pühapäev, 26. jaanuar 2014

Detsember kinos


Jällegi olen kuu kokkuvõtte tegemise nii hilja peale jätnud. Laiskus on selle põhjuseks. Parem hilja kui mitte kunagi! Detsembris sai kinos vahitud 8 linateost. Filme oli seinast seina. Mõni jättis külmaks, kuid oli ka film, mis pakkus väga kõva elamuse ("La grande bellezza").

  • Yi dai zong shi ("The Grandmaster" / "Suurmeister") - 3/10
    Andke mulle mu arvamus andeks, aga minu jaoks on see Kar Wai Wong'i eepiline suurteos lihtsalt jabur. Pildilise poole pealt näeb film küll hea välja, kuid sisuga on täiesti alt mindud. Käis mingi segane virvarr ja ajas edasi-tagasi hüppamisega pingutati küll üle - minu jaoks oli film üsnagi raskesti vaadatav. Vahele öeldi totraid klišeelikke "suuri" repliike. Kindlasti mõne vaataja jaoks lausuti kuldseid tarkussõnu, kuid minu jaoks oli see kõik trafarentne tobefilosofeerimine (kui sellist väljendit võib üldse kasutada), mis muutsid tegelaskujud pigem banaalseteks. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks, ja kui neile kaasa ei suuda elada, siis muutub film suures osas mõttetuks.
  • Rush ("Võidu nimel") - 7/10
    Väga lihtsa sisuga draama, pigem meelelahutuslik teos. Siin on mindud seda teed, et rohkem massidele meeldida. Võib isegi öelda, et "Rush" on tavaline hollywoodilik draama, aga hästi tehtud (eriti tehniliselt). Film on küll rohkem tõsine, kuid huumorist ei tule ka puudust. Võidusõidufilmina õnnestunud. Vormelisõidud on atraktiivselt ja uhkelt tehtud. Meeldis ajastutruudus, mis aitas veenvusele selgelt kaasa. Hea spordifilm.
  • Camille Claudel 1915 - 7/10
    Erinevalt "Rushist" on see kõike muud kui kerge meelelahutuslik linateos. "Camille Claudel 1915" ei ole kindlasti massidele mõeldud, vaid seda võib liigitada kunstifilmide hulka. Tegu on raske draamaga, kuid mulle meeldis (päris joovastuses siiski pole). Oleks võinud küll rohkem pinget pakkuda, vahepeal muutus asi liiga üksluiseks. Juliette Binoche on peaosas nii hea, kui üldse olla saab. Camille Claudel'i kannatused on erakordselt ehedalt välja mängitud, et Binoche'i rollisooritus on ekstra vaatamist väärt. Linateos on väga traagiline ja isegi valus vaadata. Peategelase üksildus ja igatsus läksid hinge. Kvaliteetdraama.
  • Filth ("Kõnts") - 8,5/10
    "Filth" on intensiivne, räpane, pöörane ja kihvt komöödia. Vint keeratakse täiega üle, aga see on antud juhul positiivne. On küll nilbusi ja roppusi, kuid kõik see on lahedalt ja stiilselt tehtud ning äärmiselt vaimukalt. Muusika on hästi valitud. Montaaž on maru. "Filth" mõjus mulle kui tõeline vitamiinilaks. Haige film, kuid äärmiselt naljakas.
  • La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
    "La grande bellezza" on sedasorti film, mis paljudele tundub kohutavalt igav, teised aga saavad meeliülendava kunstielamuse osaliseks. Mina kuulun selgelt sinna teise rühma. Visuaalselt ärarääkimata ilus film. Operaatoritöö on äärmiselt hea. Kaadrilahendused pakkusid esteetilist naudingut. Mulle meeldis, kuidas kaamera liugles sujuvalt Roomas ringi. Leidub ka imposantseid üldplaane. Kaameraliikumised on kenasti kordineeritud, mingit tobedat efektitsemist pole. Muidugi Rooma linna ilu ja grandioossus võib vaataja täiesti ära võrgutada. Seejuures pigem kunstifilmidele omaseid meeletult pikki kaadreid pole. Sisu ei ole küll lihtne ja pointile ei saa võibolla nii kergelt pihta. Klassikalisest narratiivist on asi ülikaugel. Me näeme, kuidas Rooma kõrgklassi inimesed pillerdavad, kuid see pole põhiline. Tähtsam on rääkida asjadest nii nagu nad on, mida ka peategealene Jep (suurepärane Toni Servillo) mitmel korral teeb. Mulle meeldis eriti see, kuidas ta ühel järjekordsel rikaste olengul pani oma väga terava ütlemisega paika ennast kiidelnud naisterahva (Stefania). Sellist põrmustavat ja valusalt ausat kriitikat oli lausa lust kuulata. Jep oskab hästi ennast väljendada ja tema ütlused on tabavad ja enamasti targad või siis vähemalt vaimukad. Paolo Sorrentino linateos on seejuures väga kujundirikas. Väga kenasti on filmi sisse pikitud maitsekas huumor. "La grande bellezza" on selline film, mida peab mitu korda vaatama. Nüüdseks olengi 2 korda üle kaenud ja teisel korral meeldis rohkem.
  • The Hobbit: The Desolation of Smaug ("Kääbik: Smaugi laastatud maa") - 5/10
    1. osa meeldis selgelt rohkem. Siin filmis on maagilisust vähem. Käib lihtsalt üks kulgemine ühest kohast teise, mille jooksul on mitmeid sisutühjasid võitlusstseene. Minu maitse jaoks film venis liialt, kuid siiski ei ütleks, et surmigav oleks olnud. Selline lapsikus ja imelised pääsemised ilmvõimatutest olukordadest pole minu teema. Peategelaste terve nahaga pääsemine toimub liiga hõlpsasti, et pinget suurt ei tekkinud. Vähemalt visuaal on kaunis. Kellele lähevad peale pigem lastele suunatud muinasjutud, sellele võiks ka antud linateos istuda.
  • Gloria - 8/10
    Korralik eluline ja realistlik draama (nagu mulle meeldib). Vaatajale rullub lahti ühe 50-ndates naise lugu. Tal on omad mured, aga ka unistused. Väga hästi jutustatud - kõik kulgeb sujuvalt. Peategelast mängiv Paulina García on hiilgav ja täiesti veenev, seejuures põhiliselt temale film toetubki. Igati siiras ja soe linateos.
  • Snowpiercer - 5,5/10
    Väga omapärane ulmekas (ulmepõnevik). Idee oli hea - täitsa huvitav tulevikuvisioon - kuid teostus pigem pinnapealne. Klassisüsteemi kujutamine on iseenenest hästi välja tulnud ja see on ka tänapäeval aktuaalne teema. Minu jaoks on "Snowpiercer" pigem naeruväärne kui tõsine põnevik. Häirima hakkasid mitmed loogikavead. Näiteks peaagu surnuks pekstud mees on äkki täis elujõudu. Kui paljud Eesti filmifännid ja -kriitikud on filmi kõvasti kiitnud (mitmed on nimetanud seda aasta üheks parimaks), siis mul jättis teos tühja tunde sisse. Tee, mis tahad, no lihtsalt ei mõjunud, samas igav ka ei hakanud. Tilda Swinton on äge!