teisipäev, 24. november 2015

PÖFF 2015 vol 1


PÖFF käib suure hooga ja mõtlesin, et teeks vahepeal ühe vahekokkuvõtte. See aasta valisin kokku 12 filmi. Räägiks nüüd esimesest 6 linateosest.

Magav hiiglane ("Sleeping Giant", Kanada)
Huvitav noortedraama. Kenasti üles filmitud, ilusad maastikud. Peategalasteks 3 teismelist noormeest, kes veedavad suve maakohas. Nii öelda avastavad ilma ja teevad vahepeal ka lollusi. Oma olemuselt meenutab teatud määral linateost "Stand by Me" (1986). Tegelaste vahel tekib konflikte (mängus on ka õrnem sugupool), mis toob sisse kaadrisisese pinge. Mulle meeldis, et "Sleeping Giant" oli väga eluline ja kandis hästi kuni lõpuni välja. 8/10

Armastus ja andestamine ("Love & Mercy", USA)
Hea biograafiline muusikaline draama. Jutustatakse Beach Boysi solisti Brian Wilsonist. Suurema vaatluse all on ansambli hinnatuima albumi "Pet Sounds" valmimisprotsess, mida oli huvitav jälgida. Film on kohati üsna raskemeelne, sest kuidas sa muidu kujutad Briani kannatusi ja meeltesegadust. Dano ja Cusack on suurepärased ja veenvad, et hakkas tõeliselt kahju peategelasest. Muidu igati kvaliteetselt tehtud linateos. Mulle meeldivad filmid, mis räägivad muusikategemisest. "Pet Sounds" on tõesti hea album. 8/10

Pommidest valjem ("Louder Than Bombs", Norra, Prantsusmaa, Taani)
Täiesti minu teetass. Jättis väga elusa mulje ja kõnetas mind. Oma looga käsitleb film kenasti ja realistlikult perekonna olulisust ja pereväärtusi. Film on minu arust väga hästi jutustatud ja sisaldab mitmeid sügavaid ja huvitavaid dramaatilisi momente. Elu ei ole ainult karuselliga sõitmine. Vaatamata tragöödia käsitlemisele ei minda liiga melanhoolseks. Väga hästi monteeritud. Visuaalselt on palju häid momente. Eriti meeldis, kuidas autoõnnetust kujutati. Näitlejatööd on head (Isabelle Huppert, Jesse Eisenberg jt). 9/10

Õppetund ("The Lesson", Bulgaaria, Kreeka)
"Õppetund" räägib ühest rahalistesse raskustesse sattunud pereemast. Film on omamoodi allegooria moraalsetest väärtusest. Peaküsimus on selles, mida on naisterahvas nõus ette võtma ja mida mitte, et raskest olukorrast välja pääseda. Osad tema valikud panid küll pead vangutama ja ei veennud mind piisavalt. Filmi põhiidee on see, kuidas rahapuudus võib inimest muuta. Filmi hing ja süda on peategelast kehastanud Margita Gosheva, kes tegi väga särava rolli. Üldmuljeks jäi keskpärane. 6/10

Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
Sisu on põnevalt üles ehitatud, sarnanedes selle kohapealt oscari võitnud filmiga "Crash" (2004), mis on minu arust eelmise kümnendi üks tugevamaid draamasid. On üks linn (Amsterdam) ja 6 peategelast, keda suurema osa ajast kujutatakse eraldi, kuid kelle teed omavahel vähemalt ühega ülejäänud peategelastest põimuvad kasvõi põgusalt. "Crashiga" sarnasusi leiab muide veelgi: mõlemad on tõsielulised ja karmid, kuid liigutavad draamad, kus on raske ette näha, mis edasi hakkab juhtuma ning heale draamale omane pinge püsib kuni lõpuni. On palju valusaid hetki. Näiteks üks noor neiu langeb inimkaubanduse ohvriks ja teda kuritarvitatakse prostitutsioonis. Esile kerkib ka immigratsiooni küsimus. Minu jaoks on "The Paradise Suite" väga huvitav draama, kus liialt ei idüllitseta, vaid näidatakse elu nagu see on. Film kõnetas mu hinge. 9/10

Homaar ("The Lobster")
Lahedalt on loodud maailm, kus vallalistel täiskasvanutel pole kohta. Väga stiilselt tehtud, meenutab natuke Wes Andersoni linateoseid. Filmiga tahetakse küsida, mida me saame ja mida ühiskond nõuab paarisuhtelt. On palju mõnusalt absurdilikku musta huumorit. Kahju ainult, et lõpp vajus ära, aga muidu üks selle aasta lahedamaid filme. Colin Farrell mängis väga hästi. 8/10

laupäev, 21. november 2015

Oktoober kinos


Oktoobris sai kinos vaadatud 6 filmi. 2 neist olid küll kordused. Paolo Sorrentino uus linateos vaimustas mind niivõrd, et otsustasin seda 2 korda kaeda. Septembris nähtud "Roukli" tekitas esialgu palju küsimusi ja pealegi pean Õunpuust väga lugu, et ka see teos läks teiskordsele ülevaatamisele.

  • Youth ("Noorus") - 10/10
    See film on absoluutselt minu teetass. Meeldis rohkem kui Sorrentino eelmine töö - suurepärane "La grande bellezza" (8,5/10). Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Üks vingemaid kohti on mõnusa irooniaga tehtud visioon Paloma Faithi muusikavideost "Can't Rely on You". Taustamussiga on üldse kümnesse pandud. Filmi sisu läks mulle väga korda. Kogu see igatsuse teema ja eneseiroonia, aga ka kommertsi pilavad naljad ning filmiteemalised vestlused (tegelaste seas on ju nii tuntud lavastaja kui ka tuntud näitleja) moodustasid huviküllase kompoti minu jaoks. Sorrentino on filmi sisse pannud palju nutikaid mõttepärle. Näiteks stseen, kus peategelane dirigeerib lehmakarja või stseen, kus lavastaja näeb kõiki oma filmide naispeategelasi - ega neid olukordi pole mõtet rohkem kirjeldada, seda peab ikka ise nägema. Film on intelligentne ning samas parajalt humoorikas. Kuulsad (kvaliteet)näitlejad Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja Jane Fonda teevad kõik suurepärased rollid, et kohe nauding oli neid jälgida. Siiani parim 2015. aasta film, mida näinud olen.
  • The Walk ("Kõnd") - 7/10
    Hästi jutustatud lihtne draama kuulsast köielkõndjast. Zemeckis juba oskab lavastada ja Joseph Gordon-Levitt on hea nagu ikka. Käisin filmi vaatamas Kosmose IMAXi saalis, kus sai hulljulge kõnnaku New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel jälgimisest päris kõva elamuse. Kõrgus ja sellest tulenev oht tundus äärmiselt reaalsena.
  • Roukli - 7,5/10
    Teisel korral mu arvamus Õunpuu uusimast teosest ei muutunud suurt. Kirjutasin filmist septembri kokkuvõttes.
  • Dheepan - 8,5/10
    Film käsitleb hetkel väga aktuaalset pagulasteemat. Sisu ei ole keeruline, erilist moraali ei loeta. Hästi kirjeldatakse seda, kuidas pagulased Euroopasse satuvad. Vaatluse all on ühe põgenikest (liba)perekonna sulandumise üritus uude üshiskonda. Selgub, et Euroopas (antud juhul Prantsusmaa väikelinnas) ei olegi neil nii roosiline elu. Olles sattunud ühe geto võimualasse, peab perekond hakkama saama eluga üsna karmides oludes. Film kritiseerib õigustatult põgenike paigutamist Euroopas. Praegune viis soodustab getode tekkimist. Lugu on kaasakiskuv ja inimlik ning paneb mõtlema pagulaste olukorra üle. Peaküsimus peaks olema, kuidas nad võiksid põimuda Euroopa ühiskonda, et kõik oleks rahul. Minu arust "Dheepan" on piisavalt hea ja mõtlemapanev, et väärida Cannes'is võidetud peaauhinda Kuldset Palmioksa.
  • The Martian ("Marslane") - 5,5/10
    Minu jaoks oli "Marslane" pigem pettumus, kuigi kõrgeid ootusi ei seadnud. Natuke liiga Hollywood, eriti just lõpp. Kuidagi liiga lihtne ja rohkem helge ning "turvaline" kogupere film. Visuaalselt pole film ka teab-mis jalustrabav. Üldiselt on "The Martian" küllaltki meeleolukas ja peaks nii öelda tavavaatajale hästi sobima.