pühapäev, 29. märts 2009

Red Cliff


Tegu on Hiina ühe tuntuma lavastaja John Woo käe all valminud linatoesega. Sama mees on lavastanud ka sellised kassamagnetid nagu näiteks "Face/Off", "Broken Arrow" või "Mission: Impossible II". Nagu ka need 3 nimetatud filmi, on ka "Red Cliff" actionit täis märul. Filmi tegevus leiab aset 208. aastal pKr Hiinas. Püsside ja muude tulirelvade asemel on siin ajastusele kohaselt põhiliseks tapariistadeks vibud, mõõgad ja odad. Toimub näiliselt täiesti ebavõrdne lahing, kus ühe poole armee on vastase omast kümneid kordi suurem. Seega peab vähemuses olija kasutama rohkem kavalust. Ikkagi jääb meelisse mõte: "sõjas ei ole võitjaid". Kuidas asi täpsemalt toimub, saab praegu näha kinos.

Filmi põhitrump on vaatemängulisus. Üks parimaid kohti on see, kui tuhanded vibunooled vuhisevad läbi õhu vaataja suunas. Kaadrid on üldse päris võimsad ja ilusad, et nauding kohe vaadata. Visuaalne külg on täiesti kõrgtasemel. Filmi eelarve on ka, eriti just Hiina kohta, väga kõva - kuskil 80 milli taala kanti. See peaks üldse läbi aegade kõige kallim Aasia film olema.

Siiski mina ei ole linateosest erilises vaimustuses. Ütleks, et filmi mittevaatamisega ei kaota midagi, samas ei kaota midagi ka vaadates. Ei jää meelde millegi erakordsega. Sisu on liiga ebaoriginaalne/tavaline, aga ka nagu liiga naiivne. Eks see ole mõeldud vaatamiseks rohkem keskmisele lihtsa filmimaitsega inimesele, kes soovib pelgalt kerget meelelahutust ehk täpsemini öeldes antud linateos ei ole lihtsalt mulle mõeldud. Kõige enam häiris mind lähivõitluse teostus. Käis lihtsalt üks labane lahmimine, kus vahepeal ei saa arugi kumb pooltest on edukam. Häiris liigne "popkornilik" käsitlus. Ma mõtlen selle all olukordi, kus mingi nii öelda superkangelane sai kerge vaevaga jagu korraga tema vastas olnud kümnetest sõduritest. Hate it!

Palju rikkus ära ääretult kärbitud variant, mis linastus nii meil kui ka USAs. Tegelt originaalis oli 2 eraldi üle 2 tunni kestvat linateost. Meil linastunud kokkumiksitud 1 film kestab aga 2 ja pool tundi. Seega rohkem kui poolteist tundi on läinud kaduma. Pole siis ime, et sisu jääb nagu liiga pinnapealseks ja kuidagi korrapäratuks. Puudub terviklikkus.

Samuti ei ole ma Aasia kassahittide austaja. Hiinas olevat aga 1. osa löönud igasuguseid kassarekordeid. Osalevad ju tolle suurriigi superstaari staatuses olevad näitlejad nagu Tony Leung, Takeshi Kaneshiro ja Chen Chang. Peagu kõigi eestlaste jaoks paraku need nimed ei tähenda midagi ja film eriti vaatajaid ei kogu. Seega, kes tahab seda eepilist linalugu suurel ekraanil näha, peab ruttu sammud kino poole seadma, kuna üsna varsti kaob see kavadest ära! Vähemalt Tallinnas kindlasti. Ei teagi, kas üldse mujal Eestis linastub.




Kinos vaadates kõlbab "Punane Kalju" meelelahutuseks küll! Tulevikus rohkem enam ei viitsiks vaadata.
6/10

pühapäev, 8. märts 2009

My Bloody Valentine 3D


Ma ei ole üldse kohe õudusfilmide fänn, aga mõnda ikka satun aasta jooksul nägema. Näiteks eelmisel aastal sai kinos vaadatud "The Happeningi" ja üleelmisel "Planet Terrorit". Mõlemad olid minu jaoks äärmiselt magedad. Arvestades veel seda, et uusversioonid on tavaliselt ebaõnnestunud, siis "My Bloody Valentine'i" suhtes ei hellitanud ma mingeid erilisi lootusi. Arvasin, et pigem on tegu keskpärase õudukaga.

Tuli välja aga, et see on üllatavalt normaalselt tehtud linateos. Tõeliselt õudsat tunnet mul ei tekkinudki, aga põnevust ikka jagus mingil määral. Sisu poolest pole antud film küll suurem asi, samas ka mitte kõige hullem. Verd ja lõigutud/tükeldatud inimesi näidati slasherile kohaselt suht palju - ütlen kohe ära, et mulle selline asi küll midagi ei paku. Teadsin ette, et tegu on sedasorti filmiga ja seega olin arvestanud sellega (väga ei häirinudki kogu see veri). Mõned verised kohad olid tegelt isegi täitsa huvitavalt lahendatud. Lisaks andis 3D ikka efekti juurde ikka küll. Päris lahe oli jälgida, kuidas mõnes stseenis kirka (või kuidas nüüd seda tööriista nimetataksegi) sinu poole lendas. Tekkis tunne nagu saaksid ise kohe vastu pead - 3D on tegija! Nüüd ootan õudsalt "Avatari".

Üks tähelepanek: Axel Palmerit mänginud Kerr Smith on selles filmis nii Leonardo DiCaprio moodi. Mõnes olukorras/asendis oli ta äravahetamiseni sarnane DiCaprioga. Kas keegi veel pani seda tähele? Vaadake kasvõi seda pilti:

Samas ega päris igat filmi ka ei tahaks kolmedimensioonilisena näha. Esiteks see kurnab silmi. Pikemad linateosed (üle 2 tunni) väsitaks liiga ära. Muide pärast filmi lõppu oli nägemine algul nagu veidi häiritud. See võttis nii vähemalt pool tundi aega, enne kui päris normaalne pilt tuli silme ette :D.


Kinos 3D-na pakkus "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Hinne põhineb puhtalt kinoelamusel!
6,5/10

pühapäev, 1. märts 2009

Veebruar kinos


28 päeva jooksul sai külastatud 10 kinoseanssi. Nägin ära 8 uut filmi, lisaks 2 kordusvaatamist ("The Wrestler" & "The Dark Knight"). Aasta lühim kuu oli tõeliselt hea valikuga. Vaid 1 linateos teenis hinde alla "7". See hinne tähendab seda, et film oli hea. Järgnevalt aga räägiks igast veebruari kinoseansist eraldi.
  • The Wrestler (9,5/10)
    Pärast eelmise aasta PÖFFi, kus film täiesti niitis jalust, tahtsin loomulikult seda ka 2. korda näha. Eraldi arvustuse leiab siit.
  • Doubt (8,5/10)
    Kartsin enne nägemist, et see film võib olla suhteliselt igav, keeruline ja liiga kunstiline (umbes nagu "The Hours"). Eksisin. Sain hoopis meelidva üllatuse osaliseks. Tegu on huvitav ja intrigeeriva filmiga. Kõige enam pakkus naudingut näitlejate sooritused. Eriti meeldisid just 3 peamist osa: meeletult ranget ja tigedat eite mänginud Streep, rahvalemmikust kirikuõpetajat mänginud Philip Seymour Hoffman ja ääretult naaivset ja heasüdamlikku õde mänginud Amy Adams. Nad said oma rolliga nii usutavalt hakkama, et kohe mõnuga jälgisin. Oscari nominatsioonid on täiesti õigustatud. Film on tõesti hea!
  • The Dark Knight (9/10)
    See oli mulle juba 4. korraks näha Jokerit kinos. Kõva film! Eraldi arvustus asub siin.
  • The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
    Mina olen vaimustuses. Ei kuulu küll läbi aegade parimate filmide hulka, aga tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt ilusa teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Ma ütleks, et kuni 50-ndate keskpaigani oli film äärmiselt haarav. Jälgisin kogu toimuvat põnevusega "suu ammuli", 10/10 oli tulemas. Aga kuskil 50-ndate lõpus vajus asi natuke ära. Film muutus nagu liiga romantiliseks draamaks. Lõpuosas häiris, et mõned ajastud liiga möödusid kiirelt. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga ja seda tuleks kindlasti just kinos vaadata! Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!).
  • Leo (5/10)
    See on sihuke film, mis puudub isegi Filmiveebist. Mnjah, ega mingist märkimisväärse saavutusest siinkohal rääkida ei saa. Tegu on muide Rootsi filmiga. Žanriks võiks määrata põnevusdraama. Ei olnud väga haarav ja ei pakkunud suurt midagi. Samas ei saaks ka öelda, et oli väga kehv.
  • Rachel Getting Married (7,5/10)
    Hea film. Pole enne näinud Anne Hathawayd mängimas niivõrd tõsist ja rasket rolli. Ta sai hakkama sellega suurepäraselt. Oscarile kandideerimine oli igati loogiline.
  • Revolutionary Road (8/10)
    Üsnagi raske draama, aga mulle sellised sobivad. Tegelt teist korda lähiajal seda vaatama niivõrd ei kibeleks, kuna tõesti raske film on. Sisu on väga tugev. Linateose naelaks oli minu arust Michael Shannoni rollisooritus (kandideeris kõrvalosa oscarile). Mees pani siukest teksti oma osas, et vähe pole. Huvitav film.
  • Frost/Nixon (8/10)
    Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. Film on hästi tehtud. Lavastus on tasemel, kaameratöö korralik. Pikemalt sai lahatud filmi selles arvustuses.
  • Defiance (8/10)
    Film võibolla liiga tavaline, aga mulle meeldis. Ei olnud küll päris ülihea, aga korraliku elamuse sain küll. Pinget oli palju ja see on sellise põnevus-sõjafilmi puhul väga oluline. Efektid olid head nagu arvata oli. Daniel Craigile sobis selline raske ja vastusturikka pealiku roll nagu rusikas silma auku! Ei lootnud filmilt suurt midagi, aga sain hea üllatuse osaliseks.
  • Entre les murs [Seinte vahel] (7/10)
    Jääb mulje nagu oleks tegu dokumentaaliga, aga tegelt on ikka mängufilm. Kogu tegevus toimub ühes koolis ja selle territooriumil. Põhiteemaks on õpilaste suhtumine õppetöösse ja õpetajasse. Film näitab, kui multikultuurne Prantsusmaa on. Juba klassis, mida vaatajale pidevalt näidatakse, leidub vähemalt 5-st erinevast rahvusest õpilasi. Film on mõtlemapanev ja sobiks eriti hästi vaatamiseks just kooliõpetajale.

Alanud märtsi kõige oodatuimaks filmiks on kindlasti oscarite gaalal triumfeerinud "Slumdog Millionaire". Tahaks ka teada, miks parima filmi oscar võideti. Väga ootan ka itallaaste suursaavutust nimega "Gomorra". See maffiafilm tegi Cannes’i ilma (žürii peaauhind). Tahaks näha ka PÖFFil silma paistnud ja üldse palju kiidetud Rootsi linateost "Låt den rätte komma in". Ma ei ole küll üldse kohe õudusfilmide austaja, aga "My Bloody Valentine'i" linastumine 3D-na pakub huvi. Siis on veel plaanis "Watchmen" ära vaadata ja midagi veel.