pühapäev, 31. august 2008

WALL·E



Igal aastal käin kinos vaatamas ka mõnd, tavaliselt 2, animatsiooni. Viimased valikud on olnud sellised: "Kung Fu Panda", "Happy Feet", "The Simpsons Movie", "Over the Hedge". Neist ainukesena on väga meeldinud Simpsonid, mis on ikka tõeliselt vaimukas. Kui Filmimöla tiim ja Soprano "WALL·E't" kõvasti kiitsid, tekkis ka mul väga suur huvi. Niisiis otsustasin, et aasta teiseks ja vist ka viimaseks anima-elamuseks kinos peab olema just seesamune film.

See animatsioon jutustab loo üksikust robotist nimega WALL·E, kes unistab kaaslasest, keda armastada. Jah, tegu on tundeid omava robotiga. Nagu arvata võib, kohtabki ta oma elu armastust. Aga olukord pole sugugi nii lihtne ja roosiline. Et teise südant võita, peab peategelane igast seiklusi läbi elama. Kogu see lugu peaks olema ju südamlik ja panema peategelaste vahelisele suhtearengule kaasa elama, seda enamuse jaoks. Kuid paraku minu hinge see ei puudutanud niivõrd. Ma ei saa midagi teha, aga ei mulle ei paku pinget kahe masina vaheline väga naiivne ja ulmeline armastuslugu. Mitmes kohas hakkas mul igav. Samas sai õnneks ka üks jagu nalja, eriti just alguses olevas dialoogivabas osas. WALL·E on küll iseenesest väga armas ja tore tegelane. Tema tegutsemist on väga lahe jälgida (oh, seda uudishimulikkust). Siiski üldjoontes jäi filmi sisu minu jaoks kuidagi liiga naiivseks ja lapsikuks.

"WALL·E" kõige parimaks küljeks on pilt. Uskumatu, kui detailselt on kõik välja joonistatud. Seda Pixari tüübid juba oskavad! Visuaalne külg on ikka tõesti super. Vahepeal jälgid suu ammuli kogu seda Pixari maagiliselt joonistatud maailma. Kõike seda peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema (mitte väiksest arvuti kuvarist).



Olen jõudnud järeldusele, et kogupere animatsioonid ei ole mulle mõeldud. Paraku pean nii ütlema ka "WALL-E" kohta, kuigi sel linateosel on ka palju häid külgi. Olles kuulanud/lugenud mitmeid ülevaateid ja arvamusi, mis kõik on olnud väga kiitvad, on tegelt väga kahju, et film ei vaimustanud mind nii eriti. Ma usun, et kui mul endal oleks väikesed lapsed, vaataks kindlasti hoopis teise pilguga selliseid multikaid. Tegelt on "WALL-E" väga hea film. Olen üle 50% kindel, et parima animatsiooni oscar on tulemas. Lihtsalt viga on minus, et ei oska seda suurt hinnata, viga ei ole filmis.
6/10

esmaspäev, 25. august 2008

Tuli on kustunud, elagu Jimmy Page!


Olümpiatuli on selleks korraks kustunud. Medalid võidetud. Seekordsed mängud olid meie jaoks suhteliselt edukad. Taasiseseisvusajal olime enne ju ainult kahel korral suveolümpialt kulla teeninud - Erika Salumäe ja Erki Nool. Nüüd siis ka Kanter. Loomulikult olid mulle kõige meeldivamad päevad 16. ja 19. august, kui põnevusega jälgisin meie sportlaste medalivõite. Sõudmise finaalis viimastel sadadel meetritel süda kloppis nii meeletult, samuti kettaheite viimaste katsete ajal. Olen 2 medaliga väga rahul, kuigi ise ennustasin 3. Ikkagi kuld ja hõbe (oleks saagiks tulnud 2 pronksi, oleksin kindlasti pettunud). Kokkuvõttes andis see ju rohkem kui 200 osaleja riigi hulgas igati korraliku 46. koha. Edestasime teiste seas isegi Rootsit ja Kreekat, hehee :)! Mõtlesin teha väikse tabeli võrdlemaks Pekingi saavutatut teiste olümpiatega taasiseseisvumisajal. Arvestasin vastavalt võidetud medalitele punkte. Kuld, kui kõige olulisem medal, annab 4, hõbe 2 ja pronks 1 punkti. Selline näeb see paremusjärjestsus välja:

OMMedalite arv Punktid
Torino 2006312
Salt Lake City 2002 37
Sydney 200036
Peking 200826
Barcelona 199225
Ateena 200434

Seejuures neljadelt mängudelt oleme üldse medalita jäänud! Kokku on Eesti koondis osalenud taasiseseisvusajal 10 korda olümpiamängudel (5 tali ja 5 suve). Nagu tabelist näha on Pekingi mängud edukuselt jagamas 3. kohta. Võib ju rahule jääda? Ma arvan küll.


Muu maailma kangelastest, jäi mulle kõige eredamalt meelde Usain Bolt ehk maailma kiireim mees. See, millisel viisil ta 100 m jooksu võitis ja maailmarekordi püstitas, on lihtsalt imeline. Ja muidugi poole pikema maa ülimegasuur edu on nii uskumatu. Üldse väga lahe kuju on Usain Bolt. Teeb showd ja nalja. Selliseid tüüpe võiks rohkem olla! Samuti pakkus erilist imestust Michael Phelps. Siiani pole ju keegi ühtedelt mängudelt koguni 8 kulda võitnud. Ennekuulmatu tegu! Kusjuures kõik need kullad ei tulnud ju sugugi kergelt. Eriti uskumatu oli 100 liblika võitmine. Selgelt juhtinud serblane Cavic oli käed välja sirutatuna kuskil 30 cm kaugusel seinast, kui Phelps oli alles alustamas oma viimast tõmmet, aga ikka õnnestus ameeriklasel mingil viisil 1 sajandikuga vastast edestada. Vaata ka seda
pildiseeriat.



Väga huvitavaks osutus korvpalli turniir. Küll oli hea vaadata USA tiimi mängu. Nii üllatavalt ladus koostöö ja väga ilus mäng. Tõesti nauditav oli nende esitusi jälgida. Jänkid esinesid seekord täiega tugevalt. Õnneks mitte nii tugevalt, et finaal oleks igav olnud. Hispaania osutas väga tõsist vastupanu ja pinge säilis kuni eelviimase minuti lõpuni. USA küll suurelt juhtima ei läinud, aga võttis suht kindlalt oma. Au ka hispaanlastele, kes tõestasid, et kuuluvad selgelt absoluutsesse tippu. Kahju ainult leedukatest, kellele olen alati kaasa elanud, et neil juba 5. korda järjest olümpial ei õnnestunud poolfinaalist edasi saada.

Meelega olen vältinud poliitika teemat, mis paratamatult kerkis esile nende mängude ajal. Paljud rääkisid olümpiamängude boikoteerimisest - ma ei saa aru neist rumalatest inimestest. See oleks ju puhtalt sportlaste karistamine. Milles siis on nemad süüdi? Olen sellisel arvamusel, et sport ja poliitika ei kuulu kokku!

Miks aga nimetasin kirjutise pealkirjas Jimmy Page'i? Kes lõputseremooniat nägi, peaks aru saama. Mina, kui Led Zeppelini austaja, lihtsalt ei saanud märkimata jätta tema esinemist, kui lõpushows käis Londoni tutvustamise kava. Toimuvad ju järgmised suvemängud just Suurbritannia pealinnas. Nimelt, Jimmy Page esitas kitarril Led Zeppelini lugu "Whole Lotta Love". Mina olin muidugi sillas :).

laupäev, 16. august 2008

Medali ootuses



Pool olümpiat läbi saamas. Eestil medalit pole. Siiamaani pole ükski sportlane esikaheksassegi pääsenud. Mis toimub? Ei midagi väga erilist, asjade reaalne seis on lihtsalt selline. Praktiliselt kõik, kellelt võis väga hea õnne korral ka kõrget kohta loota, on siiamaani põrunud (Padar, Treier, Karpak jne). Ujujad purustavad peaaegu pooltel kordadel Eesti rekordeid, aga siiamaani on parim koht Triin Aljand saavutatu, kui ta oli 50 vabas 21. Selle ja Mälbergi uue Eesti rekordiga samal distantsil meeste arvestuses, mis andis 25. koha, võib isegi rahule jääda. Aga ülejäänud pole isegi 30 hulka saanud. No, ei paku väga suurt rõõmu need rekordid, kui koht on ikka kuskil 4. kümnes. Mis teha, maailma tase on juba selline. Ma ei taha sugugi öelda, et pole mõtet saata nii palju ujujaid riigi raha eest olümpiale. Seda mitte! On ju olemas teatud normid, mis ei ole tegelt eriti kerged. Kui sportlane ületab need, siis on ta täie õigusega olümpial võistlemise ära teeninud. OK, seekord on koht näiteks 4. kümnes, aga ta saab vähemalt väärt kogemuse ja indu edasi treenimiseks ja võibolla järgmine kord toob medali. Vähemalt olümpiamängude maitse on ta suhu saanud. Tegelt on meie ujujad täitsa tublid! Enamus on ju elu parimas vormis. Väga kahju on küll Martin Liivamäest, keda peeti ehk meie suurimaks lootuseks. Temalt oodati ju poolfinaali jõudmist, kuid paraku jäi ta sellest väga kaugele. Aga spordivõlu peitubki ju etteaiamatuses. Ühtedel läheb väga hästi, teistel halvemini.

Jätame nüüd need ebaõnnestumised kõrvale ja räägiks sellest, mis siiamaani on pigem positiivne olnud. Kindlasti on seda Kaia Kanepi 16 hulka jõudmine. Alistas ta ju kahes esimeses ringis endas edetabelis tunduvalt kõrgemal olevad mängijad. Ka kolmas mäng algas hästi, kui ta võitis avaseti. Tennises, kus konkurents on eriti tihe, on 16 hulka jõudmine kindlasti väärt saavutus. Ujujate mitmed Eesti rekordid on ikkagi meeldiv, eriti veel võrreldes eelmise olümpia põrumisega. Kaire Leibaku finaali pääsemine kolmikhüppes on super. Viimasel minutil meie olümpia koondisse arvatud Tiidrek Nurme järjekordne Eesti rekordi parandus ja väga julge jooks tekitas häid emotsioone. Sõudmise neljapaat on ka tegelt päris hästi esinenud vaatamata sellele, et finaali ei saanud.

Mul on siuke tunne, et täna tuleb Eestile medal. Loomulikult käib jutt sõudmise kahepaadist (Jaanson, Endrekson). Kui nende esimene start jättis veidi kahtlase mulje, siis poolfinaal oli juba üsna veenev. Täna on üldse eriline päev, sest ka kettamehed alustavad võistlust ehk teisisõnu algab Kanteri kõrge koha püüdmine. Esimest korda selle olümpia jooksul plaanin ka ise spetsiaalselt vara üles ärgata, et näha kuidas Gerd alustab medalijahti. Loodan väga, et kõik 3 meie meest pääseva 12 hulka lõppvõistlusele. See on üsna reaalne.


Üldse on tulemas senise olümpia kõige põnevam päev. Toimumas on ka näiteks meeste 100 m jooksu finaal. Pakun võitu Boltile. Korvpallis kohtuvad turniiri peamised võidusoosikud Hispaania ja USA. Jänkid on küll väga võimsa mulje jätnud. Hästi ei usu, et keegi neid võidab. Vaatame aga, mida hispaanlased suudavad. Väga põnev tõotab tulla Hiina ja Saksamaa vaheline kohtumine. Kohtuvad siis Dirk Nowitzki ja Yao Ming. See mäng on ka väga oluline mõlemale tiimile, sest kaotaja ei pääse tõenäoliselt veerandfinaali. Väike ennustumine ka minu poolt, milline võiks välja näha lõpuks esineliku paremusjärjestus: 1. USA; 2. Hispaania; 3. Leedu; 4. Kreeka. Ootan põnevusega, kas läheb nii.


Lähen nüüd tuttu (kell on praegu pool 2 läbi). Kell 7 peab ju üles tõusma, et ketast vaadata.

neljapäev, 7. august 2008

Peking ootab



Juba homme reedel ongi algamas suur spordipidu. Ise võtsin ka töölt puhkuse just selleks ajaks. Seekordsed olümpiamängud peaksid tulema päris uhked. Hiina ju kulutas 40 miljardit korraldamise peale, mis on umbes 2 ja pool korda rohkem kui 2004. aastal Ateenas. Uhke või mitte uhke, peamine on ikkagi sportlaste tulemused.

Ise jälgin suure huviga kõigi meie sportlaste käekäiku. Seekord on Eesti koondis läbi aegade suurim. Kokku esindab meie riiki 47 sportlast. Selgelt suurima (kuld)medalilootusega läheb võistlema Gerd Kanter. Kui ta ei pääse esikolmikussegi, siis oleks see päris suur šokk. Aga no kõike võib juhtuda. Väga head šansid on ka tandemil Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson (sõudmise paarisaeruline kahepaat). Hindaks medalivõidu tõenäosuseks üle 50%. Rohkem nii kindlaid esikolmiku kandidaate pole. Samas on palju võimalusi, kus väga hea õnnestumise korral võib tulla nii kõrge koht. Ütleks, et väike lootus on sõudmise neljapaadil, jalgrattur Grete Treieril, tennise paarismängus (Kanepi & Ani), purjetaja Deniss Karpakil, laskur Andrei Inešinil ja judokas Martin Padaril. Teiste medalivõit oleks juba tõeliselt suur ime. Ennustan omadele 3 medalit. Näiteks võiks need tulla nii: üks kettaheites (Kanter), teine sõudmises (kahepaat) ning viimane sellest "väikese lootuse" nimekirjast (näiteks Treier). Kusjuures 4-lt viimaselt olümpialt oleme võitnud alati ei rohkem ega vähem kui 3 medalit! Lisasin ju ka polli oma blogisse, kus soovin lehe külastajatelt teada oma pakkumist medalite arvu suhtes. Nii et, ennustage!


Kui meie sportlaste esinemised välja jätta, siis vaatan kõige suurema huviga korvpalli ja kergejõustikku. Korvpallis on üks suur intriig. Nimelt, kas suur ja võimas USA koondis suudab taastada oma hiilguse ja kulla ära võtta. Viimasel 3 suurturniiril (MM ja OM) pole nad isegi finaali jõudnud. Seekord pean küll USA-d peafavoriidiks. Kontrollmängudes on tiim väga hästi mänginud ja nautinud peamiselt suureskoorilise võite. Neil ju osalemas sellised absoluutsesse oma ala tippu kuuluvad mängijad nagu K. Bryant, J. Kidd, D. Wade, L. James, D. Howard jt. Tundub olevat hirmkõva meeskond. Mäletan veel, kuidas jänkid 1992. aasta olümpial võitisid kõik mängud ülisuurelt. Ajad on muutunud ja ka mujal maailmas osatakse väga hästi mängida. Väga tugevad on Hispaania ja Kreeka. Neid kahte võib pidada jänkide suurimateks ohustajateks. Samas ei tohi ka ära unustada tiitlikaitsjat Argentiinat, Euroopa meistrit Venemaad või olümpial alati korralikult esinenud Leedut. Tuleb põnev turniir.


Olümpia puhul on huvitav see, et jälgin ka neid alasid, mis tavaliselt mind eriti ei paelu. Sel võistlusel on lihtsalt eriline aura ja muidugi eriline tähtsus. Olümpiamängude medalivõit on hoopis teise väärtusega, kui mingi MK-etapi võit. Tegelt ega kõik ei lähe ju ka medalit võitma. Mõne puhul on esikümne koht juba ülihea saavutus. Nende tulemuste ja kohtadega on nagu on. Üks on selge: spordipidu tuleb võimas!

esmaspäev, 4. august 2008

Juuli kinos

Juuli oli suve kohta üllatavalt tihe kinokuu. Kokku käisin vaatamas 9 filmi, millest 7 olid uued minu jaoks. Kuna taaslinastus "La Môme" ehk film, mille eest Marion Cotillard võitis parima naisnäitleja oscari, siis sai see, juba 3 korda nähtud teos, ka 4. korda ära kaetud. See küll pole minu isiklik rekord ühe filmi vaatamises kinos. See au kuulub "Sügisballile" 6 korraga. See selleks, juuli kinoseansid koos hinnetega olid aga järgmised:
  • Hancock (4,5/10)
  • Auf der Anderen Seite [Taeva Äärel] (8/10)
  • Hurriganes (8/10)
  • Šlaager (5,5/10)
  • Get Smart (6,5/10)
  • La Môme [Edith Piaf – elusse armunud] (10/10) *
  • The Dark Knight (9/10)
  • El camino de los ingleses [Suvevihm] (3/10)
  • The Dark Knight (9/10)
    * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate nimetamisel ei osale)
Kuu parima (uue) filmi nimetuse au saab endale muidugi "The Dark Knight". Heath Ledger on lihtsalt super. Ta lõi mind täiest pahviks oma osatäitmisega. Seda pidin kohe ka teist korda nägema. Loe lähemalt siit.


Üldiselt oli suhteliselt normaalne kuu. Nüüd aga lühidalt oma arvamusest ka teiste filmide kohta.
"Hancock" on väga hea ... selle hetkeni, kui tuleb suur pööre/twist. Ütleks nii, et pool filmist on mõnus komöödia ja teine pool igav ulmedraama.
"Auf der Anderen Seite" on väga huvitav draama, mis sarnaneb oma sisu ülesehituse poolest "Babeli" ja "Crashiga". On palju liine, samas kõik on kõigega seotud.
"Hurriganes" on (muusikaline) draama 70-ndate kõige kuulsamast soome rockibändist Hurriganes. Hea sisu ja nauditav muusika. Mulle meeldib väga selle ajastu rockmuusika. Igati korralik film omas žanris.
"Šlaager" pakub küll muusikalises mõttes mitmeid häid hetki, kui Ruja, Tõnis Mägi, Kuldne Trio või näiteks Rock Hotel esitasid igaüks ühe loo, kuid üldkokkuvõttes pole midagi erilist.
"Get Smart" on täitsa vaadatav komöödia. Steve Carell tõestab, et on üks parimaid näitlejaid selles žanris, aga filmi sisu pole väga tugev.
"El camino de los ingleses" ehk "Suvevihm" on lihtsalt üks igav linateos minu jaoks.

Mida aga vaadata augustis? Kõige rohkem ootan sellist filmi nagu "Control". Mulle väga meeldivad linateosed muusika tegemisest, millel siis ka see linateos põhineb. Kindlasti kaen ära ka mõned Hollywoody kassahitid, mis teinekord võivad väga üllatada. Kõige enam vaatama kutsuvamad tunduvad olevat komöödiad "Tropic Thunder" ja "WALL-E". Mis siis veel? No muumia ning tandemi Mulder ja Scully seiklused jätavad küll külmaks. Ahjaa, "The Dark Knight" ootab ka veel korra kinos vaatamist. Votnii.

Üks asi veel, vastake ka minu polli küsimusele vasakus ääres ;)!