November kinos

November oli väga tihe kinokuu. Kokku sain osa 15 filmist. Neist 12 nägin PÖFFi raames, loe siit ja siit. Nüüd tuleb juttu ülejäänud 3 filmist.

• Roger Waters the Wall
  See kontsertfilm oli mul Coca-Cola Plazas Scape saali esmakogemus. Heli oli tõeliselt hea ja pilt terav. Mulle Pink Floydi topeltalbum "The Wall" väga meeldib ja Scape's nautisin seda muusikat täiel rinnal. Kogu see lava-show on väga hästi tehtud, omades ka selget sotsiaalset sõnumit. Roger Waters ise ikka veel suurepärases vormis. Ma sain küll väga võimsa elamuse. Ülimalt vinge, et sellist asja kinos ja nii kvaliteetselt rahvale etendatakse. Aitäh Forum Cinemasile!
• Crimson Peak ("Veripunane mäetipp") - 3/10
  Sügavalt pettunud Guillermo del Toro's, et sellise nüri stsenaariumiga linateose peale oma suurt lavastajaannet kulutab. Labane, klišeelik ja liiga primitiivne. Suurt ei suutnud nautida kena visuaali, kuna olin häiritud totrast sisust. Imposantne, ent koletuslik ja räämas loss tekitas vähemalt oma sünguses hirmuäratava tunde, olles ise üsna mõjurikas tegelane filmis - see meeldis. Näitlejatest oli parim Jessica Chastain, kes oli vägagi silmapaistev oma rollis. Mia Wasikowska on äärmiselt võluv.
• Spectre - 6/10
  Tavaline Bondi saaga film. Ei üllatanud millegi erilisega. Alguse möll Mehhikos on küll nauditav ja tõesti suurepäraselt teostatud. Edasi jääb tõelisest põnevusest väheks, kuigi ei ütleks, et päris igavust oleksin tundnud. Süžeeliinid on liialt pealiskaudsed ja mitte eriti huvitavad, oleks tahtnud näha rohkem nüanseeritust ja mõttetihedust. Bondi ja Léa Seydoux' mängitud Madeleine'i vaheline armusuhe pole üldsegi veenev. Muidu Daniel Craig on minu arust suurepärane - parajalt karmi olekuga, mitte liiga lame või totter. Mulle istub ta rohkem kui Connery jt 007 osatäitjad. Christoph Waltz, kellele sobib sellise kurjami mängimine nagu rusikas silmaauku, on selgelt alakasutatud. Samas ei saanud pihta, miks tema mängitud "paha" niivõrd Bondi põlastab. Pildiline külg on hea nagu ikka. Võttepaigad on uhked (kaunis Rooma, Austria Alpid). Üldiselt võib "Spectret" ikkagi pidada kvaliteetseks meelelahutuseks.

PÖFF 2015 vol 2, kokkuvõte

PÖFF lõppes küll rohkem kui nädal tagasi, kuid mul oli ikka veel pooltest filmitest rääkimata ja kokkuvõte tegamata. Siin see siis on nüüd lõpuks. Kõigepealt ülejäänud 6 filmist, millest eelmises kirjutises vol 1 ei jutustanud.

Ööpainaja ("Der Nachtmahr", Saksamaa)
See film hakkas silma, kuna traileri sähviv pilt meenutas teatud määral "Enter the Voidi" (2009). Pildilise poole pealt võibki isegi tuua mingeid paralleele Gaspar Noé "Enter the Voidiga", kuid oma sürreaalsuses ja psühholoogilises plaanis võib leida palju ühist Aronofsky "Black Swaniga". Visuaal on filmil äge. Sisus tõuseb esile isiksuse lõhestumise teema. Peategelane on vaimselt haige. Filmis segunevad realistlik maailm ja mõttekujutelm. Vaatajal on palju tõlgendamisruumi. "Ööpainaja" on unenäoline ja veider, millesarnaseid linateoseid satub väga harva suurele ekraanile. Mulle sobivad sellised filmid, midagi teistsugust. 8,5/10

Vaistlik viha ("The Automatic Hate", USA)
Väike indie-draama, kus leidub mitu endale nime teinud näitlejat (nt Richard Schiff), mitte küll suuri staare. Filmi peategelane avastab, et ta isal on vend, kellest ta enne polnud kuulnud. Meest hakkab huvitama, et mis värk on ja algab üks perekonnajant. Mängu tuleb ka verepilastusküsimus. Jättis lihtsalt külmaks. Minu arust kehvasti lavastatud. 4/10

Insight (Venemaa)
Film räägib armukolmnurgast. Peategelane, Nadežda, on sattunud keeruka valiku ette, kas eelistada oma igavat abikaasat või tema jaoks palju intrigeerivamat ja põnevamat pimedat meest. Tegu on psühholloogilise jutustusega, kus ei puudu suured sisupöörded. Jätab pigem väärtfilmi mulje. Film paneb mõtlema armastusega seotud valikute ning ka selle üle, kuidas pime inimene tunnetab maailma ja kuidas ta usaldab nägijat, kes temaga on. Naerda saab ka. Minu jaoks keskpärane linateos. 6/10
Vahemere odüsseia ("Mediterranea", Itaalia, Prantsusmaa, USA, Saksamaa, Katar)
Hästi tehtud draama praegusel ajal eriti päevakohasel pagulasteemal. Film on realistlik ja aus. Keskendutakse põhiliselt kahele Burkina Fasost tulnud põgenikule. Vaatajale näidatakse, milliste tuleproovi peavad nad läbima, et üldse Euroopasse jõuda ja ega päralejõudmisega katsumused läbi ei saa. Puudu ei tule konfliktidest. Nagu ikka paljud kohalikud suhtuvad vaenulikult põgenikesse. Kõik inimesed ei ole ju sallivad ja kipuvad samas ülereageerima pagulaste suhtes. Loomulikult paneb selline film taaskord tugevalt mõtlema pagulasprobleemide üle. "Mediterranea" ei ole liialt moraalitsev ja on huvitav. 7/10

Las ta nutab ("Let Her Cry", Sri Lanka)
PÖFFi suurim üllataja minu jaoks. Ei oodanud väga midagi, aga sain toreda elamuse osaliseks. Film räägib suhterägastikust, kus ühel 50 ringis oleval abielumehel on noor kaunitarist armuke. Asja teeb huvitavaks see, et mehe abikaasa saab sellest teada ja kutsub sohinaise koguni nende koju elama. Väga muhe film, rohkem komöödia. Ei ole klišeelik, vaid väikse kiiksuga. 8,5/10

Amy (Suurbritannia, USA)
Kvaliteetdokumentaal kurikuulsast, varalahkunud lauljatarist Amy Winehouse'ist. Tegu ei ole tüüpilise muusikadokiga, kus enamus ajast ülistatakse ülivõrretes vastavat artisti. Siin filmis ei ole ülekiitmist. Kuna film on ülesehitatud koduvideotele, siis jättis see elutruu mulje. On valusaid teemasid nagu narkootikumide tarbimine, mis Amyle saidki saatusilkuks. Filmis räägitakse loomulikult palju muusikast. Mis mulle Amy Winehouse'i puhul meeldib on see, et ta ei tahtnud teha tavalist (igavat) popmuusikat, vaid tavaliste noorte seas vähepopulaarset jazzi. Amy armastas muusikat teha ja see on tähtis. Ka mulle on jazz täitsa kontimööda. Amy Winehouse on järjekordne kuulus muusik, kes suri 27-aastasena. Sama vanalt läksid teise ilma näiteks Brian Jones (Rolling Stonesi üks asutajatest), Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison ja Kurt Cobain. 8/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sain osa 12 linateosest. Nüüdseks olen 9 aasta järjest PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma selektsiooniga üsnagi rahule. Koguni 7 filmi ehk üle poolte said minult hindeks vähemalt 8/10. Keskmiseks hindeks tuli päris hea "7,46". Seejuures jätsin meelega välja paljud linateosed, mis mind küll huvitavad, kuid tulevad nii kui nii hiljem kinno: "Trumbo", "Must alpinist", "Spotlight", "Pawn Sacrifice", "Son of Saul", "Tale of Tales" jt. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5:

1. Pommidest valjem ("Louder Than Bombs")
2. Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
3. Ööpainaja ("Der Nachtmahr")
4. Las ta nutab ("Let Her Cry")
5. Magav hiiglane ("Sleeping Giant")

PÖFF 2015 vol 1

PÖFF käib suure hooga ja mõtlesin, et teeks vahepeal ühe vahekokkuvõtte. See aasta valisin kokku 12 filmi. Räägiks nüüd esimesest 6 linateosest.

Magav hiiglane ("Sleeping Giant", Kanada)
Huvitav noortedraama. Kenasti üles filmitud, ilusad maastikud. Peategalasteks 3 teismelist noormeest, kes veedavad suve maakohas. Nii öelda avastavad ilma ja teevad vahepeal ka lollusi. Oma olemuselt meenutab teatud määral linateost "Stand by Me" (1986). Tegelaste vahel tekib konflikte (mängus on ka õrnem sugupool), mis toob sisse kaadrisisese pinge. Mulle meeldis, et "Sleeping Giant" oli väga eluline ja kandis hästi kuni lõpuni välja. 8/10

Armastus ja andestamine ("Love & Mercy", USA)
Hea biograafiline muusikaline draama. Jutustatakse Beach Boysi solisti Brian Wilsonist. Suurema vaatluse all on ansambli hinnatuima albumi "Pet Sounds" valmimisprotsess, mida oli huvitav jälgida. Film on kohati üsna raskemeelne, sest kuidas sa muidu kujutad Briani kannatusi ja meeltesegadust. Dano ja Cusack on suurepärased ja veenvad, et hakkas tõeliselt kahju peategelasest. Muidu igati kvaliteetselt tehtud linateos. Mulle meeldivad filmid, mis räägivad muusikategemisest. "Pet Sounds" on tõesti hea album. 8/10

Pommidest valjem ("Louder Than Bombs", Norra, Prantsusmaa, Taani)
Täiesti minu teetass. Jättis väga elusa mulje ja kõnetas mind. Oma looga käsitleb film kenasti ja realistlikult perekonna olulisust ja pereväärtusi. Film on minu arust väga hästi jutustatud ja sisaldab mitmeid sügavaid ja huvitavaid dramaatilisi momente. Elu ei ole ainult karuselliga sõitmine. Vaatamata tragöödia käsitlemisele ei minda liiga melanhoolseks. Väga hästi monteeritud. Visuaalselt on palju häid momente. Eriti meeldis, kuidas autoõnnetust kujutati. Näitlejatööd on head (Isabelle Huppert, Jesse Eisenberg jt). 9/10

Õppetund ("The Lesson", Bulgaaria, Kreeka)
"Õppetund" räägib ühest rahalistesse raskustesse sattunud pereemast. Film on omamoodi allegooria moraalsetest väärtusest. Peaküsimus on selles, mida on naisterahvas nõus ette võtma ja mida mitte, et raskest olukorrast välja pääseda. Osad tema valikud panid küll pead vangutama ja ei veennud mind piisavalt. Filmi põhiidee on see, kuidas rahapuudus võib inimest muuta. Filmi hing ja süda on peategelast kehastanud Margita Gosheva, kes tegi väga särava rolli. Üldmuljeks jäi keskpärane. 6/10

Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
Sisu on põnevalt üles ehitatud, sarnanedes selle kohapealt oscari võitnud filmiga "Crash" (2004), mis on minu arust eelmise kümnendi üks tugevamaid draamasid. On üks linn (Amsterdam) ja 6 peategelast, keda suurema osa ajast kujutatakse eraldi, kuid kelle teed omavahel vähemalt ühega ülejäänud peategelastest põimuvad kasvõi põgusalt. "Crashiga" sarnasusi leiab muide veelgi: mõlemad on tõsielulised ja karmid, kuid liigutavad draamad, kus on raske ette näha, mis edasi hakkab juhtuma ning heale draamale omane pinge püsib kuni lõpuni. On palju valusaid hetki. Näiteks üks noor neiu langeb inimkaubanduse ohvriks ja teda kuritarvitatakse prostitutsioonis. Esile kerkib ka immigratsiooni küsimus. Minu jaoks on "The Paradise Suite" väga huvitav draama, kus liialt ei idüllitseta, vaid näidatakse elu nagu see on. Film kõnetas mu hinge. 9/10

Homaar ("The Lobster")
Lahedalt on loodud maailm, kus vallalistel täiskasvanutel pole kohta. Väga stiilselt tehtud, meenutab natuke Wes Andersoni linateoseid. Filmiga tahetakse küsida, mida me saame ja mida ühiskond nõuab paarisuhtelt. On palju mõnusalt absurdilikku musta huumorit. Kahju ainult, et lõpp vajus ära, aga muidu üks selle aasta lahedamaid filme. Colin Farrell mängis väga hästi. 8/10

Oktoober kinos

Oktoobris sai kinos vaadatud 6 filmi. 2 neist olid küll kordused. Paolo Sorrentino uus linateos vaimustas mind niivõrd, et otsustasin seda 2 korda kaeda. Septembris nähtud "Roukli" tekitas esialgu palju küsimusi ja pealegi pean Õunpuust väga lugu, et ka see teos läks teiskordsele ülevaatamisele.

• Youth ("Noorus") - 10/10
  See film on absoluutselt minu teetass. Meeldis rohkem kui Sorrentino eelmine töö - suurepärane "La grande bellezza" (8,5/10). Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Üks vingemaid kohti on mõnusa irooniaga tehtud visioon Paloma Faithi muusikavideost "Can't Rely on You". Taustamussiga on üldse kümnesse pandud. Filmi sisu läks mulle väga korda. Kogu see igatsuse teema ja eneseiroonia, aga ka kommertsi pilavad naljad ning filmiteemalised vestlused (tegelaste seas on ju nii tuntud lavastaja kui ka tuntud näitleja) moodustasid huviküllase kompoti minu jaoks. Sorrentino on filmi sisse pannud palju nutikaid mõttepärle. Näiteks stseen, kus peategelane dirigeerib lehmakarja või stseen, kus lavastaja näeb kõiki oma filmide naispeategelasi - ega neid olukordi pole mõtet rohkem kirjeldada, seda peab ikka ise nägema. Film on intelligentne ning samas parajalt humoorikas. Kuulsad (kvaliteet)näitlejad Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja Jane Fonda teevad kõik suurepärased rollid, et kohe nauding oli neid jälgida. Siiani parim 2015. aasta film, mida näinud olen.
• The Walk ("Kõnd") - 7/10
  Hästi jutustatud lihtne draama kuulsast köielkõndjast. Zemeckis juba oskab lavastada ja Joseph Gordon-Levitt on hea nagu ikka. Käisin filmi vaatamas Kosmose IMAXi saalis, kus sai hulljulge kõnnaku New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel jälgimisest päris kõva elamuse. Kõrgus ja sellest tulenev oht tundus äärmiselt reaalsena.
• Roukli - 7,5/10
  Teisel korral mu arvamus Õunpuu uusimast teosest ei muutunud suurt. Kirjutasin filmist septembri kokkuvõttes.
• Dheepan - 8,5/10
  Film käsitleb hetkel väga aktuaalset pagulasteemat. Sisu ei ole keeruline, erilist moraali ei loeta. Hästi kirjeldatakse seda, kuidas pagulased Euroopasse satuvad. Vaatluse all on ühe põgenikest (liba)perekonna sulandumise üritus uude üshiskonda. Selgub, et Euroopas (antud juhul Prantsusmaa väikelinnas) ei olegi neil nii roosiline elu. Olles sattunud ühe geto võimualasse, peab perekond hakkama saama eluga üsna karmides oludes. Film kritiseerib õigustatult põgenike paigutamist Euroopas. Praegune viis soodustab getode tekkimist. Lugu on kaasakiskuv ja inimlik ning paneb mõtlema pagulaste olukorra üle. Peaküsimus peaks olema, kuidas nad võiksid põimuda Euroopa ühiskonda, et kõik oleks rahul. Minu arust "Dheepan" on piisavalt hea ja mõtlemapanev, et väärida Cannes'is võidetud peaauhinda Kuldset Palmioksa.
• The Martian ("Marslane") - 5,5/10
  Minu jaoks oli "Marslane" pigem pettumus, kuigi kõrgeid ootusi ei seadnud. Natuke liiga Hollywood, eriti just lõpp. Kuidagi liiga lihtne ja rohkem helge ning "turvaline" kogupere film. Visuaalselt pole film ka teab-mis jalustrabav. Üldiselt on "The Martian" küllaltki meeleolukas ja peaks nii öelda tavavaatajale hästi sobima.

September kinos

Septembris läks vaatamisele 4 linateost. Teiste seas sai jälle näha Woody Allenit ja ka uut Eesti filmi. Head olid kõik 4 linateost.

• Southpaw ("Vasakukäeline") - 7/10
  OK spordidraama. Jake Gyllenhaal teeb järjekordse superrolli. Mees pidi palju vaeva nägema, et saada nii heasse füüsilisse vormi. Gyllenhaalil on viimasel ajal iga aasta olnud üks eriti tugev osatäitmine: 2014. aasta "Nightcrawler's" oli ta mind-blowing ja 2013. aasta "Enemy's" ka väga hea. "Southpaw" meenutab paljuski "Rocky" saaga filme. Poksimatšid on kenasti üles võetud. Filmis on parasjagu traagikat, aga ka põnevust. Natuke liiga klišeelik ja sentimentaalne, et väga kõrget hinnangut saada minult.
• Irrational Man ("Irratsionaalne mees") - 8/10
  Tore meeltlahutav Woody Alleni komöödia. Ei olnud küll võibolla hirmnaljakas, aga mulle meeldis. Samas kriitikud peavad filmi pigem keskpäraseks ja on isegi pettunud. Film on suhteliselt intellektuaalne, peategelase tõttu ka filosoofiline. Kuigi siin on surma (mõrva) teema tugevalt esindatud, on tegu ikkagi kerge vaatamisega ja pretensioonikust taga ei aeta. Näitlejatööd on suurepärased. Joaquin Phoenix on tõeliselt hea. Ta kuulub minu arust kindlalt kaasaja parimate näitlejate hulka. Mulle meeldis väga ka Parker Posey - kihvt näitlejanna. Mõnus woodyallenlik film.
• Sicario - 7,5/10
  Küll on palju julmust siin maailmas. Vahelduseks jõudis kinno ka üks kvaliteetpõnevik, kus peaosas on seejuures naine. Filmis käsitletakse Mehhiko narkokartellide vahelist sõda, millele üritatakse vahele sekkuda. Et asi tunduks ehe, ei pääse me vägivallast ja laipadest. "Sicario" on oma brutaalsuses julge ja karm, samas liiale ka ei minda. Heale põnevusdraamale omaselt leidub siin mitmeid pingelisi situatsioone ja saab tunda ärevust. Emily Blunt ja Josh Brolin on suurepärased, kuid filmi silmapaistvaima rollisoorituse teeb kahtluseta Benicio Del Toro, kellele sobis see osa nagu rusikas silmaauku. Väga kvaliteetselt ülesvõetud ja monteeritud linateos.
• Roukli - 7,5/10
  Käimas on sõda, mis antud filmis on tähtis vaid kui kontekst. Toit on lõppemas ja olukord on ärev. 4 inimese omavahelised suhted pannakse proovile. Tegelased on hirmul ja tekivad pinged. Tänu headele näitlejatöödele on see väga veenvalt vaatajale etendatud. Ängistava ja isegi müstilise atmosfääri saavutamisega on kenasti hakkama saadud, nii et film haarab sind enda meelevalda kogu oma süngusega. Tänu helile tundub sõjaolukord ka reaalne, sest visuaalselt seda näha pole. See linateos on omaette pretsedent ja eksperiment. Õunpuu tahtis näha, kas on võimalik teha täispikka mängufilmi ilma avalikku raha kaasamata. Eelarve jäi kõigest 40 000 euro kanti, millest ligi 17 000 saadi Hooandjast, seejuures minagi annetasin toetuseks raha. Tulemus on igati filmilik. Kaameratöö on hea nagu Õunpuu teostes ikka. Seekord oli operaatoriks Erik Põllumaa, kes tõestas ennast filmiga "Risttuules", mitte Mart Taniel nagu kõigis eelnevais Õunpuu filmides. Taustamuusikas on tehtud palju häid valikuid. Gunnar Grapsi esitatud "Sügisõhtu blues" kõlab imeliselt. Signatuurlooks olev Sam Cooke'i "A Change Is Gonna Come" sobib suurepäraselt filmi lõppu. Näitlejatest teeb ehk kõige tugevama soorituse Juhan Ulfsak, kes on kohe ülihea ning Mirtel Pohla on lihtsalt võrratu. Üldiselt on tegu mõtlemapaneva filmiga, kus on palju metafoore, olles seega pigem nõudlik vaataja suhtes. Natuke saab ka nalja. Üks parimaid kilde oli, kui üks tegelastest lausus: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Mulle pakkus "Roukli" kena kunstilise elamuse. Heameel tõdeda, et film pääses Tokyo filmifestivali (üks olulisemaid Aasia filmifestivale) põhiprogrammi.

August kinos

Nii vähe nagu ma augustis pole ma viimase 8 aasta jooksul ühes kuus kinos käinud. Täpsemalt nägin suurelt ekraanilt vaid 1 linateost. Nii oligi mõte teha augustis ja septembrist koos ülevaade, kuid viimasel hetkel otsustasin ikkagi jätkata traditsiooni, et igast kuust eraldi kirjutis. Mu elus oli palju igast sündmusi ja tegemisi, et ei jõudnud lihtsalt rohkem kinno ja ega see filmivalik ka kõige parem polnud.

• Victoria - 8/10
  Selle linateose teeb juba eriliseks see, et see on võetud üle vaid ühe võttega. Nii on sattunud filmi ka palju improviseeritud dialoogi, kuid see jättis pigem elulise mulje. Peategelase (Laia Costa võrratu roll) äärmine naiivsus polnud võibolla piisavalt usutav, kuid üldiselt on film vägagi realistlik. Operaatoritöö on väga hea. Võtterakursid on hästi paigas ja katkematu kaameraliikumine parajalt voolav. Helitöö eest vastutab kuulus Nils Frahm, kuid minu jaoks pakkus kõige lummavama muusikalise elamuse peategelase klaverimängu episood, mis täitsa puudutas hinge. Üldiselt taustamuusika ei andnud midagi erilist juurde ega jäänudki suurt meelde. Oma olemuselt on "Victoria" pooleldi romantiline draama, kus ei minda liiga läägeks ja pooleldi haarav põnevik. Filmi juures meeldis kõige rohkem tänu heale kaameratööle pildiline külg (atmosfäär on kiiduväärt) ning kahe peategelase head ja usutavad rollisooritused.

Juuli kinos

Avastasin, et august hakkab läbi saama ja ma pole ikka veel juuli kokkuvõtet teinud. Shame on me! Juulis sai kinos vaid 2 filmi vaadatud ja neistki 1 kordusena.

• En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle") - 9/10
  Pärast aprilli, kui Roy Anderssoni film meil kinolevisse tuli, otsustasin 2. korda selle headuse üle vaadata. Kunstiline tase on väga kõrge. Pildikeel on lihtsalt võrratu. Film kõnetab mind ja ma usun, et ka palju teisi kaasmaalasi. Meie heaoluühiskonnas leiduvat absurdsust on kenasti kujutatud (pigem koomilisena). Surmtõsine huumor toimib hästi.
• Mission: Impossible - Rogue Nation ("Võimatu missioon: Salajane rahvas") - 6,5/10
  Mulle täitsa istub "Võimatu missiooni" saaga. Hea ja pigem kvaliteetne meelelahutus. Tempo on taas kõrge. Põnevust ja actionit on küllaga. Härra Cruise teeb jälle ilma kaskadööride abita vägevaid trikke. Kõva mees! Tom Cruise'i kõrval särab veetlev Rebecca Ferguson, kes teeb vägagi meeldejääva rollisoorituse. Simon Pegg veab comic relief'ina ka kenasti välja. Eelmine film, "Ghost Protocol", meeldis küll natuke rohkem. Oleks võinud olla rohkem originaalsemaid sisulahendusi.

Juuni kinos

Juuni saagiks oli kõigest 2 filmi - Norra draama ja Prantsuse põnevik.

• 1001 Gram ("1001 grammi") - 5/10
  Norra lavastaja Bent Hameri eelmisest filmist, liigutavast draamast "Jõuluks koju" ("Hjem til jul", 2010), olin suures vaimustuses, kuid "1001 grammi" jättis pigem igava mulje ja ei kõnetanud mind. Millest film räägib? Elus kergelt pettunud ja oma töösse pühendunud naine otsib armastust. Palju aega kulutatakse tema (igava) töö näitamisele. Film on rahulik ja mõtlik, natuke on huumorit, natuke romantikat. Tempo on tõesti aeglane ja dialoog hõre. Filmi pildiline külg on iseenesest kena, operaator on teinud head tööd.
• La French ("Prantsuse ühendus") - 7,5/10
  Korralik krimipõnevik prantslastelt. Käib äge võitlus narkoäriga ja sellega seoses ka maffiavõrgustikuga. Film põhineb tegelikel sündmustel. Üldjoontes on tegu tavalise "politsei ajab pätti taga" tüüpi linateosega, kuid erineb selgelt harilikust Hollywoodi actionmärulist. Siin filmis sisuliselt puudub ajuvaba action. Peategelased on isikupärased ja huvitavad. Jean Dujardin teeb igati hea rolli. Haarav film, meisterlikult tehtud.

Mai kinos

Mai tulemuseks oli vaid 2 kinokülastust, 2 teineteisest totaalselt erinevat filmi. Mõlemad olid okeid ja said sama hinde.

• Taxi ("Taksojuht") - 7/10
  Kuulus Iraani lavastaja Jafar Panahi sõidab taksoga Teheranis ringi ning muidku ekraniseerib tema taksoga sõitjaid. Filmis arutletakse tugevalt piiratud tingimustega elu ning poliitilise olukorra üle Iraanis. Saab piisavalt adekvaatse ja kriitilise ülevaate Teherani eluolust. Film on südansoojendav, inimlik ja humoorikas. See on justkui dokumentaalfilm, kuid õhku jääb küsimus, kui palju on lavastatud. Linateose teeb erakordseks see, mismoodi see on filmitud (väikse kaameraga auto armatuurlaual) ja see, et Panahil on ju Iraanis tegelikult filmitegemise keeld. Kas film nüüd vääris oma võitu (Kuldkaru) Berlinalel? Selles julgen natuke kahelda. "Taksojuht" on minu arust selleks liiga lihtne ja kannatab pinge vähesuse all. Muidu, hea ja parajalt kriitiline film.
• Mad Max: Fury Road ("Mad Max: Raevu tee") - 7/10
  George Miller on pärast 30 aastat taas toonud meie ette Mad Maxi maailma. Äärmiselt intensiivne möllufilm. Action-mürgel käib täistuuridel peaaegu algusest lõpuni. Visuaal on väga kena ja stiilne. Eriti meeldis liivatormiepisood, mis oli tõeline komm silmale. Väga kahju, et IMAXi versioon Eestisse ei jõudnud. Filmis on palju lahedaid detaile, mida kõike ei jõudnud õieti hoomata. Tuld sülitava kitarri innukas mängimine lahingu ajal oli eriti top-notch. Filmi olulisim tegelane polegi Max (Tom Hardy), vaid Charlize Theron'i suurepäraselt mängitud imperaator Furiosa. Nicholas Houlti kiidaks ka! "Fury Road" on suurejooneline spektaakel, kus sisukust ei tasu otsida. Teab mis intelligentse filmiga tegu ei ole, aga meelt lahutas küll.

Aprill kinos

Aprill oli mitmekülgne. Käisin vaatamas Rootsi komöödiat, Jaapani animet, USA indie-õudukat, eesti dokumentaali ning Sõpruse Komöödiafilmide Festivalil 2 eelmisest sajandist pärit linateost.

• En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle") - 9/10
  Lõpuks jõudis ka meil kinokavadesse (PÖFFil küll linastus ka) eelmise aasta Veneetsia filmifestivalil peaauhinna võitnud Rootsi kultusrežissööri Roy Anderssoni pika pealkirjaga linateos. Anderssoni eelmine film "Teie, kes te elate" ("Du levande", 2007) on üleüldse mu üks lemmikfilme läbi aegade. Seega oli tegu väga oodatud teosega. Olemuselt on 2 filmi väga sarnased. Mõlemad on koomilised tragöödiad ja satiirid heaoluühiskonna inimeste muredest ja unistustest. Mulle meeldib väga Anderssoni omanäoline visuaalne väljendusstiil. Interjöörid on lahedalt tehtud, kuigi on kasutatud peaasjalikult tuhmisid toone. "Tuvi ..." ei vaimustanud küll nii väga kui "Teie ...", aga meistriteoseks võib sedagi pidada.
• Kaze tachinu ("The Wind Rises" / "Tuul tõuseb") - 6/10
  Käin väga harva animatsioone kinos vaatamas. Eelmine aasta jäi üldse ses suhtes nullipoisiks. JAFFil linastus läbi aegade ühe armastatuima animaatori Hayao Miyazaki viimane teos, mis kandideeris ka oscarile. Tundus nagu hea valik. Hästi joonistatud film. Ka väikeste detailidega on vaeva nähtud. Jaapani ajalooga sai sutsuke tutvutud. Filmi üheks peateemaks on Jaapani lennunduse areng 2 maailmasõja vahel. Armastuslugu ka sisse pikitud. Ei köitnud väga. Miyazaki animatsioonid ei ole lihtsalt minu teetass. Olen näinud veel näiteks "Totorot", mis samuti ei köitnud eriti.
• It Follows ("See jälitab sind") - 6/10
  Palju räägitud ja kiidetud "It Follows" on minu arust pigem keskpärane õõvafilm. Ei olnud väga õudne. Filmis ei toimu erilist arengut ja kogu see õudus jättis rohkem sihitu mulje. Vähemalt visuaaliga on hästi hakkama saadud. Kaameratöö on väga kena.
• La vita è bella ("Elu on ilus") - 7,5/10
  Tegu Roberto Benigni 1997. aasta linateosega, mis võitis parima võõrkeelse filmi ja parima meesnäitleja oscari. Nukker, aga ka väga humoorikas linateos holokaustist. Humoorikaks tegi filmi Roberto Benigni ülimalt elurõõmus tegelaskuju, mis on ka selle tragikomöödia naelaks.
• Sipelgapesa - 6/10
  Milline kirev elu käib Lasnamäe garaažikompleksis! Natuke ehk liiga aeglane ja pealiskaudne dokumentaal. Puudub korralik puänt. Ei olnud piisavalt huvitav minu jaoks, ootasin enamat. Muidu tore ja inimlik film, kus on ka omajagu koomikat.
• Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb ("Dr. Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi") - 8/10
  Stanley Kubricku suursaavutus aastast 1964. Väga paljud peavad seda kultuslavastaja parimaks tööks. Filmiga kritiseeritakse osavalt tehnoloogia liigset usaldamiseks. Tegu ongi omamoodi hoiatusfilmiga. Omal kohal on must huumor USA ja NSV Liidu vahelise külma sõja teemal. Linateose üheks trumbiks on kindlasti lahedad grotesksed tegelaskujud. Peter Sellers särab täiega oma kolmes ülikoomilises rollis.

Märts kinos

Märtsis sai kinos kõigest 3 linateost vaadatud, seejuures 1 neist oli kordus (üks 2014. aasta parimaid filme "Birdman"). Taas linastus uus Eesti mängufilm ning üle pika aja sai nähtud head ulmefilmi.

• Birdman ("Lindmees") - 9,5/10
  Käisin 2. korda seda headust vaatamas. Tõesti äge film! Kirjutasin sellest siin.
• Vehkleja - 7/10
  Ilus helgetooniline film. Hästi jutustatud, südantliigutav ja inimlik lugu. Tempo on parajalt rahulik. Pildikeel näeb hea välja. Sõjajärgse aja rusutust on hästi ja veenvalt kujutatud. Märt Avandi sobib ideaalselt sangari rolli. Ta on peaosas tõesti suurepärane. Lapsed on ka väga hästi mängima pandud. Ursula Ratasepp on äärmiselt meeldiv näitlejanna. Kui nüüd midagi kritiseerida, siis süžee on kergelt hõre ja kohati tükib liigne klišeelikkus ligi. Siin-seal pingutati melodramaatilisusega ehk liigselt üle. Üldmulje on igal juhul positiivne. Sümpaatne draama!
• Ex Machina - 8/10
  Minimalistlik intelligentne ulmelugu. Huvitavalt ja mitmetahuliselt analüüsitakse tehisintelligenti teemat. Film paneb mõtlema selle üle, et kõrgetehnoloogia arendamisega ei maksa üle pingutada. Humaansus saab niimoodi kannatada. Kerkib esile ka mõte, et mis siis kui robotid võtavad võimust. Alicia Vikander on naispeaosas väga hurmav. Veetleva tehisintelligent Ava mõistatuslikkus ja inimlikkus teevad temast äärmiselt põneva tegelase. Tema (selle) manipuleerimisoskus teeb filmi kaasahaaravaks. "Ex Machinas" on parajalt pingeline atmosfäär. Minu jaoks igati paeluv linateos.

Veebruar kinos

Taaskord jäi kuu kokkuvõtte tegemine unarusse, aga lõpuks võtsin end kokku ja leidsin selle aja. Veebruaris tuli 8 kinokülastust. Kokku nägin 7 uut mängufilmi ja kordusena Queeni kontsertlindistust. 2 linateost ("Mommy" ja "Still Alice") meeldisid niivõrd, et neil on tõenäoliselt asja 2015. aasta kino top 10-sse. Xavier Dolani "Mommy" pakkus eriliselt tugeva elamuse.

• Queen Rock Montreal '81
  Käisin teist korda vaatamas Queeni suurepärasest kontserti. Kergelt häiris see, et pilt ja heli ei olnud päris sünkroonis, oli umbes poolesekundiline viive. Seekord oli heli ka kuidagi liiga kõva. Muidu on äge, et selliseid asju tuuakse suurele ekraanile!
• En chance til ("Teine võimalus") - 5/10
  Oscarivõitja Susanne Bier on tahtnud teha realistlikku ja intrigeerivat filmi, kuid minu jaoks ei olnud see üldse veenev. Film on küllaltki depressiivne, aga teatud määral ka põnev. Üheks põhiteemaks on emadus, mida käsitletakse šokeerival moel. Raske film. Vaevu keskpärane draama.
• Wild ("Metsik") - 6/10
  Keskpärane rännakufilm. Reese Witherspoon on väga hea.
• Mommy ("Emme") - 9,5/10
  Üks silmapaistvamaid ja kiiduväärsemaid 2014. aasta filme. Väga tugev draama. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Lõpuosa oli eriti emotsioone esile kutsuv. Film on tormiline ja ilmekas, huumorit on ka. Aeg möödus tõesti kiiresti. Visuaalselt igati kenasti tehtud, pakkudes kohati väga huvitavaid lahendusi. Rohkem selliseid raputavaid elamusi!
• The Imitation Game ("Imiteerimismäng") - 7,5/10
  Hästi tehtud biograafiline draama mõistatusilkust matemaatikust Alan Turingust. Benedict Cumberbatch on oma oscarinominatsiooni auga ära teeninud. Filmis kerkivad esile 2 suuremat teemat. Esiteks Enigma koodimasina lahtimurdmise saaga, mis oli täitsa haarav. Teiseks Alan Turingu olemus - täpsemalt oma homoseksuaalsuse varjamine (tol ajal omasooiharus karistatav) ja sellega kaasnevad katsumused. Cumberbatch on hästi esile toonud peategelases peituva valu ja psüühilise murdumise. Kiidan linateose kõrgetasemelist lavastust ja üldse teostust.
• 1944 - 7/10
  Elmo Nüganen on hakkama saanud täitsa viisaka sõjafilmiga. "1944" on vajalik film eestlastele, rääkides tähtsast perioodist meie ajaloos. See on hea viis värskendada meie ajaloolist mälu. Soovitan küll kõigil vaatama minna, kes pole veel seda näinud! Lahingustseenid on minu arust okeilt tehtud. Möllu ja actionit ikka on, kuid see pole vast kõige olulisem. Filmi emotsionaalsemaks tahuks on see, kuidas eestlased sattusid võitlema üksteise vastu ja seda veel võõras sõjas. Sõjastseenides on ka ilusaid ja inimlikke hetki, kus kerkivad esile rahvustunne ja väärtused. Film pakub mõtteainet teemal, kui õigustatud oli eestlaste osalemine, kas siis Saksa või Vene poole peal ning kas neil oli üldse valikut. Õnneks jäädakse pigem neutraalseks, ega tehta niivõrd sakslasi või venelasi maha. Suurt moraali ei loeta. Ülkokkuvõttes räägib film ikkagi sõja mõttetusest. Inimesi hukkus 2. maailmasjas palju, kuid see ei olnud niivõrd sõda inimeste vahel, vaid pigem erinevate riikide ja ideoloogiate vahel. Make love, not war!
• American Sniper ("Ameerika snaiper") - 6/10
  USAs lained löönud ja palju vaatajaid kogunud Clint Eastwoodi uusim linateos ei vaimustanud mind. Tegu siis 6 oscarile kandideerinud tõsielul põhineva filmiga ühendriiklaste suurest sõjasangarist - ses suhtes on arusaadav, miks film seal maal laineid löönud on. Filmi huvitavamaks küljeks on minu jaoks eelkõige inimese psüühika uurimus. Selge see, et sõjakoledused muudavad inimese psüühikat, teinekord üsna halvavalt. Ka peategelase Kyle'i vaimse tervisega pole kõik korras. Kyle on ka ohver, sõja ohver. Bradley Cooperilt jällegi suurepärane töö.
• Still Alice ("Siiski veel Alice") - 9/10
  Sisu koha pealt masendav ja melanhoolne film. Raske draama, aga mulle meeldis. Minu jaoks oli filmis piisavalt pinget aga ka helgust ja südamlikkust. Liiga morbiidseks asi ei lähe. Filmis olid mõned kohad, mis kutsusid esile eriti tugevaid emotsioone. Muidugi Julianne Moore on väga-väga hea, tema rollisooritus on vaatamist väärt. Ega ta ilmaasjata oscarit ei võitnud. Inimlik ja hingeminev film.

Jaanuar kinos

Jaanuaris jõuab traditsiooniliselt kinoekraanidele palju suurepäraseid linateoseid. Mitmed oscaritele kandideerivad filmid linastuvad meil just aasta alguses. Kokku sai vaadatud 9 mängufilmi ning 1 kontsertlindistust. Oli palju tõeliselt muljetavaldavaid rollisooritusi: Jake Gyllenhaal ("Nightcrawler"), J.K. Simmons ("Whiplash"), Julianne Moore ("Maps to the Stars"), Michael Keaton ("Birdman"), Edward Norton ("Birdman"), Eddie Redmayne ("The Theory of Everything").

• Nightcrawler ("Öö kutse") - 10/10
  Julgen väita, et "Nightcrawler" on käesoleva kümnendi üks muljetavaldavamaid krimidraamasid (võib öelda ka krimipõnevik või põnevusdraama). Ma sattusin täiesti ekstaasi. Film on äärmiselt pingeline ja intrigeeriv. Jake Gyllenhaal teeb aasta (ühe) parima rollisoorituse - milline põnev, judinaid esilekutsuv, väga hästi kirjutatud ja veel paremini välja mängitud antikangelasest karakter! Peategelase salakavalus, jõhkrus ja kummastav käitumine, olles samal ajal väliselt viks ja viisakas, teevad temast vägagi meeldejääva ja huvitava karakteri. Film teeb oma looga tabava kriitika (seejuures otsest moraali ei loeta) uudistesaadetele ja üldse meediale, kus on suur osakaal on vägivallal ja krimiuudistel, nii et koguni sõltutakse kuritegevusest. Siin tekib küsimus, kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv uudislugu. Film on laitmatult lavastatud ja väga kena operaatoritööga pakkus tõeliselt suure ja nauditava elamuse. Esimene 2014. aasta linateos, mis on saanud minult maksimumhinde.
• Whiplash - 8/10
  Paljudes arvustustes on kirjeldatud seda kui spordifilmi. Seda võibki võtta nii, sest peategelane soovib omal alal tippu jõuda ja on nõus selle nimel kõvasti trenni tegema. Veri, higi ja pisarad kuuluvad täitsa asja juurde. Psühholoogiline sõda peategelase ja pedagoog Fletcheri vahel pakkus põneva vaatemängu. Muidugi lõpp oli vaimustav. Vaimustav oli ka J.K. Simmonsi osatäitmine, kes mängis teravkeelset ja võimukat türanni vägagi ekspressivselt. Tõenäoliselt võidab ka kuldmehikese, mida ta igal juhul väärib. Hea pingeline film.
• Unbroken ("Murdumatu") - 5,5/10
  Üllatavalt vähepakkuva ja vähese pingega stsenaariumiga on vennad Coenid hakkama saanud. Mart Raun ütles põhilise ära ühe lausega oma blogis: "Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota". Ei tahakski rohkem suurt midagi lisada. Ühe korra kannatas ära vaadata, kuid mingit elamust kui sellist ei saanud.
• Maps to the Stars ("Tee tähtedeni") - 8,5/10
  Milline sünge, sünge film David Cronenbergilt. Hollywoodi tähed maadlevad psüühiliste probleemidega. Olulisemad tegelased on omamoodi segased ja kohati täitsa patoloogiliselt käituvad. Siit filmist võib leida Cronenbergile omast brutaalsust, aga ka perverssusi. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse. See film ei ole kindlasti mõeldud massidele, vaid sobib selgelt kitsamale ringkonnale, kes suudab taluda sellist morbiidset ja šokeerivat linateost. Liiga "hull" nüüd ka asi pole, sest filmis leidub parajal määral ka huumorit, mis muudab vaatamise kindlasti talutavamaks. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Kui ta poleks mänginud samal aastal filmis "Still Alice", siis oleks Julianne tõenäoliselt selle rolli eest naispeaosa oscarile kandideerinud. Ma ei tea, kas mul on kummaline maitse, aga mind paelus väga see sünge, kõle, veider ülevaade Hollywoodist. Väga hästi lavastatud!
• Birdman ("Lindmees") - 9,5/10
  See film pakkus alles vägeva elamuse! Üks lahedamaid, aga ka unikaalsemaid 2014. aasta linateoseid. Film on intensiivne, pingline ja humoorikas. Raske oli ennustada, mis edasi juhtuma hakkab. Käib lahe mäng fantaasia ja reaalsuse vahel. Film on veider, aga seda heas ja humoorikas mõttes. Äärmiselt head näitlejatööd. Eriti säravad peaosaline Michael Keaton ja Edward Norton. Emma Stone on ka pagana hea näitlejanna. Mind imponeeris väga operaatoritöö. Kaamera pidev liikumine pikkades kaadrites ja vahepealsed suured plaanid näitlejate nägudest keevaliste dialoogide ajal olid äärmiselt nauditavalt tehtud. Üldse kogu kaameraliikumine on huvitavalt lahendatud. Operaatoritöö on tõesti fenomenaalne! "Birdman" on hetkel "Nightcrawleri" järel mul 2014. aasta filmide seas lemmikuselt 2. kohal.
• Big Eyes ("Suured silmad")- 6/10
  Keskpärase sisuga eluloofilm, muidu okeilt tehtud. Tim Burtonile omaseid kiikse ning põnevad ja kummalised karaktereid siit kahjuks ei leia. Filmiga tahetakse kritiseerida kunsti kommertsialiseerumist. Ei olnud väga huvitav ja piisavalt usutav linateos.
• Queen Rock Montreal '81
  Queen kuulub mu lemmikute hulka ja näha nende täispikka kontserti kinos, kus heli ja pilt on hoopis midagi muud kui kodus, oli ammune unistus. Igati suurepärane konstsert. Brian May on ikka hämmastavalt hea kitarrist. Mercury vokaalsetes võimetes ei kahtle vist keegi, aga ka instrumentaalne pool on täiesti esmaklassiline. Queeni nelikust olid kõik tasemel. Mõnes kohas läksid ka silmad märjaks, kuna Queen on nii südamelähedane mulle, näiteks "Play the Game'i" alguses. Kui eraldi veel välja tuua veel lemmikum lugu antud esinemisest, siis selleks oleks "I'm in Love with My Car", kus muide laulab trummar Roger Taylor. Siis veel "Keep Yourself Alive oli eriti hästi esitatud. Muidu väga õnnestunud konstert algusest lõpuni. Pilt oli üllatavalt kvaliteetne ja heli ka OK.
• Foxcatcher - 6/10
  Kõledusttekitava atmosfääriga aeglaselt kulgev draama. Film oli siiski minu jaoks kohati liiga veniv ja igavapoolne. Jällegi hästi näideldud film. Carell, Tatum ja Ruffalo väärivad kiitust. Carelli poolt mängitud rahulik (nii rahulik, et hakkab kõhe), ekstsentriline ja haige hingega mees, tõi oma peidetud ähvardava olekuga filmi sisse pinget. Kogu aeg oli tunne, et midagi halba võib juhtuda. Tegu ei ole kergesti mõistetava linateosega. Mul oli raske aru saada filmi võtmesündmusest ja teatud du Pont'i otsustest. Ei köitnud piisavalt, kuid vaadatav draama. Samas pildikeele kohta ei ütleks ühtegi halba sõna.
• '71 - 7,5/10
  Korralikult meisterdatud haarav põnevik. Filmis käsitletakse 1971. aasta väga ebastabiilset ja ohtliku olukorda Põhja-Iirimaal (tegevus toimub Belfastis). Noor Briti sõdur jääb üksi vaenulikku linna, kus Briti soldatitesse suhtutakse vimmaselt. Käib pidev tagaajamine ja teiselpoolt siis põgenemine. Aset leidev kassi-hiire mäng on igati realistlik. Ajuvaba action puudub, oht tundub vägagi reaalne.
• The Theory of Everything ("Kõiksuse teooria") - 7,5/10
  Täitsa hästi tehtud eluloofilm. Film räägib peamiselt Stephen Hawkingi ja tema naise vahelistest suhetest. Ühest küljest armastus- teisest küljest kannatuslugu. Minu arust oli võrdlemisi haarav. Võibolla jäi lugu natuke liiga pinnapealseks, sügavust oleks võinud rohkem olla. Imalust või klišeesid ei olnud häirivalt palju. Eddie Redmayne on peaosas tõesti väga hea ja piltilus Felicity Jones on talle vääriline partner - absoluutselt õigustatud oscari nommid.

Aasta 2014 kinos, top 10

Traditsioone peab hoidma! Nagu iga eelneva blogiaasta alguses, jätkan ka nüüd tava teha eelmisest aastast kokkuvõte ja tuua välja parimad (lemmikud) möödunud aastast. 2014. aastal nägin kinos 70 täispikka filmi. Nendest 2 olid dokumentaalid, ülejäänud kõik mängufilmid. Animatsioon jäi paraku nullipoisiks. 70-st 5 olid kordusvaatamised. Kinode jaotus formeerus seekord selliseks:
Artis - 27 korda
Solaris Kino - 16
Sõprus - 14
Coca-Cola Plaza - 12
Kosmos - 1.

Filmide valik oli hea ja mitmekesine. Kinolevi on meil ohter, eriti just Tallinnas. Vaataja saab päris kena ülevaate maailma filmiparemikust. Selleks, et 70 filmi täis saada, "pidin" väga vähe labaseid kassahitte vaatama (oleks tahtnud, oleks saanud ka ilma nendeta sellise arvu). Seejuures PÖFFil nägin 11 linateost. Võib öelda, et ca 50 korralikku filmi sai aasta jooksul kinos PÖFFi väliselt vaadatud, mis on tegelikult korralik arv. Eesti film oli ka pildis. Noore lavastaja Martti Helde linateos "Risttuules" oli niivõrd erakordne, et pääses auga minu top 10-sse. 2014. aasta Eesti mängufilmidest meeldis ka Maimikute "Kirsitubakas". Raagi "Ma ei tule tagasi" ja Jaan Toomiku "Maastik mitme kuuga" valmistasid kerge pettumuse, kuigi kumbki neist pole otseselt halb film.

Enne kui asun 2014. aasta kinos nähtud filmide top 10 juurde, mainin igaks juhuks ära, et sellised tipp-topp 2014. aasta filmid nagu "Nightcrawler", "Birdman" ja "Whiplash" on kaetud käesoleval aastal ja seega arvesse ei lähe. Näiteks "Nightcrawler", mida õigupoolest oli võimalus ka vanal aastal näha, oleks tabeli kinni pannud. Edetabeli koostasin siis linateoste vahel, mida nägin esimest korda 2014. aastal ja kinos. Arvestan ainult uusi filme (2012. kuni 2014. aasta omi) ehk siis jätan välja retsospektiivide käigus linastunud vanemad filmid, mida küll ei kogunenud just palju (5). Nüüd siis minu absoluutselt subjektiivne filmide edetabel.

10. La Vénus à la fourrure ("Venus karusnahas")
Väga vinge linateos Polanskilt! Tegelasi on ainult 2 ja kõik toimub ühes ruumis ehk film on minimalistlik, kuid tuline dialoog ja suurepärane näitlejamäng (au ja kiitus Seigner'le ja Amalric'le) on vaatamist väärt. Küllaltki lõbus tükk, mis pakkus oma mitekihilisuse ja mõistatuslikkusega huvitava elamuse.

9. La vie d'Adèle - Chapitres 1 et 2 ("Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk")
Tugev intelligentne draama, kõrge kunstilise tasemega. Naistevahelisest armastusest on raske teha veel elulisemat ja mõjuvamat filmi kui "Adèle'i elu".

8. August: Osage County ("Augustikuu")
Filmi tõmbenumbriks on suurepärane Meryl Streep (igati õigustatud oscari nominatsioon), kelle sapine ja terava sõnaga tegelaskuju tõi sisse palju intriigi, tänu millele oli film kaasahaarav. Eriti haaras mind tegelaste vahel tekkinud pinget täis õhkkond, mille toimimisele aitasid kaasa väga heal tasemel näitlejatööd.

7. Risttuules
Väga ilusa pildikeelega südantliigutav film. Martti Helde uues vormistiilis (tableau vivant) linateos oli väga ambitsioonikas ettevõtmine, kuid kukkus vägagi esteetiliselt ja väljapeetult välja. Hindan seda, kui peenetundeliselt käsitles ta traagilisi sündmusi. Eesti filmi jaoks on "Risttuules" tõeline suursaavutus.

6. 12 Years a Slave ("12 aastat orjana")
Steve McQueen on üle aasta taas minu top 10-s (2012. aasta kinotopis saavutas "Shame" 3. koha). Jõuline ja parajalt karm draama. Väga kenasti jutustatud ja suurepäraste näitlejatöödega. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste, kuid samas vabadustahte säilimine ja mitte allaandmine hoidis üleval head pinget. Film on igati kvaliteetselt teostatud.

5. Boyhood ("Poisipõli")
Ainulaadne linateos ühe poisi suureks kasvamiseks. "Boyhood" on äärmiselt südantsoojendav, inimlik ja eluline ning pakkus mulle palju äratundmisrõõmu. Üks tähelepanuväärsemaid 2014. aasta filme. Teha heal tasemel film 12 aasta jooksul ja sama näitlejaansambliga on erakordne!

4. The Grand Budapest Hotel ("Grand Budapest Hotell")
Muhedaim filmielamus 2014. aastast. Mõnus soe huumor. Äärmiselt stiilselt ja maitsekalt värvikirevalt kujundatud linateos. Lavastus on üleprahi - kõik on nii hästi paigas ja hoolikalt lihvitud. Ralph Fiennes võiks rohkem komöödiates mängida!

3. Gone Girl ("Kadunud")
David Fincher on ikka tase omaette. Järjekordne meistriteos mehelt. Puhas kvaliteet iga külje pealt. Viimaste aastate üks nauditavamaid ja kaasahaaravamaid põnevikke. Ja mida teeb Rosamund Pike!? Timo Diener ütles hästi: "Rosamund Pike andis meile sellise tõupuhta külma bitchi, kelle sarnast me pole kaua aega kinoekraanil näinud". Parim 2014. aasta rollisooritus naiste seas.

2. Elephant Song ("Elevandi laul")
Mulluse PÖFFi suurim üllataja. Pingeline psühholoogiline draama vaimuhaigest mehest, keda mänginud Xavier Dolan sisuliselt "varastas" filmi. Äärmiseslt huvitav tegelaskuju. Tema kavaldav psühholoogiline manipuleerimine paelus väga. Lahti rulluv müsteerium oma mitmekihilisusega on haarav ja sisaldab ootamatusi. Filmis on suurepäraselt hakkama saadud pinge kasvatamisega, et seda võib ka trilleriks nimetada.

1. Il capitale umano ("Inimkapital")
Realistlik ja hästi jutustatud Itaalia kvaliteetdraama. Põnev ja kergesti jälgitav. Filmi ühiskonnakriitika on tabav. Lavastaja on suutnud kujutada tegelaste (indiviidide) konflikti ühiskonnaga vormikindlalt ja ilmekalt. Seejuures mingeid keerulisi sümboleid või metafoore õhku ei paisata, kõik on arusaadav. Ei oskagi väga täpselt seletada miks, aga see linateos läks mulle väga korda.

..............................................................................

Väike honorable mentions ka lõpetuseks ehk siis filmid, mis on kiitust väärt, kuid jäi natuke vajaka edetabelisse pääsemiseks:
Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus")
Magic in the Moonlight ("Maagia kuuvalgel")
Tähed õlgadel ("Starred Up")
Only Lovers Left Alive ("Armastajate igavene elu")
American Hustle ("Ameerika afäär")
Force Majeure ("Vääramatu jõud")
20,000 Days on Earth ("20 000 päeva Maal")
Philomena
Dallas Buyers Club ("Elujanu")
Nymphomaniac ("Nümfomaan")

Detsember kinos

Detsember oli kvantiteedi poolest keskpärane - vaatasin 6 filmi suurelt ekraanilt. Kvaliteedi koha pealt mõnevõrra üle keskmise. Üle mitme aasta oli jälle Kosmosesse asja, kus sain elu esimese IMAX kogemuse.

• Trash ("Praht") - 6,5/10
  Minu silmis ei ole tegu teab mis märkimisväärse draamaga. Natuke ehk liiga lapsik minu maitsele. On sihuke kurb-tore filmike. Omad põnevad kohad on täitsa olemas. Ühekordseks vaatamiseks kõlbas küll, aga mingit sügavat jälge ei jätnud. Rooney Mara on hakanud mulle üha rohkem meeldima - igati sümpaatne ja ka ilus näitlejanna.
• Boyhood ("Poisipõli") - 9/10
  Siiras ja väga eluline film ühe poisi suureks kasvamisest. Oli palju äratundmisrõõmu, film kõnetas mind täiega. Endagi lapsepõlv tuli meelde ja nii mõnigi olukord tuli tuttav ette. "Boyhood" ei ole küll jalustrabav, kuid kogu see inimlikkus ja elulähedus läksid mulle väga korda. Filmis leidub hästi läbi mängitud dramaatilisi situatsioone, kus ei pingutata üle. Õnneks ei toodud loosse sisse liiga palju traagikat, vaid jäädi rohkem loomulikuks. Rohkem on küll toredaid hetki. Eriti meeldisid mulle perekondlikud muusikalised hetked, kus Ethan Hawke mängis kitarri. Hawke poolt suurepäraselt mängitud isa ongi mu lemmiktegelaseks filmis - parajalt muhe tüüp - mulle meeldis see, kuidas ta lastega suhtles. Muidu on tegemist tõeliselt fenomenaalse ja unikaalse filmiga, puhtalt juba sellepärast, et seda filmiti 12 aasta jooksul ja nii, et peamistes rollides olid samad näitlejad. "Boyhood" on üks olulisemaid 2014. aasta filme.
• Nullpunkt - 7/10
  Täitsa okeilt tehtud noortele mõeldud film. Laias laastus on siin pistmist klassikalise läbi raskuste tähtede poole linalooga. Peategelasel (täitsa viksilt tehtud roll Märt Piusilt) katsumusi jätkub. Usutavusest jääb aga vajaka. Pigem ongi see kerge vaatamine ja ega kooliealistele üldiselt ei meeldigi rasked draamad. Samas leiab siin nii mõndagi õpetlikku. Mind imponeeris kõige peategelase ja tema hullumeelse ema vahelised suhted. Epp Eespäev on oma rollis väga veenev, kus ta toob oma ettearvamatu käitumisega sisse huvitavat pinget. Tubli mängufilmi debüüt režissöör Mihkel Ulgilt.
• Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus") - 8,5/10
  Tore, kui vahel saab mõne komöödia ajal palju naerda. Mulle lihtsalt läks see huumor peale. Palju leidlikke nalju.
• The Hobbit: The Battle of the Five Armies ("Kääbik: Viie väe lahing") - 6/10
  Minu esimene film vastavatud Kosmose IMAX saalis. Saal oli kena ja tool mugav, ekraan mõnusalt suur. Sain suht OK elamuse, kuigi sisu poolest on film üsna nigel. IMAXi suurepärane pilt päästis palju ja kohati täitsa nautisin vaatemängu just visuaali pärast. Suur lõpulahing jättis süžee koha pealt ebamäärase ja isegi kohmaka mulje ning polnud eriti pingeline. Üldse kogu film kaldus umbmäärasuse poole, kuna ekraaniaega said mitmed ebavajalikud tegelased (nt Legolas). Mõned koletised olid küll ägeda välimusega ja siin seal sai natuke nalja, kuid pigem võib pidada seda lastefilmiks. Tegelastes veel rääkides, ei saa mainimata jätta, et Tauriel (Evangeline Lilly kehastuses) on ebamaiselt ilus. Tema oleks küll võinud rohkem ekraaniaega saada :). "Lord of the Ringsi" trioloogia on selgelt parem, kui "Kääbiku" oma.
• Force Majeure ("Vääramatu jõud") - 8/10
  See palju auhindu ja nominatsioone saanud teos väärib igati tunnustust ja tähelepanu. "Vääramatu jõud" on oma olemuselt psühholoogiline draama perekonnakriisist, kuid sisaldab ka kõvasti head musta huumorit. Film pakub palju mõtlemisainet paanikaolukorras aset leidnud perekonnapea ootamatu käitumise ning sellele järgnenud abikaasade vaheliste hilisemate reageeringute üle. Mängu tulevad moraaliküsimused. Filmi käimasaamine võttis aega (ehk liigagi palju). Alguses oli palju staatilise üldplaane, kus midagi märkimisväärset ei toimunud. Pere idülli lõhkunud sündmus, pani aga asja nii käima, et vahepeal läheb olukord päris tuliseks. Tänu palju kasutust leidnud mustale huumorile oli seda lust vaadata. Mulle meeldis see, kuidas lavastaja Östlund on pingega osavalt mänginud. Ühel hetkel tundub, et olukord on laabumas, siis aga naine plahvatab. Filmis on palju ootamatusi ja raske on ette näha millega kogu krempel lõppeb, kuid õnneks ei väljuta realistlikkuse piiridest. Kiiduväärt linateos!