Veelkord PÖFFist

Teen viimase 13. PÖFFi-teemalise postituse. Peale vahekokkuvõttet käisin veel 6 seansil. Sain osa aga 5 erinevast filmist, kuna käisin ühte 2 korda vaatamas. Jutt käib loomulikult "Enter the Voidist". Filmi teistkordne vaatamine küll ei kuulunud minu esialgsesetesse plaanidesse, kui olin piletid ära ostnud. Sellega seoses tegin ka esialgsesse kavasse 1 muudatuse: "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") jäigi mul nägemata ja pilet kasutamata. Jagaks nüüd veel oma muljeid filmidest, mida nägin peale vahekokkkuvõtte tegemist. "Enter the Voidist" siinkohal praegu enam ei muljeta, kuna tegin ju eraldi postituse. Seega jääb järgi 4 filmi.

• Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (No One Knows About Persian Cats)

See linateos räägib suurest soovist tegeleda endale meeldiva muusikaga riigis, kus väga paljud muusikastiilid on keelatud. Mõttetult range režiim seal Iraanis. Huvitav oli jälgida, kuidas noored pidi otsima salajasi või kõrvalisi kohti, kus rokkida võimude eest varjatult. Kuuleb erinevat Iraani muusikat räpist rockini. Linastusel oli kohal ka režissöör Bahman Ghobadi, kes rääkis, kui kehv olukord Iraanis on. Ta mainis ka, et selle filmi pärast ei saa ta oma kodumaale tagasi minna, kuna seal pandaks ta kohe vangi. Kurb oli kuulda, kui mees tunnistas, et tal pole enam kodu. Päris karm.
7/10

• Kumminukk (Air Doll)

See film ei jõudnud minuni. Ma ei tea, kui palju oli selles süüd "Enter the Voidi" järelmõjudel, aga nii ta on. Selline äärmine poeetilisus ei ole päris minu teema. Ei olnud ka kõige hullem teos. Filmi põhipoint on see, et keegi meist ei taha olla sunniviisiliselt kellegi ori, vaid et saaksime ise oma südame järgi valida, kellega olla ja mida teha. Iseenest mõtlemapanev ja sügav teema. Paraku ei läinud peategelase - ellu ärganud kumminuku - olukord ja soovid mulle hinge. Veider film.
5/10

• Iga päev on pidupäev (Every Day Is a Holiday)

Keskpärane. Üldiselt oli film minu jaoks liialt monotoonne ja emotsiooni jäi väheks. Paljud kujundid jäid arusaamatuks ja lugu ei pugenud hinge. Vähemalt mõningad plaanid kõrbest olid ilusad. Ei oskagi midagi rohkemat öelda.
5,5/10

• 33 stseeni elust (33 Scenes from Life)

Ei midagi erilist. Kehv ka mitte. Sai nalja, aga ka kurbust tunda. Julia Jentschil (mängis muuhulgas "Sophie Schollis" naispeaosa) on väga ilus keha! Muide see oli minu esimene käik Kinomajas. Seal kannatas vaadata küll liikuvaid pilte.
6,5/10

KOKKUVÕTTEKS VEEL

13. PÖFF oli minu jaoks vägagi korda läinud. Seda suuresti tänu ühele filmile. Sellisest elamusest, mida "Enter the Void" pakkus, ei suutnud enne unistadagi. Asja teeb eriti erakordseks see, et ma ei osanud sellelt filmilt enne nägemist praktiliselt midagi oodata. Ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Piltlikult öeldes, olin tõesti nagu puuga pähe saanud või jalust rabatud. Ma polegi nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polnudki nagu film. See oli midagi enamat.

Kui nüüd "Enter The Void" kõrvale jätta, siis midagi ülivaimustavat ei näinud, kuid üldine pilt oli hea! Kokku sain osa 15 kinoseansist, mille jooksul nägin 14 erinevat filmi. Jäin oma valikutega rahule (kõvasti rohkem kui eelmine aasta). Nõrku teoseid sattus mul kavasse ainult 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Mõned filmid olid ka keskpärased, kuid enamuse (9/15) hinnanguks võib anda vähemalt "hea". Muide kolmandat aastat järjest õnnestus mul oma kavasse valida PÖFFi peaauhinnavõitja, milleks seekord oli "Ajami". Minu arust täitsa norm film. Toon veel välja 5 kõige erilisemat ja parimat linateost, mida mina nägin tänavusel festivalil:

• Ootamatu tühjus (Enter the Void)
• Lourdes
• Firaaq
• Ajami
• Naised ilma meesteta (Women Without Men)
  

Lõpetuseks tahaks veel tänada Tiina Lokki ja kogu PÖFFi meeskonda!

November kinos

Peaks jätkama oma traditsiooni kuu kokkuvõtete teemas. Tegelikult oleks pidanud seda juba varem tegema, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Täpsemini öeldes teen lühiülevaate linateostest, mida nägin kinos novembris enne PÖFFi. Üldse sain kokku osa 15 seansist, millest 8 leidsid aset festivaliväliselt ja neist tulebki järgnevalt juttu.

• The Ugly Truth (5/10)
  Minu arust on tegu ikkagi eelkõige naistele mõeldud linateosega. Film ei suutnud mind millegagi üllatada. Mulle oli kohe selge, kes kellesse armub filmi lõpuks. Originaalsusest jäi vajaka. Naerda ei saanud palju. Samas naised mu ümbruses pidid vahepeal naerukrambid saama. Jälle pidin tõdema, et romantilised komööödiad pole minu jaoks. Ei noh, päris halb film ka nüüd ei olnud.
  

• 2012 (4/10)
  Siinkohal on hea Trashi tsiteerida: "Loomulikult nõrk aga PEAB VAATAMA!". Paras jura oli muidugi. Ses suhtes ei pettunud, kuna olin arvestanud sellega. Film oli nii ebarealistlik, et kole kohe. Emmerich on teinud ka halvemaid filme. "10,000 BC" on vist parim näide. Eriefektid tegid pildi vahepeal päris vaatemänguliseks ja noh suurelt ekraanilt seda kõike jälgida oli mõnes kohas küllaltki õnnis tunne :). Kuid sisu jäi paraku jah väga nõrgaks. Vähemalt Woody Harrelson oli naljakas!

• Püha Tõnu kiusamine (8/10)
  Sai teist korda seda headust vaadatud. Meeldis isegi väheke rohkem ja mõikasin ka natuke rohkem. Väga kõva on aga see, et linateos valiti Sundance'i festivali võistlusprogrammi. Tegu on ju tähtsaima indie-kino festivaliga. Eesti filmi puhul on see esmakordne!

• Personal Effects (5,5/10)
  Mulle küll meeldivad umbes sedasorti draamad, kuid "Personal Effects" ei paelunud niivõrd ja huvitavusest jäi selgelt puudu. Michelle Pfeiffer ei ole enam kütkestav, kuigi jah oma vanuse (50 filmimise hetkel) kohta näeb ta väga OK välja. Näidelda oskab ta endiselt hästi. Küll aga Ashton Kutcher polnud veenev oma rollis. Ma ei pea ennast ammugi filmi asjatundjaks, kuid julgen väita, et antud linateose puhul polnud lavastajatöö just eriti õnnestunud ja lugu jäi ise ka lahjaks.

• 'Hukkunud Alpinisti' hotell (7/10)
  Tegu on 1979. aastal valminud, kuid äsja digitaalselt taastatud Eesti filmiga. Muide see linateos oli minu esimeseks seansiks Artises. Parim Eesti sci-fi linateos läbi aegade? Seda kindlasti! Grünbergi muusika oli mõistagi hea. Tipphetkeks võib pidada seda sama lugu, mis ka "Sügisballis" oli. Ei tule pealkiri hetkel meelde. Taastatud pilt oli normaalne. Hea film, aga tahtnuks, et oleks rohkem meeldinud.

• A Christmas Carol (7/10)
  Minu esimene 3D animatsioon kinos. Täitsa huvitav versioon klassikalisest Charles Dickensi jõululoost. Küllaltki lõbus ja mitte liiga lapsik. Jim Carrey oli suurepärane. Kiirelt majade katuste kohal liikumise ja üldse lendamise kohti oli 3D-s päris äge jälgida. Tehniline teostus on tasemel.

• Whatever Works (8,5/10)
  Vägagi vaimukas film, viimase aja Woody Alleni üks parimaid. Klassikaline Woody Allen. Märksõnad, mis on iseloomulikud paljudele selle mehe filmidele, ja mis kehtivad ka siin: New York, neurootilisus, vaimukus, ebatavapärased armusuhted, seksuaalsed teemad, palju teksti. Näitlejad on head. Peaosas olnud Larry David teeb väga kiiduväärt rolli. Ei saa mainimata jätta ka, et Evan Rachel Wood on super ilus siin filmis! Küllaltki arukas sisu on tegelt. Paneb paljudele elutõdedele mõtlema. Mulle meeldis väga filmi põhisõnum, mis on umbes selline: "Tee seda, mis iganes sind õnnelikuks teeb (olenemata üldlevinud moraalireeglitest), kui see just kellegile teisele haiget ei tee!".

• Shrink (10/10)
  Ülihea film! Ausalt, ma olin pahviks löödud. Selles linateoses on eriefekte sama palju, kui "Sügisballis" ehk praktiliselt polegi. Trumpideks on väga huvitav sisu (muidugi kelle jaoks on, kelle jaoks mitte) ja tugevad näitlejatööd. Loodan Spacey'le oscari nommi. "Shrink" vastab täielikult minu maitsele. Mulle kohe meeldivad filmid õnnetutest ja läbikukkunud inimestest (näiteks "Sügisball" või "Du levande"). Huvitav oli jälgida, kuidas nad püüavad hakkama saada, vajudes siiski vahepeal aina sügavamasse auku. Kui oled psüühiliselt piisavalt tugev, saad hakkama.
  
  

Detsembris meile jõudvatest linateostest tahaks kindlasti näha järgmiseid:

"(500) Days of Summer" (ikkagi PÖFFi avafilm; alates 04.12)
"The Men Who Stare at Goats" (linastus ka PÖFFil; alates 11.12)
"Looking for Eric" (samuti PÖFFil; alates 11.12)
"Avatar" (3D-s võib see olla päris võimas vaatemäng; alates 17.12)
"The Imaginarium of Doctor Parnassus" (detsembri üks oodatuimaid; oli ka PÖFFil; alates 25.12)

Pimedad ööd ruulivad!

Enter the Void

See ei ole kindlasti mitte üks tavaline filmike. Tegu on traditsioonilisi kinokunstireegleid eirava linateosega. Siin on ainet kultusfilmiks muutumise jaoks.

"Enter the Void" on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Põhimõtteliselt vaatasin terve aja suu ja silmad ammuli kogu ekraanil toimuvat. Juba esimestest kaadritest peale, mis tulid pärast omapäraselt kuvatud avatiitreid, haarab pilt sind oma lummusesse. Toimub võimas värvide mäng, mis mõjub isegi hüpnotiseerivalt. Kaameratöö on muidugi ekstraklass omaette. Kinematograafiliselt on tegu küllaltki uudse nähtusega. Mulle eriti meeldis see, kuidas pilt liikus asjade sisse. Üldse väga huvitava nurga alt jälgis kaamera toimuvat. Eriliselt virtuooslik oli see, kui kuvati vaadet läbi tegelase silmade, kui ta oli narkouimas. Tekkis tunne nagu ise oleks ka pilves. See oli lihtsalt nii veenev. Meeldis ka see, kui kaamera jälgis toimuvat ülevalt alla ehk siis nagu inimeste peade kohal. Ja ühest tegevuspaigast teise liikumine on nii marupõnevalt, aga ka originaalselt, teostatud. Ma ütlen ausalt, et kunagi pole kaameratöö mind niimoodi lummanud! Lisaks ka pildi moonutamine ja fookusega mängimine on jube ilusti välja tulnud. Montaaž ja eriefektid aitavad ka muidugi kõvasti kaasa sellele, et filmi nimetada nii tõeliseks meitri- kui ka kunstiteoseks. Kindlasti peab kõike seda kinos nägema! Teleri või arvuti ekraanil nägemine ei anna päris sellist kogemust.

Kui nüüd pildiline pool kõrvale jätta, siis tuleb tõdeda, et ka sisu ise ei jäta kindlasti mitte külmaks. Lugu on meeliköitev ja kaasahaarav. Emotsioone tekib küllaga! See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral! See õe ja venna vaheline üksteisest hoolimine oli väga hinge minev. Suur läbielamine nende lapsepõlves ühendas neid eriti ja see peaks panema vaataja kindlasti neile veel rohkem kaasa elama. Kaasaelamine on ju väga oluline tunnusmärk linateose headusest.

Üldse võib sisust eraldi välja tuua 2 peamist teemat: üksteisest hoolimine ja narkootikumid. Meelemürkide tarbimine jätab linaloo alguses isegi pigem positiivse mulje. Loo edenedes rikuvad uimastusvahendid aga kõik hea ära. Ma arvan, et film peaks küll negatiivselt mõjutama narkootikumide tarbimise soovi. See ei avalda küll nii tugevalt mõju nagu seda tegi näiteks "Requiem for a Dream", aga ikkagi. Lisaks kõigele saab filmis näha ka vägivalda ja kaunikesti palju seksi. Kogu seda kremplit on aga üsna värvikalt ja kunstiliselt kujutatud.

Kui "Enter the Void" ei saa tuleva aasta Akadeemia auhindade jagamisel ühtegi nominatsiooni (eelkõige kas kinematograafia, montaaži või visuaalefektide kategoorias), siis on oscarite jagamine kõige mõttetum auhindade gaala. Mõne arust ma kindlasti liialdan :D. Juba puhtalt selle linateose päras on tänavune PÖFF minu jaoks kordaläinud. Aasta parim!
10/10

PÖFFi põhiprogrammist juba pool läbi!

PÖFFi põhiprogramm on 5 päeva kestnud ja 5 on veel ees. Praeguseks hetkeks on vaadatud 9 filmi. Teeks väikse vahekokkuvõtte.

• Kassimi unistus (Kassim the Dream)

Hea dokumentaal. Sai huvitavat infot Ugandas toimuva kohta. Ainus film, minu valitutest ei kuulu põhiprogrammi, vaid Just Filmi programmi.
7/10

• Lourdes

Hea üllatus. Nojah, oli mõningaid hetki, kus hakkas kerge igavus tekkima, kuid üldkokkuvõttes jättis väga hea mulje. Selline ilus-kurb filmike. Meenutas väheke sellist linateost nagu "Awakenings". Täiesti arusaadav, miks "Lourdes" võitis Venteetsias koguni 4 auhinda. Film mõjus kuidagi sügavalt ja kutsus esile emotsioone. Mõnes kohas sai naljagi. Osad pikad plaanid olid väga head, kus kaamera seisis ühe koha peal. Muusika aitas palju kaasa. Eriti hästi mõjus filmi viimane stseen, kus näidati pikalt peategelast. Sylvie Testud oli kogu linateos vältel väga armas (hoopis teistsugune, kui Edith Piafi filmis)!
8,5/10

• Kahe maailma vahel (Between Two Worlds)

Igav. Liialt keeruline ja sümboleid täis, millele oli raske pihta saada. Ei haaranud. Õnneks kestis vaid 80 minutit. Seesuguse filmi kohta ei oskagi rohkem midagi öelda.
3/10

• Ajami

Hea. Päris karm elu neil seal Iisraelis. Hea, et ei keskendutud poliitikale niivõrd, vaid inimeste elule. Sisukas linateos! Ajas hüppamine oli hea lüke! Algul küll mõtlesin, et filmirullid olid sassi läinud, kui nägin, et üks tüüp, kes oli surma saanud, oli jälle elus.
7,5/10

• Aken (The Window)

Nõrk! Üllatav, et üldse selline linateos valiti võistlusprogrammi. Vahepeal läks asi liiga tobelapsikuks kätte ära. Filmil oli vähemalt point olemas - näidata, kui bürokraatlik võib India olla. Peategelane, üks mees, tahtis oma kunagisele koolile uue akna kinkida. Kool aga ei tahtnud seda vastu võtta, kuigi uut akent oli vaja. Peategelase naiivsus isegi vähesel määral liigutas. Tegelt, väga igav ei hakanudki, aga lihtsalt jäi nõrgaks.
3,5/10

• Firaaq

Ainuke film inimõiguste programmist "Vabadus olla vaba", mida valisin. Kiiduväärt realistlik draama. Mingil määral sarnane "Ajamiga". Filmis käsitletakse seda, kuidas moslemid ja hindud omavahel läbi saavad ühes India piirkonnas. Osad on sallivad, osad mitte, osad vandaalitsevad, osad kannatavad - kõiki osapooli näidatakse vaatajaile. Sisu on tõeliselt hea! Väga liigutav film, kohati ka päris valus.
8/10

• Naised ilma meesteta (Women Without Men)

Visuaalselt ilus. Väärtfilm. Film sellest, kuidas 3 Iraani naist üritavad kõige kiuste hakkama saada. Selles riigis pole aga õrnemal sool just palju sõnaõigust. Küllaltki hästi jutustatud lugu. Esimene pool filmist oli täiesti realistlik, aga siis tuleb sürrealism ja kerge fantastika mängu suht ootamatult. See kompsitsioon polnud võibolla siin kõige paremini õnnestunud, kuid üldmulje on ikkagi hea. Filmi põhitrumbiks on pilt!
7,5/10

• Paberist süda (Paper Heart)

Küllaltki vaimukas ja lahe. Väga omapärane armastuse otsingust pajatav linateos. Kõige suuremad kiidusõnad annaks originaalsuse eest. Peategelase Charlyne Yi ja Michael Cera vaheline suhe küll veenev polnud. Kas pidigi? Igatahes pärast seda filmi peaks kõigil muie suul olema!
7/10

• London River

Vaadatav, aga ei midagi erilist. Liiga aeglane. Õhustik oli suudetud igati veenev luua. Sellele aitasid kaasa ka telerist ja raadiost tulnud uudised ja dokumentaalkaadrid. Noh, eks film liigutas ikka mind ja läks mingil määral südamesse, kuid siiski pinget jäi väheks. Ülskokkuvõttes ütleks: keskpärane.
6/10


Võib öelda, et seni olen oma tehtud valikutega suhteliselt rahul. Nähtud 9 filmist olid kehvad vaid 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Eks näis, mida ülejäänud linateosed mulle pakuvad. Hetkeseisuga on mul veel 6 seansile piletid ostetud:

"Keegi ei tea midagi pärsia kassidest"
"Ootamatu tühjus"
"Kumminukk"
"Harjutamine teeb meistriks"
"Iga päev on pidupäev"
"33 stseeni elust"

Kena PÖFFi jätku!

Mida PÖFFil vaatan?

Kinogurmaanide parim aeg aastas on käes - PÖFF on alanud. Muidugi peasündmuseks on ikkagi põhiprogramm, mis teatavasti algab reedel 27. novembril. Siis saab PÖFF sisse õige hoo.

Hetkeseisuga olen 15 seansile pileti ära ostnud. See arv vist isegi jääbki selliseks. Väga palju mõjutas valikuid eestikeelse tõlke olemasolu. Olen kõvasti pettunud, et nii vähe linateoseid on eestindatud! Kui nüüd võistlusprogramm EurAsia filmid välja arvata, siis ei jäägi suurt midagi järele, mis oleks emakeelsete subtiitriteda varustatud. Eelmine aasta oli selles suhtes seis kõvasti parem. Mulle paraku ei sobi hästi ingliskeelsete subtiitrite lugemine. Pole harjunud. Igatahes ostsin pileti ära järgmistele filmidele:

• "Kassimi unistus" ("Kassim the Dream") - Just Film
  
• "Lourdes" ("Lourdes") - võistlusprogramm EurAsia
• "Kahe maailma vahel" ("Between Two Worlds") - võistlusprogramm EurAsia
• "Ajami" ("Ajami") - võistlusprogramm EurAsia
• "Aken" ("The Window") - võistlusprogramm EurAsia
• "Firaaq" ("Firaaq") - inimõiguste programm "Vabadus olla vaba"
  
• "Naised ilma meesteta" ("Women Without Men") - võistlusprogramm EurAsia
• "Paberist süda" ("Paper Heart") - Põhja-Ameerika indie-filmide konkurss
• "London River" ("London River") - Panoraam
  
• "Keegi ei tea midagi pärsia kassidest" ("No One Knows About Persian Cats") - võistlusprogramm EurAsia
• "Ootamatu tühjus" ("Enter the Void") - võistlusprogramm EurAsia
• "Kumminukk" ("Air Doll") - võistlusprogramm EurAsia
• "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") - Panoraam
  
• "Iga päev on pidupäev" ("Every Day Is a Holiday") - võistlusprogramm EurAsia
• "33 stseeni elust" ("33 Scenes from Life") - Panoraam
  

Nagu näha on väga palju filme võistlusprogramm EurAsiast (9/15). Tegelt oleks tahtnud rohkem Panoraamist ja Põhja-Ameerika indie'st rohkem linateoseid valida, aga tõlke puudumisel jäid mitmed välja. Just Film on ka esindatud 1 teosega nagu eelmine aastagi. See film - "Kassimi unistus" - avabki 27. novembril minu jaoks PÖFFi.

Minu eesmärgiks on näha võimalikult palju erinavaid filme, aga ka kultuure. Loodedavasti mõni teos ka üllatab positiivselt. Mis siis muud, kui häid filmielamusi kõigile festivali külastajatele!

Oktoober kinos

Viimane aeg teha kokkuvõte viinakuust. Nagu lubatud sai, lõppes mõõnaperiood oktoobris ära. Augusti ja septembri häbiväärselt väike kinokülastamise tihedus (vastavalt 3 ja 4), asendus viinakuul juba väärika tulemusega: 10. Valik oli ka mitmekesine. Oli Õunpuud, oli Trieri, oli Almodóvari, Tarantinot isegi kaks korda. Kohe räägin täpsemalt.

• Возвращение (The Return) (7,5/10)
  Tegu on 2003. aastal valminud Vene filmiga. Hea realistlik ja kare draama - just nagu mulle meeldib. Paremat hinnet ei saanud sellepärast, et kohati muutus film pisut liiga aeglaseks. Aga jah, igal juhul tasub vaadata!
  

• Pulp Fiction (10/10)
  Polnudki enne seda Tarantino meistriteost kinos näinud. Kui eelmisele erilinastule augustis ei õnnestunud minna, siis ei saanud mitte kuidagi tippfilmide nädala omast puududa. Üleüldse polnud ma "Pul Fictionit" algusest lõpuni oma 10 aastat vist näinud. Seega oli seekordne seanss minu jaoks just nagu uus. Mõnus oli muidugi. Kinos on ikka teine asi! Pildi kvaliteet oli ka üllatavalt hea. Jäin igati rahule!
  

• District 9 (3,5/10)
  Mul ei olnud erilist huvi filmi vastu, kuid kuna paljud soovitasid, siis otsustasin ikkagi Kosmoses asja ära kaeda. Polnudki selles Eesti suurimat saali omavas kinos alates jaanuarist käinud. Nagu hindest näha, ei pakkunud see linateos mulle suurt midagi. Põhiliseks asjaoluks, mis mind häiris oli see, et actioni ajal muutus "District 9" liiga tavaliseks labaseks popcorn-filmiks. Ei meeldi sellised.
  
• Surrogates (5/10)
  Kui teadvustasin endale, et selline film linastub Eesti kinodes, siis olin kindel, et ei lähe vaatama. Siiski juhtus nii, et sattusin seda erinevate asjade kokkulangemise tõttu suurelt ekraanilt jälgima. Nagu eeldasin, jäi "supp" lahjaks. Tegelt film oli isegi mingil määral originaalne ja kannatas korra ära vaadata küll. Siiski ei soovita!
• Püha Tõnu kiusamine (7,5/10)
  Minu esimene linatoes uues Tallinna Cinamonis. Hea film. "Sügisball" meeldis küll palju rohkem, aga tegu ongi sootuks teistsuguse teosega. Pettunud ma ei ole! Minusuguse jaoks oli film liiga sürrealistlik ja liiga kunst. See tähendab, et ma ei saanud paljude asjade mõttele üldse pihta ja see tekitas liialt palju arusaamatusi. Samas ütleks, et film andis palju ja pani kõvasti mõtlema. Muusika oli kohati väga hea, suurepäraselt sobis "Motherless Child". Siiski tahan kindlasti veel 2. korda Õunpuu uusima teose üle kaeda. Ehk meeldib siis enam ja saan paremini asjale pihta.
• Inglourious Basterds (9/10)
  Harva, kui teisel vaatamisel, mis on toimunud küllaltki varsti pärast esimest, meeldib film selgelt rohkem. Tõbrastega just nii oli. Millegipärast naersin seekord kõvasti rohkem. Muusikat on Tarantino lavastatud teostes reeglina alati hea olnud. Teistkordsel filmi nägemisel tundus see eriti mõnus. Käesoleval aasta kinoedetabelis tõuseb "Vääritud tõprad" 5 parima hulka.
• Antichrist(6/10)
  Valus film. Ei olnud kerge vaatamine. Vahepeal läks asi üsna räigeks. Kõige hullem koht oli see, kus naispeategelane tegi kääridega endale ... Pole ime, et film on nii skandaalne. Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
• The Hurt Locker (7/10)
  Iseenest korralik film. Pinget leidub. Näitab realistlikult, kui hull olukord on Iraagis on ja kui karm võib sõduritel olla. Vähemalt tegu ei olnud järjekordse ulmelise/ebareastlikku tobeda actioniga. Võib öelda, et "The Hurt Locker" on vägagi arukas linateos. Siiski jäi midagi minu jaoks puudu.
• Pangarööv (6,5/10)
  Muhe Eesti film. Kui peategelast pidi algselt Rein Oja mängima, siis Hannes Kaljujärv sai väga hästi hakkama ja mis peamine: ta oli usutav. Huumor oli hea, aga draama mitte just kõige paremini lavastatud. Filmi lõpuosa vajus ära.
  
• Los abrazos rotos (9/10)
  Suurepärane lõpp oktoobrile!!! Hakkab juba reegliks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostööst tuleb välja midagi väga head. Võimalik, et tuleb jälle mõni oscari nomm, aga eks paistab. Pedro Almodóvari huumor on tasemel!
  

Novembri kõige olulisem asi kinomaastikul on muidugi PÖFF. Põhiprogramm algab 27. kuupäeval. Kino tavakavast ootan kõige enam linateost nimega "Involuntary" ("De ofrivilliga"). Muide see Rootsi film on valitud püüdma parima võõrkeelse filmi nominatsiooni. Tegelikult pole veel kindel, kas see linastub novembris või aasta viimasel kuul. Kindlasti saab aga mardikuul näha Woody Alleni uut teost nimega "Whatever Works", mida on plaanis kindlasti vaatama minna. Huvi pakub ka 1979 aastal valminud ""Hukkunud Alpinisti" hotell", mis on digitaalselt taastatud ja nüüd jõuab taas suurele ekraanile. Mina, kui draamadest lugu pidav mees, tahaks ära näha ka sellist filmi nagu "Personal Effects". Novembris linastub järjekordne maailmalõpu-teemaline film "2012". Kinos võib see päris efektirikas ulmekas päris hea elamuse pakkuda. Kindlasti ei kuulu "2012" käesoleva aasta parimate hulka, aga korra kinos kõlbab vaadata küll. On nende mainitud filmidega nagu on, järgnevad nädalad kinomaastikul mööduvad peamiselt PÖFFi ootuses!

Two Lovers

"Two Lovers" pakub kindlasti kõneainet, kui Phoenixi viimane filmiroll, enne näitlemisest loobumist. Loodame, et see siiski ei jää viimaseks ja mees võtab aru pähe. Joaquin on ju väga kõva näitleja.

Selles filmis kehastab Phoenix peategelast, 30-ndates olevat meest nimega Leonard, kes elab koos oma vanematega. Ta on väga keeruline isiksus. Ühel hetkel üritab ta enesetappu, teisel hetkel on normaalne ja lahe tüüp. Leonardil on aga naiste seas lööki ja temast hakkavad huvi tundma 2 täiesti erinevat õrnema soo esindajat - Michelle ja Sandra. Mees ise käib meelsasti mõlemiga läbi, kuigi eelistab üht rohkem.

Michelle on küll huvitav inimene ja näeb seksikas välja, aga sellekõrval kohati liiga hüsteeriline ja vaimselt ebastabiilne ning lisaks narkoprobleemidega. Pealegi veel on ta armunud teisesse mehesse. Sandra on aga väga südamlik, hooliv ja tore inimene ja näeb samuti ilus välja. Kui minul oleks nende kahe vahel valida, siis valiksin kahtluseta Sandra nagu Sopranogi. Ma tahaks ka, et keegi naine minusse niimoodi suhtuks nagu Sandra peategelasse! Vaatamata kõigele tundub, et Leonardile pakub Michelle siiski rohkem huvi. Miks ikkagi? Jääb mulje, et mees tunneb ennast temaga nagu rohkem vabamalt. Michelle oleks talle nagu hingesugulane või midagi sarnast. Filmis on aga mitmeid pöördeid ja ei ole kerge ennustada, mis lõppkokkuvõtteks juhtub. Mina igatahes päris sellist lõpplahendust, mis vaatajale esitati, ei oodanud.

"Two Lovers" haaras mind endasse ja pani tegelastele kaasa elama. Mitte just paljud filmid ei suuda seda teha. Ei oskagi väga hästi seletada, miks see linateos mulle nii meeldis. Mulle lähevad peale sellised karmivõitu draamad. Jah, kindlasti ei ole tegu kerge meelelahutusliku teosega. Kindlasti mitte ei saa pidadada seda pidada läägeks ja liiga romantiliseks armastuslooks. Film on vahepeal isegi rusuv ja ärritav. Loo tõepärane kujutamine lihtsalt nõudis seda. Lavastajal James Gray'l on õnnestunud luua igati elutruu ja veenev linateos ja paljuski sellepärast see mulle meeldibki. Millegiga pole liialt üle pakutud!


"Two Lovers" kuulub mul käesoleval aastal Eestis esilinastunud filmide edetabelis top 5 hulka.
9/10

September kinos

Septembri saak oli taas väike. Õnnestus käia vaid 4 kinoseansil. Neist 3 muide leidsid aset Sõpruses. Mis siis nähtud sai?

• Tulpan (8/10)
  Väga hea ja ehe film. Pooleldi nagu dokumentaali stiilis tehtud - näidati ju mitu korda (ilma lavastuseta), kuidas lammas sünnitas. Tekitas palju emotsioone ja pani mõtlema, et kui hästi ikka mina siin Eestis elan. Lisaks sai ka üllatavalt palju nalja!
  

• Two Lovers (9/10)
  Nii kõva näitleja nagu Joaquin Phoenixi väidetavalt elu viimast rollisooritust tahaks ju ikka näha. Väärt draama! Pani tegelastele kaasa elama. Huvitav sisu. Lõpptulemus polnud päris see, mida aimasin - see on hea. Tõenäoliselt maandub film minu 2009. aasta kinoedetabeli top 10-s.

• In the Loop (7/10)
  Hea komöödia iseenesest. Nii palju ropendamist saab harva näha ühes filmis. Lõpuks hakkas isegi see ropp suuvärk ära tüütama. Poliitika on teema, mis mind ei tõmba ja see mõjutas hästi natuke ka hinnet.
  

• Taking Woodstock (7/10)
  Hea film, aga ootasin enamat. Muusikat oli liiga vähe ja enamasti mängis see küllaltki vaikselt taustaks - selles osas pettusin kõvasti. Mulle meeldib muidu väga tolle ajastu muusika. Tegelt polnud filmil väga vigagi. Nalja sai ka ja. Lihtsalt ootused olid väga kõrged.

Oktoobriga saab minu kino mõõnaperiood läbi. Kuu 3-e esimese päevaga juba 2 linateost nähtud. Nüüd kui ilmad jahedad ja õhtud pimedad, võib selgelt tihedamini kinosaalis istumas leida. Solaris ju avatakse ja nii muutub valik korralikuks juba. Oktoobri ja üldse kogu aasta oodatuim film on minu jaoks "Püha Tõnu kiusamine". Õunpuu "Sügisball" oli super. Pealegi sai filmiprojekt Cannes‘is "Euroopa talendi" auhinna. Teistest oktoobris tulevatest linateostest ootan suure huviga Lars von Trieri palju kõmu tekitanud "Antichrist'i". Pedro Almodóvari ja Penélope Cruzi järjekordne koostöö "Los abrazos rotos" kisub samuti vaatama. Kindlasti kaen ära ka teise Eesti asja ehk teose nimega "Pangarööv". Mul on viimasel ajal kombeks saanud kõiki uusi oma riigi mängufilme just kinos vaadata. Siis veel "Hurt Locker" tundub vahtimist väärt olema. Kõiki Solarise Cinamonis ja Artise linastuvaid filme ei tea veel. Eks näis, mida huvitavat tuleb. Aga jah, oktoober on ennekõike Püha Tõnu kuu.

August kinos

Augustikuust pole just palju rääkida, kuna kinos sai käidud kõigest 3 korda. Ei mäletagi, millal viimati see arv niivõrd väike oli. Üle 3 aasta tagasi tõenäoliselt. Kõiges on süüdi suht ilusate ilmadega suvi ja küllaltki kehv filmi valik. Nüüd siis lühidalt nähtud teostest.

• Ricky (5,5/10)
  Mulle see läbiv ulme teema, mis selle lapsega toimus, lihtsalt ei meeldinud. Muidu polnud hullu. Kannatas ära vaadata, aga samas jäi imelik tunne sisse.
  

• Up (7,5/10)
  Kuna 3D-na linastus film ainult dubleerituna, siis sai seda multikat vaadatud tavalises formaadis ja inglise keeles. Pean tõdema, et täitsa meeldis! Tegelt kuni Kevini leidmiseni meeldis isegi väga, aga siis läks asi natuke liiga lapsikuks minu jaoks. Paraku on nii, et kogupere animatest ei satu ma vist kunagi suurde vaimustusse. Samas peategelase Fredrickseni lugu läks läks küll hinge (pisara ohtu küll ei tekkinud) ja sellest ka suhtleliselt kõrge hinne. "Up" on hetkeseisuga esimene oscari nominatsioon, mida julgen täiesti kindlalt ära öelda (animatsiooni kategoorias).

• Inglourious Basterds (7,5/10)
  Hea, aga mitte super. Parim asi selle filmi puhul on huumor ja seda õnneks ikka oli küll. Samas mõnusat pinget leidus ka, aga mõned stseenid olid vahest liiga pikad, kus pinge kruvimine venis liialt. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Brad Pitt oli normaalne. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent pakkus silmailu! Filmimuusika mulle meeldis nagu Tarantino filmides ikka. Tahaks ka teist korda näha varsti.
  

Aga, mida siis september toob? Ei midagi väga põrutavat, aga ühteist head ikka. Selgelt oodatuimaks pean Ang Lee uusimat tükki "Taking Woodstock". Tundub lahe asi olevat ja kindlasti saab palju suurepärast muusikat kuulda. Skandaalset Lars von Trier filmi "Antichrist" tahaks kindlasti näha, kuid pole kindel, millal täpsemalt see linastub meil. Võimalik, et kaen ära ka sellise linateose nagu "In the Loop". Ja endiselt ootab vaatamist "Two Lovers". Kindlasti peaks septembris kinos nähtud filmide arv tulema suurem kui piinlik 3!

Juuli kinos

Juulis sai suvekuu kohta päris hästi kinos käidud. Kokku sai kaetud 7 filmi. Kokku olen käinud see aasta 54 kinoseansil. Eelmine aasta oli juuli lõpu arvuks 56. Juuli kinoseansidest aga nüüd lähemalt.

• Le Premier Cercle (6,5/10)
  Täitsa vaadatav maffiapõnevik. Sisu jäi kuidagi natuke liiga lihtsaks ja ei haaranud nii väga. Meelt lahutas ikka.
  

• Public Enemies (6,5/10)
  Suhteliselt hea, aga mitte super. Originaalsusest jäi vajaka. Sisu oli jällegi nagu liiga lihtne. HD tuli pigem kahjuks. Siiski täiesti vaadatav film ikkagi!

• Milk (8/10)
  Hästi õnnestunud biograafiline draama. Huvitavalt tehtud. Sean Penn oli mõistagi väga hea oma rollis. Kuigi Rourke oleks minu arvates natuke rohkem väärinud parima meesnäitleja oscarit, on Sean oma oscari auga ära teeninud.
  

• Brüno (5,5/10)
  Film oli umbes selline nagu aimasin: liiga palju labaseid nalju. Samuti liigne gay teema tüütas ära. Pärast filmi oli nii värskendav tänaval ilusaid naisi näha. Siiski väga halba hinnet ei pannud, kuna paraku oli ka neid kohti, mis mind naerma ajasid. Vähemalt on nüüd see jaburus nähtud ja enam ei pea vaatama.
  

• Easy Virtue (3/10)
  Nii igav! See film on küll selgelt rohkem naistele mõeldud. Sain naljadele pihta, aga ei ajanud naerma üldse. Kulutasin veel 110 krooni selle peale. Ainus hea asi filmi puhul oli Jessica Bieli ilu. Vähemalt nähtud ja nüüd tean, et enam ei vaata. Üleüldse romantilised komöödiad tavaliselt ei sobi mulle.
  

• A Swedish Love Story (9/10)
  Roy Anderssoni filmidebüüt aastast 1970 nähtud ja olen rahul. Suurepärane ehe film. Kohe filmi alguses tekkis siuke hea feeling, mis kestis lõpuni välja. Komöödia pool oli õnnestunud. Muusika meeldis. Põhiline, mis mind võlus, oli ikkagi see ehedus ja siirus, mis äratasid minus hea sooja tunde. Väike üllatus oli see, et saal oli linastuse ajal rahvast täis, ainult esireast võis leida vabu kohti! Soovitan kõigile!

• The Taking of Pelham 1 2 3 (7/10)
  Normaalne põnevik. Minu arust veidike parem, kui eelmine Washingtoni ja Scotti koostöö "Deja Vu". Travolta oli väga hea.
  

Augusti oodatuim film on kindlasti Quentin Tarantino uusim teos "Inglourious Basterds". Tarantino peale võib ikka kindel olla! Ootan ka Joaquin Phoenixi (hetkeseisuga) viimast filmi "Two Lovers", pärast mida ta lubas näitlemisega lõpparve teha. Elame-näeme. Aasta jooksul vaatan kinos tavaliselt paari animat, "Up" tundub huvitav. Võibolla kaen ära ka sellise ulmeka nagu "District 9", kuigi see ei tundu minu teetass olevat. Ahjaa, nüüd olen ametlikult Kinoguru! :D