Veebruar kinos

28 päeva jooksul sai külastatud 10 kinoseanssi. Nägin ära 8 uut filmi, lisaks 2 kordusvaatamist ("The Wrestler" & "The Dark Knight"). Aasta lühim kuu oli tõeliselt hea valikuga. Vaid 1 linateos teenis hinde alla "7". See hinne tähendab seda, et film oli hea. Järgnevalt aga räägiks igast veebruari kinoseansist eraldi.

• The Wrestler (9,5/10)
  Pärast eelmise aasta PÖFFi, kus film täiesti niitis jalust, tahtsin loomulikult seda ka 2. korda näha. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Doubt (8,5/10)
  Kartsin enne nägemist, et see film võib olla suhteliselt igav, keeruline ja liiga kunstiline (umbes nagu "The Hours"). Eksisin. Sain hoopis meelidva üllatuse osaliseks. Tegu on huvitav ja intrigeeriva filmiga. Kõige enam pakkus naudingut näitlejate sooritused. Eriti meeldisid just 3 peamist osa: meeletult ranget ja tigedat eite mänginud Streep, rahvalemmikust kirikuõpetajat mänginud Philip Seymour Hoffman ja ääretult naaivset ja heasüdamlikku õde mänginud Amy Adams. Nad said oma rolliga nii usutavalt hakkama, et kohe mõnuga jälgisin. Oscari nominatsioonid on täiesti õigustatud. Film on tõesti hea!
• The Dark Knight (9/10)
  See oli mulle juba 4. korraks näha Jokerit kinos. Kõva film! Eraldi arvustus asub siin.
• The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
  Mina olen vaimustuses. Ei kuulu küll läbi aegade parimate filmide hulka, aga tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt ilusa teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Ma ütleks, et kuni 50-ndate keskpaigani oli film äärmiselt haarav. Jälgisin kogu toimuvat põnevusega "suu ammuli", 10/10 oli tulemas. Aga kuskil 50-ndate lõpus vajus asi natuke ära. Film muutus nagu liiga romantiliseks draamaks. Lõpuosas häiris, et mõned ajastud liiga möödusid kiirelt. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga ja seda tuleks kindlasti just kinos vaadata! Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!).
• Leo (5/10)
  See on sihuke film, mis puudub isegi Filmiveebist. Mnjah, ega mingist märkimisväärse saavutusest siinkohal rääkida ei saa. Tegu on muide Rootsi filmiga. Žanriks võiks määrata põnevusdraama. Ei olnud väga haarav ja ei pakkunud suurt midagi. Samas ei saaks ka öelda, et oli väga kehv.
• Rachel Getting Married (7,5/10)
  Hea film. Pole enne näinud Anne Hathawayd mängimas niivõrd tõsist ja rasket rolli. Ta sai hakkama sellega suurepäraselt. Oscarile kandideerimine oli igati loogiline.
• Revolutionary Road (8/10)
  Üsnagi raske draama, aga mulle sellised sobivad. Tegelt teist korda lähiajal seda vaatama niivõrd ei kibeleks, kuna tõesti raske film on. Sisu on väga tugev. Linateose naelaks oli minu arust Michael Shannoni rollisooritus (kandideeris kõrvalosa oscarile). Mees pani siukest teksti oma osas, et vähe pole. Huvitav film.
• Frost/Nixon (8/10)
  Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. Film on hästi tehtud. Lavastus on tasemel, kaameratöö korralik. Pikemalt sai lahatud filmi selles arvustuses.
• Defiance (8/10)
  Film võibolla liiga tavaline, aga mulle meeldis. Ei olnud küll päris ülihea, aga korraliku elamuse sain küll. Pinget oli palju ja see on sellise põnevus-sõjafilmi puhul väga oluline. Efektid olid head nagu arvata oli. Daniel Craigile sobis selline raske ja vastusturikka pealiku roll nagu rusikas silma auku! Ei lootnud filmilt suurt midagi, aga sain hea üllatuse osaliseks.
• Entre les murs [Seinte vahel] (7/10)
  Jääb mulje nagu oleks tegu dokumentaaliga, aga tegelt on ikka mängufilm. Kogu tegevus toimub ühes koolis ja selle territooriumil. Põhiteemaks on õpilaste suhtumine õppetöösse ja õpetajasse. Film näitab, kui multikultuurne Prantsusmaa on. Juba klassis, mida vaatajale pidevalt näidatakse, leidub vähemalt 5-st erinevast rahvusest õpilasi. Film on mõtlemapanev ja sobiks eriti hästi vaatamiseks just kooliõpetajale.

Alanud märtsi kõige oodatuimaks filmiks on kindlasti oscarite gaalal triumfeerinud "Slumdog Millionaire". Tahaks ka teada, miks parima filmi oscar võideti. Väga ootan ka itallaaste suursaavutust nimega "Gomorra". See maffiafilm tegi Cannes’i ilma (žürii peaauhind). Tahaks näha ka PÖFFil silma paistnud ja üldse palju kiidetud Rootsi linateost "Låt den rätte komma in". Ma ei ole küll üldse kohe õudusfilmide austaja, aga "My Bloody Valentine'i" linastumine 3D-na pakub huvi. Siis on veel plaanis "Watchmen" ära vaadata ja midagi veel.