esmaspäev, 17. märts 2014

Veebruar kinos


Veebruaris jõudsin suurelt ekraanilt vaadata 7 linateost. Valiku hulka sattusid oscarite jagamisel olulist rolli mänginud filmid, paar klassikut (1969. ja 1970. aastast), 1 Iisraeli tükk ja Trier.

  • Dallas Buyers Club ("Elujanu") - 8/10
    Küll on sellel aastal parima filmi oscari nominatsioonide seas palju häid filme, kaasa arvatud antud raskest haigusest ja sellega võitlemisest rääkiv linateos. Filmis antakse põgus, kuid huvitav ülevaade ravimitööstuse kulissidetagusest USA-s 1980-ndatel. Matthew McConaughey teeb elu rolli ja on teeninud selle eest ka väärilisi auhindu. Peategelase juures meeldis see, et ta ei visanud püssi põõsasse, kui oli saanud halvad uudised. Tema elujanu oli inspireeriv. Väga põnev karakter. Kuid filmi parima rollisoorituse teeb minu arust Jared Leto, keda kiitmast ma ei väsi. Leto ja McConaughey vaheline relatsioon toimis väga hästi. "Dallas Buyers Club" on hästi tehtud väärt draama, mille naelaks on 2 silmapaistvat rollisooritust (olen päri oscarivõitudega).
  • The Wolf of Wall Street ("Wall Streeti hunt") - 6,5/10
    Tore film ahnusest ja rahahullusest. Leo tegi ülihea osatäitmise. Film on lõbus ja meelt lahutav. Kuulun nende paljude sekka, kes pidasid filmi liiga pikaks. Naljad hakkasid korduma, et ühel hetkel polnud enam nii naljakas. Stsenaarium ei olnud nii hea, kui ootasin. Liialt näidati glamuuritsemist ja lugu oleks võinud olla nüansirikkam. Kaugeltki mitte parim Scorsese käe all valminud linateos, aga käis kah. Pigem ikka hea film, teostus on ju tasemel. Ma vaatan, et enamus Eesti blogisid ja ka Filmiveebi kasutajaid on laulnud kiidulaulu, nii et seda linateost peab vaatama!
  • Nymphomaniac: Volume II ("Nümfomaan II osa") - 6,5/10
    Koledam ja selgelt vähem humoorikam kui 1. osa. Ei olnud enam nii kerge vaatamine - see ei ole küll iseenesest miinus. Charlotte Gainsbourg'i piitsutatakse nii mis kole. Au Charlotte'le, et võtab nii julgeid ja raskeid rolle ning saab veel kenasti hakkama ka. "Nümfomaani" 2. osa räägibki rohkem peategelase (Joe) piinadest. Seksuaalsed eneseotsingud jätkuvad ka keskeas, kuid nüüd tuleb mängu masohhism. Filmi parimaks osaks pean Joe ja vanapoisi Seligmani vahelist üha enam vägikaikaveoks muutuvat intellektuaalset arutlust. Seejuures 1. osas pakkus Seligman vaid natuke muhelust, olles mõnes episoodis pigem võõrkehaks oma kommentaaridega. Lõpplahendus meeldis. Igatahes äge, et Trier võtab ette selliseid söakaid ja ekstraordinaarseid asju ette. Ootan huviga tema järgmist filmi, mis iganes see ka poleks.
  • August: Osage County ("Augustikuu") - 9/10
    Kõrge kvaliteediga draama. Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. "Augustikuu" on täitsa minu teetass. Eriti haaras tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd. Veelkord kiidaks Streepi, kelle rollisooritust oli tõesti nauding vaadata. Äärmiselt tiheda dialoogiga teos. Kohati on film väga vaimukas, aga rohkem siiski tõsimeelne.
  • Big Bad Wolves ("Suured kurjad hundid") - 5/10
    Krimikomöödia, kus on palju vägivalda. Põnevikuna ei toiminud, kuna on liialt komöödia võtmes tehtud. Ei tekitanud erilisi emotsioone (siin ja seal ajas küll muigele). Ei pakkunud midagi uut või märkimisväärset. Keskpärane (kindlasti mitte halb) film, mida teist korda ei viitsiks enam vaadata. See-eest Tarantinole meeldis tohutult, nii et suva see minu arvamus.
  • Five Easy Pieces ("Viis lihtat pala") - 7,5/10
    Film, mis tegi Jack Nicholsonist staari. Siin ta särab tõesti tugevalt ja oscari nominatsioon on täiesti asja eest teenitud. Tema mängitud Bobby on pigem antikangelane, aga mitte üdini halb. Oma konfliktsuse ja egoistlikku hoiakuga jätab ta mitte just meeldiva inimese mulje, kuid Nicholsoni hingestatud osatäitmine ja tegelase mõistmine (mees ihkas lihtsalt vabadust!) panid mind talle kaasa elama. Väga meeldejääva etteaste teeb ka Karen Black, kelle karakterroll on huvitav ja nõtkelt välja mängitud. Tipp-topp draama, mõjus igati ehtsana ja pakkus pigem muheda elamuse.
  • Ma nuit chez Maud ("Minu öö Maudi juures") - 7/10
    See 1969. aasta film linastus Prantsuse kino uue laine teerajaja Éric Rohmer'i retrospektiivi raames (tänud Sõprusele!). Küllaltki proosaline teos, aga samas mitte lihtsalt mõistetav. Väga palju dialoogi. Räägitakse armastusest ja religioonist. Filmi maiuspalaks on peategelase, keda mängis suurepäraselt Jean-Louis Trintignant, ja Maud'i (Françoise Fabian) vaheline omanäoline flirt ja kummaline külgetõmme. Kena väike rahulik draama.