pühapäev, 23. veebruar 2014

Jaanuar kinos


Aasta esimesel kuul vaatasin kinos 6 filmi, millest 1 oli kordus ("La grande bellezza"). Jaanuari peamisteks märgusõnadeks võiks olla "oscarid" ja "seks".

  • Nymphomaniac ("Nümfomaan") - 8/10
    Jaanuaris sai vaadatud meil kaheks jaotatud filmi esimest osa. Jällegi on peategelaseks kannatav naine. Ta kannatab nümfomaanina ehk siis põhimõtteliselt hüperseksuaalsuse käes. Ütlen kohe ära, et tegu ei ole pornofilmiga (kõiksugune seksi kujutamine ei ole porno). Ennekõike on "Nymphomaniac" hästi lavastatud intellektuaalne draama. Trier justkui tõestab, et armastusel ja seksil on tihtilugu vähe ühist. Peategelane ise ka tõstab mässu armastuse vastu. Eesmärgiks on peaasjalikult lihtsalt rahulduse saamine vahendeid valimata. Seksuaalse iha kujutamisega on lavastaja kenasti toime tulnud. Et kirjeldada peategelase seksuaalseid eneseotsinguid, ei ole autor koomikaga kokku hoidnud. Trier on hakkama saanud üllatavalt vaimuka teosega. Eriti meeldis Uma Thurmani segment. Filmi peaks olema lihtne jälgida.
  • La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
    Käisin 2. korda vaatamas seda filmi, mis sai minu eelmise aasta kinos nähtud filmide edetabelis 6. koha. Loe ka siit.
  • The Secret Life of Walter Mitty ("Walter Mitty salajane elu") - 6/10
    Tore fantaasiarikas komöödiake. Kohati liiga lapsemeelne ja klišeelik. Kenasti üles võetud, film näeb päris hea välja (Island on ilus). Laulu "Space Oddity" kasutamine on võrratult tehtud.
  • 12 Years a Slave ("12 aastat orjana") - 9/10
    9 oscari nominent ja puha. Oscarid oscariteks, "12 Years a Slave" on lihtsalt väga hea draama. Kuigi filmi on selgelt lakeeritud ja mugandatud hollywoodlikumaks, kui muidu omanäoliselt Steve McQueenilt oleks oodanud, ei häirinud mind see. Ega iga väärt film ei pea olema hirmus kunstiline. Üldjoontes on tegu hariliku lihtsasisulise autobiograafilise linateosega, kuid mind tõmbas kaasa nii et vähe pole. Õnneks välditi pateetikat, mis aitas tõsiseltvõetavusele kaasa. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste. Vabadustahte säilimine hoidis aga inriigi üleval. Ühe inimese saatuse muutumine on väga kenasti välja mängitud ja pakkus päris palju pinget. Samas lõpplahendus mingeid emotsioone esile ei kutsunud, kuna see oli liiga oodatud. "12 Years a Slave" on hästi lavastatud ja näideldud tõsielupõhine film orjusest, mis oma kvaliteetse teostusega pakkus väga korraliku filmielamuse.
  • Irréversible ("Ümberpöördumatu") - 7,5/10
    Kuna mulle Gaspar Noé "Enter the Void" (2009) pööraselt meeldis, pakkudes siiani elu võimsaima kinoelamuse, olid ootused suured selle 2002. aastal linastunud kurikuulsa teose vastu (jah, see meistriteos oli mul veel nägemata). Film on jahmatamapanev ja üldse mitte kerge vaatamine. Elamus oli tugev, kuid suurde vaimustusse paraku ei sattunud. Tahaks jubedalt veel filmi 2. korda kinos vaadata. Olen kindel, et teisel korral meeldiks rohkem. Jällegi tegin selle vea, et liialt konsentreerusin sisule (mis ajas alguses ka segadusse), aga selle teose puhul on olulisem visuaal ja ekstravakantne teostus. Loo kronoloogiliselt tagurpidi jutustamine on iseenesest väga huvitav lüke. Filmi teeb eriliseks erakordne kaameratöö ja montaaž, mida peab igaüks ise nägema. Palju furoori tekitanud pikk vägistamisstseeen on šokeeriv ja jõhker. See brutaalsus on väga ehe ja näitab vägistamise vastikust. Mulle meeldivad sellised halasatamatud ja raputavad filmid (kui on hästi lavastatud).
  • American Hustle ("Ameerika afäär") - 8/10
    Täitsa kobe linateos rikkuse tagaajamisest David O. Russelli poolt! Mõnus vaatamine. Mulle meeldivad 70-ndad ja juba selle retro pärast istub film mulle. Eriti imponeerib muusika. "American Hustle" on selline film, mis näeb iga külje pealt hea välja. Muusika, kostüümid, soengud, võtteplatside kujundus - kõik on nii õige ja loob mõnusa meeleolu. Näitlejaansamblit võib äärmiselt tugevaks pidada, kõik oscari nominatsioonid on õigustatud. Eriti kiidaks Bale'i ja Adamsit. Sisu oleks võinud ehk mõttetihedam olla. "American Hustle" on minu jaoks eelkõige suurepärane heatasemeline meelelahutus.

teisipäev, 11. veebruar 2014

Aasta 2013 kinos, top 10


Blogipidamise ajal olen iga aasta algusosas möödunud aastast väikese kokkuvõtte teinud ja koostanud top 10 parimatest linateostest. Kokku sai 2013. aastal kinos vaadatud 66 täispikka filmi, mis on muide viimase 7 aasta nõrgim tulemus. Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 24 korda
Artis - 18
Coca-Cola Plaza - 13
Sõprus - 11.

Kui välja jätta kordused ning Jean-Luc Godardi ja Pasolini vanad teosed, siis jääb järgi 62 filmi, mille vahel koostasin top 10. Erinevalt Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kinolevi edetabelist, võtan mina arvesse ka festivalidel (PÖFFil) nähtud filme. Häid elamusi oli palju. Kõva panuse andis justnimelt PÖFF, sest edetabeli 2 paremat teost nägin just festivalil (lisaks ka 7. koha omanik). Hindeks vähemalt "8/10" said 21 (umbes kolmandik), "9/10" või enam 8 filmi. Maksimumhinde (10/10) teenis vaid võidufilm. Eesti filmile oli hea aasta. Üks isegi pääses edetabelisse. Siinkohal kiidaks veelkord Õunpuud. Minu arust olid veel 3 mängufilmi täiesti õnnestunud: "Elavad pildid", "Kertu" ja "Mandariinid". Aga asukski nüüd top 10 juurde.

1. The Double ("Teisik")
Erilist furoori pole see Richard Ayoade teos küll rahva või kriitikute seas tekitanud, kuid mulle pakkus see aasta ühe meeldejäävaima kinoelamuse. Lahe mindfuck lõhestunud isiksusest. Sürrealism selle sõna parimas tähenduses. Väga stiilne film (võtteplatsid on põnevalt kujundatud), visuaalselt lummav. Sünge ja hallutsinatoorne atmosfäär pakkus nauditava spektaakli ja tõmbas mind meeletult kaasa. Tõeliselt kihvt linateos!

2. Cheap Thrills ("Kallis lõbu")
2013. aasta ägedaim filmielamus ja ka suurimaid üllatusi. Mida kõike küll inimeseloom raha nimel ei teeks! Täiesti pöörane, aga ka vaimukas linateos.

3. Broken ("Murtud")
Karm ja elutruu draama justnagu mulle meeldib. Film on väga ilusti jutustatud, heale draamale omane pinge püsib lõpuni. Stsenaarium on äärmiselt tugev. Tim Roth on peaosas väga hea.

4. Jagten ("The Hunt" / "Jaht")
Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Jällegi (väga) karm draama. Maruhuvitav vaade sellest, kuidas muidu normaalne kogukond pöördub äkki ühe toreda inimese vastu, muutudes seejuures päris julmaks. Jättis igati veenva mulje ja seda paljuski tänu Mads Mikkelseni väga tugevale rollisooritusele. Kvaliteetdraama.

5. Django Unchained ("Vabastatud Django")
Omalaadne ja vägivaldne pilguheit orjusele kui häbimärgile. Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Muusikaga ka täppi pandud nagu Tarantino filmides ikka. Waltz, DiCaprio ja Samuel L. Jackson säravad täiega. Aasta üks vaimukamaid filme.

6. La grande bellezza ("Kohutav ilu")
Visuaalselt üks aasta ilusamaid linateoseid. Äärmiselt kena kaameratöö, ei mingit tobedat efektitsemist. Film on kujundirikas ja paneb mõtlema elu väärtuste üle. Mulle meeldis väga ka muusikavalik. Peosas olev Toni Servillo teeb vapustavalt hea rollisoorituse. Tema karakteri tabavad ning targad ja ka tihtilugu vaimukad ütlused on filmi naelaks. "La grande bellezza" on lihtsalt võrratu linateos, pakkudes esteetilist naudingut.

7. The Selfish Giant ("Isekas hiiglane")
Võimas draama kahest vaesuses elavast poisist. Realistlik ja valus. Palju pinget. Väga kenasti on saavutatud kõleda atomsfääri loomine, maastikku on oskuslikult ära kastutatud.

8. The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus")
Järjekordne õnnestumine Derek Cianfrance'i poolt, kelle "Blue Valentine" mulle tohutult imponeeris. Huvitav inimlik draama. Väga ambitsioonikas film, kuid lavastaja on selle auahnusega virtuooslikult toime tulnud, et teos ei jäta liialt pateetilist muljet. Pildikeel on filmi üks suuremaid trumpe. Jällegi on põhjust kiita kaameratööd. Näitlejatööd on väga ehedad. Bradley Cooper teeb oma elu rolli. Ryan Gosling on taas suurepärane.

9. Filth ("Kõnts")
Pöörane, häbitu ja äärmiselt intensiivne komöödia. Aasta üks veidramaid, aga ka lahedamaid linateoseid. Jube kihvtilt monteeritud. Vint keeratakse täiega üle, kuid seda tehakse stiilselt ja minu maitse jaoks vägagi vaimukalt. Tõeline vitamiinilaks!

10. Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest
Pääses õige napilt 10 hulka. Tahtsin väga ka PÖFFi ühe suurema üllatuse "Short Term 12" siia edetabelisse panna, aga mul on reegel, et peab olema täpselt 10 filmi. Õunpuu aga väärib samuti tunnustust, kuigi antud linateos pole vähemalt Eestis erilise kiidulaulu osaliseks saanud. Seejuures hakkas "Free Range" mulle meeldima alles teistkordse vaatamise järel. Muusika ja operaatoritöö võlusid mind täiesti ära. Pikem arvustus asub siin.

..............................................................................

Lõpetuseks veel väike nimekiri filmidest, mis jäid õige napilt top 10-st välja:
Short Term 12 ("Lühiajaline 12")
Prisoners ("Vangistatud")
Before Midnight ("Enne südaööd")
Samsara
Gloria
Blue Jasmine ("Kurb Jasmine")