Septembri saagiks jäi 8 linatoest. Valik oli mitmekülgne: 3 väärtfilmi, 2 suurt kassahitti, 2 toredat Euroopa komöödiat, 1 dokumentaal. Lemmikfilmide nimistu küll ei täienenud, kuid enamus filmid olid head. Mida põnevat siis nägin?
- Inception (7,5/10)
Käisin 2. korda vaatamas seda Nolani küllaltki komplitseeritud teost vaatamas. Kinos saab ikka elamuse küll! Hinde jätsin samaks. Anyway kirjutasin sellest juuli kokkuvõttes.
- A Single Man (7,5/10)
Colin Firth teeb ühe oma elu parima rolli, tasuks oscarile kandideerimine. Tema osatäitmist oli nauding vaadata. Räägitakse, et peategelane oli kogu aeg hästi stiilselt riides. Moefänn ma pole ja seega see asi mind ei köitnud. Kuigi lavastajaks oli kuulus moekunstnik Tom Ford, ei olnud filmi põhiteemaks teps mitte riidemood, vaid liigutav lugu igatsusest ja üksildusest. Põhitrumbiks on Colin Firthi mängitud peategelase emotsiooniaalse võitluse kujutamine. Väga oskuslikult on edasi antud karakteri vaimne seisund. Taustamuusika on igati sobilik. Pildikeel on suurepärane. Ma ei saa midagi parata, kuid osad homoerootilised stseenid riivasid silma. Ma ei ole mingi gayde vihkaja, kuid mulle lihtsalt ei meeldi vaadata nende armatsemist või erootilisi unistusi. See jättis ka väikse jälje hindesse. Mis siis veel eredamalt meelde jäi - üks meeleolukas tantsustseen.
- Farsan (8/10)
Tegemist on Rootsi filmiga, mis linastus meil nimega "Papa". Väga muhe komöödia! Machosalati tegemine oli muidugi hindamatu! Minu silmis oli ainsaks suuremaks miinuseks liigne lihtsameelsus ja mõned liialt lapsikud naljad, aga üldiselt meeldis väga. Lahutas hästi meelt. Samas oli ka vähesel määral tõsisemaid ja mõtlemapanevaid hetki, mis sobisid väga hästi üldisesse lõbusasse meeleolusse. Kindlasti on filmis leiduv huumor paljudele liialt kerge. Mulle läks aga peale küll, kuigi pean ennast rohkem karmimate filmide austajaks. Vahel on isu millegi kergema järele.
- Festen (The Celebration) (8,5/10)
Tegu on väga hea psühhodraamaga. Toimub suur perekonna kokkutulek, mis näib algul küll täitsa kenasti mööduvat, kuid ühel hetkel hakkavad räpased saladused ilmsiks tulema. Aset leidev psühhoterror on väga veenvalt teostatud. Kogu toimuv hingeline sõda ja karakterite areng on nii ehe, et raske on mitte kaasa elada. Dialoog on jõuline ja šokeerivalt otsekohene. "The Celebration" on selline film, mis ei saa jätta külmaks. Tegelaste ülbust ja kahepalgelisust, rassismi, pedofiilia teemat ei ole võibolla kerge vaatadata, kuid see läheb lõppkokkuvõttes hinge. See kõik on lihtsalt jahamatapanev ja tõeliselt hästi lavastatud.
- Machete (5,5/10)
Mulle üldiselt sellised äärmiselt ajuvabad actionfilmid ei lähe peale. Ei ole minu žanr. "Machete" jättis keskpärase mulje. Vähemalt oli stiilselt tehtud nagu Robert Rodrigueze linateosed ikka. Sisu absurdsusega on kohati selgelt ülepingutatud, aga kohati on ka see lahedalt välja kukkunud. Rodrigueze sugulane Danny Trejo oli kahtlemata väga hea valik peaossa. Mees on sarmikas ja arvestades peategelase tausta, oli ta välimuse poolest perfektne valik. Kokkuvõtlikult ütleks, et "Machete" on tüüpiline exploitationfilm, mis on stiilselt tehtud ja peaks selle žanri austajatele meeldima.
- Idioterne (The Idiots) (7,5/10)
Huvitav film Lars von Trier'ilt. Kamp inimesi elab kommuunis koos ja mängivad aeg-ajalt vaimuhaigeid ja lollitavad niisama. Kommuuni elu juurde käib muidugi ka seksiorgia, mida õnnestub ka vaatajal kaeda. Orgia toimub seejuures tegelaste järjekordse vaimuhaige-mängimise perioodi ajal. Trier'ile kohe meeldib ebanormaalseid seksuaalakte näidata rahvale. Võtame kasvõi sellised filmid nagu "Dogville" või "Antichrist". Jättes selle seksi kõrvale, siis põhiteemaks on imbetsilli mängimine. Miks nad seda teevad? Ühe külje pealt on see lihtsalt enese välja elamine, kuid põhiline on vist rahulolematus selle vastu, kuidas inimesed suhtuvad vaimuhaigetesse. Trailer on nutikalt tehtud - "a film by idiots for idiots about idiots".
- Tsirkuselaps (7/10)
Normaalne dokumentaal. Legendaarne Vladimir "Boba" Sapožnin oli huvitav kuju ja äärmiselt andekas artist. Mehel on kahtlemata oma koht olemas Eesti kultuuriloos. Meeldis, et film oli küllaltki informatiivne ja ratsionaalne ehk nii nagu dokumentaalid olema peavad. Hästi tehtud.
- Micmacs (7/10)
Tore komöödia Jean-Pierre Jeunet poolt. Tema tippteosele - "Amélie" - jääb see küll alla, aga iga film ei saagi olla ülihea. Pildiline külg on hästi stiliseeritud ja väga kvaliteetne. Film on võrdlemisi tempokas. Sisu jäi minu jaoks vähe liiga lapsikuks. Leidus küll äärmiselt vaimukaid nalju (Travis Bickle'i imiteerimine), aga üldpilt oli lihtsalt hea ja ei enamat.
