reede, 25. oktoober 2013

Free Range

Ma tahaks kohe alusutuseks Veiko Õunpuud kiita! Aitäh, et teed selliseid filme!

"Free Range" oli mul vaieldamatult aasta üks oodatuimaid linateoseid. Õunpuu seadis juba "Sügisballiga", mis mulle hullupööra meeldib, minu silmis lati äärmiselt kõrgele ning "Püha Tõnugi" on väga tugev film. Seega ootusõhin oli väga suur, kui esmakordselt läksin filmi vaatama. Kuid oh sa armuline aeg, millise pettumuse "Free Range" esimesel korral pakkus. Mu arvamuse võis tol korral kokku võtta Lauri Vahtre öelduga: "järjekordne peatäis sügavamõttelist tühjust". Muusika küll meeldis väga. Õnneks ma adusin, et selline linateos vajab mitmekordset vaatamist. Mul on mitmeid juhuseid, kus film meeldib teisel korral kõvasti rohkem. Leo Luks ütles oma arvustuses viimases Kinolehes kuldsed sõnad: "Kindlasti on "Free Range" vaataja suhtes nõudlik film, mille parimad küljed ei avane esimesel korral, kui tähelepanu on paratamatult liialt sündmustikule keskendunud."

Nii minuga juhtuski, et konsentreerusin esimesel korral peamiselt sisule, mis ei sisalda ju tegelikult mingit erilist pinget ega pole ka teab mis mõttetihe. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga ja ei mõelnud enam niivõrd süžeele, nautides pigem suurepärast pilti ja muusikat ning olin tõesti lummatud. "Free Range" ei ole klassikalises mõttes sisutihe ning dialoogi on suhteliselt vähe. Tempo on suhteliselt aeglane. Sellest pole midagi, sest köitev visuaal koos hea taustamuusikaga loovad mõnusa miljöö. Mart Tanieli kaameratöö on nagu "Sügisballi" ja "Pühas Tõnuski" kena ja sujuv ning oma olemuselt rohkem kunstipärane. Filmi visuaal on kui meisterlik kunstitöö. Montaažki on igati õnnestunud. Üks paremini üles võetud ja monteeritud stseene on see sama, millega treiler algab - see on ju silmale tõeline komm (ka kõrvale!). Päris tabavalt on öelnud Nuxx oma blogiarvustuses: "Mu poolest võiks Veiko Õunpuu järgmine film sisaldada ainult aegluubis erinevaid peostseene, täispikkuses filmina, ilma naljata, see teema tundub on režissööril käpas, tekstiosa ja stoorivärk võiks olemata olla".

Et "Free Range'i" nautida, peab kindlasti ka muusika meelepärane olema. Muusika on filmis väga olulisel kohal, kuna see kõlab taustaks päris tihedalt (ikka kõvasti rohkem, kui Õunpuu eelnevates fimides), andes kõva panuse üldise meeleolu loomiseks. Kõlab peamiselt 70ndate (hipi)rokk. Mulle muusikavalik räigelt meeldis ja pean seda üheks filmi kõvemaks trumbiks. Treileriski kõlav võrratu "Seabird" (esitajaks Alessi Brothers) on suurimaks lemmikuks. On leitud palju mõnusaid ja mahedaid lugusid, mis sobivad ülihästi taustaks, ja mida oli tõesti nauding kuulata. Parimad näited: Scott Walker "The Ballad Of Sacco And Vanzetti", Scott Walker "Glory Road", Cat Stevens "Peace Train". Väga ilus on kahtlemata ka Salvatore Adamo ballaad "Inch' Allah". Soundtracki täisnimekirja võib leita siit.

Ega see sisu ka nüüd iseäranis kehv ei ole. Loogilisus on täitsa olemas. Peategelane Fred seal mässab ja protesteerib, peamiselt ühiskonna vastu. Mees tahtab vaba olla, et ei peaks vastutama. Ta ihkab imelist romantilist vabadust. Fred on oma olemuselt boheemlaslik loomeinimene. Aga mis sa teed ära, kui sul laps on sündimas. Fred tunneb väga ebamugavalt sellises situatsioonis. Eks selle ebamugavuse ja rahuolematuse vastureaktsioon ongi veiderdamine ja tobe käitumine (näiteks trolli kaaberdamine või tõstukiga tehtud rumalused). Selge see, et Fred on kunstnikuhingega, kuid oleks rohkem tahtnud näha teda tegelemas loometööga (kirjutamisega) või filosofeerimas vaimumaailma teemadel. Pigem jätab Fred lihtsalt loodri mulje, kes ei viitsi tööd teha ning armastab tina panna ja pidutseda. Siiski mees vähemalt üritab pereinimese elu elada ja tööl käia.

Loomulikult ei saa Õunpuule ette heida seda, et Fredist on tehtud ebasümpaatne ja ärritav inimene. Tegelikult teistkordsel vaatamisel hakkas peategelane mulle juba teatud määral südamelähedaseks muutuma ja hakkasin teda mõistma. Küll aga tahaks Õunpuud hurjutada selle eest, et tegelaskuju oma käitumisega pole suurt veenev ning seepärast ei suutnud talle piisavalt kaasa elada. Milleks mässata, kui oled nii passiivne? Tahaks näha arengut.

Üldiselt on film Õunpuu kohta üllatavalt helge. Leidub ka head huumorit, eriti just seoses Roman Baskiniga, kelle kogu ekraanil oldud aja jooksul oli raske muiet mitte näol hoida. Ka Peeter Volkonski, kes mängib Fredi isa, suust tulevad tekstiread on enamjaolt tõeliselt humoorikad. Parimaks kohaks on see, kuidas ta räägib oma panuse andmisest ühiskonna heaks (et oli "koguni" 4 aastat pereinimene).

Näitlejatöödest sümpatiseerus väga, siiani mitte eriti esile tõstetud, Jaanika Arumi osatäitmine. Tema mängitud tegelane oma olukorraga läks mulle küll hinge. Lauri Lagle sai normaalselt hakkama. Vanameistrid Baskin ja Volkonski aga säravad. Mitmed lühirollid jätsid hea mulje. Anne Türnpu esitada on väga lahe ja sihuke omamoodi kuju. Laura Peterson on väga armas.




Need, kes filmis pettusid, soovitan seda uuesti üle kaeda. Kurat, mulle hakkas "Free Range" 2. korral nii meeldima, et tõenäoliselt võtan filmi ka 3. korda ette. Sõpruses veel linastub.

8,5/10

pühapäev, 20. oktoober 2013

September kinos


Ei tea, miks ma ei suuda kuukokkuvõtteid "viisakal" ajal postitada. Võiks juba varsti oktoobrist rääkida, aga mul veel mihklikuu resümee ette kandmata. Septembris vaatasin kinos 4 filmi.

  • Jeune & jolie ("Noor ja ilus") - 7,5/10
    Film, mis paneb mõtlema prostitutsiooni teemal. Peategelaseks noor neiu, kellele pakub pinget enesemüümine. Hästi tehtud huvitav film. Õhku jääb vaid küsimus, miks küll heal järjel olev 17-aastane tüdruk hakkab prostituudiks? Marine Vacth on imeilus.
  • Blue Jasmine ("Kurb Jasmine") - 8/10
    Vanameister Woody Allen on saanud hakkama jällegi hea filmiga. "Blue Jasmine" on veidi tõsisem ja melanhoolsem, kui tema viimase aja teosed. Loomulikult ei puudu ka filmist huumor, tegu ju ikkagi Woody Alleniga. Cate Blanchett tõestab oma väga tugeva rollisooritusega, et on endiselt üks parimaid naisnäitlejaid siin maamuna peal. Ta on oma rollis lihtsalt äärmiselt väljendusrikas, kuid ei keera vinti ka liialt üle. Filmis on aga veel mitmeid põnevaid ja värvikaid tegelaskujusid. Suurepärane segu traagikast ja koomikast. Puhas kvaliteet.
  • Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest - 8,5/10
    Selle filmiga on huvitavad lood. Ootasin uut Õunpuu teost suure õhinaga, kuid esmavaatus pakkus suure pettumuse. Kuna Õunpuu on väga tähtis lavastaja minu jaoks, tahtsin anda filmile teise võimaluse. Teisel korral suutsin asja vaadata hoopis uue pilguga, nautides head pilti ja veel paremat muusikat ning olin lummatud. Rohkem praegu ei räägiks, sest lähipäevil teen "Free Range'i" kohta earldi postituse.
  • Don Jon - 4/10
    Jäi kuidagi lahjaks minu maitse jaoks. Ei oskagi midagi erilist kommenteerida, lihtsalt polnud minu teetass, aga ära kannatas vaadata. Joni isa mänginud Tony Danza oli väga lahe, pakkudes väga humoorika esituse. Kuuldavasti meeldib film paljudele, nii et suva see minu arvamus.