laupäev, 10. detsember 2011

November kinos


Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 21 filmi, millest 15 PÖFFi raames. PÖFFil nähtud teostest kirjutasin siin ja siin ning neid praegu rohkem ei puuduta. Üle pika aja nägin linateost, millele sain anda maksimuhinde (viimati juhtus see aasta alguses linastunud "Black Swaniga"). Selleks oli Michelle Williamsile oscari nominatsiooni toonud "Blue Valentine". Seejuures 10/10 otsustasin panna teistkordse vaatamise järel. Suur tänu Artisele, et selle 2010. aasta linateose enda kavva võtsid. Artist tänaks ka selle eest, et lõpuks tõid suurele ekraanile 2009. aasta PÖFFil linastunud võrratu "Lourdes'i".

  • Blue Valentine (10/10)
    Harva, kui elan mõnda filmi niivõrd tugevalt sisse nagu seda juhtus "Blue Valentine'i" vaatamise ajal. Minu eraldi arvustus asub siin.
  • Lourdes (9/10)
    Ilus, rahulik, lootusrikas, optimistlik, maagiline, inimlik, võrratu. Sain tõelise naudingu kätte. Teatud määral meenutab "Lourdes" jänkide linateost "Awakenings" (imeline paranemine). Taustamuusika oli väga sobilik ja meeldiv. "Ave Mariat" esitati tõeliselt kenasti. Sylvie Testud oli väga armas ja tegi meeliülendava ning veetleva rollisoorituse (võitis ka Euroopa Filmiauhindadel parima naisnäitleja auhinna). Nägin filmi esmakordselt 2009. aasta PÖFFil, kui sain väga hea elamuse. Seejuures lubati eelmise aasta suveks linateos Artisesse tuua, kuid nii ei läinud. Mul on väga hea meel, et kino otsustas lõpuks ikkagi teose suurele ekraanile tuua. Aitäh!
  • Tokyo! (8/10)
    3 mõnusalt fantaasiaküllast lugu. Visuaalselt hästi tehtud. Denis Lavant'i poolt mängitud tüüp oli äge tegelane. See bully stseen on jube hästi tehtud, taustamuusikaga ka kümnesse pandud. Soovitan!
  • Täitsa Lõpp (4/10)
    Kui minna antud filmi vaatama, siis peab arvestama sellega, et tegijatel ei olnud eesmärk teha meistriteost. Oluline oli hoopis see, et inimesed saaksid filmi tegemisega tuttavaks ja aimu kui keeruka protsessiga tegu on. Vähemalt oli see talgutel osalenute jaoks üks tore ja huvitav ajaveetmine, mida võib hiljem mõnuga meenutada. Veel parem, kui mõni sai filmipisiku sisse ja temast tuleb tulevikus suur lavastaja, näitleja või kasvõi väärt grimmikunstnik. Otsustasin, et ei ütle midagi negatiivset selle toreda ettevõtmise tulemuse kohta (eks hinne kajastab mu arvamust). Positiivsetest rääkides tuleb tõdeda, et filmilindile on saadud mitmeid ilusaid kaadreid Eestimaast. Kui ilust juba sai juttu tehtud, siis ei saa mainimata jätta, et naispeaossa on saadud imekaunis neiu, keda vaadates tõesti silm kohe puhkas. "Täitsa Lõpp" puhul tuleb aga kõige rohkem hinnata filmitalgute ideed.
  • Kongen av Bastøy ("Kuradisaare kuningas") (7/10)
    Hea draama, kuid see miski, mis teeb heast draamast väga hea, jäi puudu. Film ei pakkunud midagi uut. Muidu hästi näideldud ja teostatud. Pinget oli ka. Kes veel ei tea siis, see Norra film on üles võetud Eestimaal. Põhitegevustik on filmitud Aseri vallas asuvas Kalvi mõisas.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Blue Valentine

Täitsa minu maitse järgi draama. Täpsemini öeldes, mulle kohe kohutaval kombel meeldis. Ilus, valus, karm, liigutav. Draamale omast pinget oli piisavalt. Lugu oli äärmiselt realistlik ja eluline ja see imponeeris eriti. Michelle Williams oli vapustavalt hea, Ryan Gosling ka. Tänu nende kahe rollisooritustele tundus film tõesti harvanähtavalt realistlik. "Blue Valentine" tekitas palju mõtteid ja jättis sügava mulje. Vahest poeb mõni film kuidagi eriliselt hinge nagu sellega juhtus. Nii hakkad tegelastele kõvasti kaasa elama ja tekib eriline süvenemine - filmi vaatamise hetkel on peaaegu tunne, et oleks tegu sinu eluga. Seda on polegi alati nii lihtne seletada, miks just see või teine linateos nii väga korda läheb.

"Blue Valentine" on oma olemuselt klassikaline suhtedraama, kuid ma ei ütleks, et see sellepärast rohkem naistekas oleks. Filmi teema - abielu lagunemine / armastuse kadumine - võib jätta mulje, et tegu on masendust tekitava või isegi nutufilmiga. Mina suutsin nii sisse elada, et see masendus tuli hoopis kasuks andes teosele ekstra tõepärasuse mõõtme. Pisaraid ka ei õnnestunud valada. "Blue Valentine" ei ole mingi nutufilm. Kurbi hetki iseenest oli, aga mitte rohkelt. Tegelikult on ju päris palju ilusaid ja ka muigele ajavad kohti - eriti see episood. Vaatajal võib ikkagi tekkida küsimus, et miks armastus lõppes. Filmis ei ole tegelikult ju päris otseselt öeldud põhjust. Mis siis ometigi juhtus? Abielu juhtus! Inimesed ikka tüdinevad üksteisest (selles filmis küll peamiselt naine) ja üldse abielust. Tavaline asi ju. Lisaks mees liialt tänitas naise kallal.




Poleks "Black Swani", oleks "Blue Valentine" hetkeseisuga mu lemmik 2010. aasta film. Kas keegi veel täheldas, et lõputiitrite jooksma hakkamise alguses oli jube hästi kujundatud ja kokku monteeritud fotode/kaadrite galerii filmist?! Veel üks pluss.

10/10

neljapäev, 1. detsember 2011

15. PÖFFi kokkuvõtte


Kõigepealt jätkaks lühiarvamustega filmidest, mida vaatasin peale vahekokkuvõtte tegemist.

Tule nagu oled (Hasta la Vista!)
Mõnes mõttes tore film. Kuigi oli palu seksiteemalisi nalju, jättis film pigem liiga lapsiku mulje. Kui seksi teemavälja jätta on tegu pigem koguperekomöödiaga, leidub ka valusat draamat. Seekord see draama suurt ei mõjunud mulle ja ma pole lapsikute filmide austaja. Paraku "Hasta la Vista!" mingit erilist elamust ei pakkunud. 5/10

Judinad ("Jitters")
Normaalne draama. Räägib noorte (16-17-aastaste) probleemidest, aga ka seksuaalsuse avastamisest. Ei avaldanud teab mis tugevat muljet, aga igavust ka ei tundnud. Võibolla olen liiga vana selle filmi jaoks. 6/10

Artist ("The Artist")
Kena austusavaldus tummfilmiajastusele. Virtuooslikult ja õige tundega stiliseeritud. Must-valge pilt on tõesti imekenasti välja kukkunud. Film on vägagi vaimukas, ainult et lugu jäi minu maitse jaoks ikkagi liiga lihtsaks ja naiivseks. Peategelast mänginud Jean Dujardin väärib kiitust oma sarmika soorituse eest. "Artist" on tõenäoliselt tänavuse PÖFFi kõige mahedam ja elurõõmsam linateos. Väga hea vaheldus oli vaadata must-valget tummfilmi. 7,5/10
Jelena ("Elena")
Minimalistlik, kuid tugeva sõnumiga draama. Jättis äärmiselt realistlikku mulje (nagu elu ise), mida pean suureks trumbiks antud juhul. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu, kuid on üks aga. Üks täiesti tavaline ja korralik naisterahvas sooritab šokeeriva kuriteo. Et ikka omadel oleks hea, kuigi ohver tundus ka oma. Inimesed lihtsalt on kahepalgelised ja ikka oma kasu peal väljas. Hämmastav, millise vastikustunde Jelena minus tekitas peale seda kuritegu. Film ise on jube rahulik, kuigi vahepeal emotsioon möllab. Tugevad näitlejatööd, eriti kiidaks peaosalist mänginud Nadezhda Markinat.8/10

Tabamatu õnn ("Happiness Runs")
Väga veider film. Üks neiu lihtsalt ajaviiteks teeb endale sisselõikeid, nii et tekivad koledad haavad. Põhjust ei seletata, miks. Üks neiu sooritab äkitselt enesetapu. Enamus ajast tarbivad tegelased erinevaid narkootilisi aineid ja on seega suure osa ajast pilves. Muide naipeaosas olnud Hanna Hall mängis "Forrest Gumpis" Jennyt lapsena. Temast on sirgunud ilus ja vägagi seksikas näitlejanna! 5/10

Mäng ("Play")
Kibedalt realistlik film tänavahuligaanidest ja nende ohvritest. Elasin väga filmi sisse nagu oleksin ise olnud ohver. Endal ka sarnane kogemus lapsepõlvest olemas. See on imestamapanev, kuidas saab kiusatavat psühholoogiliselt mõjutada. Tundub nagu ohvritel peaks olema lihtne väljapääs olukorrast, aga nad on äkitselt abitud ja nii tugevalt kiusajate meelevallas. Hirmutunnne on lihtsalt nii suur. Kiusajad ise pole ka päris puutumatud. 8,5/10

Norra pojad ("Sons of Norway")
Hoogne ja parajalt pöörane komöödia norrakatelt. Linateos oleks sobinud ka vitamiinilaksu programmi, sest tegu on heatujufilmiga. Pungi teema oli lahedalt sisse toodud. Sex Pistolsi jäljendamine ja bändi tegemine kukkus päris muhedalt välja. Sex Pistolsi ninamees Johnny Rotten oli ka kohal! Kõige kõige rohkem meeldis mulle see, et film oli omapärane ja piisavalt crazy - sääraseid erialaadseid linateoseid ma ootangi PÖFFilt. Selle valikuga panin küll täkkesse. 8/10
Kotoko
Oi, kuidas mulle meeldivad šokeerivad ja raputavad filmid. Kõige jahmatamapanevam elamus tänavuselt PÖFFilt. Tohutult intensiivne ja võimas. Minu pikem arvustus asub siin. 9/10

Ööliblika päevikud ("The Moth Diaries")
Poleks uskunud, et "American Psycho" lavastaja võib teha nii jura filmi. Kehv dialoog, üleüldse nõrk stsenaarium. Poster on iseenest küll uhke ja kutsub vaatama. Ootasin, et vähemalt visuaalne vaatemäng oleks äge, aga midagi erilist ei pakutud. Tegelikult see stseen, mille kaader ka sellel postril näha, on visuaalselt hästi tehtud. Lily Cole on huvitava välimusega ja sobib hästi mängima kummalisi tüdrukuid. Teismelistele plikadele võib see film isegi meeldida. 4/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sai 15. PÖFFil vaadatud 15 linateost. Muide, see oli 5-s aasta järjest, mil seansside koguarvuks jäi vähemalt 15. Kõige enam on kahju, et "Beebimonitor" ("Babycall") ja Paddy Considine'i "Türannosaurus" ("Tyrannosaur") nägemata jäid. Muidu jäin oma filmide põimikuga rahule. Peamiseks rahulolu põhjuseks on 2 erilist filmiealmust, mida pakkusid "Me peame Kevinist rääkima" ja "Kotoko" - niivõrd jõulisi ja drastilisi linateoseid satub harva kinodesse. Ma andsin seejuures rohkem kui pooltele filmidele hindeks vähemalt 8/10. Nii et ei saa nuriseda jah. Lõpetuseks minu tänavuse PÖFFi lemmikute top 5:

1. Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
2. Kotoko
3. Mäng ("Play")
4. Päevalilletund ("Sunflower Hour")
5. Rahutu maa ("Land of Oblivion")

esmaspäev, 28. november 2011

Kotoko



See film pakkus väga tugeva elamuse. Raputas veel rohkem läbi kui "We Need to Talk About Kevin" - see mulle meeldib! Ühisjooni nende 2 filmi vahel võib leida mitmeid. Jällegi on tegu küllaltki šokeeriva linateosega. Äärmiselt julge filmikeel ja väljenduslaad. Film on kohati päris häiriv. Nõrgema närvikavaga inimestele see kindlasti ei sobi. Seansi ajal lahkus muide vähemalt 6 inimest saalist. Filmi lavastaja/stsenarist Shin'ya Tsukamoto ongi tuntud rohkem õudusfilmide tegijana. Paar kohta olid sellised, kus isegi mina pidin silmi kergelt kissitama - lihtsalt nii võigas oli. Peategelane käitub vahepeal väga koletislikult ja sadistlikult. Samas on tegu paraja mindfuckiga. Ei saanudki lõppude lõpuks aru, mis oli peategelase (Kotoko) fantaasialend/hallutsinatioonid ja mis oli tegelikkus. Paras psühholoogiline müsteerium. Siin on ka tegu isiksuse kahestumisega nagu "Black Swaniski". Ka Kotoko on psüühiliste häiretega ja ei tule toime oma hirmutunde ja foobiatega.

Millest film ikkagi jutustab või mis on sõnumiks? Üheks põhiteemaks võib pidada lapse kasvatamist (nagu "We Need to Talk About Kevinski"). Kuidas üksikvanemana hakkama saada? See pole lihtne. Ainult vastutustundest ei piisa. Kotoko küll hoolis oma lapsest, aga sellest oli vähe. Kriitiline varjund on visatud massimeedia liigsele tarbimisele. Mitmete Kotoko hallutsinatsioonide ajendiks on televisioonist nähtud vägivaldsed saated. Tekib küsimus, kas saab massimeediat süüdistada peategelase foobiates ja jubedas käitumises.
"Kotoko" on sedasorti linateos, millepärast ma PÖFFil käin - raputav ja vägevat elamust pakkuv. Nõrganärvilistele ei soovita!

9/10

teisipäev, 22. november 2011

Vahekokkuvõte PÖFFist


Ma olen alati PÖFFi põhiprogrammi ajal ka 1 vaba päeva võtnud. Täna on see päev ja ma siis mõtlesin, et teeks väikse lühikokkuvõtte nähtud linateostest. Olen 4 päeva jooksul 6 filmi ära vaadanud. Praegu võin valikuga küll väga rahule jääda.

Bono tapmine ("Killing Bono")
Omamoodi tore noortefilm. Liiga palju oli lapsikuid tobenaljakaid nalju. Pettumust siiski mu tänavuse PÖFFi avapauk ei valmistanud. Vähemalt igav ei hakanud - see on alati positiivne märk. Mõned muusikalised etteasted olid päris huvitavalt ja muhedalt tehtud. Film on pigem teismelistele sobilik (endal pole enam väga palju jäänud 20-ndatega ühele poole saamisega). 6/10

Rahutu maa ("Land of Oblivion")
Ilus ja valus draama. Rahulik, aga mitte liiga aeglane. Linateos räägib Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Emotsiooni suudeti üleval hoida filmi lõpuni. Kuidagi kaunilt, aga samas mitte liialt ilustamata, on vaatajale kuvatud inimeste hingevalu, leina ja vanu mälestusi. "Rahutu maa" poeb südamesse. Kenasti tehtud film! 8/10

Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
Ennist mainisin, et olen senise PÖFFi filmide valikuga rahul ja üheks suurimaks rahulolu põhjuseks on kindlasti see film. "We Need to Talk About Kevin" pakub seda, mida just eriti PÖFFi filmidelt ootan - julget, raputavat, mõjurikast, emotsioone esile kutsuvat, visuaalselt vingelt tehtud teost. Tegu on sellise filmiga, mis paneb taaskord mõtlema kui väga ma kino armastan (õige elamuse saamiseks tuleb antud teost kindlasti just kinos vaadata!). Pikemalt kirjutasin siin. 9,5/10

Loomariik ("Animal Kingdom")
Hea näide sellest, kuidas saab teha ilma ajuvaba actionita huvitavat põnevusdraamat. Film on paeluv, näitlejatööd head. Vägivalda leidub parajalt, psühholoogilist pinget ka. Tahaks, et tehtaks rohkem selliseid põnevikke. 8/10

Päevalilletund ("Sunflower Hour")
See komöödia pakkus väga hea üllatuse. Üllatav on tegelt juba see, et ma selle filmi väljavalimiseni üldse jõudsin, kuna sünopsise järgi ei tundugi eriti minu teetass olevat, aga see selleks. "Sunflower Hour" on tõesti häbitu ja häbematult naljakas nagu PÖFFi kodulehel öeldakse. Käesoleva aasta vaimukam linateos minu jaoks. Täiesti crazy tükk, mitmel korral tekkis mõte: "Ei ole võimalik!". Filmiga pilatakse erinevaid inimesi kuulsaks tegevaid tõsielusarju. Soovitan kõigile, kellele sobivad ka veidi dirty'd komöödiad! Film ei ole seejuures liialt labane. 8,5/10

Norman
Alustuseks ütleks seda, millega tõenäoliselt enamus nõus pole: Dan Byrd peaosalisena ei olnud piisavalt hea. Kuna film on üles ehitatud tema mängitud karakterile (Norman), siis mõjutas see paljuski ka minu hinnangut. Millegipärast ei suutnud ma samastuda peategelasega niivõrd. Film ei läinud seekord piisavalt hinge, kuigi teema poolest oleks pidanud. Sisu on tegelikult väga hea. Oli mitmeid kohti, kus kindlasti paljudel tuli pisar silma, aga mul jäi sellest palju puudu. Valusaid teemasid leidus: üksildus, ligimese kaotus, enesatapu mõtted. Iseenesest on tegu hea draamaga. Noortele peaks hästi sobima. Ennast enam nooreks ei pea. Mis siis veel? Naispeaosalist mänginud Emily VanCamp on väga ilus! Kena, et saadi kõrvalosadesse sellised kvaliteetnäitlejad nagu Adam Goldberg ja Richard Jenkins, kes olid tasemel. 7/10


Hetkel on mul pilet olemas järgmistele filmidele:
* Tule nagu oled
* Judinad
* Artist
* Jelena
* Tabamatu õnn
* Mäng
* Norra pojad
* Kotoko
* Ööliblika päevikud

Häid PÖFFi elamusi kõigile!

pühapäev, 20. november 2011

We Need to Talk About Kevin

Just selliste linateoste pärast ma PÖFFi armastan. Pakkus päris võimsa elamuse, piltlikult väljendades täitsa raputas läbi ja see mulle meeldib. Film on julge, pinget pakkuv, realistlik, šokeeriv ja parajalt sünge. See ei ole mingi ninnunännutamine, vaid käib üks raske andmine. Kindlasti ei jäta selline teos vaatajat külmaks ja paneb mõtlema. Miks ollakse nii vägivaldsed? Millest selline kurjus? Teinekord ei olegi konkreetseid vastuseid. Elu lihtsalt on selline.

Mulle meeldis, kuidas film oli visuaalselt lahendatud. Üks paremini teostatud kohti oli seksistseen, tõenäoliselt perepoja Kevini eostamine, mis on väga kenasti kunstiliselt kujutatud. Hästi on loodud ängistav ja pooleldi klaustofoobiline atmosfäär naispeategelase Eva taustaks, kui ta oli šokiseisundis. Kaameratöö ja montaaž on lihtsalt ilusalt tehtud tuues välja kino eelised.

Tilda Swinton võidab nii mõnegi auhinna oma vapustavalt kõva rollisoorituse eest - tugevaim ja kindlasti meeldejäävaim naisosatäitmine 2011. aasta filmidest, mida siiani näinud. Oleks imelik, kui ta oscari nommi ei saaks. Kevinit erinevates igades mänginud lapsnäitlejad said ka tõesti suurepäraselt hakkama. Tundub, et Lynne Ramsay on nii hea lavastaja, kes suudab näitlejatest parima välja pigistada. Kevini puhul meeldis smartassilik, aga ka (sala)kaval ja sarkastiline hoiak. Tema mitmed repliigid olid kuldaväärt. Väga hästi loodud tegeskuju. Kevini manipuleerimisvõime oli tähelepanuväärne ja see tegi temast eriti huvitava karakteri ning tektitas mõnusalt pingelise atmosfääri. Tema salakavalad pilgud kutsusid esile hea ärevuse. Pidevalt mõtlesid, et mida ta järgmiseks korda saadab ja mis võib olla ta käitumise tagamõte. Eva (Tilda Swinton) puhul võlus kõige enam realistlikkus. Tema tegelaskuju läks kuidagi hinge. Elasin igati kaasa ta püüdlustele raske lapsega hakkama saamisel. Mõistsin tema viha, nõutust ja ahastust. Väga tähenduslik oli see koht, kus ta nautis teetööde müra, selleks et mitte kuulda oma lapse lõputut nuttu. Lõppkokkuvõttes Eva hoolis ikkagi oma pojast. Võib isegi öelda, et ta vihkas ja armastas samaaegselt.
"We Need to Talk About Kevin" on julge film raskesti käituva lapse kasvatamisest, mis pakkus mulle tugeva elamuse. Tehke palun rohkem seda tüüpi linateoseid!

9,5/10

esmaspäev, 14. november 2011

Oktoober kinos


Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

  • Rabbit Hole (8/10)
    Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
  • Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
    Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
  • Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
    Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.
  • Idioot (9/10)
    Pikem arvustus asub siin.
  • Dream House (6,5/10)
    Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
  • Drive (8/10)
    Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
  • Margin Call (7/10)
    Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
  • La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
    Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.

esmaspäev, 31. oktoober 2011

Idioot


Seda filmi sai kaua ja suure huviga oodatud. Õnneks sain väärt elamuse! "Idioot" pole kaugeltki mitte kõigile sobiv nii öelda rahvafilm. Ütleks isegi, et tegu on kõrgkultuuriga (mitte massikultuuriga), žanriliselt kaldub arthouse'i poole. Iseasi on see, kui kõrgelt seda kunsti hinnata. Mina võtan küll Rainer Sarneti ees mütsi maha, kes on hakkama saanud ütlemata kõva saavutusega. Nautisin linateost algusest lõpuni.

Filmis on nii palju head, et üritan kiitmisega mitte liiale minna. Esiteks meeldis mulle atmosfäär. Küllaltki väheste vahenditega on saavutatud nii suurepärane tulemus. Raske uskuda, et filmi eelarve oli kõigest väheke üle poole miljoni euro. Mingeid erilisi eriefekte küll ei kasutatud, kuid stilistika on äge. Kontrast on mõnus. Kõledus ja uhkeldav/toretsev (kostüümiparaad) olustik vahelduvad. Väike kunstiline liialdamine lisab vürtsi. Tugeva panuse hea atmosfääri saavutamiseks andis kindlasti ka operaator Mart Taniel, kes juba "Sügisballiga" tõestas oma kvaliteeti. Valgustus niimoodi kenasti paika saada ja jälgida, et kõik oluline oleks tabatud ning lisades teatud sügavust pilti - see kõik nõuab head silma ja oskusi. Mart Taniel oskab tähelepanu pöörata ka interjööridetailidele, et olustik oleks usutav, aga ka mõjuv. Kaameratöö on tegelikult suhteliselt minimalistlik, kuid tekitab tunde nagu vaataks head kunsti. Väga kihvtilt oli tehtud Nastasja Filippovna sünnipäevastseen (raudselt nauditavaim episood filmis!). Filipovna seismas bravuurikalt käed laiali kamina ees; Rogožini vihased, aga ka ülirõõmsad, ilmed suures plaanis - see oli silmale puhas komm. Kenasti on kujutatud kõledavõitu linnatänavat filmi alguses. Aegluubis sulgpalli mängimine on oivaliselt ja stiilselt üles võetud. Üleüldse suurepärane atmosfääär on minu jaoks juba pool võitu - hindan seda sisuga võrdselt.

Jättes nüüd atmosfääri sinnapaika ja püüdes sisu ka lahti mõtestada, olen võtnud endale mitte just kergete killast ülesande. Keerutamata võib tõdeda, et tegu on keerukamat sorti filmiga (milline sõnade mäng :D). Muide, ma ei ole lugenud Dostojevski suurteost ja seda enam ei jaganud teemat niivõrd hästi. Sisu komplitseerituse tõttu, pidin filmi ka teist korda üle kaema. Esimese vaatamise järel olin teatud määral nõutu. Ma lihtsalt ei saanud paljule pihta. Nii ma siis püüdsin pärast esimest vaatamist hoolega vaagida ja endale selgeks teha sisu. "Idioot" jättis mulle muidu väga tugeva mulje ja püsis mu mõtteis tublisti mitmeid päevi. Lugesin mõnda arvustust ja teise vaatamise järel oli asi kõvasti selgem. Ei tea, kas nüüd kõik päris klaariks sai, sest Sarneti käsitlus jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi.

Metafoore oli päris palju nagu taolistes arthouse-linateostes tihtilugu juhtub olema. Ole mees ja saa siis kõigest aru! Millest film ikkagi kõneles? Lakooniliselt väljendades võib öelda, et põhiliselt armastusest. Ma just mainisin, et tõlgendamisruumi ikka jagub. Vaatame kasvõi vürst Mõškini suhteid Nastasja Filippovna ja Aglajaga. Kas ta armastas mõlemat tõeliselt? Kas armastus Filippovna vastu oli tõesti pigem haletsus? Siin võibolla polegi ühest vastust, vaid vaataja peab ise otsustama. Mina arvan, et Mõškin lihtsalt armastas kõiki. Mõškini armastus väljendus teinekord kaastundes või andestamises. Vürst suutis isegi Rogožinile andeks anda, et too tappis tema armastatu. Mõškin oli lihtsalt hästi õilsahingeline inimene. Eraldi võib ka tähtsaks pidada armastusele lähedast hinge teemat. Kuidas selle eest hoolt kanda? Mõškin püüdiski olla nagu hingeravitseja. Oma positiivsuse ja lihtsameelsusega suutis ta teistele rõõmu pakkuda. Mõškini jaoks oli tähtis andmine, mitte saamine. Ta oli hea inimesemõistja. Suurepärane oli see koht, kus ta püüdis Jepantsini naise ja tütarde nägudelt lugeda välja nende hinge olemust. Sai kenasti hakkama. Väga tähenduslik oli klaasvitriinis säranud kiri "Sa unustasid suudelda mu hinge". Mõškin vaatas seda endasse süvenenult ja võis mõelda, mida ta veel kellegi hingerahuks teha saaks. Kas ehk oli kedagi ehk liialt unustanud?

"Tänu" tegelaskujule Ippolit, oli esindatud veel 1 suur teema - surm. Mees oli ju suremas haige, kellel oli vähe aega jäänud. Need 2 stseeni, kus Ippoliti nägi, olid nii mõjusad ja hinge minevad. Siin oli kindlasti suur tähtsus Juhan Ulfsaki rollisooritusel. Ta mängis Ippolitti parajalt süngelt ja ekspressiivselt, aga samal ajal ka kuidagi sefilt, kui nii võib öelda. Mulle väga meeldis Ippoliti ja Mõškini dialoog, kus Ippolit küsis, et kuidas väärikalt surra. Mõškini vastus oli: "Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks". Vürst andis mõista, et tal on kahju teisest, kuna too oli suremas. Mõškinil oli nagu piinlik, et tema saab oma (õnnist) elu edasi elada, aga Ippolit mitte. Vürst suutis seda väga kena sõnastusega väljendada.

Vaatamata eelpool mainitud teemadele on tegu suhteliselt meeleoluka filmiga. Nii mõneski kohas läks suu muigele. Väga marult oli teostatud 100 tonniga mängimine, kui see rahapakk kaminasse visati. Kogu Filipovna sünnipäevastseen oli jube lahedalt tehtud. Üleüldse Mõškin oma äärmiselt naiivse olemise ja pidevalt naeratavana, pakkus koomilise vaatepildi. Teose meeleolukus väljendus peamiselt ikkagi läbi värvikate karakterite olemuse - eriti just Lebedevi ja Nastasja Filippovnaga seoses. Ka sobivalt valitud muusika aitas kaasa. Erilise mulje jättis The Stranglersi lugu "Strange Little Girl", mis kõlas võrratu sulgpallistseeni ajal.

Kui nüüd näitlejatöödest rääkida, siis kõige säravama ja tugevama soorituse tegi kindlasti Katariina Unt. Tema rollisooritus läbi Nastasja Filippovna muutis filmi kohe kõvasti erksamaks. Väga kütkestav ja kihvt tegelane! Filippovna osa on tegelikult küllaltki komplitseeritud ja sellega saab hakkama rohkem laiahaardeline näitleja nagu näiteks Katariina Unt, kellele tõesti sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Pealegi on ta ka kena väljanägemisega, mis oli ka oluline asja juures. Kindlasti sai väga suurepäraselt hakkama Tambet Tuisk, kellele kohe sobivad kurjamite rollid. Ta oli usutavalt kirglik ja võimukas. Kerge liialdusega öeldes võiks puhtalt juba Undi ja Tuisu osatäitmiste pärast filmi vaadata! Aga peategelast mänginud Risto Kübar? Ma ütleks, et tema sooritus jäi teiste palju värvikamatele tegelaste esitajate omadele varju. Mõškini tegelaskuju oli lihtsalt loodud sellisena mitteilmekana ja nii oligi raske Kübaral silma paista. Ragne Veensalu Aglajana tuli tublilt toime, kuid millegi väga erilisega, peale kummalise punksoengu, ta meelde ei jäänud. Kas pidigi? Suurepäraselt esines aga Taavi Eelmaa, kelle mängitud paheline ja vägagi värvikas Lebedev jättis efektse mulje. Eelmaale võiks anda ka koomika eriauhinna. Juba tema saabumine avastseenis ajas näo naerule. Tema irved ja lahedalt provotseeriv käitumine sünnipäevaepeol panid mõnuga muigama. "Now we talking" koht oli kuldne! Väga meeldejääva väikerolli tegi Juhan Ulfsak, millest ma ka juba paar lõiku kirjutasin. Minu arust on ta absoluutne tipp filminäitleja just nagu ta isa Lembitki. Juhan suudab väga hästi panna oma mängitud tegelast jälgima. Muidugi said taas väga kenasti hakkama teada-tuntud ja hinnatud legendid Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Roman Baskin. Tiina Tauraite ja Kaido Veermäe olid ka meeldejäävalt head. Tuleb jälle tõdeda, et eestlased oskavad näidelda!


Minu arust on Rainer Sarnet hakkama saanud väga kihvti versiooniga Dostojevski "Idioodist". Näitlejatööd on väga head, atmosfäär stiilne ja mõjus. Soovitan "Idiooti" kõigile, kes ei pelga arthouse'likke linateoseid.

9/10

esmaspäev, 10. oktoober 2011

September kinos


Septembris sai vähe rohkem kinos käidud, kui eelnevatel kuudel, kokku siis 8 korral. Õhtud lähevad pimedamaks ja välistele tegevustele kuluv aeg väheneb selgelt. Nii ongi rohkem mahti kinosaali oma koibi vedada.

  • Nord (6/10)
    Omamoodi road movie. Mehel on depressioon ja sellest pääsemiseks otsustab ta põgeneda oma masendust tekitavast keskkonnast. Täpsemini öeldes alustab ta teekonda nii-öelda tõotatud maale. Teekond on raske, aga mees on vintske ja läbi suurt raskuste ikka liigub sihtkoha poole. Põhimõtteliselt ongi filmi põhipoint mitte alla anda, et saavutada oma õilist eesmärki. Minu maitse jaoks oli asi kuidagi igavapoolselt lahendatud. See linateos ei pannud mind peategelasele kaasa elama. Kerge huumor ka väga kaasa ei aidanud. Kaunid maastikuvaated päästsid filmi mingil määral. Maastikul oli muidu oluline roll täita.
  • Melancholia (8/10)
    Käisin 2. korda kaemas Trieri uusimat linateost. Hea film! Kirjutasin sellest augusti kokkuvõttes.
  • Midnight in Paris (8,5/10)
    Kena õnnestumine vanameister Woody Allenilt. Kihvt film! 20-ndate Pariisi oli väga hästi kujutatud. Peamiseks trumbiks olid marud tegelased tollest ajastust, eriti Hemingway, Fitzgeraldid, Cole Porter ja ninasarvikutest vaimustuses Salvador Dalí (Adrien Brody'le annaks koomika eriauhinna). Owen Wilson sai peaosalisena päris kenasti hakkama ja Marion Cotillard oli armas nagu ikka. Michael Sheeni kiidaks ka! Kui hinnata puhtalt 20-ndatel toimunut, siis oleks hinne vähemalt 9/10. Kogu see atmosfäär oli niivõrd õnnestunult tekitatud. Hea töö, härra Woody Allen!
  • Larry Crowne (6/10)
    See Tom Hanksi komöödia nüüd küll midagi erilist ei pakkunud. Helgeid hetki oli, aga tervikuna jäi asi keskpäraseks. Sisu oli lihtsalt natuke nõrgavõitu. Iseenesest on tegu täitsa toreda filmiga. Põhimõtteliselt võib öelda, et vähemalt feel-good eesmärk sai täidetud.
  • Warrior (8,5/10)
    Kõva film! Siin oli seda, mida ma draamadelt ootan - pinget ja emotsiooni. Seda oli küllaga! Mis mulle veel eriti peale läheb, on see, kui tegelastel on raske olukord ja nad üritavad sellest hirmsasti välja rabeleda - selles filmis oli see suurepäraselt välja toodud ja sisu koha pealt ilma liigsete liialdusteta lahendatud. Võistlusmatšid (välja arvatud lõpumatš) olid väga kenasti üles võetud (väga hea montaaž!) ja panid ikka kaasa elama küll. Mingi hetk filmi vaatamise ajal tundus, et siit võib isegi 10/10 ära tulla, aga ... Läila võitu lõpplahendus rikkus ülihea üldmulje ära. Üleüldse lõpuosa oli ehk liialt klišeelik. Näitlejatööd olid väga tasemel, eriti mis puudutab võtmetegelasi. Andke palun Tom Hardy'le vähemalt oscari nomm! Nick Nolte oli väga hea ja äärmiselt usutav.
  • Le Havre (7/10)
    Aki Kaurismäki on vahelduseks hakkama saanud tõeliselt helge ja optimistliku filmiga. Stiilselt (kaurismäkilikult) tehtud, vähese dialoogiga. Sisu jäi aga kuidagi liiga kuivaks minu jaoks, ei haaranud nii väga. Iseenesest teemad siin on olulised - immigratsioon ja ligimese aitamine. Jah, olge sallivad ja aidake hättasattunuid! Rahulik ja siiras film.
  • Sleeping Beauty (7/10)
    Tegu on puhta kunsti- ning kindlasti mitte laiatarbefilmiga. Päris joovastusse ei sattunud, kuna sisu oli nagu liiga tühine või kuidas nüüd öeldagi. Ütleme nii, et kohati vahepeal tekkis raskusi, et kaasa elada sündmuste käigule. Oli vähe igavamaid kohti. Samas jällegi filmi esteetiline külg mõnes situatsioonis töötas päris kenasti. Eks see film rõhuski rohkem esteetikale kui sisule. Mulle meeldis ka teatud müstilisus seoses peategelase ja tema tegemistega. Lühidalt öeldes, käis kah, aga uuesti küll ei viitsiks vaadata.
  • Contagion (6/10)
    Tavaline, ei midagi erilist, põnevusdraama. Halb mitte, pigem keskpärene. Hea, et Soderbergh üritas võimalikult realistlikku linateost teha. Vaadata kannatab! Kate Winslet tegi suurepärase rollisoorituse.

esmaspäev, 5. september 2011

August kinos


Augustis õnnestus kinos filme vahtida vaid 3 korral. Sai ära nähtud kaua-kauaoodatud "Melancholia", kuid kuu suurimaks üllatajaks osutus hoopis Jodie Fosteri lavastatud "The Beaver". Lisaks vaatasin üht kummalist indie-filmi.

  • Melancholia (8/10)
    Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, stiililt sarnane "Antichristi" algusele (aegluubis liikumine, taustaks klassikaline muusika). Lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud. Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingil hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama. Lõpuosa jällegi oli väga hästi tehtud ja seal ei tulnud pingest puudu. "Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!
  • The Future (6,5/10)
    Tegu on kahtlemata omanäolise filmiga. Päris minu teetass polnud, aga halb ka mitte. Film räägib eneseotsingust. Üks naisterahvas elab igavat rahulikku elu koos elukaaslasega. Talle (neile) tundub senine elu liiga tühisena, et peab kohe midagi ette võtma ja olukorda totaalselt muutma. Nii üritatakse oma elule anda paremat sisu/mõtet. Põhiidee, mida filmiga taheti öelda, oli minu arvates midagi sellist, et ärge elage igavat elu, vaid võtke midagi ette. See on muidugi igati positiivne mõte. "The Future" muutub vahepeal täiesti veidraks. Käiku tuleb metafüüsika. Tegu ongi rohkem sellise teosega, mida ei tohi liialt tõsiselt võtta. Filmi võibki pidada ka omamoodi koomiliseks. Mis siis veel mul öelda? Koleda häälega rääkiv kass käis närvidele ja rikkus elamuse teatud määral ära minu jaoks. Kassid rääkigu lastefilmides!
  • The Beaver (9/10)
    Mulle meeldis! Tugev draama. Väga hea sisu. Läks hinge ja tekitas emotsioone. Mel Gibsoni tegelaskujule elasin ja tundsin kaasa nii mis hirmus. Minu jaoks oli film äärmiselt huvitav. Pakkus pinget, et mis Walteri elust saab ja kuidas (kas) ta oma suhted perega klaarib. Mulle sellised depressiivsed ja teatud määral melodraamatilised draamad lähevad täitsa peale, kui on hästi tehtud. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud. Gibsonilt üks karjääri parimaid rollisooritusi (äkki saab ka auhinnaga tunnustatud või mõne nommi)! Ja kellele ei meeldiks Jennifer Lawrence?!

neljapäev, 11. august 2011

Juuli kinos


Juulis jõudsin kinno filme vaatama vaid 4 korral (siiski 1 võrra rohkem kui juunis). Midagi vapustavalt head ei näinud. Küll aga on suured lootused augustis linastuva "Melancholiaga", mis tundub olevat täiesti minu teetass. Juulis nähtus linateosed olid lihtsalt OK-d.

  • Limitless (7/10)
    "Limitlessi" puhul meeldis see, et film polnud liiga tavaline (klišeelik). Oli üllatusi ja ei osanud täpselt arvata, millega see ulmeline värk lõppeb. Kõige rohkem imponeeris kaameratöö ja montaaži mäng (natuke ka eriefekte). Lemmikkohtadeks olid need, kus pilt tormas mööda tänavat läbi kvartalite. Kena, et Bradley Cooper sattus lõpuks normaalsesse filmi. Mees oskab ju näidelda küll! Mõnus ulmepõnevik.
  • The Lincoln Lawyer (7,5/10)
    Hea meelelahutuslik film. Mitte liiga keeruline, mitte liiga labane. Tuleb välja, et Hollywoodis osatakse teha põnevikku ka ilma meeletute (ajuvabade) tulistamissteenideta. Matthew McConaughey'i poolt igati kena rollisooritus. Filmi teostus oli tasemel, sisupöörded huvitavad ja tihitlugu ootamatud. Head huumorit leidus ka. Korralik krimifilm.
  • 3 (8/10)
    Omamoodi huvitav lugu ebatavalisest armukolmnurgast. Mind haaras "3" kohe alguses. Mõtlesin, et üle pika aja sattusin teose otsa, mis on täiesti minu teetass. Mulle meeldis filmi stiil ja see, kuidas sisu edasi kulges. Ei oskagi kohe täpsemalt seletada, mis selle nii väga heaks tegi. Kuskil poole peal olin täiesti vaimustuses, aga siis muutus asi, kuidas nüüd öeldagi, ütleme, et kuidagi natuke liiga tavaliseks jandiks. Filmitegijad mõtlesid vist, et teeks nüüd klassikalist komöödiat ka vähe. Õnneks liiga hollywoodlikult labaseks ei muututud. Filmi võlu kahanes küll minu silmis ja suurejooneline lõpustseen ei tekitanudki erilisi emotsioone. Ei ütleks, et nüüd "3" kohe halvaks muutus, seda kidlasti mitte! Taustamuusikaga pandi paljuski täppi. Eriti hästi sobis oma stseeni David Bowie "Space Oddity". Muidugi see lugu meeldib mulle ka õudsalt. See on ju vana tõde , et kui muusika on võrratu ja sobilik, annab see tohutult juurde! Filmis on ikkagi nii palju head, et ei saanud panna väiksemat hinnet kui 2 alla maksimumi.
  • Attenberg (6,5/10)
    Seda linateost võib pidada väga intellektuaalseks. Minu intellekti tase polnud aga filmi jaoks piisavalt kõrge, et oleksin kõike seda suutnud täiel määral nautida."Attenbergi" peategelaseks on omamoodi kummaline noor naine, kes on avastamas elu. Teda ei näivat mehed ja seks väga paeluvat. Naised ka teda ei eruta. Samas tema parim sõbranna elab aktiivset suguelu. Et püüda olla normaalne, katsetabki peategalane seda seksiasja (mehega). Ta ei taha lihtsalt normaalsest inimesest erineda. Seks ongi üheks tähtsamaks teemaks selles linateoses. Film paneb mõtlema ka elu ja surma üle. Oluliseks teemaks on veel isa ja tütre vahelised suhted. Juttu on küllaltki vähe. Kaamera seisab suure osa ajast paigal. On palju sügavamõttelisust ja igavust. Leidub ka omapärast huumorit. Vahepeal täiesti lambist teevad 2 naist naljakat kõndi (silly walk). Vahepeal lihtsalt matkitakse loomi. Palju see inimene siis ikka loomadest erineb?! Iseenesest on tegu korraliku väärtfilmiga.

kolmapäev, 13. juuli 2011

Juuni kinos


Vabandust, et jäin taaskord nii hilja peale oma eelmise kuu kokkuvõttega (keda üldse see kotib?)! Juunis jõudsin vaid 3 korda kinos käia. Suvel on lihtsalt nii palju muud teha. Kindlasti sügisel filmide vaadatavus tõuseb jälle oluliselt. Asukski siis nüüd selle trio juurde.

  • También la lluvia ("Even the Rain") (7,5/10)
    See on järjekordne film, mis püüab maailma muuta, seekord hästi tehtud. Tähelepanu juhitakse boliivlaste rasekele elule, kes peavad vee eest hinge hinda maksma. Filmis aset leidev mäss põhineb küll kümmekond aastat tagasi toimunud sündmustel, kuid ka tänapäeval on pärismaalaste elu üsna raske. Olukorda võrreldakse isegi kolonialismiga. Lugu on inimlik ja ka küllaltki kaasahaarav. Siiski ei jätnud mulle päris kustumatut muljet. Ei oskagi kohe välja tuua, mis puudu jäi. Lihtsalt üks korralik draama. Üks isiklik kiiks ka: mulle on alati meeldinud, kui filmis tehakse filmi.
  • Submarine (7,5/10)
    Vaimukas ja mahe oleks vist parimad omadussõnad antud filmi kohta. Teismeiline poiss Oliver astub esimesi samme oma armuelus ja püüab samal ajal ka oma vanemate abielu päästa. Lugu ei ole tegelt väga keeruline, vaid pigem lihtsasti jälgitav. Karakterid on kihvtid. Filmile annab palju särtsu juurde Paddy Considine'i kehastatud värvikas jutlustaja (omamoodi pühak). Samas jälle meeldis ka Noah Taylori poolt rafineeritult esitatud Oliveri isa Lloyd, kelle äärmiselt rahulik ellusuhtumine kukkus väga vaimukalt välja. "Submarine'i" peamiseks trumbiks võiks pidada peategelase nutikust ja tema kuulsaid sisemonolooge. Kas tõesti mõni teismeline ka tegelikult mõtleb sarnaselt?! Tegu on muidugi (liialdatud) komöödiaga. Mis siis veel mul head öelda? Montaaž on huvitavalt tehtud. Peategelase flashbacke ja kujutelmasid on igati õnnestunult vahele pikitud. Minge vaatama, millega "The IT Crowdi" Moss (Richard Ayoade) on hakkama saanud!
  • Super 8 (4/10)
    Pettunud, kuigi ootused olid tagasihoidlikud. Ei oodanud sellist lastekat. Tean, et näiteks 12-aastasena oleksin filmi täiega nautinud. Suuremat sorti loogikavigu oli häirivalt palju. Filmi sisse punnitatud draama ei toiminud üldse, samas ei olnud tegu ju ka puhta komöödiaga. Sisu poolest oli asi minu jaoks liiga lihtlabane ja klišeelik. Kõige jaburam oli muidugi tobedalt lahendatud happyendlik lõpuosa. Positiivset ka. Alguses oli see müsteerium rongiõnnetusega seonduvaga päris huvitav. Laste suurt entusiasmi filmi tegemise ümber oli tore vaadata. Taustamuss meeldis. Üldkokkuvõtteks võiks öelda, et "Super 8" on suht tavaline meelelahutuslik kogupere seiklusfilm, mis läheb üldiselt rahvale (pigem küll noorematale) peale, aga minu teetass selgelt pole. Olen taolisi linateoseid elu jooksul juba küllalt näinud ja neist lihtsalt välja kasvanud.

esmaspäev, 13. juuni 2011

Mai kinos


Lükkasin kogu aeg edasi ja edasi mai kokkuvõtte tegemist. Vahepeal unustasin üldse ära. Päris tegemata ka ei tahtnud jätta. Parem hilja, kui mitte kunagi. Blogi algusest saati pole muidu ühtegi kuu kokkuvõtet siiani vahele jätnud. Suvisel ajal on väliseid tegevusi palju, et ei jõua enam kinno nii tihti. Praegu on golfist suht sõltuvus tekkinud. Mais saigi vaid 4 linateost ära vaadatud suurelt ekraanilt.

  • Le Refuge (6/10)
    Oli vähe parem kui eelmine François Ozoni film, kummaline ja ulmeline "Ricky", mis jättis suht külmaks. "Le Refuge" ("Pelgupaik") on aga palju elulisem. Kena realistlik draama, aga see on ka kõik. Pinget jäi selgelt väheks, mis draamades on väga vajalik. Oli kuidagi nagu tühjavõitu linateos. Lihtsalt üks rahulik kulgemine. Naispeaosalist mänginud Isabelle Carré on kahtlemata ilus naine. Loo moraal: "Ärge tarbige narkootikume!"
  • Nowhere Boy (9/10)
    Ootasin filmi väga ja ei pidanud pettuma. Lugu siis sellest, kuidas Lennonist muusik kujunes. Aga film pole ainult muusikast. Põhiteemaks võib pidada Johni suhteid kasuema ja bioloogilise emaga (väga meeliköitev karakter). Neid kaht naist mänginud Kristin Scott Thomas ja Anne-Marie Duff tegid äärmiselt head rollisooritused! Dramaatikat leidub, aga on ka komöödiat, seda viimast rohkem. Film ongi pigem rõõmsatoonilisem, kuigi Lennonil polnud tol ajal väga kerge elu. Mina ei võtnud antud linateost niivõrd kui John Lennoni biograafilist lugu, vaid pigem kui üht lahedat ja samas ka huvitavat draamat ühest noorest kutist, kelle kireks on helikunstiga tegelemine. Pealegi on mulle alati meeldinud filmides vaadata, kuidas inimesed teevad head muusikat. "Nowhere Boy" ühtedeks lemmikkohtadeks olidki need, kui John ja Paul koos musitseerisid. Taustamuusikaks kõlanud 50-ndate rock'n'roll on ka minu maitse järele. Ajastu kujutamisele on minu hinnangul suurepäraselt pihta saadud.
  • Insidious (7,5/10)
    Korralik õudukas. Ei ole eriline selle žanri austaja, aga antud teos täitsa meeldis. Ma ei tea, kas nüüd pean "Insidiousi" nii väga õudsaks filmiks, aga põnevust leidus ja võpatusi tekkis. Ehmatused olid päris hästi tehtud. Minu, kui mitte kogenud õudusfilmide vaataja, jaoks oli "Insidiousi" küllaltki originaalne. See teistpoolsuse loomine ja ka seal käimine, oli huvitavalt teostatud. Kena, et lõppu ära ei lörtsitud, vaid jäeti otsad rohkem lahtiseks. Kõrgemat hinnet ei pannud sellepärast, et film ei jätnud niivõrd kustumatud muljet ja ei püsinud minus ka tunde pärast seansi lõppu.
  • Des Hommes et des Dieux (7,5/10)
    Pärast mullust PÖFFi, kus seda näidati DVD pealt, oli see teiseks korraks seda filmi näha. Võimas, aga samas ka rahulik teos. Kloostris elavad mungad satuvad keerulisse olukorda. Kas jääda kindlaks oma põhimõttetele või kuulata mõistuse häält? Mungad on vaprad ja truud. Nende kindlameelsus ja üksteise toetamine pani kaasa elama. Film annab hea ülevaate mungaelust ja näitab, kui olulisel kohal võib religioon mõne inimese elus olla. Tuleb välja aga, et Jumal ei ole kõikvõimas. Liigutav teos. Kvaliteetfilm.

esmaspäev, 9. mai 2011

Aprill kinos


Aprilli märksõnaks võiks panna Antonioni. Sai vaadatud 3 tema lavastatud linateost 60-ndatest. Ühtegi neist polnud varem näinud. Tänud Sõprusele selle retrospektiivi eest. Naljakuul õnnestus aga kokku kinos näha 7 linateost.

  • Sound of Noise (8/10)
    Viimaste aegade üks lahedamaid filme! Kahju ainult, et ei suudetud huumori tempot ja lahedust läbi terve aja hoida. Filmi teises pooles läks asi vahepeal liiga tõsiseks, mis ei sobinud sellisesse teosesse. Muidu häid naerukohti oli palju.
  • Copie conforme (8/10)
    Sai 2. korda (1. kord oli mullusel PÖFFil) vaadatud filmi, kus peaosas säras Juliette Binoche. Olen juba kirjutanud filmis siin.
  • Neds (8,5/10)
    Väga hea õpilane (nohik) muutub tänu oma uutele sõpradele vägivaldseks lurjuseks. Asjale aitas kaasa ka kodune olukord - vend oli ammu juba pätistunud ja isa on joodik. Küllaltki vägivaldne draama. Siin filmis oli seda, mida draama peab enam sisaldama - pinget ja ootust, et mis edasi saab. Stiilselt tehtud. Mõnes kohas on ehk vinti liialt üle keeratud. Britid kohe oskavad teha filme noortest pättidest (näiteks "This Is England").
  • Source Code (7,5/10)
    Mulle üllataval kombel täitsa meeldis. Ütleks isegi, et huvitav oli. Ideaalsusest oli asi küll kaugel, aga meelt lahutas hästi. Lõpu oleks võinud vähe ägedamalt lahendada.
  • L'Avventura (6,5/10)
    Tegu on Antonioni nn võõrandumise triloogia 1. filmiga aastast 1960. Selle filmiga sai alguse tema koostöö võrratu Monica Vittiga. Räägitakse, et tegu on Antonioni suure läbimurdega. Minu maitsele jäi veidi lahjaks. Filmi algus oli küll paljulubav. Üks noor naine kaob äkitselt oma kamba juurest. Teda hakatakse otsima. Asi hakkas just põnevaks minema, kuid siis muutus film rohkem romantiliseks draamaks ja kadunud naise vastu tegelastel huvi rauges ja ei saanudki teada, mis temaga juhtus. Sisu oli küll nõrk. Kriitikud millegipärast ülistavad seda teost. Ei mõista mina seda. Igavapoolne film, aga mitte päris halb.
  • La Notte (7/10)
    Eelmisest filmist aasta hiljem valminud teos meeldis mulle trioloogiast enim. Mehe (Marcello Mastroianni) ja naise (Jeanne Moreau) vaheline armastus on oma kire kaotanud ja nad otsivad vaheldust. Lühidalt öeldes räägib film ühe suhte lagunemisest. Selle teose puhul mulle meeldis kõige rohkem Mastroianni ja Moreau väga head rollisooritused. Nende mängitud karakterid olid omamoodi huvitavad. Tegelt see film on iseenesest hästi tehtud, aga sisu kohapealt jäi pinget selgelt väheks.
  • L'Eclisse (6/10)
    Nagu trioloogia eelmistes filmides on ka siin vähe liiga palju igavust/igavlemist. Ei teagi, mida öelda selle väga hinnatud linateose kohta. Ei olnud minu maitse. Kõigi nende kolme Antonioni filmi puhul jäi enim meelde see, et Monica Vitti oli imeilus naine. Michelangelo Antonioni fänni minust ei saanud.

pühapäev, 3. aprill 2011

Märts kinos


Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

  • The Kids Are All Right (8/10)
    Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
  • Submarino (8,5/10)
    Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
  • Black Swan (10/10)
    Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
  • Napapiirin sankarit (7,5/10)
    Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
  • Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
    Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
  • The King's Speech (9/10)
    Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
  • M (8/10)
    Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
  • The Third Man (8,5/10)
    Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
  • Strangers on a Train (9/10)
    Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
  • Blow-Up (6/10)
    Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.

laupäev, 12. märts 2011

Veebruar kinos


Märts hakkab juba varsti poole peale jõudma ja ma pole ikka veel veebruari kokkuvõtet teinud. Häbilugu küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aasta 2. kuu oli äärmiselt tihe kinokülastuste poolest. 28 päeva jooksul õnnestus vaadata 13 filmi, mis peaks olema rekord, kui PÖFFi kuud välja arvata. Eks siin ole "süüdi" oscarid. Tavaliselt jõuavad mitmed kuldmehikeste jagamisel olulist osa omavad linateosed just aasta esimestel kuudel ja siis on ka programm tihe. See aasta on oscarirallil filmid hästi valitud (mõne üksiku erandiga). Üle pika aja sai kinos nähtud uut linateost, mis teenis minult maksimumhinde (10/10) ja lõi tõesti pahviks. Jutt käib muidugi "Black Swanist", mida jõudsin veebruaris kahel korral vaatama. Kokku sai nähtud seega 12 erinevat täispikka filmi, millest 2 olid dokumentaalid. Vaataks neid nüüd lähemalt.

  • 127 Hours (8,5/10)
    Väga hea seisundifilm. On näha Danny Boyle'i tugevat lavastajakätt. Mulle meeldis väga montaaž - kihvtilt tehtud (nagu ka "Trainspotting"). Oli tõesti põnev jälgida ühe mehe võitlust pääsemise nimel, kaasa aitasid hästi tehtud flashbackid. Kuigi nii umbes kolmveerand kogu tegevustikust toimus ühes kaljupraos, ei tekkinudki kordagi igavust või masendushetke. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ei teadnud Aron Ralstoni juhtumist peaaegu et mitte midagi. Olin kuulnud ainult seda, et ta viibis kuskil kaljude vahel 127 tundi. Ei teadnud ma seda, kas ta pääses välja või suri ära. Tänu sellele ootasin hinge kinni pidades, mis mehest saab. Film on huvitavalt tehtud, head huumorit sai ka.
  • Exit Through the Gift Shop (8,5/10)
    Lahe, aga ka köitev dokk. Antakse huvitav ülevaade, kuidas tänavakunsti luuakse. Ise pole küll suurem asi kunstifänn, kuid kurikuulsat Banksyt nimetaks ma küll geeniuseks. Peategealane Mr. Brainwash on aga omamoodi hull. Uskumatu, kui kergelt sai temast staar ja kõva tegija kunstimaailmas. Au talle!
  • Prinsessa (7/10)
    Film on pooleldi tõsine ja pooleldi komöödia, võibolla rohkem seda teist. Naine otsustab, et ta on ametlikult printsess ja lollitab sellega kõiki. Ta eesmärk on üllas: pakkuda rahvale rõõmu. Aga paraku elu ei ole ainult lust ja lillepidu. Õhku jääb küsimusi: kui teadlikult Anna Lappalainen lolli mängis ja kui haige ta tegelikult oli?
  • Kirjad Inglile (7,5/10)
    Keedus tegi jälle ühe kummalise filmi. Mulle isegi meeldis. Loe täpsemalt siit.
  • Biutiful (8/10)
    See film on kahtlemata liigutav ja tugeva sisuga, kuid päris ideaalilähedaseks seda ei pea. Siin käsitletakse olulist teemat - illegaalne võõrtööjõud. Kui rasketes tingimustes nad peavad elavama ja töötama. Peateemaks võib siiski pidada isa ja laste vahelist suhet. Isa armastab neid, kuid on väga haige. Javier Bardem teeb taas väga hea rolli. Kena film hoolivusest.
  • Black Swan (10/10)
    2010. aasta parim film! Kirjutasin eraldi arvustuse siin.
  • True Grit (5/10)
    See teos kandideeris parima filmi oscarile ja üldse 10 kategoorias?! Uskumatu! Coenid mulle meeldivad (nende viimased 3 teost - "A Serious Man", "Burn After Reading", "No Country for Old Men" - on kõik suurepärased), aga "True Grit" on lihtsalt üks keskpärane vestern. Minu puhul ei toiminud üldse. Tõtt öelda pole ma ka vesternite austaja.
  • 'Tamara Drewe' (5/10)
    Ei paelu mind Stephen Frearsi uuemad tööd. "The Queen" oli veel vaadatav, kuid 2009. aastal linastunud "Chéri" ja mullu suurele ekraanile jõudnud "'Tamara Drewe'" ei pakkunud mulle midagi. Mõlema filmi sihtgrupp on pigem naised. Kunagi lavastas Frears sellised 2 suurepärast linateost nagu "High Fidelity" ja "Liam". "'Tamara Drewe'" on lihtsalt üks tavaline klišeesid täis kerge komöödia. Põhimõtteliselt ainus asi, mis mul peale filmi meeles püsis, oli see, et Gemma Arterton on kuradi sekskikas. OK, ega see film nüüd päris kõige hullem ka ei olnud.
  • The Fighter (8,5/10)
    Selle filmi leivanumbriteks on 2 poksijõuproovi - lõpumatš ja matš Sanchezega - mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad ja lihtsalt suurepäraselt teostatud. Ma ei ole küll mingi suur poksifänn, kuid neid 2 poksilahingut jälgisin nagu äärmiselt paeluvat spordivõistlust ikka. Harva, kui elan filmi vaadates kellegile niivõrd kaasa. Pluss need 2 matši olid lihtsalt võrratult üles võetud - mõtlen eelkõige kaameratööd ja montaaži. Ma ei tea, kas pean kiitma ka Solaris Kino heli, aga nende matšide ajal oli tunne nagu istuks ise seal võistlusel saalis. Aa muidu pean filmi kohta ütlema sarnaseid asju nagu mitme teise praeguse aasta Best Motion Picture oscari kandidaadi (näiteks "The King's Speechi" või "The Social Networki") kohta - tõeliselt kvaliteetselt tehtud, korralikud näitlejatööd, suurepäraselt lavastatud, väga hea heli jne. Taustamuss meeldis väga. Film vääris kõike oma oscarinomme ja kena, et 2 ka võideti. Amy Adams oli väga hot.
  • Kuku: Mina jään ellu! (8,5/10)
    Liigutav ja ka mingil määral šokeeriv lugu armastatud näitlejast Kukumäest. Mees võitleb raske haigusega - alkoholismiga. Kord saab mitmeks kuuks võitu sellest, kord langeb mitmeks kuuks tsüklisse. Kukul on vähemalt naisega vedanud, kes suudab mehele ikka andeks anda. Kuku on iseenesest hea inimene, kui ta jälle tsüklis pole. Siiras ja võimas dokumentaalfilm.
  • Rotilõks (6/10)
    Uskumatu, et subtiitrid puudusid, kui mina käisin vaatamas. Film on ju pooleldi vene keeles. Õnneks väga rasket teksti ei räägitud ja ma sain nii umbes 2/3 selgelt aru venekeelsest jutust. Ses suhtes kannatas ära vaadata küll, aga väga imelik ikkagi, et tõlget polnud. Film on nagu Puustusmaa filmid ikka - ei midagi erilist, aga mitte ka kehv. Oma taseme suutis Andres täiesti saavutada. Pigem on vist puudustega stsenaarium. Oli huumorit ja näpuotsaga ka põnevust. Parim koht oli stseen Veiko Õunpuuga, kus tehti järele "Püha Tõnu Kiusamise" üht situatsiooni! Ei tea, kas Puustusmaa ka mõne eredama sähvatusega hakkama saab?
  • Surnuaiavahi tütar (6,5/10)
    Tegu on sotsiaalkriitilise filmiga, põhiteemadeks alkoholism ja tööpuudus. Sisu on täiesti aktuaalne. Lugu on mõtlemapanev. Ei ole kehv film! Mis siin siis ikka veel öelda, kui et jooge vähem ja kasvatage korralikult lapsi! :)

neljapäev, 24. veebruar 2011

Black Swan



Ei tahtnud oma arvamust enne avaldada, kui olin filmi 2 korda ära vaadanud. Pärast esimest korda, mille järel andsin teosele hindeks 9/10, aimasin, et 2. võiks asi rohkem meeldida ja nii läks ka. Ei ole kahju panna maksimumhinnet (10/10). Ei tea miks, aga mitme just väga hea filmi puhul, naudin seda 2. vaatamisel rohkem.

"Black Swan" on lihtsalt jalustrabav! See on kinematograafiline ime! Paljud on rääkinud, et ei saanud asjale pihta. Minu tõlgendus on selline, et tegemist fantaasiarikka looga lõhestunud naisest, kellel pole psüühikaga kõik päris korras. Aronofsky teost tuleks pidada kunstiliseks mõttekujutelmaks, mitte niivõrd realistlikuks tõsielu-draamaks. On isegi õõvastavaid ja paljude jaoks häirivaid momente. Viimasel kinoseansil, kus käisin, varjas minu kõrval istuv naisterahvas vähemalt 10 korda oma silmi kätega ja mainis mitmel puhul, et on vastik. Mind küll ei häirinud miski niimoodi, et oleks pidanud kasvõi natukenegi silmi kissitama, aga see selleks. Vaataja peab arvestama sellega, et "Black Swan" ei olegi mingi roosamanna koguperefilm, kus üks kena naisterahvas tahab saada väga heaks balleriiniks.

Sisu on ikka parajalt sünge ja ärevust tekitav ning küllaltki müstiline. Film sisaldab jah segadust tekitavaid kohti, kuid see on ju loomulik sellise fantaasiarikka loo puhul. Mingil määral on tahetud taotuslikult tekitada olukordi, mis jätaks vaatajal ruumi oma tõlgenduse väljamõtlemiseks. Mina isegi niivõrd hullult ei ragistanud/vägistanud oma ajusid, et täpselt enda jaoks selgeks teha iga olukorra tähenduse, vaid lihtsalt nautisin rohkem pilti ja ka heli/muusikat. "Black Swan" lööbki rohkem oma pildilse poole ja atmosfääriga. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Jällegi kaameratöö ja montaaž on suurepäraselt tehtud. Erit kenasti on võetud üles lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid. Palju aitab kaasa ka ilus Tšaikovski muusika.

Nauditav on jälgida ka puhtalt Natalie Portmani sooritust, kes tegi muidugi oma elu rolli ja ta väärib kõiki autasusid, mis talle on omistatud. Tema esitust selles palju nõudvas osas on raske ülehinnata. Pikk valmistumine rolliks, osaledes sadades balletitundides ja võttes kaalust ligi 10 kilo alla, tasus end ära. Oscarivõit tuleb ka kindlasti. Ilmtingimata tuleks kiita Mila Kunist, kellest on saanud tõsiselt tugev näitlejanna. Samuti ka Vincent Cassel ja peategelase ema mänginud Barbara Hershey väärivad tunnustussõnu. Ega Aronofsky käe all ei saagi kehvasti näidelda!



"Black Swan" on selline film, mis paneb mind mõtlema, kui väga ma kino armastan. Darren Aronofsky tõestas taas, et on kaasaja üks paremaid, aga ka huvitavamaid, režissööre.

10/10

esmaspäev, 14. veebruar 2011

Kirjad inglile


Kummaline ja mitte just kergesti arusaadava sisuga film. Ikkagi Keedus ju! See filosoofilisus kasvas vähe üle pea. Palju arusaamatuid kujundeid, aga ka absurdsust. Siiski oli seda kõike päris huvitav jälgida. Oli raske ennustada, mis juhtub järgmiseks ja kuhu peategelane satub. Juhtus igasugu veidraid asju, sai näha palju veidraid inimesi. Filmis peaaegu, et puudub loogika. Omamoodi kihvt, aga ka hullumeelne ja pöörane! Tegelt selliseid inimesi nagu me antud teoses kõrvaltegelastena näeme, pole just kerge kohata reaalses elus. Eks nad ongi lihtsalt üks kunstiline fiktsioon, mille abil Keedus üritab esitada oma nägemust ja mõtteid ... Millest siis? Vot siinkohal tekib mul raskusi arusaamisega. Äkki läbi taolise pilgu vaatavad islamiusulised kapitalistliku Lääne naisi, et nad on sellised demonstratiivsed, vulgaarsed ja peast segi. Üleüldse jõudsin ma järeldusele, et see on lihtsalt kõrgem kunst.

Ennekõike on tegu ikkagi ühe kurva (depressiivse) ja mõtliku looga Juunas Kirotajast. Mees, kes on äsja tagasi tulnud Afganistanist, on räsitud koledatest sõjamälestustest. Ta tahab kangesti oma tütart leida, kindlalt teadmata, kas ta on üldse olemas. Küll peategelane aga kirjutas talle, nii et suu sinine (tindine). Need kirjad olidki kõige arusaadavamaks momentideks filmi jooksul. Need andsid mõista, mida mees on läbi elanud ja, mida ta elunatukesest tahab. Lõpuks üritab Kirotaja lihtsalt elu mõtet leida, mis ei ole lihtne. Tema ainus motivatsioon elamiseks vist ongi tütre leidmine. Kirotaja valu ja mure läksid hinge.

Huumorit leidus ka. Elle Kulli ekraanile ilmumine tegi kõvasti nalja, maskeerituna Michael Jacksoniks. Hämmastav sarnasus! Ootamatus kohas aset leidev seksistseen on mõnusa huumoriga tehtud! Muidugi Tiina Tauraite tuvidega võitlemine on puhas kuld. Tagantjärele mõeldes neid naerukohti oli küll ja veel.

Mis veel meelehead valmistas? Pildikeel meeldis. Visuaalselt igati kena teos. Rein Kotov on teinud suurepärast tööd! Mulle oli mokkamööda näiteks see stseen, kus Kirotaja jooksis kõrbes rongi järele. Iseenest lihtne episood, kuid väga kenasti üles võetud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et Tõnu Oja on peategelase rollis väga hea. Pole harjunud nägema teda nii tõsist rolli mängimas. Ta tegi seda väga veenvalt! Kiita võib ka väga värvikaid naiskaraktereid ja nende etendamist heade Eesti näitlejataride poolt (Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Kaie Mihkelson).


"Kirjad Inglile" on kena väljanägemisega Eesti film, kuid paraku jäi natuke liiga arusaamatuks. Seda filmi tahaks kohe veelkord näha!

7,5/10

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Jaanuar kinos


Jaanuaris käisin 8 korda kinos, nägin 6 uut filmi. Teiste seas sai vaadatud animat, uut Eesti linateost, aga ka kahte oscarite jagamiselt tähtsat rolli omavat filmi (mõlemad olid tõeliselt head!). Kohe räägin täpsemalt.

  • Üks mu sõber (4/10)
    Ei tahakski midagi halba öelda, ikkagi Eesti film ju. Kriitikud kiidavad, kuid mulle ei läinud teps mitte Kivastiku teos peale. Karakterid jäid võõraks ja film jättis ebaveenva mulje. Dialoog oli kohati imelik ja liialt seosusetu. Üksküla iseenesest esines elavale legendile kohaselt suurepäraselt ja Eelmaagi oli tasemel. Eestlased vähemalt oskavad näidelda. Kivastikule sooviks edu!
  • Enter the Void (10/10)
    Ma filmist suht sõltuvuses. Nii kui kinno tuleb, pean ära vaatama. Sai siis juba 5. korda "Enter the Voidi" kinos vaatamas (enne seda: 2 korda 2009. aasta PÖFFil, 2 korda eelmisel suvel). Seda filmi peab kindlasti kinos vaatama, kui üldse tahad seda teha! Kena, et näidati režissööri versiooni, mis on küll üle 2 ja poole tunni pikk. Ma juba filmi nii palju kiitnud, et ei hakka seda enam praegu tegema. Muidugi 5. vaatamiskord enam kahjuks nii vapustavalt ei mõjunud, kui 1. Pisaraid ei valanud ja üliägedad ehmatuskohad enam eriti ootamatult ei tulnud. Tegelt peakski filmi uuesti vaatama mitte varem, kui kuskil 3 aasta pärast, et jõuaks asju ära unustada, ja et teose väärtus ei devalveeruks. Minu eraldi arvustus asub siin.
  • Winter's Bone (9,5/10)
    Mulle jättis "Winter's Bone" äärmiselt hea mulje. Nii hea, et vaatasin nädalase vahega asja ka teist korda üle. Samas mu sõbra, kellele väga meeldivad sellised filmid nagu "The Hangover", "Red" või "The Tourist", esimene kommentaar pärast filmi lõppu oli selline: "õudsalt masendav oli". Jah, sisus on masendust tõesti palju ja lahedus sisuliselt puudub, aga minu arust mängib see olustikule igati kasuks. Üleüldse on antud teose suurimaks plussiks atmosfäär ehk loodud õhkkond, mis on parajalt sünge ja realistlik ning lihtsalt nauditav. Mina hindangi atmosfääri filmide puhul isegi rohkem kui dialoogi. Sellepärast mulle meeldibki tohutult näiteks "Enter the Void", kus on erilist rõhku pandud just atmosfäärile. "Winter's Bone'i" sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Lisaks vahepeal kõlanud kantri oli mulle igati meelepärane, aga ka sobilik ning see aitas kindlasti veel filmi headusele kaasa.
  • The Illusionist (8/10)
    Kena südamlik, kuid kurvatooniline animafilm. Vanamoodsas stiilis joonistatuna mõjus film kuidagi armsana, tekitades ka nostalgilise emotsioone. "The Illusionist" on lihtsalt üks ilus film! Kena, et saadi ka oscari nominatisoon.
  • Somewhere (7/10)
    "Somewhere" annab hea realistlikku ülevaate filmistaari ajast, kui filmivõtteid ei toimu. Teos on aeglane, kuid loodud atmosfäär staari igavast elust mõjus kuidagi sügavalt, et hakkasin talle kaasa elama. Tundsin rõõmu, kui Johnny Marco sai "kaubale" mõne seksika näitsikuga. Tundsin talle kaasa, kui ta pidi tükk aega valge lögase massi all istuma (mehe raske hingamine mõjus ka mulle raskelt). Staari elu üksluisus hakkas paraku natuke liiga pärssivalt mõjuma. Õnneks tõi elevust mängu peategelase tütar. Parim asi filmis oligi kindlasti isa ja tütre vahelise läheduse tekkimine. "Somewhere" on iseenesest kena linatoes, aga pinget ja kirge jäi liiga väheks.
  • Tournée (6,5/10)
    Film võis ju Cannes'is režii preemia võita, kuid mind Mathieu Amalric'i töö niivõrd ei võlunud. Kehv ka ei olnud. Tänud bravuurikatele showtantsijatele on film küllaltki värvikirev. Glaamuuri kui palju! Õnneks ei keskendutud ainult showle ja näidati tegelaste argielu poolt. Ei oskagi midagi suurt öelda antud teose kohta. Vaadatav.
  • The King's Speech (9/10)
    See film on tõeline kvaliteet. Eriti nauditavad on rollisooritused. Colin Firth suure tõenäosusega võidab ka oscari ja ta on tõesti väärt seda. Geoffrey Rush on samuti väga hea, tuues filmi palju head huumorit. Karakterid on tõesti veenvalt välja mängitud. Film ise on lihtsalt väga hästi tehtud, eraldi tõstaks esile veel kunstnikutööd. Stsenaarium on tugev. Uskumatu, kui pingeline ja emotsioone tekitav võib olla ühe kõne esitus.