neljapäev, 24. veebruar 2011

Black Swan



Ei tahtnud oma arvamust enne avaldada, kui olin filmi 2 korda ära vaadanud. Pärast esimest korda, mille järel andsin teosele hindeks 9/10, aimasin, et 2. võiks asi rohkem meeldida ja nii läks ka. Ei ole kahju panna maksimumhinnet (10/10). Ei tea miks, aga mitme just väga hea filmi puhul, naudin seda 2. vaatamisel rohkem.

"Black Swan" on lihtsalt jalustrabav! See on kinematograafiline ime! Paljud on rääkinud, et ei saanud asjale pihta. Minu tõlgendus on selline, et tegemist fantaasiarikka looga lõhestunud naisest, kellel pole psüühikaga kõik päris korras. Aronofsky teost tuleks pidada kunstiliseks mõttekujutelmaks, mitte niivõrd realistlikuks tõsielu-draamaks. On isegi õõvastavaid ja paljude jaoks häirivaid momente. Viimasel kinoseansil, kus käisin, varjas minu kõrval istuv naisterahvas vähemalt 10 korda oma silmi kätega ja mainis mitmel puhul, et on vastik. Mind küll ei häirinud miski niimoodi, et oleks pidanud kasvõi natukenegi silmi kissitama, aga see selleks. Vaataja peab arvestama sellega, et "Black Swan" ei olegi mingi roosamanna koguperefilm, kus üks kena naisterahvas tahab saada väga heaks balleriiniks.

Sisu on ikka parajalt sünge ja ärevust tekitav ning küllaltki müstiline. Film sisaldab jah segadust tekitavaid kohti, kuid see on ju loomulik sellise fantaasiarikka loo puhul. Mingil määral on tahetud taotuslikult tekitada olukordi, mis jätaks vaatajal ruumi oma tõlgenduse väljamõtlemiseks. Mina isegi niivõrd hullult ei ragistanud/vägistanud oma ajusid, et täpselt enda jaoks selgeks teha iga olukorra tähenduse, vaid lihtsalt nautisin rohkem pilti ja ka heli/muusikat. "Black Swan" lööbki rohkem oma pildilse poole ja atmosfääriga. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Jällegi kaameratöö ja montaaž on suurepäraselt tehtud. Erit kenasti on võetud üles lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid. Palju aitab kaasa ka ilus Tšaikovski muusika.

Nauditav on jälgida ka puhtalt Natalie Portmani sooritust, kes tegi muidugi oma elu rolli ja ta väärib kõiki autasusid, mis talle on omistatud. Tema esitust selles palju nõudvas osas on raske ülehinnata. Pikk valmistumine rolliks, osaledes sadades balletitundides ja võttes kaalust ligi 10 kilo alla, tasus end ära. Oscarivõit tuleb ka kindlasti. Ilmtingimata tuleks kiita Mila Kunist, kellest on saanud tõsiselt tugev näitlejanna. Samuti ka Vincent Cassel ja peategelase ema mänginud Barbara Hershey väärivad tunnustussõnu. Ega Aronofsky käe all ei saagi kehvasti näidelda!



"Black Swan" on selline film, mis paneb mind mõtlema, kui väga ma kino armastan. Darren Aronofsky tõestas taas, et on kaasaja üks paremaid, aga ka huvitavamaid, režissööre.

10/10

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Kirjad inglile


Kummaline ja mitte just kergesti arusaadava sisuga film. Ikkagi Keedus ju! See filosoofilisus kasvas vähe üle pea. Palju arusaamatuid kujundeid, aga ka absurdsust. Siiski oli seda kõike päris huvitav jälgida. Oli raske ennustada, mis juhtub järgmiseks ja kuhu peategelane satub. Juhtus igasugu veidraid asju, sai näha palju veidraid inimesi. Filmis peaaegu, et puudub loogika. Omamoodi kihvt, aga ka hullumeelne ja pöörane! Tegelt selliseid inimesi nagu me antud teoses kõrvaltegelastena näeme, pole just kerge kohata reaalses elus. Eks nad ongi lihtsalt üks kunstiline fiktsioon, mille abil Keedus üritab esitada oma nägemust ja mõtteid ... Millest siis? Vot siinkohal tekib mul raskusi arusaamisega. Äkki läbi taolise pilgu vaatavad islamiusulised kapitalistliku Lääne naisi, et nad on sellised demonstratiivsed, vulgaarsed ja peast segi. Üleüldse jõudsin ma järeldusele, et see on lihtsalt kõrgem kunst.

Ennekõike on tegu ikkagi ühe kurva (depressiivse) ja mõtliku looga Juunas Kirotajast. Mees, kes on äsja tagasi tulnud Afganistanist, on räsitud koledatest sõjamälestustest. Ta tahab kangesti oma tütart leida, kindlalt teadmata, kas ta on üldse olemas. Küll peategelane aga kirjutas talle, nii et suu sinine (tindine). Need kirjad olidki kõige arusaadavamaks momentideks filmi jooksul. Need andsid mõista, mida mees on läbi elanud ja, mida ta elunatukesest tahab. Lõpuks üritab Kirotaja lihtsalt elu mõtet leida, mis ei ole lihtne. Tema ainus motivatsioon elamiseks vist ongi tütre leidmine. Kirotaja valu ja mure läksid hinge.

Huumorit leidus ka. Elle Kulli ekraanile ilmumine tegi kõvasti nalja, maskeerituna Michael Jacksoniks. Hämmastav sarnasus! Ootamatus kohas aset leidev seksistseen on mõnusa huumoriga tehtud! Muidugi Tiina Tauraite tuvidega võitlemine on puhas kuld. Tagantjärele mõeldes neid naerukohti oli küll ja veel.

Mis veel meelehead valmistas? Pildikeel meeldis. Visuaalselt igati kena teos. Rein Kotov on teinud suurepärast tööd! Mulle oli mokkamööda näiteks see stseen, kus Kirotaja jooksis kõrbes rongi järele. Iseenest lihtne episood, kuid väga kenasti üles võetud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et Tõnu Oja on peategelase rollis väga hea. Pole harjunud nägema teda nii tõsist rolli mängimas. Ta tegi seda väga veenvalt! Kiita võib ka väga värvikaid naiskaraktereid ja nende etendamist heade Eesti näitlejataride poolt (Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Kaie Mihkelson).


"Kirjad Inglile" on kena väljanägemisega Eesti film, kuid paraku jäi natuke liiga arusaamatuks. Seda filmi tahaks kohe veelkord näha!

7,5/10

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Jaanuar kinos


Jaanuaris käisin 8 korda kinos, nägin 6 uut filmi. Teiste seas sai vaadatud animat, uut Eesti linateost, aga ka kahte oscarite jagamiselt tähtsat rolli omavat filmi (mõlemad olid tõeliselt head!). Kohe räägin täpsemalt.

  • Üks mu sõber (4/10)
    Ei tahakski midagi halba öelda, ikkagi Eesti film ju. Kriitikud kiidavad, kuid mulle ei läinud teps mitte Kivastiku teos peale. Karakterid jäid võõraks ja film jättis ebaveenva mulje. Dialoog oli kohati imelik ja liialt seosusetu. Üksküla iseenesest esines elavale legendile kohaselt suurepäraselt ja Eelmaagi oli tasemel. Eestlased vähemalt oskavad näidelda. Kivastikule sooviks edu!
  • Enter the Void (10/10)
    Ma filmist suht sõltuvuses. Nii kui kinno tuleb, pean ära vaatama. Sai siis juba 5. korda "Enter the Voidi" kinos vaatamas (enne seda: 2 korda 2009. aasta PÖFFil, 2 korda eelmisel suvel). Seda filmi peab kindlasti kinos vaatama, kui üldse tahad seda teha! Kena, et näidati režissööri versiooni, mis on küll üle 2 ja poole tunni pikk. Ma juba filmi nii palju kiitnud, et ei hakka seda enam praegu tegema. Muidugi 5. vaatamiskord enam kahjuks nii vapustavalt ei mõjunud, kui 1. Pisaraid ei valanud ja üliägedad ehmatuskohad enam eriti ootamatult ei tulnud. Tegelt peakski filmi uuesti vaatama mitte varem, kui kuskil 3 aasta pärast, et jõuaks asju ära unustada, ja et teose väärtus ei devalveeruks. Minu eraldi arvustus asub siin.
  • Winter's Bone (9,5/10)
    Mulle jättis "Winter's Bone" äärmiselt hea mulje. Nii hea, et vaatasin nädalase vahega asja ka teist korda üle. Samas mu sõbra, kellele väga meeldivad sellised filmid nagu "The Hangover", "Red" või "The Tourist", esimene kommentaar pärast filmi lõppu oli selline: "õudsalt masendav oli". Jah, sisus on masendust tõesti palju ja lahedus sisuliselt puudub, aga minu arust mängib see olustikule igati kasuks. Üleüldse on antud teose suurimaks plussiks atmosfäär ehk loodud õhkkond, mis on parajalt sünge ja realistlik ning lihtsalt nauditav. Mina hindangi atmosfääri filmide puhul isegi rohkem kui dialoogi. Sellepärast mulle meeldibki tohutult näiteks "Enter the Void", kus on erilist rõhku pandud just atmosfäärile. "Winter's Bone'i" sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Lisaks vahepeal kõlanud kantri oli mulle igati meelepärane, aga ka sobilik ning see aitas kindlasti veel filmi headusele kaasa.
  • The Illusionist (8/10)
    Kena südamlik, kuid kurvatooniline animafilm. Vanamoodsas stiilis joonistatuna mõjus film kuidagi armsana, tekitades ka nostalgilise emotsioone. "The Illusionist" on lihtsalt üks ilus film! Kena, et saadi ka oscari nominatisoon.
  • Somewhere (7/10)
    "Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine. "Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.
  • Tournée (6,5/10)
    Film võis ju Cannes'is režii preemia võita, kuid mind Mathieu Amalric'i töö niivõrd ei võlunud. Kehv ka ei olnud. Tänud bravuurikatele showtantsijatele on film küllaltki värvikirev. Glaamuuri kui palju! Õnneks ei keskendutud ainult showle ja näidati tegelaste argielu poolt. Ei oskagi midagi suurt öelda antud teose kohta. Vaadatav.
  • The King's Speech (9/10)
    See film on tõeline kvaliteet. Eriti nauditavad on rollisooritused. Colin Firth suure tõenäosusega võidab ka oscari ja ta on tõesti väärt seda. Geoffrey Rush on samuti väga hea, tuues filmi palju head huumorit. Karakterid on tõesti veenvalt välja mängitud. Film ise on lihtsalt väga hästi tehtud, eraldi tõstaks esile veel kunstnikutööd. Stsenaarium on tugev. Uskumatu, kui pingeline ja emotsioone tekitav võib olla ühe kõne esitus.