neljapäev, 31. märts 2016

Veebruar kinos


Veebruaris läks vaatamisele 5 linateost. Geograafilises mõttes oli mitmekesine kuu. Sai vaadatud Prantsuse, Taani, Ungari, Iiri-Briti-Kanada ja vaid üht USA filmi.

  • Mon roi ("Minu kuningas") - 7/10
    Igati eluline ja väga hästi näideldud suhtedraama. Vincent Cassel särab täie leegiga, mängides sarmikat, impulsiivset ja vaimukat alfaisast. Emotsionaalset ja rohkem tõsist naist mängib suurepäraselt Emmanuelle Bercot. Nende suhtes on meeletut kirge ja iha aga ka palju kannatusi ja armuvalu. Sellise alfaisasega suhet alustades, peab teine pool muidugi arvestama hingerahu häiretega.
  • Saul fia ("Sauli poeg") - 7/10
    "Sauli poeg" ei ole klassikaline holokaustiteemaline film. Teistsuguseks teeb selle juba kaameratöö. Film on üles võetud huvitava rakursi alt, kui kaamera on enamus ajast peategelase Sauli kukla taga, nii et kõik need õudused ei satu fookusesse. Seega peab vaataja rohkem ka ise ette kujutama. Film on väga mõjus. Peategelane on laibakoristaja natside gaasikambrites. Ta on sunnitud seda tegema puhtalt ellujäämise nimel. Selline lõputu õudus on muutnud peategelase nii tuimaks, et kõhe kohe. Masendav inimlikkuse hävitamine. Vähesegi inimlikkuse hoidmise nimel, üritab ta üht poissi kombekohaselt matta, mis antud vanglilaagri tingimustes näib võimatu. "Sauli poeg" on tõeliselt painav, raske ja vapustav linateos.
  • Brooklyn - 7,5/10
    John Crowley lavastatud "Brooklyn" ei pakkunud küll midagi uut, erilist või jalustrabavat, aga ometi meeldis. Lugu on lihtne, film on kergesti jälgitav. Räägitakse siis Iiri neiu minekust Ameerikasse õnne otsima. Seega on ka pagulasteemat käsitletud. Seejuures tol ajal mindi Ühendriikidesse peaasjalikult majanduslikel põhjustel nagu ka filmi peategelane. Suurepäraselt on kujutatud 50-ndaid, nii et kogu seda olustikku oli omaette nauditav vaadata. Filmi teostus on täiesti tippkvaliteet, näitlejatööd ka väga head. "Brooklyn" sobib ehk natuke rohkem naistele. Romantikat ja armasust leidub parasjagu.
  • Krigen ("Sõda") - 7/10
    Film on segu sõjapõnevikust, inimlikust draamast ja kohtudraamast. Meeldis, et jäädi kogu filmi vältel igati realistlikuks. Peategelase keeruline moraaliküsimus andis kõvasti mõtteainet ja oli hästi välja mängitud. Filmis ei ole sõjafilmidele omast paatoslikkust. Palju rõhutakse sõdurite ja ka nende kodus ootavate lähedaste tunnetele. Sõda on mõttetu!
  • The Big Short ("Suur vale") - 8/10
    Film räägib 2008. aasta USA finantskriisi tagamaadest pooleldi komöödia võtmes. "The Big Short" on väga tempokas. Laheda vaimukusega on kirjeldatud kinnisvarasektoriga seoses olevaid mahhinatsioone ja kelmusi. Film on hariv. Siin seletatakse igasuguseid finantstermineid ja näidatakse dokumentaalkaadreid. Puust ja punaseks tehakse selgeks, miks lõheks kinnisvaramull. Film paneb mõtlema, kas ikka tasub pankasid usaldada. Osatäitmistest olid meeldejäävaimad Christian Bale'i ja Steve Carelli omamoodi toredad rollid. Hea humoorikas linateos.

kolmapäev, 2. märts 2016

Jaanuar kinos


Aega võttis, aga asja sai! Nii hilja veel kirjutan jaanuarist, häbilugu! Blogiajaloos esimest korda venis vastava kuu ülevaate tegemine ülejärgmisse kuusse. Ma arvan, et vabandustest pole erilist mõtet rääkida. Räägin parem sellest, et jaanuar oli kvantiteedi poolest hea kuu. Kokku läks vaatamisele 9 linateost.

  • Joy - 8,5/10
    Omapäraselt jutustatud lugu visast ärinaisest. "Joy" ei ole olemuselt ülimalt tõsieluline draama, vaid on tehtud rohkem komöödiavõtmes. Omamoodi kiiksuga film, kuhu on sisse põimitud mitmeid toredaid fantaasiarikkaid ja sürrealistlikud vaheepisoode, mis lisasisid asjale vürtsi. Jennifer Lawrence teeb väga noobli ja hästi lihvitud rollisoorituse, au ja kiitus! Antud juhul mulle meeldis David O. Russelli filmikeel ja stiil väljendusvõimaluste loomisel.
  • Ema - 7/10
    Üks kümnest sellel aastal linastuvast täispikast Eesti mängufilmist nähtud. Ei ütleks, et pettunud olen. Loo keskseks küsimuseks on, kes tulistas kooliõpetajat. Selles osas säilis põnevus sisuliselt lõpuni. Nagu ikka taolistes filmides, on ka Kõusaare omas erinevaid vihjeid ning selgub üha uusi nüansse ja intriige. Ei saa mööda ka tragikoomikast. Müsteeriumi lahendust ei osanud ma ära arvata (lõpu eel küll hakkasin aimama), mistõttu sain üllatusmomendi osaliseks. Ootamatu püandi kõrval on teiseks filmi trumbiks Tiina Mälberg, kes on peaosas (emana) head tööd teinud. Tema mängitud elus pettunud naise hingetusk ja vaev on nagu elust enesest. Oleks mõni ebavajalik karakter (vaimuhaige naine) vähem olnud ja mõned karakterid vähe huvitavamana kujutatud, võiks rääkida võibolla väga heast filmist. Muidu, täitsa vaadatav linateos.
  • Star Wars: The Force Awakens ("Star Wars: Jõud tärkab") - 5,5/10
    See on mu esimene "Star Warsi" film, mida olen näinud algusest lõpuni. Sain kinnitust, et ei ole ikka minu teetass. Fännide poolt on film igatahes väga hästi vastu võetud ja USAs on "Avatari" kassatulu rekord kõvasti ületatud. Minu jaoks on tegu keskpärase action-filmiga, kus leiab aset kokkupõrge hea ja kurja vahel. Film lihtsalt ei kõnetanud mind. Vähemalt ei tundnud suurt igavust.
  • The Hateful Eight ("Vihane kaheksa") - 8/10
    Siin on olemas see, mida ma Tarantino filmide puhul peaagu alati naudin - lahe hästikirjutatud dialoog ja taustamuusika. Suurepärasel Morricone muusikal on tegelikult väga oluline roll meeleolu loomisel. "The Hateful Eight" on muidu äärmiselt vägivaldne vestern, kus puuduvad kangelased. Võibolla isegi liiga verine. Samas on film äärmiselt vaimukas ja paneb hoogsalt kaasa mõtlema (kes on süüdlane, mis on tegelaste motiivid). Näitlejatest on kõik head, kuid eriliselt paistab silma Jennifer Jason Leigh.
  • Carol - 8/10
    Küllaltki rahulikult kulgev kahe naise vaheline armastuslugu. Film on esteetiline, elgantne, realistlik ning üldjoontes tõsine (mõned humoorikad kohad ikka on). 50-ndaid on väga kenasti kujutatud. Pildikeel on lihtsalt suurepärane. Cate Blanchett ja Rooney Mara teevad mõlemad võrratud rollid, mida võib kindlasti arvata 2015. aasta parimate näitlejatööde hulka. Väga tugev draama.
  • The Revenant ("Mees, kes jäi ellu") - 7,5/10
    Filmi trump on kahtlemata visuaalne külg. Karge looduse ilu ja metsikus (ka ohtlikus) on filmilindile võimsana talletatud. Vaeva sai ka palju nähtud. Filmiti ju loomuliku valgusega ning paljuski tänu võttepaikade otsimisele ja ühest kohast teise liikumisele, venisid võtted 8 kuu pikuseks. Emmanuel Lubezki, kes sai 3-ndat aastat järjest Akadeemia auhinna, on teinud jälle muljetavaldava töö operaatorina. Visuaal pakub ikka tugeva elamuse. Lugu ise ei tundunud piisavalt usutav, kuigi tervikuna on film üsna realistlik ja kaasamõtlemist vajav. Ajaloolises mõttes on käsitletakse koloniseerijate ja indiaanlaste vaheline konflikti igati ratsionaalselt. Vägivalda ja kannatusi on filmis palju. Hea meel, et Leo võitis lõpuks oscari ära. Ta on seda väärt, kuna tegu oli väga raske rolliga. Siiski, filmi huvitavaim tegelane on Tom Hardy mängitud Fitzgerald. Üldiselt on "The Revenant" pigem hea film.
  • Mustang - 7,5/10
    Filmis on vaatluse all Türgis aset leidev konflikt traditsionaalse patriarhaarse ja tänapäeva vabamat elu soovivate noorte tüdrukute vahel. Peategelased, 5 õde, panevad oma vahetu ja elurõõmsa olemisega vaataja endale kaasa elama. Tüdrukute vabaduseiha karmis situatsioonis on nii enesestmõistetav. Õdede omavaheline tugev side on armas annab filmile lisa emotsionaalse mõõtme. "Mustang" paneb mõtlema naiste õiguste üle. Film on südamlik ja ka huumorist ei tule puudust.
  • Le tout nouveau testament ("Uhiuus testament") - 7/10
    Belgia lavastaja Jaco Van Dormael näitab meile oma versiooni maailma loomisest ja kuidas seda valitsetakse, naeruvääristades sellega religiooni. Jumalat on kujutatud eriti originaalselt ja täiesti teistmoodi piiblis kirjeldatule. Film on vaimukas, absurdimaiguline ja vägagi fantaasiarikas. "Uhiuus testament" on muidu puhas komöödia, kuid üks tõsisem küsimus tuleb ka vaatluse alla: mida teeksid, kui saaksid teada oma surmakuupäeva?
  • Trumbo - 7,5/10
    Järjekordne linateos filmimaailma telgitagustest. Päris hästi õnnestunud segu draamast ja komöödiast. Film on muuseas ka hariv. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas omal ajal Hollywoodi tegelasi kiusati taga nende poliitiliste vaadete pärast. Tehti ju isegi must nimekiri, millesse sattunutel keelati filminduses töötamine. Film on tempokas, kohati isegi liigagi, et ei suudeta asjadesse piisavalt süüvida. Karismaatilise Bryan Cranstoni näitlejatöö on "Trumbo" üheks tugevamaks küljeks. Ajastut on ka igati õnnestunult kujutatud. Film oli piisavalt paeluv minu jaoks, et nimetada seda heaks.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Aasta 2015 kinos, top 10


Käes on viimane aeg, et teha väike kokkuvõte möödunud kinoaastast. 2015. aastal sain osa 67 kinoseansist. Kokku nägin 60 erinevat täipikka filmi, millest 3 olid dokumentaalid ja vaid 1 animatsioon. Kinode joatus nägi välja selline:
Coca-Cola Plaza - 20 korda
Artis - 17
Solaris Kino - 17
Kosmos - 7
Sõprus - 6.

Taas oli päris hea filmiaasta. Top 10, milleni kohe jõuan, koosneb ainult väga headest filmidest. Valik on ju meeldivalt lai. Uusi filme tuli eelmisel aastal levisse ligi 300, pluss siis veel terve hulk filme PÖFFil ja teistel väiksematel festivalidel ning veel lisaks erinevad retrospektiivid. Ühtegi suurstuudio kassahitti mu parimate edetabelisse ei mahkunud. Olen vist üks väheseid filmisõpru, kes pole "Mad Maxist" suures vaimustuses. Meelt lahutas see no-brainer küll ja hindeks sai korraliku 7/10, kuid top 10 materjalist jäi selgelt puudu. Pooled filmid 10-st on puhtalt Euroopa omad, lisaks mõned USA ja Euroopa koostöö filmid. Eesti mängufilmidest ükski nii eredalt ei hiilanud nagu eelmisel aastal "Risttuules". "Roukli", "1944" ja "Vehkleja" on küll iseenesest head filmid. Nüüd siis minu subjektiivne filmide edetabel, mis siis koosneb linatoestest, mida nägin esmakordselt 2015. aastal kinos.

10. Il racconto dei racconti ("Lugude lugu")
Tuleb välja, et itaallased on kõvad visuaalimeistrid. Nagu Sorrentino "Youth", on ka Matteo Garrone film visuaalselt äärmiselt lummav. Lugu ise on fantaasiarikas nagu muinasjutulised filmid ikka. Väga kihvt ja omapärane linateos. Vincent Cassel teeb hunnitu rolli.

9. En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle")
Roy Andersson on hästi pihta saanud inimeseks olemise valule ja käsitlenud seda toredas koomilises vormis. Filmiga pilgatakse tabavalt heaoluühiskonna puudusi. Head musta huumorit on filmis palju. Mulle meeldib väga Anderssoni omanäoline visuaalne väljendusstiil. Interjöörid on lahedalt tehtud, kuigi on kasutatud peaasjalikult tuhmisid toone.

8. The Paradise Suite ("Paradiisi süit")
Liigutav draama, mis sarnaneb oma olemuselt ja ülesehituselt Paul Haggis 2004. aasta "Crashiga". Siin filmis käsitletakse teiste seas palju aktuaalseid ja tõsiseid teemasid nagu inimkaubandus ja immigratsioon. Põnev mosaiik erinevate inimsaatustega tegelastest, kes üritavad lihtsalt oma eluga hakkama saada. Huvitavalt jutustatud.

7. Maps to the Stars ("Tee tähtedeni")
David Cronenberg on hakkama saanud jõhkra ja äärmiselt sünge linateosega. Filmis leaib aset palju haiglast ja häirivat, kuid minu jaoks oli see intrigeeriv mõistukõne Hollywoodi näitlejate elust. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse.

6. Louder Than Bombs ("Pommidest valjem")
Parim PÖFFi elamus. Film kõnetas mind tugevalt. Tegu on realistliku linateosega leinast ja pere olulisusest. Väga hästi jutustatud lugu, üldsegi mitte liialt melanhoolne, vaid pigem isegi kergesti vaadatav. Jesse Eisenberg, Amy Ryan, Isabelle Huppert, Gabriel Byrne ja mitmed teised tugevad näitlejad teevad head tööd. Hästi monteeritud ja ka pildi poole pealt suurepärane film.

5. Still Alice ("Siiski veel Alice")
Julianne Moore teeb vapustavalt hea ja äärmiselt mõjuva rollisoorituse (sai igati õigustatult ka oscari). Ta on Alzheimerit põdeva keskealise naisena nii mõjuv, et pani karakterile kõvasti kaasa elama. Tegu jällegi karmi draamaga, olles ka tõeliselt inimlik. Minu jaoks oli filmis palju dramaatilist pinget ja see lugu läks väga hinge.

4. Mommy ("Emme")
Väga tugev draama. Karm ja elutruu justnagu mulle sobib. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Küllaltki raputav linateos. Visuaalselt pakub huvitavaid lahendusi.

3. Birdman ("Lindmees")
Kõige lahedam film, mida eelmine aasta kinos nägin. Mõnusalt veider ja pöörane ning parajalt fantaasiarikas linateos. Väga nauditavad näitlejatööd. Eelkõige tuleb kiita Michael Keatonit, kes oleks pidanud oscari võitma, ja Edward Nortonit! Filmi üks tõmbenumbreid on ka Emmanuel Lubezki fenomenaalne kaameratöö.

2. Nightcrawler ("Öö kutse")
Üks muljetavaldavamaid krimipõnevikke, mida olen üldse kunagi kinos vaatamas käinud. Kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv (krimi)uudislugu? Jõhkralt kaugele. Jake Gyllenhaal teeb elu rollisoorituse, mille eest ta kummalisel kombel ei teeninud oscari nominatsiooni. Üks selle kümnendi parimini mängitud antikangelasi - äärmiselt huvitav ja judinaid esilekutsuv karakter.

1. Youth ("Noorus")
Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Paolo Sorrentino suutis minu arust teha veelgi parema filmi kui "La grande bellezza". "Youth'is" on midagi maagilist, mida on raske kirjeldada. Film on sisukas ja leidub palju toredaid mõttepärle (näiteks lehmakarja dirigeerimine). Vanameister Michael Caine tõestab, et on endiselt väga hiilgavas vormis. Teda toetavad kenasti sellised tuntud kvaliteetnäitlejad nagu Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja suhteliselt väikese, kuid väga silmapaistva rolli teinud Jane Fonda. "Youth" läks mulle lihtsalt eriliselt korda.

..............................................................................

Honorable mentions ehk siis filmid, mis on rohkem kui lihtsalt head, kuid parimate hulka pääsemiseks jäi veidi vajaka:
Ex Machina
Whiplash
Victoria
Der Nachtmahr ("Ööpainaja")
Let Her Cry ("Las ta nutab")
Dheepan
Bridge of Spies ("Spioonide sild")
Irrational Man ("Irratsionaalne mees")
Sleeping Giant ("Magav hiiglane")
Amy
The Lobster ("Homaar")


pühapäev, 24. jaanuar 2016

Detsember kinos


Aasta viimasel kuul leidsin kinokavadest palju huvitavat. Vaadatud sai 8 linateost. Suurimaks üllatuseks oli itaallaste muinasjutuline film "Lugude lugu" ("Il racconto dei racconti" ehk "Tale of Tales") ja suurimaks pettumuseks Gaspar Noé "Love". Linastus ka järjekordne Eesti film, millest kohe ka alustan.

  • Must alpinist - 6/10
    Oleks võinud olla rohkem terviklikum. Minu arust seda päris õiget pinge ja müstika atmosfääri ei saadud kätte. Muidu täiesti vaadatav linateos. Lumine ja karge mäestikuloodus pakkus silmailu. Hästi on kujutatud tolleagset korrumpeerunud bürokraatiat. "Must alpinist" on ka mõtlemapanev film, kus esile kerkivad moraaliküsimused, kui käes on kriisisituatsioon. Õõva- ja ulmevinti oleks võinud isegi rohkem olla.
  • Bridge of Spies ("Spioonide sild") - 8/10
    Spielberg on teinud seekord pigem kerge ja pooleldi meelelahutusliku draama, seejuures labaseks või liialt lapsikuks mitte muutudes. Suhteliselt palju leidub huumorit, samas päris komöödiaks filmi kindlasti pidada ei saa. Pildilise külje pealt näeb film ülihea välja. Väga kenasti on kujutatud ajastut (1957. a) ja kaameratöö on võluv. Operaatoriks on ju Janusz Kaminski, keda võib vist pidada viimase 25 aasta parimaks omal alal. Tom Hanks on hea nagu ikka. Filmi parimaks rolliks võib pidada Mark Rylance'i mängitud spiooni - väga põnev karakter, kes oma rahulikkusega suutis köita kindlasti palju vaatajaid. "Bridge of Spies" on minu arust huvitav ajaloo õppetund, mida oli kerge jägida.
  • Pawn Sacrifice ("Etturi ohverdus") - 7/10
    Hästi tehtud linateos üliandekas maletajast Bobby Fischerist ja kuulsast "sajandi matšist", aga polnud piisavalt huvitav (mitte et igav oleks olnud!), et kõrgemat hinnet teenida. Kenasti on lahti seletatud selle jõuproovi tausta ja politiseeritust. Psühholoogiline sissevaade malegeeniuse kannatustest on hästi välja mängitud. Kes teab, mida oleks mees saavutanud, kui vaimne tervis oleks parem olnud. Tobey Maguire teeb oma karjääri ühe parema rolli.
  • Love - 5/10
    Vot sulle siis 3D pornot. Seksistseene on tõesti ohtralt (midagi šokeerivat pole), kuid lugu on nõrk. Peategelase soigumine oma armastatu järele muutus kohati päris tüütuks. Filmist jäi kõige eredamalt meelde see, kuidas suures plaanis peenisest purskas valget kinovaatajale näkku, nii et saal kohe rõkkas. Ootasin kultuslavastajalt Gaspar Noé'lt kõvasti paremat asja, sest tema viimane linateos "Enter the Void" pakkus mulle läbi aegade võimsama kinoelamuse.
  • Il racconto dei racconti ("Lugude lugu") - 8,5/10
    Fantaasiarikas muinasjutt täiskasvanutele (lastele kohe mitte ei sobi). Viusaalselt on film tõeliselt lummav. Muusikaline kujundus ka meeldis. Filmis on päris palju vägivalda. Põhitegelased on niivõrd oma kasu peal väljas, et ära ei öelda rusikaõigusest. "Lugude lugu" räägibki paljuski isekusest. Filmis on põnevust ja huumorit ning parajal määral ootamatusi ja leidlikke olukordi. Näitlejatest paistab enim silma Vincent Cassel, kelle suurepäraselt mängitud tiirane karakter on ühtlasi ka filmi üks vaimukamaid. Cassel on üldse äärmiselt huvitav näitleja, keda on alati põnev jälgida. Kihvt film, üks omapärasemaid, mida eelmisel aastal kinos nägin ja pildikeele poolest aasta üks võrratumaid.
  • Macbeth - 6/10
    Järjekordne versioon Shakespeare'i ühest tuntuimast näidendist. Film on suhteliselt originaalitruu, räägitakse värsivormis. Ma pole eriline Shakespeare'i austaja ja antud linateos ei läinud mulle lihtsalt korda. Lugu on üsna julm ja morbiidne, kus peategelane läheb meeletust võimuihast täiesti segaseks. Tekib küsimus, kas tõesti peab olema nii vägivaldne ja tapma isegi oma sõpru. Kas võim on siis tõesti nii ahvatlev? Vägivalda on filmis palju. Väga sünge astmosfääriga film näeb iseenesest esteetiline ja visuaalselt väga kena välja. Aegluubis lahinguepisoodid on õnnestunult välja kukkunud. "Macbethi" üheks suurimaks trumbiks Michael Fassbenderi hiilgav rollisooritus, keda toetab väga tugevalt ka Marion Cotillard.
  • Steve Jobs - 7/10
    Põhirõhk on koondunud 3 tähtsale päevale Steve Jobsi elus, mistõttu ei saa seda pidada klassikaliseks eluloofilmiks. Danny Boyle on oma teose ülesehitanud jõulisele ja teravale dialoogile. Filmis üritatakse uurida Steve Jobsi keerulist ja küllaltki raskekujulist olemust. Saame aimu tema isikukultuses. Michael Fassbender on Jobsi rollis igati usutav. Oma oscari nominatsiooni on igati ära teeninud ka Kate Winslet. Minu arust on tegu lihtsalt ühe korraliku draamaga, kus on palju head dialoogi.
  • L'attesa ("Ootus") - 5/10
    Rahulikult kulgev kurvatooniline draama. Ei pakkunud midagi erilist. Juliette Binoche järjekordne hea näitlejatöö ei päästnud filmi.