Oktoober kinos

Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

• Rabbit Hole (8/10)
  Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
• Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
  Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
• Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
  Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.

• Idioot (9/10)
  Pikem arvustus asub siin.
• Dream House (6,5/10)
  Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
• Drive (8/10)
  Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
• Margin Call (7/10)
  Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
• La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
  Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.