laupäev, 28. märts 2015

Veebruar kinos


Taaskord jäi kuu kokkuvõtte tegemine unarusse, aga lõpuks võtsin end kokku ja leidsin selle aja. Veebruaris tuli 8 kinokülastust. Kokku nägin 7 uut mängufilmi ja kordusena Queeni kontsertlindistust. 2 linateost ("Mommy" ja "Still Alice") meeldisid niivõrd, et neil on tõenäoliselt asja 2015. aasta kino top 10-sse. Xavier Dolani "Mommy" pakkus eriliselt tugeva elamuse.

  • Queen Rock Montreal '81
    Käisin teist korda vaatamas Queeni suurepärasest kontserti. Kergelt häiris see, et pilt ja heli ei olnud päris sünkroonis, oli umbes poolesekundiline viive. Seekord oli heli ka kuidagi liiga kõva. Muidu on äge, et selliseid asju tuuakse suurele ekraanile!
  • En chance til ("Teine võimalus") - 5/10
    Oscarivõitja Susanne Bier on tahtnud teha realistlikku ja intrigeerivat filmi, kuid minu jaoks ei olnud see üldse veenev. Film on küllaltki depressiivne, aga teatud määral ka põnev. Üheks põhiteemaks on emadus, mida käsitletakse šokeerival moel. Raske film. Vaevu keskpärane draama.
  • Wild ("Metsik") - 6/10
    Keskpärane rännakufilm. Reese Witherspoon on väga hea.
  • Mommy ("Emme") - 9,5/10
    Üks silmapaistvamaid ja kiiduväärsemaid 2014. aasta filme. Väga tugev draama. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Lõpuosa oli eriti emotsioone esile kutsuv. Film on tormiline ja ilmekas, huumorit on ka. Aeg möödus tõesti kiiresti. Visuaalselt igati kenasti tehtud, pakkudes kohati väga huvitavaid lahendusi. Rohkem selliseid raputavaid elamusi!
  • The Imitation Game ("Imiteerimismäng") - 7,5/10
    Hästi tehtud biograafiline draama mõistatusilkust matemaatikust Alan Turingust. Benedict Cumberbatch on oma oscarinominatsiooni auga ära teeninud. Filmis kerkivad esile 2 suuremat teemat. Esiteks Enigma koodimasina lahtimurdmise saaga, mis oli täitsa haarav. Teiseks Alan Turingu olemus - täpsemalt oma homoseksuaalsuse varjamine (tol ajal omasooiharus karistatav) ja sellega kaasnevad katsumused. Cumberbatch on hästi esile toonud peategelases peituva valu ja psüühilise murdumise. Kiidan linateose kõrgetasemelist lavastust ja üldse teostust.
  • 1944 - 7/10
    Elmo Nüganen on hakkama saanud täitsa viisaka sõjafilmiga. "1944" on vajalik film eestlastele, rääkides tähtsast perioodist meie ajaloos. See on hea viis värskendada meie ajaloolist mälu. Soovitan küll kõigil vaatama minna, kes pole veel seda näinud! Lahingustseenid on minu arust okeilt tehtud. Möllu ja actionit ikka on, kuid see pole vast kõige olulisem. Filmi emotsionaalsemaks tahuks on see, kuidas eestlased sattusid võitlema üksteise vastu ja seda veel võõras sõjas. Sõjastseenides on ka ilusaid ja inimlikke hetki, kus kerkivad esile rahvustunne ja väärtused. Film pakub mõtteainet teemal, kui õigustatud oli eestlaste osalemine, kas siis Saksa või Vene poole peal ning kas neil oli üldse valikut. Õnneks jäädakse pigem neutraalseks, ega tehta niivõrd sakslasi või venelasi maha. Suurt moraali ei loeta. Ülkokkuvõttes räägib film ikkagi sõja mõttetusest. Inimesi hukkus 2. maailmasjas palju, kuid see ei olnud niivõrd sõda inimeste vahel, vaid pigem erinevate riikide ja ideoloogiate vahel. Make love, not war!
  • American Sniper ("Ameerika snaiper") - 6/10
    USAs lained löönud ja palju vaatajaid kogunud Clint Eastwoodi uusim linateos ei vaimustanud mind. Tegu siis 6 oscarile kandideerinud tõsielul põhineva filmiga ühendriiklaste suurest sõjasangarist - ses suhtes on arusaadav, miks film seal maal laineid löönud on. Filmi huvitavamaks küljeks on minu jaoks eelkõige inimese psüühika uurimus. Selge see, et sõjakoledused muudavad inimese psüühikat, teinekord üsna halvavalt. Ka peategelase Kyle'i vaimse tervisega pole kõik korras. Kyle on ka ohver, sõja ohver. Bradley Cooperilt jällegi suurepärane töö.
  • Still Alice ("Siiski veel Alice") - 9/10
    Sisu koha pealt masendav ja melanhoolne film. Raske draama, aga mulle meeldis. Minu jaoks oli filmis piisavalt pinget aga ka helgust ja südamlikkust. Liiga morbiidseks asi ei lähe. Filmis olid mõned kohad, mis kutsusid esile eriti tugevaid emotsioone. Muidugi Julianne Moore on väga-väga hea, tema rollisooritus on vaatamist väärt. Ega ta ilmaasjata oscarit ei võitnud. Inimlik ja hingeminev film.