Red Cliff

Tegu on Hiina ühe tuntuma lavastaja John Woo käe all valminud linatoesega. Sama mees on lavastanud ka sellised kassamagnetid nagu näiteks "Face/Off", "Broken Arrow" või "Mission: Impossible II". Nagu ka need 3 nimetatud filmi, on ka "Red Cliff" actionit täis märul. Filmi tegevus leiab aset 208. aastal pKr Hiinas. Püsside ja muude tulirelvade asemel on siin ajastusele kohaselt põhiliseks tapariistadeks vibud, mõõgad ja odad. Toimub näiliselt täiesti ebavõrdne lahing, kus ühe poole armee on vastase omast kümneid kordi suurem. Seega peab vähemuses olija kasutama rohkem kavalust. Ikkagi jääb meelisse mõte: "sõjas ei ole võitjaid". Kuidas asi täpsemalt toimub, saab praegu näha kinos.

Filmi põhitrump on vaatemängulisus. Üks parimaid kohti on see, kui tuhanded vibunooled vuhisevad läbi õhu vaataja suunas. Kaadrid on üldse päris võimsad ja ilusad, et nauding kohe vaadata. Visuaalne külg on täiesti kõrgtasemel. Filmi eelarve on ka, eriti just Hiina kohta, väga kõva - kuskil 80 milli taala kanti. See peaks üldse läbi aegade kõige kallim Aasia film olema.

Siiski mina ei ole linateosest erilises vaimustuses. Ütleks, et filmi mittevaatamisega ei kaota midagi, samas ei kaota midagi ka vaadates. Ei jää meelde millegi erakordsega. Sisu on liiga ebaoriginaalne/tavaline, aga ka nagu liiga naiivne. Eks see ole mõeldud vaatamiseks rohkem keskmisele lihtsa filmimaitsega inimesele, kes soovib pelgalt kerget meelelahutust ehk täpsemini öeldes antud linateos ei ole lihtsalt mulle mõeldud. Kõige enam häiris mind lähivõitluse teostus. Käis lihtsalt üks labane lahmimine, kus vahepeal ei saa arugi kumb pooltest on edukam. Häiris liigne "popkornilik" käsitlus. Ma mõtlen selle all olukordi, kus mingi nii öelda superkangelane sai kerge vaevaga jagu korraga tema vastas olnud kümnetest sõduritest. Hate it!

Palju rikkus ära ääretult kärbitud variant, mis linastus nii meil kui ka USAs. Tegelt originaalis oli 2 eraldi üle 2 tunni kestvat linateost. Meil linastunud kokkumiksitud 1 film kestab aga 2 ja pool tundi. Seega rohkem kui poolteist tundi on läinud kaduma. Pole siis ime, et sisu jääb nagu liiga pinnapealseks ja kuidagi korrapäratuks. Puudub terviklikkus.

Samuti ei ole ma Aasia kassahittide austaja. Hiinas olevat aga 1. osa löönud igasuguseid kassarekordeid. Osalevad ju tolle suurriigi superstaari staatuses olevad näitlejad nagu Tony Leung, Takeshi Kaneshiro ja Chen Chang. Peagu kõigi eestlaste jaoks paraku need nimed ei tähenda midagi ja film eriti vaatajaid ei kogu. Seega, kes tahab seda eepilist linalugu suurel ekraanil näha, peab ruttu sammud kino poole seadma, kuna üsna varsti kaob see kavadest ära! Vähemalt Tallinnas kindlasti. Ei teagi, kas üldse mujal Eestis linastub.




Kinos vaadates kõlbab "Punane Kalju" meelelahutuseks küll! Tulevikus rohkem enam ei viitsiks vaadata.
6/10