laupäev, 28. juuni 2008

Hispaania või Saksamaa?



Vuti EM ongi juba läbi saamas. Jäänud veel 1 matš, see kõige olulisem. Kuigi finaali ei jõudnud kumbki minu kahest lemmikust - Holland ja Rootsi (loe ka siit) - ei ole ma sugugi pettunud, kuna seal osalevad õige tiimid. Nii Hispaania kui ka Saksamaa väärivad igati kohta finaalis. Pole kahtlustki, et mõlemad on suured ja tugevad jalgpallimaad.

Hispaania, kes on tavaliselt alati koosseisu poolest tugev olnud, pole ei tea kui ammu 4 parema hulkagi jõudnud. Nad on küll ära teeninud üle pika aja sellise edu. Nagu Hollandki, mängib ka Hispaania ilusat ründavat jalgpalli. Nad ei kuluta meeletult aega mängu tapmisele nagu teeb seda näiteks Itaalia, vaid on väga loovad. Hispaanlaste mängus on näha lusti, ei jää muljet nagu nad teeksid lihtalt rutiinselt oma tööd. Sümpaatne tiim!


Saksamaa pole küll päris minu kõige suuremate lemmikute hulka kuulunud, kuid nad on mulle alati meeldinud ikkagi. Lausa hämmastav, kui edukas see maa üldse on olnud. Pidevalt jõutakse 4 hulka erinevalt Hispaaniast. Saksamaa on suurturniiride meeskond, seepärast ma ka väga austan neid.


Finaalmängud on tavaliselt rohkem kinnised. See annaks ehk kerge eelise Saksale. Samas poolfinaale ja üldse kogu turniiri arvestades, on Hispaania paremat mängu näidanud. Eelnevad esitused siiski ei tohiks väga lugeda, sest finaal on finaal. Selles mängus annavad kõik endast parima. Hindaks mõlema tiimi šansse võrdseteks, olles ise õige natuke rohkem Hispaania poolt. Selge on see, et tuleb kõva mäng!

pühapäev, 22. juuni 2008

Rock on Screen



See nädal ilmus Sõpruse veebilehele suurepärane uudis: tulemas muusikafilmide nädal! Mitte lihtsalt muusika vaid rockmuusika. Minu jaoks on see üks parimaid asju see suvi. Mulle jubedalt meeldivad linateosed muusika tegemisest. Kusjuures minu kahe eelneva aasta filmi edetabeli on pannud kinni just sedasorti linateos: 2007. aastal "La Môme" ("Edith Piaf – elusse armunud") ja 2006. aastal "Walk the Line". See aasta on juba pakkunud ühe suurepärase elamuse ehk siis "I’m Not There" ("Kus on Bob Dylan?").

Kava näeb välja selline:
07.07 kl 21:00 "Lou Reed‘s Berlin". Dokfilm Lou Reedi kontseptsioonikontserdist. UK-USA 2007. Režissöör Julian Schnabel
08.07 kl 21:00 "Control". Draama Joy Divisioni liidrist Ian Curtisest. UK-USA 2007. Režissöör Anton Corbijn
09.07 kl 21:00 "The Future Is Unwritten: Joe Strummer". UK-Iirimaa 2007. Dokfilm punkbändi The Clash liidrist. Režissöör Julien Temple
10.07 kl 21:00 "Hurriganes". Mängufilm Soome rockilegendist. Soome 2007. Režissöör JP Siili
11.07 kl 21:00 "Šlaager". Muusikaline film Eesti parimate popmuusikute osavõtul. Tallinnfilm 1983. Režissöör Peeter Urbla

Nende hulgast 2 - "Control" ja "Hurriganes" - linastuvad suvel ka tavakavas. Ise üritan üleejäänud kolme muusikanädala raames ära vaadata. Ise ootan väga Joe Strummeri filmi, milles osalevad sellised persoonid nagu näiteks Bono, Steve Buscemi, John Cusack, Johnny Depp, Matt Dillon, Mick Jagger, Iggy Pop ja muidugi ka The Clashi kittarist Joe Strummer ise. Nii, et juuli ei tule sugugi rahulik filmikuu!

pühapäev, 15. juuni 2008

The Happening



Järgnevat kirjatükki paluks Shyamalani ja üldse õudukate fännidel mitte lugeda! Põhjus on selles, et minusuguse õõvafilmide mittearmastaja arvamus ei tohiks teile korda minna. Nagu eelnevatest lausetest aru võis saada, ei tule järgnev "The Happeningi" arvustus just kõige kiitvam.

Lootsin küll, et tuleb midagi väga head, aga pidin pettuma. Film on küll vaadatav, aga palju jääb lihtsalt vajaka. Kogu aeg on selline tunne, et kohe hakkab midagi eriti vapustavat juhtuma, aga ei tule midagi erilist. Oleks tahtnud, et midagi rohkemat oleks toimunud. Paraku Shyamalan ei suuda enam üllatada.

Ainsad tõesti põnevad ja ootusärevad momendid, on seotus ühe veidra vanamutiga. Ta suutis korralikult ehmatada, nii et pani mind võpatama küll. See vanaeit on nii värvikas ja omamoodi segane. Selle karakteri sissetoomine oli parim asi kogu filmi jooksul. Kui peategelased viibisid tema majas, siis tekkis küll selline mõnus ootusärevus ja põnevus. Aga ülejäänud osa filmist on minu arust kergelt igav ja ei paku suurt midagi. Kõik need enesetapud ja kogu see taimede teema on lihtsalt tobedad. Film ongi pigem kergelt naljakas kui õudne või põnev, kuigi nii see polnud ilmselgelt mõeldud. "The Happening" annab väga head ainet paroodiatele. Võib päris kindel olla, et järgmine "Scary Movie" põhineb suuresti just sellel filmil.

Filmi finaal on eriti lahja. Ootasin, et vähemalt lõpus tuleb midagi põrutavat, midagi, mis kutsuks esile vaimustust või midagi ehmatavat. Paraku polnud see nii. Kui lõputiitrid hakkasid jooksma oli küll pettumus suur, et kas see oligi nüüd finaal. Mida kuradit?



Minu "The Happeningi" hinnangu lugenutele tahan veelkord toonitada, et õudusfilmid ei ole litsalt minu teetass. Sorry. Seega ärge pange pahaks!
4/10

Jalka EM kütab kirgi


Nonii, 2 vooru läbi ja esimesed edasipääsejad ja väljalangejad teada. Kui võistlused algasid väravatevaeselt, siis enam selle üle kurtma ei pea. On võitlust, on põnevust, on ilusaid väravaid. Ma armastan jalgpalli suurvõistlusi.

Enda suurim lemmik on Holland. Mulle meeldivad väga ründavat mängu harrastavad tiimid ja Tulpidemaa meeskond seda ka on. Lausa lust on vaadata Hollandi mänge. Pärast eduseisu saavutamist ei jääda umbkaitsesse ja ei muututa väga kinnististeks, vaid rünnatakse rõõmuga edasi. Tulemuseks on palju väravaid ja väga atraktiivne mäng. Muidugi peab oskama mängida sellisel viisil. Aga Holland kuulub ka Euroopa täielikku tippu. Uskumatu, kuidas nad loputasid eelmise MM-i finaliste. Olen ilusa ründava jalgpalli poolt, olen Hollandi poolt!


Teine meeskond, kes mulle meeldib on Rootsi. Ikkagi meie hea naaber ja puha. Väga sümpaatne tiim. Suurepärased ründajad, Ibrahimovic ja Larsson, kes võivad peaaegu mitte millestki väravaid teha. Seda paari võib pidada kogu turniiri ohtlikumate hulka. Zlatan on mõlemis seni peetud kohtumises ilusa värava löönud, eriti muidugi Kreeka vastu tehtud kauglöök. Rootsi mängib ka väga targalt. Oskavad kaitses kindlalt mängida ja samas luua ka oma superründajatele võimalusi. Hetkel on selline seis, et Rootsil piisab viimases mängus Venemaa vastu ka viigist. Nii, et šansid on korralikud veerandfinaali pääsemiseks.


Päris turniiri favoriitide sekka ma Rootsit siiski ei paneks. Minu arust kõige tugevamad on Holland, Hispaania, Portugal, Saksamaa ja Horvaatia. Ka näiteks Itaalia võib vabalt tuhast tõusta või ka Prantsusmaa. Tegelt võib iga veerandfinaalipääseja EM-i ära võita. Tihtipeale võidutsevad üllatajad nagu eelmine kord Kreeka või 1992. aastal Taani (miks mitte seekord näiteks Rootsi). Selge on see, et läheb väga põnevaks. Võibolla, et kõige huvitavam ja kaasakiskuvam oleks Hollandi ja Portugali vaheline finaal. Eks paistab.

esmaspäev, 9. juuni 2008

Mai kinos

Nii, viimane aeg teha kokkuvõte mai kuu kinokülastustest. Kokku sai käidud vaid 6-l seansil. See on viimase 9 kuu madalaim tulemus. Mais kinos vaadatud filmid:
  • The Bucket List (6,5/10)
  • Kрасный жемчуг любви [Armastuse punane pärl] (5,5/10)
  • Speed Racer (3/10)
  • Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (6/10)
  • Deception (5/10)
  • I’m Not There (9/10)
Parim filmi nimetuse au osaliseks saab muidugi "I'm Not There". Ülejäänud kahvatuvad selgelt selle linateose ees. Nüüdseks olen filmi ka teist korda ära vaadanud hakkas veel rohkem meeldima. Tõstsin ka hinnet poole palli võrra (algul oli 8,5). See film on nii omapärane ja eriline ning veel pärast Bob Dylani kontserti tähendab ka palju rohkem mulle. Loe ka siit. Aasta edetabelist tõuseb "I'm Not There" esikolmikusse ("Du levande" ja "There Will Be Blood'i" järele).

Kui nüüd vaadata juunis esilinastuvaid filme, võib leida nii mõndagi huvitavat. Ma vaatan küll väga harva õudukaid, kuid Shyamalani "The Happeningi" ootan suure huviga, eriti veel pärast viimast Filmimöla. Teine väga oodatud linateos on Saksa/Türgi "Auf der anderen Seite" ehk meie maal nimega "Taeva Äärel". See film lihtsalt tundub sobivat mulle. Kindlasti vaatan ära ka Hulki, kuigi kardan, et see jätab mind külmaks. Ma ei fänna ajuvabasid kassahitte üleloomulike võimetega superkangelastest (nagu näiteks Spiderman, Fantastic 4 jne). Hulki lähen vaatama pigem Edward Nortoni (uskumatu, et tema mängib peaosa) ja üldse suurepärase casti pärast. Mis siis veel? "Seksi ja linna" jätan vahele. Kung fud harrastava panda seiklused ka eriti ei tõmba, kuid see ei tähenda, et see vaatamata jääb. Peamiselt Timo & Lauri õhutusel on siiski väike huvi olemas selle lastemultika vastu. Kuu lõpus linastuv "Wanted" tundub nagu liiga tavaline olevat, kuid ilmselt saab ära nähtud ka seegi. Siis muidugi lähen korra veel Bob Dylani filmi vaatama. Suvel kindlasti nii väga palju ei külasta kino (võibolla kuskil 4 - 5 korda kuus), filmi valik ju sel ajal ka väiksem.

laupäev, 7. juuni 2008

Bob Dylan nähtud!



Kui kuulsin, et Bob Dylan tuleb Eestisse, olin väga vaimustuses ja loomulikult ostsin ka suhteliselt ruttu pileti tema esinemisele. On ju mees 20. sajandi üks olulisemaid tegijaid muusikas ja üldse kultuuris. 4. juuni 2008. aasta oligi see kuupäev, kui suur legend tuli väiksesse Eestimaale Saku Suurhalli kontserdi andma ja ka mina olin selle sündmuse tunnistajaks.

Kontserdi algus oli kergelt uimane. Ligemale peaagu poole peal või nii umbes pärast esimest kolmandikku sai hoo sisse. Üldse kogu esinemine möödus minu jaoks väga kiiresti. Tundus nagu oleks see kestnud kuskil pool tundi, tegelt oli umbes tund ja kolmveerand. Lisalugusid ka ei olnud, kuigi räägitakse, et 2 viimast olid. Kontserdi lõpp tuli minu jaoks küll liiga äkki. Ootasin veel, et tuleks "Like A Rolling Stone" nagu eelmisel Helsingi esinemisel oli see lõpulooks. Samuti oleks tahtnud väga kuulata enda lemmik Dylani lugu "Mr. Tamborine Man". Suure tõenäosuse oleks need 2, kui ehk minu jaoks kõige erilisemat Dylani muusikapala, ka pisara välja meelitanud. Siiski on hea meel, et vähemalt "Blowin' In the Wind" sai kuuldud. Üldse ainsad lood, mis ära tundsin, olid "Just Like a Woman" ja "Blowin' In the Wind".

Istusin 22. reas ja seega Dylani näoilmet küll ei näinud. Nägin eemalt vaid tema kuju. Minu arust ta peaaegu kordagi ei vaadanud publiku poole. Ta asetses kogu esinemise ajal küljega rahva poole. Ta ei tahtnud suhelda publikuga, isegi ei teretanud. Ainult bändimehi tutvustas. Bob Dylan ise midagi imelist jah ei teinud. Küll aga oli imetore muusikalegendi laivis kohapeal kuulata ja ma ei pane talle midagi pahaks! Mees on juba 67-aastane, loomulikult pole ta hääl enam oma parimas vormis. Samas ütleks, et tema praegune hääletämber on isegi huvitav ja mõnusalt käre. Paraku polnud Dylani esinemises mingit emotsiooni näha. Esitas lihtsalt tuimalt oma lood ära ja lahkus. Kahju, et Bob kitarri ei mänginud, ka suupilli puutus nii vähe. Vähemalt süntesaatori mängimisega sai hästi hakkama. Üldjoontes võib siiski öelda, et Dylan suudab veel rokkida küll.

Kurb, et saal päris täis ei olnud. Vähemalt 1000 inimest oleks kindlasti veel ära mahkunud. Aga kohale tulnud publik oli üllatavalt kaasaelav. Plaksutati korralikult pärast igat muusikapala ja ka hõisati vaimustuse märgkiks. Lõpus seisis publik püsti ja veel pikalt oodati aplodeerides, et tuleks veel lisapalasid. Usun, Eesti publikust jäi Bob Dylanile head mälestused.

Mina jäin ikkagi kontserdiga rahule. Meeldis, et enamus lood olid rokk-žanrist. Bändi muusikud olid küll minu arust väga tasemel. Mõnes rokilikumas loos oli instrumentaalosa eriti nauditav. Bob Dylan pidas ka vapralt vastu kogu aeg seistes. Õnneks oli ka Saku Suurhalli paljukirutud sound seekord täiesti talutaval tasemel. Tõele au andes sain väga hea elamuse osaliseks ja ei tahaks suurt millegi üle kurta.

Tegelt on hea, et Bob Dylan üldse veel jäksab niimoodi tuuritada ja palju erinevaid maid läbi käia. Mina olen talle väga tänulik puhtalt selle eest, et otsustas ka Eestit külastada. Küll on hea tõdeda nüüd, et olen ka Bob Dylani esinemisel käinud.

teisipäev, 3. juuni 2008

Kus on Bob Dylan?



Sellise pealkirja on valinud levitaja Bob Dylanist pajatavale linateosele "I'm not there". Ootasin väga filmi linastumist Eestis, aasta alguses Filmimölas esitatud oodatuimate edetabelis paigutasin selle 6. kohale. Aga kui avaldati teadaanne, et Bob Dylan isiklikult tuleb Eestisse ja ka mina hankisin loomulikult tema kontserdile pileti, siis kasvas ootus eriti suureks. Õnneks jõudis see ka suurele ekraanile ja mina ostsin kohe ka esikale pileti ära. Tänud Sõprusele ja Tallinfilmile!

Enne seanssi rääkis Bob Dylanist ja filmist muusikakriitik Tõnis Kahu, mis oli meeldiv sissejuhatus ja aitas paremini asjast aru saada. Ta seletas mitmeid olukordi lahti, näiteks selle kujundliku tulistamise ühe kontserdi ajal või selle olukorra, kui Dylanit nimetati publiku seas Juudaseks. Ikka tasus just esilinastusele minna!

"I'm not there" räägib küll Bob Dylanist, aga ometi pole filmis sellenimelist tegelast. Lauljat kehastavad 6 erinevat näitlejat, kes kõik mängivad Dylanit tema elu erinevatel perioodidel. Kõigil on erinev nimi ja ka igaühe roll on teistest selgelt eristuv. Peategelast mängiv näitlejaansambel on tõesti muljetavaldav. Mõtlen eelkõige selliseid kvaliteetnäitlejaid nagu Cate Blanchett, Christian Bale, Richard Gere ja Heath Ledger. Lisaks neile veel Ben Whishaw ja nooruke Marcus Carl Franklin. Minu arust parima osaga on hakkama saanud Blanchett. Ta ju kandideeris osa eest ka oscarile. Pärast tema rollisoorituse nägemist olen veendunud, et hoopis Blanchett oleks võind kuldmehikese parima naiskõrvalosa kategoorias ära võita. Aga, mis sest enam. Blanchetti ümberkehastumisoskus paneb imestama. Tema olek ja kõnemaneer on väga hästi viimistletud ja ka välimuselt on ta hämmastavalt Dylani sarnaseks tehtud. Blanchetti mängitud Bob Dylan on teistest selgelt põnevam kuju ja tegelt ka kõige enam huumorit pakkuv. Blanchetti osa ajal juhtub kõige rohkem. Väga meeldib ka Ledgeri osa. Tema mängitud Dylan on kõige inimlikum ja normaalsem minu arust, samuti ka kõige lahedam. Meeldiva üllatuse pakkus nooruke Marcus Carl Franklin, kes jättis väga asjaliku mulje. Muuseas oskab ta hästi laulda. Richard Gere'i osale ma ei saand eriti pihta. Christian Bale'i mängitud tegelast on lihtsalt huvitav jälgida. Ben Whishaw rolli juures meeldisid tegelase teravemeelsed ja valusad ütlused/kommentaarid.



"I'm not there" on keeruline film, aga Bob Dylan ise on ka väga keeruline isiksus. Palju jääb arusaamatuks, palju asju ei jõua kohale. Kohati kisub teema küll üsna kunstiliseks ja luuleliseks, aga vähemalt mind see nii väga ei häirigi. Õnneks on filmis mitmeid vaimukaid kohti, mis nagu ergutavad sind ja ei lase filmil liialt sürriks minna. Näiteks on naljakas see, kui üks reporter palub mitte just eriti jutu tujus oleval peategelasel öelda vähemalt ühe sõnagi ja ta ütlebki lihtsalt: "astronaut". Lihtne nali, aga mõjub hästi. Väga hea koht on see Dylani karakter ja kirjanik Allen Ginsberg esitavad koomilisi küsimusi ristilöödud Jeesuse kujule.

Väga oluline koht selle filmi puhul muidugi muusikal. Oi, kuidas muusika kinos võib naudingut pakkuda ja, kui palju see filmile juurde annab. Üks lemmikuid on laul Mr. Jones'st ehk lugu pealkirjaga "Ballad of a Thin Man". Väga hea nö video on selle laulu ajal, kus peaosas tüütu ajakirjanik härra Jones. Samuti tooksin eraldi välja suurepärase "Going to Acapulco", mida küll ei esita Dylan, vaid teeb seda Jim James'i nimeline laulja ja ta teeb seda imeliselt. See on selline ilus lugu, mida esitatakse filmis ühe tüdruku matuste ajal, kui muusikalegendi kehastas Richard Gere. Üllatavalt hea esituse pakkus kõige noorem Bob Dylan Marcus Carl Franklin, kes esitas ühes kohas lugu "When the Ship Comes in" (olles oma elu päästnud naise juures ja teda kuulavad 4 täiskasvanut kõik kiidavad teda). See 12-aastane poiss on ainus 6-st peaosa mängivates näitlejaist, kes ka ise laulab oma häälega ja ta teeb seda tõesti suurepäraselt. Mulle jubedalt meeldib vaadata, kui filmis tehakse head muusikat.


"I'm not there" pakkus kõva elamuse! Aasta kõige omapärasem kinokogemus. Sellesarnast linateost võibolla ei olegi tehtud. Päris maksimumiga ma seda siiski ei hindaks. Põhjuseks kohati liiga keeruliseks ja kunstiliseks muutumine. Palju jäi ikkagi arusaamatuks. Päris kindlasti lähen filmi veel KINNO vaatama (tõenäoliselt rohkem kui üks kord), et paremini erinevatele situatsioonidele pihta saada ja et lihtsalt nautida muusikat ja ka sellega kaasnevat stoorit. Võimalik, et ka hinne muutub veel. Üldmulje pärast esimest nägemist on siiski vapustav. Ilus film.
9/10