pühapäev, 25. oktoober 2015

September kinos


Septembris läks vaatamisele 4 linateost. Teiste seas sai jälle näha Woody Allenit ja ka uut Eesti filmi. Head olid kõik 4 linateost.

  • Southpaw ("Vasakukäeline") - 7/10
    OK spordidraama. Jake Gyllenhaal teeb järjekordse superrolli. Mees pidi palju vaeva nägema, et saada nii heasse füüsilisse vormi. Gyllenhaalil on viimasel ajal iga aasta olnud üks eriti tugev osatäitmine: 2014. aasta "Nightcrawler's" oli ta mind-blowing ja 2013. aasta "Enemy's" ka väga hea. "Southpaw" meenutab paljuski "Rocky" saaga filme. Poksimatšid on kenasti üles võetud. Filmis on parasjagu traagikat, aga ka põnevust. Natuke liiga klišeelik ja sentimentaalne, et väga kõrget hinnangut saada minult.
  • Irrational Man ("Irratsionaalne mees") - 8/10
    Tore meeltlahutav Woody Alleni komöödia. Ei olnud küll võibolla hirmnaljakas, aga mulle meeldis. Samas kriitikud peavad filmi pigem keskpäraseks ja on isegi pettunud. Film on suhteliselt intellektuaalne, peategelase tõttu ka filosoofiline. Kuigi siin on surma (mõrva) teema tugevalt esindatud, on tegu ikkagi kerge vaatamisega ja pretensioonikust taga ei aeta. Näitlejatööd on suurepärased. Joaquin Phoenix on tõeliselt hea. Ta kuulub minu arust kindlalt kaasaja parimate näitlejate hulka. Mulle meeldis väga ka Parker Posey - kihvt näitlejanna. Mõnus woodyallenlik film.
  • Sicario - 7,5/10
    Küll on palju julmust siin maailmas. Vahelduseks jõudis kinno ka üks kvaliteetpõnevik, kus peaosas on seejuures naine. Filmis käsitletakse Mehhiko narkokartellide vahelist sõda, millele üritatakse vahele sekkuda. Et asi tunduks ehe, ei pääse me vägivallast ja laipadest. "Sicario" on oma brutaalsuses julge ja karm, samas liiale ka ei minda. Heale põnevusdraamale omaselt leidub siin mitmeid pingelisi situatsioone ja saab tunda ärevust. Emily Blunt ja Josh Brolin on suurepärased, kuid filmi silmapaistvaima rollisoorituse teeb kahtluseta Benicio Del Toro, kellele sobis see osa nagu rusikas silmaauku. Väga kvaliteetselt ülesvõetud ja monteeritud linateos.
  • Roukli - 7,5/10
    Käimas on sõda, mis antud filmis on tähtis vaid kui kontekst. Toit on lõppemas ja olukord on ärev. 4 inimese omavahelised suhted pannakse proovile. Tegelased on hirmul ja tekivad pinged. Tänu headele näitlejatöödele on see väga veenvalt vaatajale etendatud. Ängistava ja isegi müstilise atmosfääri saavutamisega on kenasti hakkama saadud, nii et film haarab sind enda meelevalda kogu oma süngusega. Tänu helile tundub sõjaolukord ka reaalne, sest visuaalselt seda näha pole. See linateos on omaette pretsedent ja eksperiment. Õunpuu tahtis näha, kas on võimalik teha täispikka mängufilmi ilma avalikku raha kaasamata. Eelarve jäi kõigest 40 000 euro kanti, millest ligi 17 000 saadi Hooandjast, seejuures minagi annetasin toetuseks raha. Tulemus on igati filmilik. Kaameratöö on hea nagu Õunpuu teostes ikka. Seekord oli operaatoriks Erik Põllumaa, kes tõestas ennast filmiga "Risttuules", mitte Mart Taniel nagu kõigis eelnevais Õunpuu filmides. Taustamuusikas on tehtud palju häid valikuid. Gunnar Grapsi esitatud "Sügisõhtu blues" kõlab imeliselt. Signatuurlooks olev Sam Cooke'i "A Change Is Gonna Come" sobib suurepäraselt filmi lõppu. Näitlejatest teeb ehk kõige tugevama soorituse Juhan Ulfsak, kes on kohe ülihea ning Mirtel Pohla on lihtsalt võrratu. Üldiselt on tegu mõtlemapaneva filmiga, kus on palju metafoore, olles seega pigem nõudlik vaataja suhtes. Natuke saab ka nalja. Üks parimaid kilde oli, kui üks tegelastest lausus: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Mulle pakkus "Roukli" kena kunstilise elamuse. Heameel tõdeda, et film pääses Tokyo filmifestivali (üks olulisemaid Aasia filmifestivale) põhiprogrammi.

Kommentaare ei ole: