neljapäev, 24. detsember 2015

November kinos


November oli väga tihe kinokuu. Kokku sain osa 15 filmist. Neist 12 nägin PÖFFi raames, loe siit ja siit. Nüüd tuleb juttu ülejäänud 3 filmist.

  • Roger Waters the Wall
    See kontsertfilm oli mul Coca-Cola Plazas Scape saali esmakogemus. Heli oli tõeliselt hea ja pilt terav. Mulle Pink Floydi topeltalbum "The Wall" väga meeldib ja Scape's nautisin seda muusikat täiel rinnal. Kogu see lava-show on väga hästi tehtud, omades ka selget sotsiaalset sõnumit. Roger Waters ise ikka veel suurepärases vormis. Ma sain küll väga võimsa elamuse. Ülimalt vinge, et sellist asja kinos ja nii kvaliteetselt rahvale etendatakse. Aitäh Forum Cinemasile!
  • Crimson Peak ("Veripunane mäetipp") - 3/10
    Sügavalt pettunud Guillermo del Toro's, et sellise nüri stsenaariumiga linateose peale oma suurt lavastajaannet kulutab. Labane, klišeelik ja liiga primitiivne. Suurt ei suutnud nautida kena visuaali, kuna olin häiritud totrast sisust. Imposantne, ent koletuslik ja räämas loss tekitas vähemalt oma sünguses hirmuäratava tunde, olles ise üsna mõjurikas tegelane filmis - see meeldis. Näitlejatest oli parim Jessica Chastain, kes oli vägagi silmapaistev oma rollis. Mia Wasikowska on äärmiselt võluv.
  • Spectre - 6/10
    Tavaline Bondi saaga film. Ei üllatanud millegi erilisega. Alguse möll Mehhikos on küll nauditav ja tõesti suurepäraselt teostatud. Edasi jääb tõelisest põnevusest väheks, kuigi ei ütleks, et päris igavust oleksin tundnud. Süžeeliinid on liialt pealiskaudsed ja mitte eriti huvitavad, oleks tahtnud näha rohkem nüanseeritust ja mõttetihedust. Bondi ja Léa Seydoux' mängitud Madeleine'i vaheline armusuhe pole üldsegi veenev. Muidu Daniel Craig on minu arust suurepärane - parajalt karmi olekuga, mitte liiga lame või totter. Mulle istub ta rohkem kui Connery jt 007 osatäitjad. Christoph Waltz, kellele sobib sellise kurjami mängimine nagu rusikas silmaauku, on selgelt alakasutatud. Samas ei saanud pihta, miks tema mängitud "paha" niivõrd Bondi põlastab. Pildiline külg on hea nagu ikka. Võttepaigad on uhked (kaunis Rooma, Austria Alpid). Üldiselt võib "Spectret" ikkagi pidada kvaliteetseks meelelahutuseks.

teisipäev, 8. detsember 2015

PÖFF 2015 vol 2, kokkuvõte


PÖFF lõppes küll rohkem kui nädal tagasi, kuid mul oli ikka veel pooltest filmitest rääkimata ja kokkuvõte tegamata. Siin see siis on nüüd lõpuks. Kõigepealt ülejäänud 6 filmist, millest eelmises kirjutises vol 1 ei jutustanud.

Ööpainaja ("Der Nachtmahr", Saksamaa)
See film hakkas silma, kuna traileri sähviv pilt meenutas teatud määral "Enter the Voidi" (2009). Pildilise poole pealt võibki isegi tuua mingeid paralleele Gaspar Noé "Enter the Voidiga", kuid oma sürreaalsuses ja psühholoogilises plaanis võib leida palju ühist Aronofsky "Black Swaniga". Visuaal on filmil äge. Sisus tõuseb esile isiksuse lõhestumise teema. Peategelane on vaimselt haige. Filmis segunevad realistlik maailm ja mõttekujutelm. Vaatajal on palju tõlgendamisruumi. "Ööpainaja" on unenäoline ja veider, millesarnaseid linateoseid satub väga harva suurele ekraanile. Mulle sobivad sellised filmid, midagi teistsugust. 8,5/10

Vaistlik viha ("The Automatic Hate", USA)
Väike indie-draama, kus leidub mitu endale nime teinud näitlejat (nt Richard Schiff), mitte küll suuri staare. Filmi peategelane avastab, et ta isal on vend, kellest ta enne polnud kuulnud. Meest hakkab huvitama, et mis värk on ja algab üks perekonnajant. Mängu tuleb ka verepilastusküsimus. Jättis lihtsalt külmaks. Minu arust kehvasti lavastatud. 4/10

Insight (Venemaa)
Film räägib armukolmnurgast. Peategelane, Nadežda, on sattunud keeruka valiku ette, kas eelistada oma igavat abikaasat või tema jaoks palju intrigeerivamat ja põnevamat pimedat meest. Tegu on psühholloogilise jutustusega, kus ei puudu suured sisupöörded. Jätab pigem väärtfilmi mulje. Film paneb mõtlema armastusega seotud valikute ning ka selle üle, kuidas pime inimene tunnetab maailma ja kuidas ta usaldab nägijat, kes temaga on. Naerda saab ka. Minu jaoks keskpärane linateos. 6/10
Vahemere odüsseia ("Mediterranea", Itaalia, Prantsusmaa, USA, Saksamaa, Katar)
Hästi tehtud draama praegusel ajal eriti päevakohasel pagulasteemal. Film on realistlik ja aus. Keskendutakse põhiliselt kahele Burkina Fasost tulnud põgenikule. Vaatajale näidatakse, milliste tuleproovi peavad nad läbima, et üldse Euroopasse jõuda ja ega päralejõudmisega katsumused läbi ei saa. Puudu ei tule konfliktidest. Nagu ikka paljud kohalikud suhtuvad vaenulikult põgenikesse. Kõik inimesed ei ole ju sallivad ja kipuvad samas ülereageerima pagulaste suhtes. Loomulikult paneb selline film taaskord tugevalt mõtlema pagulasprobleemide üle. "Mediterranea" ei ole liialt moraalitsev ja on huvitav. 7/10

Las ta nutab ("Let Her Cry", Sri Lanka)
PÖFFi suurim üllataja minu jaoks. Ei oodanud väga midagi, aga sain toreda elamuse osaliseks. Film räägib suhterägastikust, kus ühel 50 ringis oleval abielumehel on noor kaunitarist armuke. Asja teeb huvitavaks see, et mehe abikaasa saab sellest teada ja kutsub sohinaise koguni nende koju elama. Väga muhe film, rohkem komöödia. Ei ole klišeelik, vaid väikse kiiksuga. 8,5/10

Amy (Suurbritannia, USA)
Kvaliteetdokumentaal kurikuulsast, varalahkunud lauljatarist Amy Winehouse'ist. Tegu ei ole tüüpilise muusikadokiga, kus enamus ajast ülistatakse ülivõrretes vastavat artisti. Siin filmis ei ole ülekiitmist. Kuna film on ülesehitatud koduvideotele, siis jättis see elutruu mulje. On valusaid teemasid nagu narkootikumide tarbimine, mis Amyle saidki saatusilkuks. Filmis räägitakse loomulikult palju muusikast. Mis mulle Amy Winehouse'i puhul meeldib on see, et ta ei tahtnud teha tavalist (igavat) popmuusikat, vaid tavaliste noorte seas vähepopulaarset jazzi. Amy armastas muusikat teha ja see on tähtis. Ka mulle on jazz täitsa kontimööda. Amy Winehouse on järjekordne kuulus muusik, kes suri 27-aastasena. Sama vanalt läksid teise ilma näiteks Brian Jones (Rolling Stonesi üks asutajatest), Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison ja Kurt Cobain. 8/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sain osa 12 linateosest. Nüüdseks olen 9 aasta järjest PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma selektsiooniga üsnagi rahule. Koguni 7 filmi ehk üle poolte said minult hindeks vähemalt 8/10. Keskmiseks hindeks tuli päris hea "7,46". Seejuures jätsin meelega välja paljud linateosed, mis mind küll huvitavad, kuid tulevad nii kui nii hiljem kinno: "Trumbo", "Must alpinist", "Spotlight", "Pawn Sacrifice", "Son of Saul", "Tale of Tales" jt. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5:

1. Pommidest valjem ("Louder Than Bombs")
2. Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
3. Ööpainaja ("Der Nachtmahr")
4. Las ta nutab ("Let Her Cry")
5. Magav hiiglane ("Sleeping Giant")