pühapäev, 14. september 2008

Mina olin siin



Eesti filmide buum on jälle käes. Augustis linastus "Taarka", nüüd septembris "Mina olin siin", järgmisel kuul tuleb suurejooneline "Detsembrikuumus". Ei tea, kas ka novembris linastub midagi. Kui "Taarka" ei pakkunud mulle suurt midagi, siis "Mina olin siin" on jalust rabavalt hea! Eesti film üllatas taas väga positiivselt. Kui eelmine aasta tegi "Sügisball" midagi nii enneolematut, et nimetasin selle läbi aegade parimaks Eesti linateoseks ning "Klass" osutus väga heaks, siis ka see aasta on päästetud.

"Mina olin siin" räägib 17-aastasest iseseisvat elu elavast poisist Rassist. Ta käib küll koolis, kuid et rahaliselt toime tulla, on ta valinud kuritegeliku tee. Mängu tulevad narkootikumid, peksmised, surm ja muu selline. Samas unistab Rass ülikooli minekust, oma perest ja armastusest. Linateos põhineb Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest". Ma pole juba viimase 8 aasta jooksul ühtegi ilukirjanduslikku raamatut lugenud, kuid selle teose vastu on küll suur huvi.

Filmi sisu on tõeliselt tugev. Tegu on äärmiselt ausa, elutruu ja vägagi karmi (põnevus)draamaga. Lugu on väga huvitav. Kogu aeg ootad põnevusega, mis nüüd juhtub ja edasi saab. Mitte kordagi ei tekkinud mul väikestki igavuse momenti. Pinge on kogu aeg üleval. Film on meeldivalt tempokas, mida saab väheste Eesti draamade kohta öelda. Müts maha stsenarist Ilmar Raagi ja lavastaja René Vilbre ees! Eriti meeldib mulle filmi puhul asjaolu, et see on väga realistlik ja karm. See pole kindlasti sobilik noorematele lastele. Kogu see vägivald, ropendamine, veri, aga ka seks ja armastus on nii ehe, ilma liialdusteta. Niisugune see elu juba on. Selline tegelikkuse aus ja tõepärane kujutamine on paeluv ja samas ka mõtlemapanev. Ei saa märkimata jätta, et väga hästi on õnnestunud seksistseen koos imekena Hele Kõrega. Seal ei käi mingi varajatud ninnunännutamine nagu tavaliselt kombeks. Ka see annab realistlikkusele palju juurde. Film on sisult küll väga halastamatult karm, kuid sisaldab lisaks boonusena ka head huumorit.

Hea meel on tõdeda, et eestlased oskavad näidelda. Peategelast mänginud Rasmus Kaljujärv jättis hea mulje. Super soorituse tegi aga Tambet Tuisk, kes mängis olulist kõrvalosa. Tegelase nimeks Olari, kes on eriti jõhker kuju, tõeline badass. Tuleb tunnistada, et tegu on üsnagi raske rolliga, aga Tuisk sellega suurepäraselt hakkama. See näib küll liialdusena, kuid minu arust võiks ta isegi kandideerida kõrvalosa oscarile. Jäädes realistiks, võib kindel olla, et seda ei juhtu. Teistest võiks veel esile tõsta Margus Prangelit (tuntud ka muide seriaalist "Brigaad 3"), kes oli Rassi venna Mõssa osatäitjaks. Lisaks pean veelkord mainima, et Hele Kõre on imekena!





"Mina olin siis" üllatas mind tõesti väga positiivselt. Mul on hea meel Eesti filmi üle.
9/10

laupäev, 6. september 2008

August kinos


Augustis sain osa 6-st kinoseansist. Kuu alguses otsustasin veelkord Heath Ledgeri Jokeri ära kaeda. Üldse oli see juba 3. korraks, kuid praegu on soov juba 4. "The Dark Knight'i" nägemiseks. Kõik augusti kinoelamused koos hinnetega on aga järgmised:
  • The Dark Knight (9/10) *
  • Control (8/10)
  • Joy Division(7/10) - dokumentaal
  • Taarka (4/10)
  • Tropic Thunder (6/10)
  • WALL-E (6/10)
    * eelnevalt nähtud film
Nagu näha oli valik tõeliselt kirev: actionpõnevik + muusikadraama + dokumentaal + Eesti film + Hollywoodi kassahittkomöödia + animatsioon. Kusjuures augustis oli jaotus USA ja Euroopa toodangu vahel võrdne 3:3.

Uutest fimidest tegi selgelt teistele silmad ette "Control". Järjekordne korralik draama muusikute elust. Luubi all on legendaarne post-punk ansambel Joy Division. Huvitav on jälgida, kuidas mingi bänd üritab läbi lüüa, kuidas arenetetakse ja saavutatakse tähelepanu. Kahju ainult, et seda suhteliselt vähe kajastati, sest film keskendub põhiliselt varalahkunud Joy Divisioni laulja Ian Curtise eluloole. "Control" on ehk natuke liiga depressiivne ja minu jaoks veidi liiga kunstiline linateos, sellepärast ei saanud ka paremat hinnet kui 8.


"Joy Division" on siis dokumetnaal sellenimelisest bändist. Kuna vastav mängufilm oli äsja nähtud ja tekkis väige huvi muusikagrupi ja selle omanäolise liidri Ian Curtise vastu. Oli päris huvitav. Üldiselt ei tule palju ette dokumentaalfilmide vaatamist kinos (eelmine aasta isegi 2 korda).
"Taarka" on järjekordne uus Eesti fim. Paraku mulle ei avaldanud see linateos erilist muljet. Natuke igav, natuke liiga ümber nurga tehtud, ei pakkunud pinget. Ütleme nii, et ei ole lihtsalt minu film.
"Tropic Thunder" on üldjoontes tavaline Hollywoodi kassahitist komöödia. Sai küll naerdud, aga mitte nii palju kui oleks tahtnud. Ei midagi vapustavat, kuid täeisti vaadatav film.
"WALL-E" on tore kogupere animatsioon. Pean siiski tõdema, et ei ole selle žanri filmide fänn. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

Nii, aga mis siis septembris huvitavat tuleb? Üheks oodatuimaks filmiks on "In Bruges", kuigi ma pole vähimalgi määral Colin Farrelli talendi austaja. Ootan seda linateost tänu mitmetele väga kiitvatele hinnangutele. Kindlasti kaen ära ka Hellboy 2. osa. See ei tohiks küll olla minu teetass, kuid lihtsalt nii paljud on soovitanud. Septembris linastub jälle uus Eesti film "Mina olin siin". Tundub suhteliselt OK olevat ja ei jää nägemata ka seegi. Mis siis veel? Kui Robert De Niro ja Al Pacino mängivad ühes filmis, tuleb see ära vaadata! Jutt käib siis "Righteous Kill'ist". Teistest linateostest on ehk huvipakkuvamad "Step Brothers" ja "Funny Games U.S.". Võibolla leian aega ka, et "The Dark Knight" veel üks (kokku 4.) kord kinos ära näha. Kõik kinoealmused aga kahvatuvad Queen + Paul Rodgersi Riia kontserti kõrval, mis on kahtluseta septembri tähtsaim sündmus.