanidesse, kui olin piletid ära ostnud. Sellega seoses tegin ka esialgsesse kavasse 1 muudatuse: "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") jäigi mul nägemata ja pilet kasutamata. Jagaks nüüd veel oma muljeid filmidest, mida nägin peale vahekokkkuvõtte tegemist. "Enter the Voidist" siinkohal praegu enam ei muljeta, kuna tegin ju eraldi postituse. Seega jääb järgi 4 filmi.

  • Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (No One Knows About Persian Cats)
See linateos räägib suurest soovist tegeleda endale meeldiva muusikaga riigis, kus väga paljud muusikastiilid on keelatud. Mõttetult range režiim seal Iraanis. Huvitav oli jälgida, kuidas noored pidi otsima salajasi või kõrvalisi kohti, kus rokkida võimude eest varjatult. Kuuleb erinevat Iraani muusikat räpist rockini. Linastusel oli kohal ka režissöör Bahman Ghobadi, kes rääkis, kui kehv olukord Iraanis on. Ta mainis ka, et selle filmi pärast ei saa ta oma kodumaale tagasi minna, kuna seal pandaks ta kohe vangi. Kurb oli kuulda, kui mees tunnistas, et tal pole enam kodu. Päris karm.
7/10

  • Kumminukk (Air Doll)
See film ei jõudnud minuni. Ma ei tea, kui palju oli selles süüd "Enter the Voidi" järelmõjudel, aga nii ta on. Selline äärmine poeetilisus ei ole päris minu teema. Ei olnud ka kõige hullem teos. Filmi põhipoint on see, et keegi meist ei taha olla sunniviisiliselt kellegi ori, vaid et saaksime ise oma südame järgi valida, kellega olla ja mida teha. Iseenest mõtlemapanev ja sügav teema. Paraku ei läinud peategelase - ellu ärganud kumminuku - olukord ja soovid mulle hinge. Veider film.
5/10

  • Iga päev on pidupäev (Every Day Is a Holiday)
Keskpärane. Üldiselt oli film minu jaoks liialt monotoonne ja emotsiooni jäi väheks. Paljud kujundid jäid arusaamatuks ja lugu ei pugenud hinge. Vähemalt mõningad plaanid kõrbest olid ilusad. Ei oskagi midagi rohkemat öelda.
5,5/10

  • 33 stseeni elust (33 Scenes from Life)
Ei midagi erilist. Kehv ka mitte. Sai nalja, aga ka kurbust tunda. Julia Jentschil (mängis muuhulgas "Sophie Schollis" naispeaosa) on väga ilus keha! Muide see oli minu esimene käik Kinomajas. Seal kannatas vaadata küll liikuvaid pilte.
6,5/10

KOKKUVÕTTEKS VEEL
13. PÖFF oli minu jaoks vägagi korda läinud. Seda suuresti tänu ühele filmile. Sellisest elamusest, mida "Enter the Void" pakkus, ei suutnud enne unistadagi. Asja teeb eriti erakordseks see, et ma ei osanud sellelt filmilt enne nägemist praktiliselt midagi oodata. Ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Piltlikult öeldes, olin tõesti nagu puuga pähe saanud või jalust rabatud. Ma polegi nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polnudki nagu film. See oli midagi enamat.

Kui nüüd "Enter The Void" kõrvale jätta, siis midagi ülivaimustavat ei näinud, kuid üldine pilt oli hea! Kokku sain osa 15 kinoseansist, mille jooksul nägin 14 erinevat filmi. Jäin oma valikutega rahule (kõvasti rohkem kui eelmine aasta). Nõrku teoseid sattus mul kavasse ainult 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Mõned filmid olid ka keskpärased, kuid enamuse (9/15) hinnanguks võib anda vähemalt "hea". Muide kolmandat aastat järjest õnnestus mul oma kavasse valida PÖFFi peaauhinnavõitja, milleks seekord oli "Ajami". Minu arust täitsa norm film. Toon veel välja 5 kõige erilisemat ja parimat linateost, mida mina nägin tänavusel festivalil:

  • Ootamatu tühjus (Enter the Void)
  • Lourdes
  • Firaaq
  • Ajami
  • Naised ilma meesteta (Women Without Men)

Lõpetuseks tahaks veel tänada Tiina Lokki ja kogu PÖFFi meeskonda!

kolmapäev, 9. detsember 2009

November kinos


Peaks jätkama oma traditsiooni kuu kokkuvõtete teemas. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Täpsemini öeldes teen lühiülevaate linateostest, mida nägin kinos novembris enne PÖFFi. Üldse sain kokku osa 15 seansist, millest 8 leidsid aset festivaliväliselt ja neist tulebki järgnevalt juttu.

  • The Ugly Truth (5/10)
    Minu arust on tegu ikkagi eelkõige naistele mõeldud linateosega. Film ei suutnud mind millegagi üllatada. Mulle oli kohe selge, kes kellesse armub filmi lõpuks. Originaalsusest jäi vajaka. Naerda ei saanud palju. Samas naised mu ümbruses pidid vahepeal naerukrambid saama. Jälle pidin tõdema, et romantilised komööödiad pole minu jaoks. Ei noh, päris halb film ka nüüd ei olnud.
  • 2012 (4/10)
    Siinkohal on hea Trashi tsiteerida: "Loomulikult nõrk aga PEAB VAATAMA!". Paras jura oli muidugi. Ses suhtes ei pettunud, kuna olin arvestanud sellega. Film oli nii ebarealistlik, et kole kohe. Emmerich on teinud ka halvemaid filme. "10,000 BC" on vist parim näide. Eriefektid tegid pildi vahepeal päris vaatemänguliseks ja noh suurelt ekraanilt seda kõike jälgida oli mõnes kohas küllaltki õnnis tunne :). Kuid sisu jäi paraku jah väga nõrgaks. Vähemalt Woody Harrelson oli naljakas!
  • Püha Tõnu kiusamine (8/10)
    Sai teist korda seda headust vaadatud. Meeldis isegi väheke rohkem ja mõikasin ka natuke rohkem. Väga kõva on aga see, et linateos valiti Sundance'i festivali võistlusprogrammi. Tegu on ju tähtsaima indie-kino festivaliga. Eesti filmi puhul on see esmakordne!
  • Personal Effects (5,5/10)
    Mulle küll meeldivad umbes sedasorti draamad, kuid "Personal Effects" ei paelunud niivõrd ja huvitavusest jäi selgelt puudu. Michelle Pfeiffer ei ole enam kütkestav, kuigi jah oma vanuse (50 filmimise hetkel) kohta näeb ta väga OK välja. Näidelda oskab ta endiselt hästi. Küll aga Ashton Kutcher polnud veenev oma rollis. Ma ei pea ennast ammugi filmi asjatundjaks, kuid julgen väita, et antud linateose puhul polnud lavastajatöö just eriti õnnestunud ja lugu jäi ise ka lahjaks.
  • 'Hukkunud Alpinisti' hotell (7/10)
    Tegu on 1979. aastal valminud, kuid äsja digitaalselt taastatud Eesti filmiga. Muide see linateos oli minu esimeseks seansiks Artises. Parim Eesti sci-fi linateos läbi aegade? Seda kindlasti! Grünbergi muusika oli mõistagi hea. Tipphetkeks võib pidada seda sama lugu, mis ka "Sügisballis" oli. Ei tule pealkiri hetkel meelde. Taastatud pilt oli normaalne. Hea film, aga tahtnuks, et oleks rohkem meeldinud.
  • A Christmas Carol (7/10)
    Minu esimene 3D animatsioon kinos. Täitsa huvitav versioon klassikalisest Charles Dickensi jõululoost. Küllaltki lõbus ja mitte liiga lapsik. Jim Carrey oli suurepärane. Kiirelt majade katuste kohal liikumise ja üldse lendamise kohti oli 3D-s päris äge jälgida. Tehniline teostus on tasemel.
  • Whatever Works (8,5/10)
    Vägagi vaimukas film, viimase aja Woody Alleni üks parimaid. Klassikaline Woody Allen. Märksõnad, mis on iseloomulikud paljudele selle mehe filmidele, ja mis kehtivad ka siin: New York, neurootilisus, vaimukus, ebatavapärased armusuhted, seksuaalsed teemad, palju teksti. Näitlejad on head. Peaosas olnud Larry David teeb väga kiiduväärt rolli. Ei saa mainimata jätta ka, et Evan Rachel Wood on super ilus siin filmis! Küllaltki arukas sisu on tegelt. Paneb paljudele elutõdedele mõtlema. Mulle meeldis väga filmi põhisõnum, mis on umbes selline: "Tee seda, mis iganes sind õnnelikuks teeb (olenemata üldlevinud moraalireeglitest), kui see just kellegile teisele haiget ei tee!".
  • Shrink (10/10)
    Ülihea film! Ausalt, ma olin pahviks löödud. Selles linateoses on eriefekte sama palju, kui "Sügisballis" ehk praktiliselt polegi. Trumpideks on väga huvitav sisu (muidugi kelle jaoks on, kelle jaoks mitte) ja tugevad näitlejatööd. Loodan Spacey'le oscari nommi. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Huvitav oli jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama.


Detsembris meile jõudvatest linateostest tahaks kindlasti näha järgmiseid:
"(500) Days of Summer"
(ikkagi PÖFFi avafilm; alates 04.12)
"The Men Who Stare at Goats" (linastus ka PÖFFil; alates 11.12)
"Looking for Eric" (samuti PÖFFil; alates 11.12)
"Avatar" (3D-s võib see olla päris võimas vaatemäng; alates 17.12)
"The Imaginarium of Doctor Parnassus" (detsembri üks oodatuimaid; oli ka PÖFFil; alates 25.12)

Pimedad ööd ruulivad!

neljapäev, 3. detsember 2009

Enter the Void


See ei ole kindlasti mitte üks tavaline filmike. Tegu on traditsioonilisi kinokunstireegleid eirava linateosega. Siin on ainet kultusfilmiks muutumise jaoks.

"Enter the Void" on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Põhimõtteliselt vaatasin terve aja suu ja silmad ammuli kogu ekraanil toimuvat. Juba esimestest kaadritest peale, mis tulid pärast omapäraselt kuvatud avatiitreid, haarab pilt sind oma lummusesse. Toimub võimas värvide mäng, mis mõjub isegi hüpnotiseerivalt. Kaameratöö on muidugi ekstraklass omaette. Kinematograafiliselt on tegu küllaltki uudse nähtusega. Mulle eriti meeldis see, kuidas pilt liikus asjade sisse. Üldse väga huvitava nurga alt jälgis kaamera toimuvat. Eriliselt virtuooslik oli see, kui kuvati vaadet läbi tegelase silmade, kui ta oli narkouimas. Tekkis tunne nagu ise oleks ka pilves. See oli lihtsalt nii veenev. Meeldis ka see, kui kaamera jälgis toimuvat ülevalt alla ehk siis nagu inimeste peade kohal. Ja ühest tegevuspaigast teise liikumine on nii marupõnevalt, aga ka originaalselt, teostatud. Ma ütlen ausalt, et kunagi pole kaameratöö mind niimoodi lummanud! Lisaks ka pildi moonutamine ja fookusega mängimine on jube ilusti välja tulnud. Montaaž ja eriefektid aitavad ka muidugi kõvasti kaasa sellele, et filmi nimetada nii tõeliseks meitri- kui ka kunstiteoseks. Kindlasti peab kõike seda kinos nägema! Teleri või arvuti ekraanil nägemine ei anna päris sellist kogemust.

Kui nüüd pildiline pool kõrvale jätta, siis tuleb tõdeda, et ka sisu ise ei jäta kindlasti mitte külmaks. Lugu on meeliköitev ja kaasahaarav. Emotsioone tekib küllaga! See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral! See õe ja venna vaheline üksteisest hoolimine oli väga hinge minev. Suur läbielamine nende lapsepõlves ühendas neid eriti ja see peaks panema vaataja kindlasti neile veel rohkem kaasa elama. Kaasaelamine on ju väga oluline tunnusmärk linateose headusest.

Üldse võib sisust eraldi välja tuua 2 peamist teemat: üksteisest hoolimine ja narkootikumid. Meelemürkide tarbimine jätab linaloo alguses isegi pigem positiivse mulje. Loo edenedes rikuvad uimastusvahendid aga kõik hea ära. Ma arvan, et film peaks küll negatiivselt mõjutama narkootikumide tarbimise soovi. See ei avalda küll nii tugevalt mõju nagu seda tegi näiteks "Requiem for a Dream", aga ikkagi. Lisaks kõigele saab filmis näha ka vägivalda ja kaunikesti palju seksi. Kogu seda kremplit on aga üsna värvikalt ja kunstiliselt kujutatud.

Kui "Enter the Void" ei saa tuleva aasta Akadeemia auhindade jagamisel ühtegi nominatsiooni (eelkõige kas kinematograafia, montaaži või visuaalefektide kategoorias), siis on oscarite jagamine kõige mõttetum auhindade gaala. Mõne arust ma kindlasti liialdan :D. Juba puhtalt selle linateose päras on tänavune PÖFF minu jaoks kordaläinud. Aasta parim!
10/10

kolmapäev, 2. detsember 2009

PÖFFi põhiprogrammist juba pool läbi!


PÖFFi põhiprogramm on 5 päeva kestnud ja 5 on veel ees. Praeguseks hetkeks on vaadatud 9 filmi. Teeks väikse vahekokkuvõtte.

  • Kassimi unistus (Kassim the Dream)
Hea dokumentaal. Sai huvitavat infot Ugandas toimuva kohta. Ainus film, minu valitutest ei kuulu põhiprogrammi, vaid Just Filmi programmi.
7/10

  • Lourdes
Hea üllatus. Nojah, oli mõningaid hetki, kus hakkas kerge igavus tekkima, kuid üldkokkuvõttes jättis väga hea mulje. Selline ilus-kurb filmike. Meenutas väheke sellist linateost nagu "Awakenings". Täiesti arusaadav, miks "Lourdes" võitis Venteetsias koguni 4 auhinda. Film mõjus kuidagi sügavalt ja kutsus esile emotsioone. Mõnes kohas sai naljagi. Osad pikad plaanid olid väga head, kus kaamera seisis ühe koha peal. Muusika aitas palju kaasa. Eriti hästi mõjus filmi viimane stseen, kus näidati pikalt peategelast. Sylvie Testud oli kogu linateos vältel väga armas (hoopis teistsugune, kui Edith Piafi filmis)!
8,5/10

  • Kahe maailma vahel (Between Two Worlds)
Igav. Liialt keeruline ja sümboleid täis, millele oli raske pihta saada. Ei haaranud. Õnneks kestis vaid 80 minutit. Seesuguse filmi kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.
3/10

  • Ajami
Hea. Päris karm elu neil seal Iisraelis. Hea, et ei keskendutud poliitikale niivõrd, vaid inimeste elule. Sisukas linateos! Ajas hüppamine oli hea lüke! Algul küll mõtlesin, et filmirullid olid sassi läinud, kui nägin, et üks tüüp, kes oli surma saanud, oli jälle elus.
7,5/10

  • Aken (The Window)
Nõrk! Üllatav, et üldse selline linateos valiti võistlusprogrammi. Vahepeal läks asi liiga tobelapsikuks kätte ära. Filmil oli vähemalt point olemas - näidata, kui bürokraatlik võib India olla. Peategelane, üks mees, tahtis oma kunagisele koolile uue akna kinkida. Kool aga ei tahtnud seda vastu võtta, kuigi uut akent oli vaja. Peategelase naiivsus isegi vähesel määral liigutas. Tegelt, väga igav ei hakanudki, aga lihtsalt jäi nõrgaks.
3,5/10

  • Firaaq
Ainuke film inimõiguste programmist "Vabadus olla vaba", mida valisin. Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
8/10

  • Naised ilma meesteta (Women Without Men)
Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea. Filmi põhitrumbiks on pilt!
7,5/10

  • Paberist süda (Paper Heart)
Küllaltki vaimukas ja lahe. Väga omapärane armastuse otsingust pajatav linateos. Kõige suuremad kiidusõnad annaks originaalsuse eest. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
7/10

  • London River
Vaadatav, aga ei midagi erilist. Liiga aeglane. Õhustik oli suudetud igati veenev luua. Sellele aitasid kaasa ka telerist ja raadiost tulnud uudised ja dokumentaalkaadrid. Noh, eks film liigutas ikka mind ja läks mingil määral südamesse, kuid siiski pinget jäi väheks. Ülskokkuvõttes ütleks: keskpärane.
6/10


Võib öelda, et seni olen oma tehtud valikutega suhteliselt rahul. Nähtud 9 filmist olid kehvad vaid 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Eks näis, mida ülejäänud linateosed mulle pakuvad. Hetkeseisuga on mul veel 6 seansile piletid ostetud:

"Keegi ei tea midagi pärsia kassidest"
"Ootamatu tühjus"
"Kumminukk"
"Harjutamine teeb meistriks"
"Iga päev on pidupäev"
"33 stseeni elust"


Kena PÖFFi jätku!

neljapäev, 26. november 2009

Mida PÖFFil vaatan?



Kinogurmaanide parim aeg aastas on käes - PÖFF on alanud. Muidugi peasündmuseks on ikkagi põhiprogramm, mis teatavasti algab reedel 27. novembril. Siis saab PÖFF sisse õige hoo.

Hetkeseisuga olen 15 seansile pileti ära ostnud. See arv vist isegi jääbki selliseks. Väga palju mõjutas valikuid eestikeelse tõlke olemasolu. Olen kõvasti pettunud, et nii vähe linateoseid on eestindatud! Kui nüüd võistlusprogramm EurAsia filmid välja arvata, siis ei jäägi suurt midagi järele, mis oleks emakeelsete subtiitriteda varustatud. Eelmine aasta oli selles suhtes seis kõvasti parem. Mulle paraku ei sobi hästi ingliskeelsete subtiitrite lugemine. Pole harjunud. Igatahes ostsin pileti ära järgmistele filmidele:

Nagu näha on väga palju filme võistlusprogramm EurAsiast (9/15). Tegelt oleks tahtnud rohkem Panoraamist ja Põhja-Ameerika indie'st rohkem linateoseid valida, aga tõlke puudumisel jäid mitmed välja. Just Film on ka esindatud 1 teosega nagu eelmine aastagi. See film - "Kassimi unistus" - avabki 27. novembril minu jaoks PÖFFi.

Minu eesmärgiks on näha võimalikult palju erinavaid filme, aga ka kultuure. Loodedavasti mõni teos ka üllatab positiivselt. Mis siis muud, kui häid filmielamusi kõigile festivali külastajatele!

laupäev, 7. november 2009

Oktoober kinos


Viimane aeg teha kokkuvõte viinakuust. Nagu lubatud sai, lõppes mõõnaperiood oktoobris ära. Augusti ja septembri häbiväärselt väike kinokülastamise tihedus (vastavalt 3 ja 4), asendus viinakuul juba väärika tulemusega: 10. Valik oli ka mitmekesine. Oli Õunpuud, oli Trieri, oli Almodóvari, Tarantinot isegi kaks korda. Kohe räägin täpsemalt.

  • Возвращение (The Return) (7,5/10)
    Tegu on 2003. aastal valminud Vene filmiga. Hea realistlik ja kare draama - just nagu mulle meeldib. Paremat hinnet ei saanud sellepärast, et kohati muutus film pisut liiga aeglaseks. Aga jah, igal juhul tasub vaadata!
  • Pulp Fiction (10/10)
    Polnudki enne seda Tarantino meistriteost kinos näinud. Kui eelmisele erilinastule augustis ei õnnestunud minna, siis ei saanud mitte kuidagi tippfilmide nädala omast puududa. Üleüldse polnud ma "Pul Fictionit" algusest lõpuni oma 10 aastat vist näinud. Seega oli seekordne seanss minu jaoks just nagu uus. Mõnus oli muidugi. Kinos on ikka teine asi! Pildi kvaliteet oli ka üllatavalt hea. Jäin igati rahule!
  • District 9 (3,5/10)
    Mul ei olnud erilist huvi filmi vastu, kuid kuna paljud soovitasid, siis otsustasin ikkagi Kosmoses asja ära kaeda. Polnudki selles Eesti suurimat saali omavas kinos alates jaanuarist käinud. Nagu hindest näha, ei pakkunud see linateos mulle suurt midagi. Põhiliseks asjaoluks, mis mind häiris oli see, et actioni ajal muutus "District 9" liiga tavaliseks labaseks popcorn-filmiks. Ei meeldi sellised.
  • Surrogates (5/10)
    Kui teadvustasin endale, et selline film linastub Eesti kinodes, siis olin kindel, et ei lähe vaatama. Siiski juhtus nii, et sattusin seda erinevate asjade kokkulangemise tõttu suurelt ekraanilt jälgima. Nagu eeldasin, jäi "supp" lahjaks. Tegelt film oli isegi mingil määral originaalne ja kannatas korra ära vaadata küll. Siiski ei soovita!
  • Püha Tõnu kiusamine (7,5/10)
    Minu esimene linatoes uues Tallinna Cinamonis. Hea film. "Sügisball" meeldis küll palju rohkem, aga tegu ongi sootuks teistsuguse teosega. Pettunud ma ei ole! Minusuguse jaoks oli film liiga sürrealistlik ja liiga kunst. See tähendab, et ma ei saanud paljude asjade mõttele üldse pihta ja see tekitas liialt palju arusaamatusi. Samas ütleks, et film andis palju ja pani kõvasti mõtlema. Muusika oli kohati väga hea, suurepäraselt sobis "Motherless Child". Siiski tahan kindlasti veel 2. korda Õunpuu uusima teose üle kaeda. Ehk meeldib siis enam ja saan paremini asjale pihta.
  • Inglourious Basterds (9/10)
    Harva, kui teisel vaatamisel, mis on toimunud küllaltki varsti pärast esimest, meeldib film selgelt rohkem. Tõbrastega just nii oli. Millegipärast naersin seekord kõvasti rohkem. Muusikat on Tarantino lavastatud teostes reeglina alati hea olnud. Teistkordsel filmi nägemisel tundus see eriti mõnus. Käesoleval aasta kinoedetabelis tõuseb "Vääritud tõprad" 5 parima hulka.
  • Antichrist(6/10)
    Valus film. Ei olnud kerge vaatamine. Vahepeal läks asi üsna räigeks. Kõige hullem koht oli see, kus naispeategelane tegi kääridega endale ... Pole ime, et film on nii skandaalne. Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
  • The Hurt Locker (7/10)
    Iseenest korralik film. Pinget leidub. Näitab realistlikult, kui hull olukord on Iraagis on ja kui karm võib sõduritel olla. Vähemalt tegu ei olnud järjekordse ulmelise/ebareastlikku tobeda actioniga. Võib öelda, et "The Hurt Locker" on vägagi arukas linateos. Siiski jäi midagi minu jaoks puudu.
  • Pangarööv (6,5/10)
    Muhe Eesti film. Kui peategelast pidi algselt Rein Oja mängima, siis Hannes Kaljujärv sai väga hästi hakkama ja mis peamine: ta oli usutav. Huumor oli hea, aga draama mitte just kõige paremini lavastatud. Filmi lõpuosa vajus ära.
  • Los abrazos rotos (9/10)
    Suurepärane lõpp oktoobrile!!! Hakkab juba reegliks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostööst tuleb välja midagi väga head. Võimalik, et tuleb jälle mõni oscari nomm, aga eks paistab. Pedro Almodóvari huumor on tasemel!

Novembri kõige olulisem asi kinomaastikul on muidugi PÖFF. Põhiprogramm algab 27. kuupäeval. Kino tavakavast ootan kõige enam linateost nimega "Involuntary" ("De ofrivilliga"). Muide see Rootsi film on valitud püüdma parima võõrkeelse filmi nominatsiooni. Tegelikult pole veel kindel, kas see linastub novembris või aasta viimasel kuul. Kindlasti saab aga mardikuul näha Woody Alleni uut teost nimega "Whatever Works", mida on plaanis kindlasti vaatama minna. Huvi pakub ka 1979 aastal valminud ""Hukkunud Alpinisti" hotell", mis on digitaalselt taastatud ja nüüd jõuab taas suurele ekraanile. Mina, kui draamadest lugu pidav mees, tahaks ära näha ka sellist filmi nagu "Personal Effects". Novembris linastub järjekordne maailmalõpu-teemaline film "2012". Kinos võib see päris efektirikas ulmekas päris hea elamuse pakkuda. Kindlasti ei kuulu "2012" käesoleva aasta parimate hulka, aga korra kinos kõlbab vaadata küll. On nende mainitud filmidega nagu on, järgnevad nädalad kinomaastikul mööduvad peamiselt PÖFFi ootuses!

laupäev, 10. oktoober 2009

Two Lovers


"Two Lovers" pakub kindlasti kõneainet, kui Phoenixi viimane filmiroll, enne näitlemisest loobumist. Loodame, et see siiski ei jää viimaseks ja mees võtab aru pähe. Joaquin on ju väga kõva näitleja.

Selles filmis kehastab Phoenix peategelast, 30-ndates olevat meest nimega Leonard, kes elab koos oma vanematega. Ta on väga keeruline isiksus. Ühel hetkel üritab ta enesetappu, teisel hetkel on normaalne ja lahe tüüp. Leonardil on aga naiste seas lööki ja temast hakkavad huvi tundma 2 täiesti erinevat õrnema soo esindajat - Michelle ja Sandra. Mees ise käib meelsasti mõlemiga läbi, kuigi eelistab üht rohkem.

Michelle on küll huvitav inimene ja näeb seksikas välja, aga sellekõrval kohati liiga hüsteeriline ja vaimselt ebastabiilne ning lisaks narkoprobleemidega. Pealegi veel on ta armunud teisesse mehesse. Sandra on aga väga südamlik, hooliv ja tore inimene ja näeb samuti ilus välja. Kui minul oleks nende kahe vahel valida, siis valiksin kahtluseta Sandra nagu Sopranogi. Ma tahaks ka, et keegi naine minusse niimoodi suhtuks nagu Sandra peategelasse! Vaatamata kõigele tundub, et Leonardile pakub Michelle siiski rohkem huvi. Miks ikkagi? Jääb mulje, et mees tunneb ennast temaga nagu rohkem vabamalt. Michelle oleks talle nagu hingesugulane või midagi sarnast. Filmis on aga mitmeid pöördeid ja ei ole kerge ennustada, mis lõppkokkuvõtteks juhtub. Mina igatahes päris sellist lõpplahendust, mis vaatajale esitati, ei oodanud.

"Two Lovers" haaras mind endasse ja pani tegelastele kaasa elama. Mitte just paljud filmid ei suuda seda teha. Ei oskagi väga hästi seletada, miks see linateos mulle nii meeldis. Mulle lähevad peale sellised karmivõitu draamad. Jah, kindlasti ei ole tegu kerge meelelahutusliku teosega. Kindlasti mitte ei saa pidadada seda pidada läägeks ja liiga romantiliseks armastuslooks. Film on vahepeal isegi rusuv ja ärritav. Loo tõepärane kujutamine lihtsalt nõudis seda. Lavastajal James Gray'l on õnnestunud luua igati elutruu ja veenev linateos ja paljuski sellepärast see mulle meeldibki. Millegiga pole liialt üle pakutud!


"Two Lovers" kuulub mul käesoleval aastal Eestis esilinastunud filmide edetabelis top 5 hulka.
9/10

pühapäev, 4. oktoober 2009

September kinos


Septembri saak oli taas väike. Õnnestus käia vaid 4 kinoseansil. Neist 3 muide leidsid aset Sõpruses. Mis siis nähtud sai?

  • Tulpan (8/10)
    Väga hea ja ehe film. Pooleldi nagu dokumentaali stiilis tehtud - näidati ju mitu korda (ilma lavastuseta), kuidas lammas sünnitas. Tekitas palju emotsioone ja pani mõtlema, et kui hästi ikka mina siin Eestis elan. Lisaks sai ka üllatavalt palju nalja!
  • Two Lovers (9/10)
    Nii kõva näitleja nagu Joaquin Phoenixi väidetavalt elu viimast rollisooritust tahaks ju ikka näha. Väärt draama! Pani tegelastele kaasa elama. Huvitav sisu. Lõpptulemus polnud päris see, mida aimasin - see on hea. Tõenäoliselt maandub film minu 2009. aasta kinoedetabeli top 10-s.
  • In the Loop (7/10)
    Hea komöödia iseenesest. Nii palju ropendamist saab harva näha ühes filmis. Lõpuks hakkas isegi see ropp suuvärk ära tüütama. Poliitika on teema, mis mind ei tõmba ja see mõjutas hästi natuke ka hinnet.
  • Taking Woodstock (7/10)
    Hea film, aga ootasin enamat. Muusikat oli liiga vähe ja enamasti mängis see küllaltki vaikselt taustaks - selles osas pettusin kõvasti. Mulle meeldib muidu väga tolle ajastu muusika. Tegelt polnud filmil väga vigagi. Nalja sai ka ja. Lihtsalt ootused olid väga kõrged.

Oktoobriga saab minu kino mõõnaperiood läbi. Kuu 3-e esimese päevaga juba 2 linateost nähtud. Nüüd kui ilmad jahedad ja õhtud pimedad, võib selgelt tihedamini kinosaalis istumas leida. Solaris ju avatakse ja nii muutub valik korralikuks juba. Oktoobri ja üldse kogu aasta oodatuim film on minu jaoks "Püha Tõnu kiusamine". Õunpuu "Sügisball" oli super. Pealegi sai filmiprojekt Cannes‘is "Euroopa talendi" auhinna. Teistest oktoobris tulevatest linateostest ootan suure huviga Lars von Trieri palju kõmu tekitanud "Antichrist'i". Pedro Almodóvari ja Penélope Cruzi järjekordne koostöö "Los abrazos rotos" kisub samuti vaatama. Kindlasti kaen ära ka teise Eesti asja ehk teose nimega "Pangarööv". Mul on viimasel ajal kombeks saanud kõiki uusi oma riigi mängufilme just kinos vaadata. Siis veel "Hurt Locker" tundub vahtimist väärt olema. Kõiki Solarise Cinamonis ja Artise linastuvaid filme ei tea veel. Eks näis, mida huvitavat tuleb. Aga jah, oktoober on ennekõike Püha Tõnu kuu.

pühapäev, 6. september 2009

August kinos


Augustikuust pole just palju rääkida, kuna kinos sai käidud kõigest 3 korda. Ei mäletagi, millal viimati see arv niivõrd väike oli. Üle 3 aasta tagasi tõenäoliselt. Kõiges on süüdi suht ilusate ilmadega suvi ja küllaltki kehv filmi valik. Nüüd siis lühidalt nähtud teostest.

  • Ricky (5,5/10)
    Mulle see läbiv ulme teema, mis selle lapsega toimus, lihtsalt ei meeldinud. Muidu polnud hullu. Kannatas ära vaadata, aga samas jäi imelik tunne sisse.
  • Up (7,5/10)
    Kuna 3D-na linastus film ainult dubleerituna, siis sai seda multikat vaadatud tavalises formaadis ja inglise keeles. Pean tõdema, et täitsa meeldis! Tegelt kuni Kevini leidmiseni meeldis isegi väga, aga siis läks asi natuke liiga lapsikuks minu jaoks. Paraku on nii, et kogupere animatest ei satu ma vist kunagi suurde vaimustusse. Samas peategelase Fredrickseni lugu läks läks küll hinge (pisara ohtu küll ei tekkinud) ja sellest ka suhtleliselt kõrge hinne. "Up" on hetkeseisuga esimene oscari nominatsioon, mida julgen täiesti kindlalt ära öelda (animatsiooni kategoorias).
  • Inglourious Basterds (7,5/10)
    Hea, aga mitte super. Parim asi selle filmi puhul on huumor ja seda õnneks ikka oli küll. Samas mõnusat pinget leidus ka, aga mõned stseenid olid vahest liiga pikad, kus pinge kruvimine venis liialt. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Brad Pitt oli normaalne. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent pakkus silmailu! Filmimuusika mulle meeldis nagu Tarantino filmides ikka. Tahaks ka teist korda näha varsti.

Aga, mida siis september toob? Ei midagi väga põrutavat, aga ühteist head ikka. Selgelt oodatuimaks pean Ang Lee uusimat tükki "Taking Woodstock". Tundub lahe asi olevat ja kindlasti saab palju suurepärast muusikat kuulda. Skandaalset Lars von Trier filmi "Antichrist" tahaks kindlasti näha, kuid pole kindel, millal täpsemalt see linastub meil. Võimalik, et kaen ära ka sellise linateose nagu "In the Loop". Ja endiselt ootab vaatamist "Two Lovers". Kindlasti peaks septembris kinos nähtud filmide arv tulema suurem kui piinlik 3!

esmaspäev, 3. august 2009

Juuli kinos


Juulis sai suvekuu kohta päris hästi kinos käidud. Kokku sai kaetud 7 filmi. Kokku olen käinud see aasta 54 kinoseansil. Eelmine aasta oli juuli lõpu arvuks 56. Juuli kinoseansidest aga nüüd lähemalt.

  • Le Premier Cercle (6,5/10)
    Täitsa vaadatav maffiapõnevik. Sisu jäi kuidagi natuke liiga lihtsaks ja ei haaranud nii väga. Meelt lahutas ikka.
  • Public Enemies (6,5/10)
    Suhteliselt hea, aga mitte super. Originaalsusest jäi vajaka. Sisu oli jällegi nagu liiga lihtne. HD tuli pigem kahjuks. Siiski täiesti vaadatav film ikkagi!
  • Milk (8/10)
    Hästi õnnestunud biograafiline draama. Huvitavalt tehtud. Sean Penn oli mõistagi väga hea oma rollis. Kuigi Rourke oleks minu arvates natuke rohkem väärinud parima meesnäitleja oscarit, on Sean oma oscari auga ära teeninud.
  • Brüno (5,5/10)
    Film oli umbes selline nagu aimasin: liiga palju labaseid nalju. Samuti liigne gay teema tüütas ära. Pärast filmi oli nii värskendav tänaval ilusaid naisi näha. Siiski väga halba hinnet ei pannud, kuna paraku oli ka neid kohti, mis mind naerma ajasid. Vähemalt on nüüd see jaburus nähtud ja enam ei pea vaatama.
  • Easy Virtue (3/10)
    Nii igav! See film on küll selgelt rohkem naistele mõeldud. Sain naljadele pihta, aga ei ajanud naerma üldse. Kulutasin veel 110 krooni selle peale. Ainus hea asi filmi puhul oli Jessica Bieli ilu. Vähemalt nähtud ja nüüd tean, et enam ei vaata. Üleüldse romantilised komöödiad tavaliselt ei sobi mulle.
  • A Swedish Love Story (9/10)
    Roy Anderssoni filmidebüüt aastast 1970 nähtud ja olen rahul. Suurepärane ehe film. Kohe filmi alguses tekkis siuke hea feeling, mis kestis lõpuni välja. Komöödia pool oli õnnestunud. Muusika meeldis. Põhiline, mis mind võlus, oli ikkagi see ehedus ja siirus, mis äratasid minus hea sooja tunde. Väike üllatus oli see, et saal oli linastuse ajal rahvast täis, ainult esireast võis leida vabu kohti! Soovitan kõigile!
  • The Taking of Pelham 1 2 3 (7/10)
    Normaalne põnevik. Minu arust veidike parem, kui eelmine Washingtoni ja Scotti koostöö "Deja Vu". Travolta oli väga hea.

Augusti oodatuim film on kindlasti Quentin Tarantino uusim teos "Inglourious Basterds". Tarantino peale võib ikka kindel olla! Ootan ka Joaquin Phoenixi (hetkeseisuga) viimast filmi "Two Lovers", pärast mida ta lubas näitlemisega lõpparve teha. Elame-näeme. Aasta jooksul vaatan kinos tavaliselt paari animat, "Up" tundub huvitav. Võibolla kaen ära ka sellise ulmeka nagu "District 9", kuigi see ei tundu minu teetass olevat. Ahjaa, nüüd olen ametlikult Kinoguru! :D

esmaspäev, 6. juuli 2009

Juuni kinos


Juunis sai käidud 7 filmi vaatamas kinos. Nende hulgas oli muide ka üks dokumentaal ja üks 1976. aastast pärit Eesti linateos. Sai ka Hollywoodi hitte vahitud.

  • State of Play (8/10)
    Tegu on tõesti hea krimifilmiga. Parajalt põnev ja hea muheda huumoriga. On klišeesid, aga nendega pole üle pingutatud. Kindlasti mõne jaoks oli liiga etteaimatav, aga mitte minu jaoks. Huvitav oli jälgida, kuidas ajakirjandus töötab. Mulle jättis isegi parema mulje kui näiteks "Zodiac", mis on mitmel moel saranane selle filmiga. Näitlejatööd on väga korralikud. Eriti meeldis Rachel McAdams. Muidugi Russell Crowe ja Helen Mirren esinesid oma tuntud tasemel.
  • Terminator Salvation (4/10)
    Eks see üks paras jura ole. Ei ole minu teetass. Samasugune liiga labane märul nagu Rambo 4. film. Pettumus, aga samas väga ei lootnud ka midagi.
  • Séraphine (5/10)
    Igavavõitu, aga mitte ka kõige hullem. Vähemalt pakkus vaheldust jänkide filmidele.
  • Metskapten (6/10)
    Hetkel on mul selline periood, kui tunnen suurt vajadust Eesti filmiklassika jälerele. 90-ndatel sai rohkem meie vanu filme vaadatud, viimastel aegadel aga liiga vähe. "Metskaptenit" polnud ammu juhtunud nägema. Kui kuulsin, et linastub kinos, ei mõelnud kaua seansile peale. Tore Eesti filmike on. Jüri Järvetit on alati hea jälgida! Ta on raudselt Eesti üks parimaid (või isegi kõige parem) näitlejaid. Ei tahakski siinkohal rääkida linateose vigadest. Ütlen ainult, et montaaž oli kehv.
  • Shine a Light (9/10)
    Lahedad vanad on need Rollingud. Väga hästi teostatud kontsertfilm. Marty oskab. Muusikapalade valik oli õnnestunud. Mulle meeldib selline rock. Ei pea küll ennast suureks Rollingute fänniks, aga nauditav oli ikka. Minevikust tehtud intervjuusid oli lahe kuulata. 1962. aastal, küsiti Jaggerilt, et kaua veel koos püsite. Ta vastas, et 1 aasta peaks ehk ära tulema :D.
  • The Hangover (5,5/10)
    Filmist on nii palju räägitud, et pidin ka asja ära kaema. Muljed on sellised nagu arvata olid. Tegu on minu jaoks tüüpilise ei-midagi-erilist Hollywoodi komöödiaga (mõned kindlasti aimasid, et ütlen midagi sellist). No ei olnud midagi hirmnaljakat. Kui see nüüd oli aasta parim komöödia nagu Forum Cinemas reklaamis, siis on ikka sita komöödiaastaga tegu. Loodetavasti "Brüno" pakub midagi paremat.
  • Le silence de Lorna (7,5/10)
    Huvitav draama. Küllaltki raske film, aga väga realistlik. Seda linateost võib liigitada ka maffiafilmide alla põhimõtteliselt.

Juulis linastuma hakkavatest filmidest on üks oodatuimaid "Milk". Tahaks siis ka näha, miks härra Penn võttis Mickey nina alt oscari ära ja kas linateos üldse vääris kandideerimist suurimas kategoorias (Best Motion Picture). Väga või isegi rohkem pakub huvi Michael Manni "Public Enemies". Komöödia vallas on oodata üle pika aja midagi, kuna näha saab Baron Coheni uut karakterit Brünot. Sõprus pakub meile hea üllatuse, näidates ühel seansil Roy Anderssoni lavastajadebüüti "A Swedish Love Story" (1970). Igal juhul tahan seda näha! Ülejäänud juuli filmidest võiks veel vaadata ära "Easy Virtue" ja "Taking of Pelham 1 2 3". Eksnäis palju jõuab kinno minna, sest juulis, kui aasta kõige soojemas kuus, tahaks võimalikult palju väljas viibida.

teisipäev, 9. juuni 2009

Mai kinos


Natuke hilja küll on, aga mai kokkuvõtte tuleks ära teha. Siiani pole ükski kuu vahele jäänud, alates blogi algustamisest. Kokku sai käidud kinos vaid 5 filmi vaatamas ja seda ainult kuu esimeses pooles. Mida huvitavat siis nägin?

  • Taken (6/10)
    Hea kerge meelelahutus, aga ei jää meelde millegi erilise või originaalsega. Liinifilm. Kiskus liiga Van Dammeks ära. Vähemalt ei hakanud kordagi päris igav ja see on hea näitaja.
  • The Boat That Rocked (9/10)
    Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida veel tahta?! Mõnus hipilik teos.
  • Observe and Report (4/10)
    Mõned korrad aastas ikka juhtub (paraku), kui satun kinno selliseid nõmekomöödiaid vaatama. Nagu arvata võis, sisaldas see palju magedaid "nalju", millest vaid vähesed panid kergelt muigama. Vähemalt kõlas mõnes kohas Queeni ülihea rockpala "It's Late", mis tekitas minus elevust.
  • Star Trek (5/10)
    Sisu poolest pole film kohe üldse minu teetass. Vähemalt visuaalne pilt oli põnevalt lahendatud - Plaza suurimalt ekraanilt oli päris äge jälgida kogu seda kosmose maailma. Simon Pegg oli parim asi, mis sai filmiga juhtuda!
  • Angels & Demons (6,5/10)
    Päris hea oli tegelt, mitte kehvem kui "The Da Vinci Code". Eriti põnevalt oli lahendatud filmi lõpuosa.
Mida oodata aga alnud juunilt. Üks suve oodatuimaid filme on "Shine a Light". See on siis Martin Scorsese muusikadokumentaal Rolling Stonesist. Kinos võib päris mõnus olla Rollinguid kuulata. Kindlasti lähen vaatama ka prantslaste maffiafilmi "Le Premier Cercle". Räägitakse, et see on "Ristiisa" taoline linateos. Euroopa kino saab veel nautida, sest Sõpruses linastub "Le silence de Lorna" ("Lorna vaikimine"). Film linastus ka mullusel PÖFFil. Ahjaa, Terminaator on juba nähtud ning samuti pranstlaste "Séraphine". Kumbki ei pakkunud vaimustust. Rohkem midagi kindlat ei ole, mida vaatama lähen. Transformerid ei paku absoluutselt huvi!

esmaspäev, 4. mai 2009

Love Me Tender


Tegu on rock'n'rolli kuninga Elvis Presley filmidebüüdiga aastal 1956. Presley oli selleks ajaks juba väga tuntud oma kodumaal. Võiks ju arvata, et tegu on imala armastusfilmiga, kus Elvis laulab haledaid lembelaule, aga päris nii see ei ole. "Love Me Tender" saab küll esitatud ja armastuse teema on olemas. Siiski on tegu täitsa põneva vesterniga, kus on tulistamist ja tagaajamist.

3 venda Renod osalevad Kodusõjas. Mitte teades, et sõda on lõppenud, röövivad nad koos kambaga oma vastastelt (riigi vägedelt) raha oma kindrali heaks, pidades seda sõjasaagiks. Aga kuna oli juba rahu aeg ja alla andnud kindralile polnud mõtet raha tagastada, jätavad nad selle endile. Renod saabuvad rahaga koju. Sellega seoses tekivad neil võimudega pahandused ja läheb madinaks. Lisaks on veel üheks põhiteemaks armukolmnurk, kus 2 venda armastavad üht naist. Nii palju siis lühidalt ja väheütlevalt sisust.

Mitte, et ma väga vaimustuse oleks, aga mulle meeldis. Põnevust ja ootusärevust jagus ja draama osa oli ka enam-vähem õnnestunud. Igavust ei pidanud tundma. Elvis ise sai päris normaalselt oma rolliga hakkama.

Filmis esitab rock'n'rolli kuningas mitu lugu. Neist selgelt suurimat tähelepanu osaks sai loomulikult linateose nimilugu. Esilinastuse ajaks oli muusikapala "Love Me Tender" juba välja antud. Täpsemini öeldes oli see Ühendriikide muusikaedetabelis just esikoha hõivanud, mis tähendas seda, et tegu oli raadiotes kõige enam mängitava looga. Võib öelda nii, et iga kord, kui see muusikapala kõlas raadios, oli see väga heaks reklaamiks filmile. Samas jälle mõjus film laulu edukusele veel vägagi hästi. Üks aitas teist ja vice versa.

Kusjuures algselt pidi linateose pealkirjaks olema hoopis "The Reno Brothers", aga selleks, et suuremat tähelepanu saavutada ja seega ka rohkem raha teenida, muudeti nimi ära. See oli loomulikult väga õige käik, sest filmist sai väga suur hitt. Üleüldse algselt ei pidanud Elvis ühtegi laulu esitama. Presley oli ka rahul, et roll saab olema lauluvaba. Ta oli enne võtteid väga põnevil, et nüüd saab olla puhtalt näitleja, mitte laulja. Elvise rahahimuline mänedžer Tom "Colonel" Parker arvas aga teisiti. Parker tegi kõik selleks, et filmis oleks võimalikult palju muusikat, mida Elvis saaks esitada. Lõpptulemusena "pressiti" sisse 4 laulu.


Mehed, ärge peljake seda filmi! Tegu on ennekõike ikkagi vesterniga.
7/10

laupäev, 2. mai 2009

Aprill kinos


Aprillis sai 8 filmi kinos ära vaadatud. Neist koguni 2 olid dokumentaalid ("Crimson Wing", "Disko ja tuumasõda"), 2 spetsiaalselt üheks korraks suurele ekraanile tulnud juba varem kinos olnud linateosed ("Volver", "Cloverfield") ja lisaks ka 1 kordus ("Gran Torino"). Seega uusi mängufilme sai nähtud vaid 3. Ma üldiselt ei viitsi eriti neid ajuvabasid kassahitte vahtida. Asun nüüd nähtud filmide juurde.

  • Gran Torino (10/10)
    Esimene 2008. aasta linateos, mis on saanud minul maksimumhinde. See on just sellise film, mis vastab täielikult minu maitsele. Tegu on realistlikku ja karmi draamaga ja pealegi veel väga kaasakiskuvaga. Lisaks on ka parasjagu huumorit. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine :D. Clint on lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" hõivavad minu 2008. aasta edetabelis 2 kõrgeimat kohta. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Kuna "Gran Torino" niivõrd meeldis, sai seda veel 2. korda kinos vaadatud.
  • Crimson Wing (7/10)
    Ilus loodusfilm. Müstiline paik see Tansaanias asuv soolajärv nimega Natron. Kummaline, et flamingod armastavad nii meeletult palavat ja soolast paika. Film läks kohati liiga üksluiseks. Oleks tahtnud rohkem infot ja fakte teada saada.
  • Delta (5,5/10)
    95% filmist on äärmiselt rahulik, 5% vastikult vägivaldne. See verepilastusteema oli suht ebameeldiv ja polnud köitev minu jaoks. Filmi puhul meeldis kõige enam naturalistlikkus.
  • Disko ja tuumasõda (7,5/10)
    Sai siis kinos seda humoorikat dokki vaadatud. Hästi tehtud! Knight Rideri ja Emmannuelle naljad olid eriti head. Filmi väikseks miinuseks võiks pidada võibolla natuke liiga populistlikku käsitlust. Jällegi oleks tahtnud veel rohkem informatiivseid fakte. Muidu oli tore!
  • I Love You, Man (6,5/10)
    Komöödia kahe (hetero) mehe vahelisest sõprusest. Suht normaalne, toimis. Midagi jäi ikkagi puudu. Muusika jämmimis kohad olid parimad. "Slapping the bass!" :D
  • Volver (9/10)
    Tegu on siis 2006. aastal valminud linateosega. Mul polnud õnnestunud seda Hispaania üht viimase aja edukamat filmi enne näha, kui alles nüüd. Ega ma suuri ootusi ei heietanud. Seda enam sai meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et tegu on väga hea filmiga. Õnnestunud kombinatsioon: must huumor ja draama (oma žanri poolest "In Bruges'ga" sarnane). Visati palju head muhedat nalja surmaga seoses. Ja Penélope Cruz on nii hot! Lisaks sellele, et ta nii kena välja näeb, teeb Tom Cruise'i endine silmarõõm ka tõeliselt suurepärase rollisoorituse. Tasuks oscarile kandideerimine.
  • Cloverfield (8/10)
    Omamoodi geniaalne film. See oli teistkordseks vaatamiseks ja loomulikult ikka kinos, kus saab maksimaalse naudingu kätte (head kõlarid, suure ekraan). Siinkohal tervitan Sopranot. Eelmine kord oli 2008. aasta jaanuaris, muljeid sellest saab lugeda siit. Pinget oli, efektid head. Mõningatest miinustest ei tahakski siinkohal rääkida. Kõva film!


Hetkeseisuga mais tulevatest uutest filmidest midagi väga oodatut ei olegi. Kindlasti vaatan ära oma lemmiknäitleja Tom Hanksi tegemised filmis "Angels and Demons". Loodetavasti on see parem kui "The Da Vinci Code". "Boat That Rocked" võib päris lahe olla, vähemalt saab head muusikat korralikest kõlaritest kuulata! "State of Play" pakub näitlejate pärast huvi. Tõenäoliselt saab ka "Taken" vaadatud. Elagu filmid!

esmaspäev, 6. aprill 2009

Märts kinos


Märtsis sai kinos vaatamas käidud 9 filmi, mis on ka selle aasta ühe kuu keskmine tulemus. Teiste seas, sai 3 Euroopa ja 1 Aasia film ära nähtud. Tuli ette võtta ka üks kordusvaatamine - "The Curious Case of Benjamin Button" - kuna tegu on väga erakordse teosega. Järgnevalt aga pajatan veidi aasta 3. kuu kinoelamustest igaühest eraldi.

  • Valkyrie (7/10)
    Ootasin head filmi ja sain selle. Päris põnev oli. Eks kogu seda värki inglisekeelsena näha pisut segas ka, aga suutsin ikkagi sellest üle olla. Cruise tõestas, et on kõva näitleja.
  • My Bloody Valentine 3D (6,5/10)
    Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Kinos 3D-na pakkus aga "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Minu pikema arvustuse leiab siit.
  • Gomorra (8,5/10)
    Kui on teada palju häid jänkide maffiafilme ("The Godfather", "Goodfellas" jne), siis ka eurooplased võivad sellega hakkama saada, täpsemini öeldes itaallased. Soovitan kõigile maffiafilmide sõpradele. Sisu poolest küllaltki karm ja äärmiselt realistlik linateos. Suurepärane film!
  • The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
    Sai teist korda kinos vaadatud seda Fincheri suurteost. Veendusin teist korda, et film on nii kuradi hea.
  • Watchmen (3/10)
    Arvaku teised, mis arvavad, aga minu arust on "Watcmen" täielik jura. No ei ole üldse kohe minu teetass. Jälle üks tobe Hollywoody toodang üleloomlike võimetega superkangelastest. Tegelast Dr. Manhattan ei seedinud ma üldse.
  • Slumdog Millionaire (7/10)
    Hea, aga mitte väga hea ja kindlasti mitte parima filmi oscarit väärt. 2-e peategelase vaheline armastusliin ei haaranud mind nii eriti. See polnud nagu piisavalt ehtne või ma ei oskagi täpselt seletada. Lisaks taustamuusika polnud väga minu maitse järgi, mis kindlasti jättis oma jälje. Siis ka see lõputants ja trall ei jätnud asjast väga head muljet. Film iseenesest on suhteliselt huvitav. Teostus (kaameratöö, heli, montaaž) on tipp-topp. Lihtsalt jäi puudu, et tulemus oleks olnud väga hea. Siiski paljud targemad Akadeemia liikmed ju nimetasid kummalisel kombel linateose läinud aasta parimaks. Olles näinud mitmeid kõvasti suurepärasemaid 2008. aasta filme nagu näiteks "Gran Torino", "Changeling" või "The Wrestler", olen ikka pettunud küll nende otsuses!
  • Red Cliff (6/10)
    Lihtne/kerge meelelahutuslik film tavalise lihtsa filmimaitsega inimesele. Ei jää meelde mitte millegi erilisega. Vaatemängulisus on parim asi selle filmi juures. Tegin ka eraldi postituse, mille leiab siit.
  • Let the Right One In (6/10)
    Film on tõesti hästi tehtud, kuid paraku mulle üldse ei istu see ulmeline vampiiri teema. Ma ei saa midagi parata, aga need vampiiriks muutumise kohad on minu jaoks lihtsalt tobedad ja ma ei saa nautida väga sellist filmi. Aga, kui nüüd see kõrvale jätta, siis muidu oli atmosfäär tõesti lummav. Lapsnäitlejaid võib kiita. Kõige rohkem meeldis mulle filmi juures järjest kasvav pinge, mis oli Oskari ja tema kiusajate vahel. Kohe mõnuga ootasin kättemaksu.
  • Duplicity (6/10)
    Vaadatav. Keskpärane. Julia Roberts pole enam kütkestav. Esimene pool filmist oli liialt keeruline. Lõpuks saab kõigest aru. Lõpptulemus oli hea. Natuke põnevust, natuke huumorit. Ajab asja ära.

Käesoleva naljakuu oodatuimaks filmiks oli "Gran Torino", mis praeguseks hetkes juba nähtud. Ütlen hetkel vaid seda, et tasus oodata ja mitte vähe! Hiljem räägin pikemalt. Kindlasti lähen vaatama dokumentaali "Crimson Wing" - palju sääraseid loodusfilme meil ikka kinos linastub. Nii tuleb kohe võimalusest haarata! Aprillis linastub veel teinegi mulle väga huvi pakkuv dokumentaal: "Disko ja tuumasõda". Tundub päris lahe olevat. Mängufilmide poolest on nõrk kuu, see käesolev. Kui Clinti poleks, siis oleks päris hull :D. Võibolla tuleb üllatusi. Loodan seda "Deltalt", mis linastus juba eelmine kuu, aga mul veel nägemata. Vaatab, mis saab. Kino ikka saab!

pühapäev, 29. märts 2009

Red Cliff


Tegu on Hiina ühe tuntuma lavastaja John Woo käe all valminud linatoesega. Sama mees on lavastanud ka sellised kassamagnetid nagu näiteks "Face/Off", "Broken Arrow" või "Mission: Impossible II". Nagu ka need 3 nimetatud filmi, on ka "Red Cliff" actionit täis märul. Filmi tegevus leiab aset 208. aastal pKr Hiinas. Püsside ja muude tulirelvade asemel on siin ajastusele kohaselt põhiliseks tapariistadeks vibud, mõõgad ja odad. Toimub näiliselt täiesti ebavõrdne lahing, kus ühe poole armee on vastase omast kümneid kordi suurem. Seega peab vähemuses olija kasutama rohkem kavalust. Ikkagi jääb meelisse mõte: "sõjas ei ole võitjaid". Kuidas asi täpsemalt toimub, saab praegu näha kinos.

Filmi põhitrump on vaatemängulisus. Üks parimaid kohti on see, kui tuhanded vibunooled vuhisevad läbi õhu vaataja suunas. Kaadrid on üldse päris võimsad ja ilusad, et nauding kohe vaadata. Visuaalne külg on täiesti kõrgtasemel. Filmi eelarve on ka, eriti just Hiina kohta, väga kõva - kuskil 80 milli taala kanti. See peaks üldse läbi aegade kõige kallim Aasia film olema.

Siiski mina ei ole linateosest erilises vaimustuses. Ütleks, et filmi mittevaatamisega ei kaota midagi, samas ei kaota midagi ka vaadates. Ei jää meelde millegi erakordsega. Sisu on liiga ebaoriginaalne/tavaline, aga ka nagu liiga naiivne. Eks see ole mõeldud vaatamiseks rohkem keskmisele lihtsa filmimaitsega inimesele, kes soovib pelgalt kerget meelelahutust ehk täpsemini öeldes antud linateos ei ole lihtsalt mulle mõeldud. Kõige enam häiris mind lähivõitluse teostus. Käis lihtsalt üks labane lahmimine, kus vahepeal ei saa arugi kumb pooltest on edukam. Häiris liigne "popkornilik" käsitlus. Ma mõtlen selle all olukordi, kus mingi nii öelda superkangelane sai kerge vaevaga jagu korraga tema vastas olnud kümnetest sõduritest. Hate it!

Palju rikkus ära ääretult kärbitud variant, mis linastus nii meil kui ka USAs. Tegelt originaalis oli 2 eraldi üle 2 tunni kestvat linateost. Meil linastunud kokkumiksitud 1 film kestab aga 2 ja pool tundi. Seega rohkem kui poolteist tundi on läinud kaduma. Pole siis ime, et sisu jääb nagu liiga pinnapealseks ja kuidagi korrapäratuks. Puudub terviklikkus.

Samuti ei ole ma Aasia kassahittide austaja. Hiinas olevat aga 1. osa löönud igasuguseid kassarekordeid. Osalevad ju tolle suurriigi superstaari staatuses olevad näitlejad nagu Tony Leung, Takeshi Kaneshiro ja Chen Chang. Peagu kõigi eestlaste jaoks paraku need nimed ei tähenda midagi ja film eriti vaatajaid ei kogu. Seega, kes tahab seda eepilist linalugu suurel ekraanil näha, peab ruttu sammud kino poole seadma, kuna üsna varsti kaob see kavadest ära! Vähemalt Tallinnas kindlasti. Ei teagi, kas üldse mujal Eestis linastub.




Kinos vaadates kõlbab "Punane Kalju" meelelahutuseks küll! Tulevikus rohkem enam ei viitsiks vaadata.
6/10

pühapäev, 8. märts 2009

My Bloody Valentine 3D


Ma ei ole üldse kohe õudusfilmide fänn, aga mõnda ikka satun aasta jooksul nägema. Näiteks eelmisel aastal sai kinos vaadatud "The Happeningi" ja üleelmisel "Planet Terrorit". Mõlemad olid minu jaoks äärmiselt magedad. Arvestades veel seda, et uusversioonid on tavaliselt ebaõnnestunud, siis "My Bloody Valentine'i" suhtes ei hellitanud ma mingeid erilisi lootusi. Arvasin, et pigem on tegu keskpärase õudukaga.

Tuli välja aga, et see on üllatavalt normaalselt tehtud linateos. Tõeliselt õudsat tunnet mul ei tekkinudki, aga põnevust ikka jagus mingil määral. Sisu poolest pole antud film küll suurem asi, samas ka mitte kõige hullem. Verd ja lõigutud/tükeldatud inimesi näidati slasherile kohaselt suht palju - ütlen kohe ära, et mulle selline asi küll midagi ei paku. Teadsin ette, et tegu on sedasorti filmiga ja seega olin arvestanud sellega (väga ei häirinudki kogu see veri). Mõned verised kohad olid tegelt isegi täitsa huvitavalt lahendatud. Lisaks andis 3D ikka efekti juurde ikka küll. Päris lahe oli jälgida, kuidas mõnes stseenis kirka (või kuidas nüüd seda tööriista nimetataksegi) sinu poole lendas. Tekkis tunne nagu saaksid ise kohe vastu pead - 3D on tegija! Nüüd ootan õudsalt "Avatari".

Üks tähelepanek: Axel Palmerit mänginud Kerr Smith on selles filmis nii Leonardo DiCaprio moodi. Mõnes olukorras/asendis oli ta äravahetamiseni sarnane DiCaprioga. Kas keegi veel pani seda tähele? Vaadake kasvõi seda pilti:

Samas ega päris igat filmi ka ei tahaks kolmedimensioonilisena näha. Esiteks see kurnab silmi. Pikemad linateosed (üle 2 tunni) väsitaks liiga ära. Muide pärast filmi lõppu oli nägemine algul nagu veidi häiritud. See võttis nii vähemalt pool tundi aega, enne kui päris normaalne pilt tuli silme ette :D.


Kinos 3D-na pakkus "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Hinne põhineb puhtalt kinoelamusel!
6,5/10

pühapäev, 1. märts 2009

Veebruar kinos


28 päeva jooksul sai külastatud 10 kinoseanssi. Nägin ära 8 uut filmi, lisaks 2 kordusvaatamist ("The Wrestler" & "The Dark Knight"). Aasta lühim kuu oli tõeliselt hea valikuga. Vaid 1 linateos teenis hinde alla "7". See hinne tähendab seda, et film oli hea. Järgnevalt aga räägiks igast veebruari kinoseansist eraldi.
  • The Wrestler (9,5/10)
    Pärast eelmise aasta PÖFFi, kus film täiesti niitis jalust, tahtsin loomulikult seda ka 2. korda näha. Eraldi arvustuse leiab siit.
  • Doubt (8,5/10)
    Kartsin enne nägemist, et see film võib olla suhteliselt igav, keeruline ja liiga kunstiline (umbes nagu "The Hours"). Eksisin. Sain hoopis meelidva üllatuse osaliseks. Tegu on huvitav ja intrigeeriva filmiga. Kõige enam pakkus naudingut näitlejate sooritused. Eriti meeldisid just 3 peamist osa: meeletult ranget ja tigedat eite mänginud Streep, rahvalemmikust kirikuõpetajat mänginud Philip Seymour Hoffman ja ääretult naaivset ja heasüdamlikku õde mänginud Amy Adams. Nad said oma rolliga nii usutavalt hakkama, et kohe mõnuga jälgisin. Oscari nominatsioonid on täiesti õigustatud. Film on tõesti hea!
  • The Dark Knight (9/10)
    See oli mulle juba 4. korraks näha Jokerit kinos. Kõva film! Eraldi arvustus asub siin.
  • The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
    Mina olen vaimustuses. Ei kuulu küll läbi aegade parimate filmide hulka, aga tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt ilusa teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Ma ütleks, et kuni 50-ndate keskpaigani oli film äärmiselt haarav. Jälgisin kogu toimuvat põnevusega "suu ammuli", 10/10 oli tulemas. Aga kuskil 50-ndate lõpus vajus asi natuke ära. Film muutus nagu liiga romantiliseks draamaks. Lõpuosas häiris, et mõned ajastud liiga möödusid kiirelt. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga ja seda tuleks kindlasti just kinos vaadata! Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!).
  • Leo (5/10)
    See on sihuke film, mis puudub isegi Filmiveebist. Mnjah, ega mingist märkimisväärse saavutusest siinkohal rääkida ei saa. Tegu on muide Rootsi filmiga. Žanriks võiks määrata põnevusdraama. Ei olnud väga haarav ja ei pakkunud suurt midagi. Samas ei saaks ka öelda, et oli väga kehv.
  • Rachel Getting Married (7,5/10)
    Hea film. Pole enne näinud Anne Hathawayd mängimas niivõrd tõsist ja rasket rolli. Ta sai hakkama sellega suurepäraselt. Oscarile kandideerimine oli igati loogiline.
  • Revolutionary Road (8/10)
    Üsnagi raske draama, aga mulle sellised sobivad. Tegelt teist korda lähiajal seda vaatama niivõrd ei kibeleks, kuna tõesti raske film on. Sisu on väga tugev. Linateose naelaks oli minu arust Michael Shannoni rollisooritus (kandideeris kõrvalosa oscarile). Mees pani siukest teksti oma osas, et vähe pole. Huvitav film.
  • Frost/Nixon (8/10)
    Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. Film on hästi tehtud. Lavastus on tasemel, kaameratöö korralik. Pikemalt sai lahatud filmi selles arvustuses.
  • Defiance (8/10)
    Film võibolla liiga tavaline, aga mulle meeldis. Ei olnud küll päris ülihea, aga korraliku elamuse sain küll. Pinget oli palju ja see on sellise põnevus-sõjafilmi puhul väga oluline. Efektid olid head nagu arvata oli. Daniel Craigile sobis selline raske ja vastusturikka pealiku roll nagu rusikas silma auku! Ei lootnud filmilt suurt midagi, aga sain hea üllatuse osaliseks.
  • Entre les murs [Seinte vahel] (7/10)
    Jääb mulje nagu oleks tegu dokumentaaliga, aga tegelt on ikka mängufilm. Kogu tegevus toimub ühes koolis ja selle territooriumil. Põhiteemaks on õpilaste suhtumine õppetöösse ja õpetajasse. Film näitab, kui multikultuurne Prantsusmaa on. Juba klassis, mida vaatajale pidevalt näidatakse, leidub vähemalt 5-st erinevast rahvusest õpilasi. Film on mõtlemapanev ja sobiks eriti hästi vaatamiseks just kooliõpetajale.

Alanud märtsi kõige oodatuimaks filmiks on kindlasti oscarite gaalal triumfeerinud "Slumdog Millionaire". Tahaks ka teada, miks parima filmi oscar võideti. Väga ootan ka itallaaste suursaavutust nimega "Gomorra". See maffiafilm tegi Cannes’i ilma (žürii peaauhind). Tahaks näha ka PÖFFil silma paistnud ja üldse palju kiidetud Rootsi linateost "Låt den rätte komma in". Ma ei ole küll üldse kohe õudusfilmide austaja, aga "My Bloody Valentine'i" linastumine 3D-na pakub huvi. Siis on veel plaanis "Watchmen" ära vaadata ja midagi veel.

pühapäev, 22. veebruar 2009

Frost/Nixon


"Frost/Nixon" osutus teiseks tänavu aasta parima filmi oscari kandidaadiks, mida olen siiani näinud (esimene "The Curious Case of Benjamin Button"). Kahju, et ülejäänud kolme ei õnnestu enne auhinnagaalat näha. 2 aastat tagasi õnnestus kogu viisik enne oscareid ära kaeda. Aga noh, mis teha :(. Filmipiraatlusega ma ei tegele, seega jääb nii!

Lühidalt sisu kohta öeldes, on filmi põhisündmuseks 1977. aastal toimunud intervjuu David Frosti (küsitleja) ja 3 aastat varem presidendi kohalt tagasi astunud Richard Nixoni vahel. Oma ametiaja jooksul oli mees palju vigu teinud ja selle intervjuuga üritas ta oma mainet parandada. Kõige tulisemaks teemaks osutus kuulus Watergate'i skandaal. Kuna mul ei ole kombeks sisust pikalt rääkida ja spoilerdada, siis rohkem ei ütle täpsemalt midagi. Minge kinno vaatama!

Kartsin, et film on liiga poliitiline. See teema lihtsalt ei paelu mind suurt. Aga selles suhtes polnud hullu. "Frost/Nixon" on korralik film! Huvitav oli jälgida seda kahevõitlust küsitleja ja vastaja vahel. Hämmastav, kui pingeliseks võib üks intervjuu poliitikuga kujuneda. Mina ei teadnud enne üldiselt suurt midagi Nixoni äpardusdest ja Watergate'ist, aga ikkagi oli kaasahaarav.

Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. See, kuidas Frank Langella esines Nixonina läheb filmi ajaloo klassikasse. Oscari nominatsioon ka igati teenitult käes. Tegelt isegi rohkem veel läks mulle korda Michael Sheeni esitus, kes tõesti säras oma rollis. Küllaltki raske osaga sai ta väga veenvalt hakkama. Näitlejatest veel rääkides, ei saa ka mainimata jätta, et Rebecca Hall näeb nii pagana kuum välja. Ka lavastus on tasemel. Kohe näha, et Ron Howard on oma ala tipp. Kaameratöö on korralik ja üleüldse on tehniline teostus iga nurga pealt väga kõva - kohe nauding oli vaadata.



Kui oleksin poliitikast süvitsi huvitatud, oleks hinne veel kõrgem.
8/10

pühapäev, 15. veebruar 2009

Oscarite eelvaade



22. veebruar on see päev, kui selguvad oscarivõitjad. Ootan alati huviga seda sündmust. Ei mäletagi, millal viimati jäi oscarite auhinnagaala nägemata. See võis olla kuskil 8 aastat tagasi või nii. Alati on see üritus hästi korraldatud. Huvitav, kuidas tänavu õhtujuhi rollis debüteeriv Hugh Jackman hakkama saab? Gaala suurimateks staarideks on loomulikult auhindade võitjad. Vaatakski nüüd läbi mõningad kategooriad.

Parim film: "The Curious Case of Benjamin Button", "Frost/Nixon", "Milk", "The Reader", "Slumdog Millionaire".
Favoriit number 1 on "Slumdog Millionaire" ja ma usun, et Danny Boyle'i film võidab ka. Siiski pean "Milki" mustaks hobuseks. Täiesti kindel võib aga olla, et "The Reader" ei saa auhinda. Mina oleks tahtnud selles kategoorias näha teiste seas "Changelingi" ja "The Wrestlerit" ja üldse kummaline on "The Dark Knight'i" puudumine.

Parim meespeaosa: Richard Jenkins ("The Visitor"), Frank Langella ("Frost/Nixon"), Sean Penn ("Milk"), Brad Pitt ("The Curious Case of Benjamin Button"), Mickey Rourke ("The Wrestler").
Siin on 2 peafavoriiti: Rourke ja Penn. Raske ennustada kumb võidab. Teiste võiduvõimalused on praktiliselt olematud. Parima meespeaosa kategooria on aga minule üks oodatuimaid, kuna ma elan meeletult Mickey Rourke'le kaasa. Mees tegi nii superrolli, et see läks mulle hinge. Ta peab lihtsalt võitma! Ennustangi Mickey triumfi.

Parim naispeaosa: Anne Hathaway ("Rachel Getting Married"), Angelina Jolie ("Changeling"), Melissa Leo ("Frozen River"), Meryl Streep ("Doubt"), Kate Winslet ("The Reader").
Endal nägemata viie hulgast ainult Kate Winsleti rollisooritus. Tema on aga tõenäoline võitja. See on kusjuures Inlgismaalt pärit kaunitarile juba 6. korraks kandideerida oscarile. Siiani pole veel õnnestunud võitu saavutada. Seekord aga mina soovitaks küll Kate'i peale raha panna ;)! Mingeid šansse näen ka Anne Hathaway'l ja Meryl Streep'il, aga need on pigem teoreetilised. Üllatav on aga mitte leida Sally Hawkinsi ("Happy-Go-Lucky") nime siit kategooriast. See on täiesti imelik, arvestades võidetud auhindade hulka ja kriitikute kiiduavaldusi.

Parim meeskõrvalosa: Josh Brolin ("Milk"), Robert Downey Jr. ("Tropic Thunder"), Philip Seymour Hoffman ("Doubt"), Heath Ledger ("The Dark Knight"), Michael Shannon ("Revolutionary Road").
Selles kategooriast võib leida selle aasta oscarite ühe kindlama ette teada võitja. Selleks on muidugi ei keegi muu kui Joker ehk Heath Ledger. Mees ju täiesti varastas filmi. Ka mina elan talle tohutult kaasa - vähemalt sama palju või isegi veidi rohkem kui Rourke'le. Ainult, et siin on pinge väiksem. Tegu oleks (on) teise postuumselt antud oscariga.

Parim naiskõrvalosa: Amy Adams ("Doubt"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Viola Davis ("Doubt"), Taraji P. Henson ("The Curious Case of Benjamin Button"), Marisa Tomei ("The Wrestler").
Tegu on kategooriaga, kus Akadeemia teeb huvitavaid nominatsioone. Pean silmas Viola Davise kandideerimist. Tal oli ju nii väike osa! Sama lugu oli ka eelmine aasta seoses Ruby Dee'ga. Olgu sellega, kuidas on. Kes aga võidab auhinna? Mina ennustan võitu hispaanlannale ehk Penélope Cruzile. Samas enim olen Marisa Tomei poolt, kelle šansse ka ei saa alahinnata.

Parim lavastaja: Danny Boyle ("Slumdog Millionaire"), Stephen Daldry ("The Reader"), David Fincher ("The Curious Case of Benjamin Button"), Ron Howard ("Frost/Nixon"), Gus Van Sant ("Milk"). Arvatavasti Danny Boyle võidab. Minu arust vääriks auhinda kindlasti ka David Fincher, kellele see on üldse alles esimene oscari nominatsioon. Mees on ju lavastanud sellised kultusfilmid nagu "Se7en" ja "Fight Club". Tegelikult ei saa päris välistada ka Ron Howardi või Gus Van Santi võimalusi.

Parim originaalstsenaarium: "Frozen River" (Courtney Hunt), "Happy-Go-Lucky" (Mike Leigh), "In Bruges" (Martin McDonagh), "Milk" (Dustin Lance Black), "WALL·E" (Andrew Stanton, Pete Docter, Jim Reardon).
Näed sa siis, "Happy-Go-Lucky" sai ka midagi. Ütlen kohe ära, et võitu see tore ja äärmiselt positiivne Mike Leigh film suure tõenäosusega ei võta. Ennustan, et "Milk" saab auhinna. See on muide ainuke film siit kategooriast, mis nägemata.

Parim mugandatud stsenaarium: "The Curious Case of Benjamin Button" (Eric Roth, Robin Swicord), "Doubt" (John Patrick Shanley), Frost/Nixon" (Peter Morgan), "The Reader" (David Hare), "Slumdog Millionaire" (Simon Beaufoy).
Midagi pole teha, aga jälle tundub võit minema "Slumdogile". Mingeid võimalusi võib näha ka "Frost/Nixonil"
. Midagi väga kindlat siiski öelda ei saa.

Parim animatsioon: "Bolt", "Kung Fu Panda", "WALL·E".
See on ka selline kategooria, kus võitja on sisuliselt ette teada. Loomulikult on selleks "WALL·E".


Teatavasti on Forum Cinemas kodulehel ka ennustusmäng. Kes soovib osaleda, saab ehk mõnegi hea vihje. Ega ma nüüd kõik see targem ka pole, aga olen teinud natuke uurimustööd ja mõni asi on lihtsalt nii loogiline. Eelmise aasta osarite eelvaates ma ei eksinud kordagi, kui ütlesin, et keegi kindlalt võidab või ei võida. Vaatame siis, kuidas see aasta läheb. Mina olen õnnelik juba puhtalt siis, kui Rourke ja Ledger lähevad oscariga koju. Selge on see, et põnev saab olema!