Juuni kinos

Juunis sai käidud 7 filmi vaatamas kinos. Nende hulgas oli muide ka üks dokumentaal ja üks 1976. aastast pärit Eesti linateos. Sai ka Hollywoodi hitte vahitud.

• State of Play (8/10)
  Tegu on tõesti hea krimifilmiga. Parajalt põnev ja hea muheda huumoriga. On klišeesid, aga nendega pole üle pingutatud. Kindlasti mõne jaoks oli liiga etteaimatav, aga mitte minu jaoks. Huvitav oli jälgida, kuidas ajakirjandus töötab. Mulle jättis isegi parema mulje kui näiteks "Zodiac", mis on mitmel moel saranane selle filmiga. Näitlejatööd on väga korralikud. Eriti meeldis Rachel McAdams. Muidugi Russell Crowe ja Helen Mirren esinesid oma tuntud tasemel.
• Terminator Salvation (4/10)
  Eks see üks paras jura ole. Ei ole minu teetass. Samasugune liiga labane märul nagu Rambo 4. film. Pettumus, aga samas väga ei lootnud ka midagi.
• Séraphine (5/10)
  Igavavõitu, aga mitte ka kõige hullem. Vähemalt pakkus vaheldust jänkide filmidele.
• Metskapten (6/10)
  Hetkel on mul selline periood, kui tunnen suurt vajadust Eesti filmiklassika jälerele. 90-ndatel sai rohkem meie vanu filme vaadatud, viimastel aegadel aga liiga vähe. "Metskaptenit" polnud ammu juhtunud nägema. Kui kuulsin, et linastub kinos, ei mõelnud kaua seansile peale. Tore Eesti filmike on. Jüri Järvetit on alati hea jälgida! Ta on raudselt Eesti üks parimaid (või isegi kõige parem) näitlejaid. Ei tahakski siinkohal rääkida linateose vigadest. Ütlen ainult, et montaaž oli kehv.
• Shine a Light (9/10)
  Lahedad vanad on need Rollingud. Väga hästi teostatud kontsertfilm. Marty oskab. Muusikapalade valik oli õnnestunud. Mulle meeldib selline rock. Ei pea küll ennast suureks Rollingute fänniks, aga nauditav oli ikka. Minevikust tehtud intervjuusid oli lahe kuulata. 1962. aastal, küsiti Jaggerilt, et kaua veel koos püsite. Ta vastas, et 1 aasta peaks ehk ära tulema :D.
• The Hangover (5,5/10)
  Filmist on nii palju räägitud, et pidin ka asja ära kaema. Muljed on sellised nagu arvata olid. Tegu on minu jaoks tüüpilise ei-midagi-erilist Hollywoodi komöödiaga (mõned kindlasti aimasid, et ütlen midagi sellist). No ei olnud midagi hirmnaljakat. Kui see nüüd oli aasta parim komöödia nagu Forum Cinemas reklaamis, siis on ikka sita komöödiaastaga tegu. Loodetavasti "Brüno" pakub midagi paremat.
• Le silence de Lorna (7,5/10)
  Huvitav draama. Küllaltki raske film, aga väga realistlik. Seda linateost võib liigitada ka maffiafilmide alla põhimõtteliselt.
  

Juulis linastuma hakkavatest filmidest on üks oodatuimaid "Milk". Tahaks siis ka näha, miks härra Penn võttis Mickey nina alt oscari ära ja kas linateos üldse vääris kandideerimist suurimas kategoorias (Best Motion Picture). Väga või isegi rohkem pakub huvi Michael Manni "Public Enemies". Komöödia vallas on oodata üle pika aja midagi, kuna näha saab Baron Coheni uut karakterit Brünot. Sõprus pakub meile hea üllatuse, näidates ühel seansil Roy Anderssoni lavastajadebüüti "A Swedish Love Story" (1970). Igal juhul tahan seda näha! Ülejäänud juuli filmidest võiks veel vaadata ära "Easy Virtue" ja "Taking of Pelham 1 2 3". Eksnäis palju jõuab kinno minna, sest juulis, kui aasta kõige soojemas kuus, tahaks võimalikult palju väljas viibida.

Mai kinos

Natuke hilja küll on, aga mai kokkuvõtte tuleks ära teha. Siiani pole ükski kuu vahele jäänud, alates blogi algustamisest. Kokku sai käidud kinos vaid 5 filmi vaatamas ja seda ainult kuu esimeses pooles. Mida huvitavat siis nägin?

• Taken (6/10)
  Hea kerge meelelahutus, aga ei jää meelde millegi erilise või originaalsega. Liinifilm. Kiskus liiga Van Dammeks ära. Vähemalt ei hakanud kordagi päris igav ja see on hea näitaja.

• The Boat That Rocked (9/10)
  Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida veel tahta?! Mõnus hipilik teos.

• Observe and Report (4/10)
  Mõned korrad aastas ikka juhtub (paraku), kui satun kinno selliseid nõmekomöödiaid vaatama. Nagu arvata võis, sisaldas see palju magedaid "nalju", millest vaid vähesed panid kergelt muigama. Vähemalt kõlas mõnes kohas Queeni ülihea rockpala "It's Late", mis tekitas minus elevust.

• Star Trek (5/10)
  Sisu poolest pole film kohe üldse minu teetass. Vähemalt visuaalne pilt oli põnevalt lahendatud - Plaza suurimalt ekraanilt oli päris äge jälgida kogu seda kosmose maailma. Simon Pegg oli parim asi, mis sai filmiga juhtuda!

• Angels & Demons (6,5/10)
  Päris hea oli tegelt, mitte kehvem kui "The Da Vinci Code". Eriti põnevalt oli lahendatud filmi lõpuosa.

Mida oodata aga alnud juunilt. Üks suve oodatuimaid filme on "Shine a Light". See on siis Martin Scorsese muusikadokumentaal Rolling Stonesist. Kinos võib päris mõnus olla Rollinguid kuulata. Kindlasti lähen vaatama ka prantslaste maffiafilmi "Le Premier Cercle". Räägitakse, et see on "Ristiisa" taoline linateos. Euroopa kino saab veel nautida, sest Sõpruses linastub "Le silence de Lorna" ("Lorna vaikimine"). Film linastus ka mullusel PÖFFil. Ahjaa, Terminaator on juba nähtud ning samuti pranstlaste "Séraphine". Kumbki ei pakkunud vaimustust. Rohkem midagi kindlat ei ole, mida vaatama lähen. Transformerid ei paku absoluutselt huvi!

Love Me Tender

Tegu on rock'n'rolli kuninga Elvis Presley filmidebüüdiga aastal 1956. Presley oli selleks ajaks juba väga tuntud oma kodumaal. Võiks ju arvata, et tegu on imala armastusfilmiga, kus Elvis laulab haledaid lembelaule, aga päris nii see ei ole. "Love Me Tender" saab küll esitatud ja armastuse teema on olemas. Siiski on tegu täitsa põneva vesterniga, kus on tulistamist ja tagaajamist.

3 venda Renod osalevad Kodusõjas. Mitte teades, et sõda on lõppenud, röövivad nad koos kambaga oma vastastelt (riigi vägedelt) raha oma kindrali heaks, pidades seda sõjasaagiks. Aga kuna oli juba rahu aeg ja alla andnud kindralile polnud mõtet raha tagastada, jätavad nad selle endile. Renod saabuvad rahaga koju. Sellega seoses tekivad neil võimudega pahandused ja läheb madinaks. Lisaks on veel üheks põhiteemaks armukolmnurk, kus 2 venda armastavad üht naist. Nii palju siis lühidalt ja väheütlevalt sisust.

Mitte, et ma väga vaimustuse oleks, aga mulle meeldis. Põnevust ja ootusärevust jagus ja draama osa oli ka enam-vähem õnnestunud. Igavust ei pidanud tundma. Elvis ise sai päris normaalselt oma rolliga hakkama.

Filmis esitab rock'n'rolli kuningas mitu lugu. Neist selgelt suurimat tähelepanu osaks sai loomulikult linateose nimilugu. Esilinastuse ajaks oli muusikapala "Love Me Tender" juba välja antud. Täpsemini öeldes oli see Ühendriikide muusikaedetabelis just esikoha hõivanud, mis tähendas seda, et tegu oli raadiotes kõige enam mängitava looga. Võib öelda nii, et iga kord, kui see muusikapala kõlas raadios, oli see väga heaks reklaamiks filmile. Samas jälle mõjus film laulu edukusele veel vägagi hästi. Üks aitas teist ja vice versa.

Kusjuures algselt pidi linateose pealkirjaks olema hoopis "The Reno Brothers", aga selleks, et suuremat tähelepanu saavutada ja seega ka rohkem raha teenida, muudeti nimi ära. See oli loomulikult väga õige käik, sest filmist sai väga suur hitt. Üleüldse algselt ei pidanud Elvis ühtegi laulu esitama. Presley oli ka rahul, et roll saab olema lauluvaba. Ta oli enne võtteid väga põnevil, et nüüd saab olla puhtalt näitleja, mitte laulja. Elvise rahahimuline mänedžer Tom "Colonel" Parker arvas aga teisiti. Parker tegi kõik selleks, et filmis oleks võimalikult palju muusikat, mida Elvis saaks esitada. Lõpptulemusena "pressiti" sisse 4 laulu.


Mehed, ärge peljake seda filmi! Tegu on ennekõike ikkagi vesterniga.
7/10

Aprill kinos

Aprillis sai 8 filmi kinos ära vaadatud. Neist koguni 2 olid dokumentaalid ("Crimson Wing", "Disko ja tuumasõda"), 2 spetsiaalselt üheks korraks suurele ekraanile tulnud juba varem kinos olnud linateosed ("Volver", "Cloverfield") ja lisaks ka 1 kordus ("Gran Torino"). Seega uusi mängufilme sai nähtud vaid 3. Ma üldiselt ei viitsi eriti neid ajuvabasid kassahitte vahtida. Asun nüüd nähtud filmide juurde.

• Gran Torino (10/10)
  Esimene 2008. aasta linateos, mis on saanud minul maksimumhinde. See on just sellise film, mis vastab täielikult minu maitsele. Tegu on realistlikku ja karmi draamaga ja pealegi veel väga kaasakiskuvaga. Lisaks on ka parasjagu huumorit. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine :D. Clint on lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" hõivavad minu 2008. aasta edetabelis 2 kõrgeimat kohta. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Kuna "Gran Torino" niivõrd meeldis, sai seda veel 2. korda kinos vaadatud.
  

• Crimson Wing (7/10)
  Ilus loodusfilm. Müstiline paik see Tansaanias asuv soolajärv nimega Natron. Kummaline, et flamingod armastavad nii meeletult palavat ja soolast paika. Film läks kohati liiga üksluiseks. Oleks tahtnud rohkem infot ja fakte teada saada.
  

• Delta (5,5/10)
  95% filmist on äärmiselt rahulik, 5% vastikult vägivaldne. See verepilastusteema oli suht ebameeldiv ja polnud köitev minu jaoks. Filmi puhul meeldis kõige enam naturalistlikkus.

• Disko ja tuumasõda (7,5/10)
  Sai siis kinos seda humoorikat dokki vaadatud. Hästi tehtud! Knight Rideri ja Emmannuelle naljad olid eriti head. Filmi väikseks miinuseks võiks pidada võibolla natuke liiga populistlikku käsitlust. Jällegi oleks tahtnud veel rohkem informatiivseid fakte. Muidu oli tore!
  

• I Love You, Man (6,5/10)
  Komöödia kahe (hetero) mehe vahelisest sõprusest. Suht normaalne, toimis. Midagi jäi ikkagi puudu. Muusika jämmimis kohad olid parimad. "Slapping the bass!" :D

• Volver (9/10)
  Tegu on siis 2006. aastal valminud linateosega. Mul polnud õnnestunud seda Hispaania üht viimase aja edukamat filmi enne näha, kui alles nüüd. Ega ma suuri ootusi ei heietanud. Seda enam sai meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et tegu on väga hea filmiga. Õnnestunud kombinatsioon: must huumor ja draama (oma žanri poolest "In Bruges'ga" sarnane). Visati palju head muhedat nalja surmaga seoses. Ja Penélope Cruz on nii hot! Lisaks sellele, et ta nii kena välja näeb, teeb Tom Cruise'i endine silmarõõm ka tõeliselt suurepärase rollisoorituse. Tasuks oscarile kandideerimine.
  

• Cloverfield (8/10)
  Omamoodi geniaalne film. See oli teistkordseks vaatamiseks ja loomulikult ikka kinos, kus saab maksimaalse naudingu kätte (head kõlarid, suure ekraan). Siinkohal tervitan Sopranot. Eelmine kord oli 2008. aasta jaanuaris, muljeid sellest saab lugeda siit. Pinget oli, efektid head. Mõningatest miinustest ei tahakski siinkohal rääkida. Kõva film!

Hetkeseisuga mais tulevatest uutest filmidest midagi väga oodatut ei olegi. Kindlasti vaatan ära oma lemmiknäitleja Tom Hanksi tegemised filmis "Angels and Demons". Loodetavasti on see parem kui "The Da Vinci Code". "Boat That Rocked" võib päris lahe olla, vähemalt saab head muusikat korralikest kõlaritest kuulata! "State of Play" pakub näitlejate pärast huvi. Tõenäoliselt saab ka "Taken" vaadatud. Elagu filmid!

Märts kinos

Märtsis sai kinos vaatamas käidud 9 filmi, mis on ka selle aasta ühe kuu keskmine tulemus. Teiste seas, sai 3 Euroopa ja 1 Aasia film ära nähtud. Tuli ette võtta ka üks kordusvaatamine - "The Curious Case of Benjamin Button" - kuna tegu on väga erakordse teosega. Järgnevalt aga pajatan veidi aasta 3. kuu kinoelamustest igaühest eraldi.

• Valkyrie (7/10)
  Ootasin head filmi ja sain selle. Päris põnev oli. Eks kogu seda värki inglisekeelsena näha pisut segas ka, aga suutsin ikkagi sellest üle olla. Cruise tõestas, et on kõva näitleja.
  
• My Bloody Valentine 3D (6,5/10)
  Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Kinos 3D-na pakkus aga "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Minu pikema arvustuse leiab siit.
• Gomorra (8,5/10)
  Kui on teada palju häid jänkide maffiafilme ("The Godfather", "Goodfellas" jne), siis ka eurooplased võivad sellega hakkama saada, täpsemini öeldes itaallased. Soovitan kõigile maffiafilmide sõpradele. Sisu poolest küllaltki karm ja äärmiselt realistlik linateos. Suurepärane film!
  
• The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
  Sai teist korda kinos vaadatud seda Fincheri suurteost. Veendusin teist korda, et film on nii kuradi hea.
  
• Watchmen (3/10)
  Arvaku teised, mis arvavad, aga minu arust on "Watcmen" täielik jura. No ei ole üldse kohe minu teetass. Jälle üks tobe Hollywoody toodang üleloomlike võimetega superkangelastest. Tegelast Dr. Manhattan ei seedinud ma üldse.
  
• Slumdog Millionaire (7/10)
  Hea, aga mitte väga hea ja kindlasti mitte parima filmi oscarit väärt. 2-e peategelase vaheline armastusliin ei haaranud mind nii eriti. See polnud nagu piisavalt ehtne või ma ei oskagi täpselt seletada. Lisaks taustamuusika polnud väga minu maitse järgi, mis kindlasti jättis oma jälje. Siis ka see lõputants ja trall ei jätnud asjast väga head muljet. Film iseenesest on suhteliselt huvitav. Teostus (kaameratöö, heli, montaaž) on tipp-topp. Lihtsalt jäi puudu, et tulemus oleks olnud väga hea. Siiski paljud targemad Akadeemia liikmed ju nimetasid kummalisel kombel linateose läinud aasta parimaks. Olles näinud mitmeid kõvasti suurepärasemaid 2008. aasta filme nagu näiteks "Gran Torino", "Changeling" või "The Wrestler", olen ikka pettunud küll nende otsuses!
  
• Red Cliff (6/10)
  Lihtne/kerge meelelahutuslik film tavalise lihtsa filmimaitsega inimesele. Ei jää meelde mitte millegi erilisega. Vaatemängulisus on parim asi selle filmi juures. Tegin ka eraldi postituse, mille leiab siit.
  
• Let the Right One In (6/10)
  Film on tõesti hästi tehtud, kuid paraku mulle üldse ei istu see ulmeline vampiiri teema. Ma ei saa midagi parata, aga need vampiiriks muutumise kohad on minu jaoks lihtsalt tobedad ja ma ei saa nautida väga sellist filmi. Aga, kui nüüd see kõrvale jätta, siis muidu oli atmosfäär tõesti lummav. Lapsnäitlejaid võib kiita. Kõige rohkem meeldis mulle filmi juures järjest kasvav pinge, mis oli Oskari ja tema kiusajate vahel. Kohe mõnuga ootasin kättemaksu.
  
• Duplicity (6/10)
  Vaadatav. Keskpärane. Julia Roberts pole enam kütkestav. Esimene pool filmist oli liialt keeruline. Lõpuks saab kõigest aru. Lõpptulemus oli hea. Natuke põnevust, natuke huumorit. Ajab asja ära.

Käesoleva naljakuu oodatuimaks filmiks oli "Gran Torino", mis praeguseks hetkes juba nähtud. Ütlen hetkel vaid seda, et tasus oodata ja mitte vähe! Hiljem räägin pikemalt. Kindlasti lähen vaatama dokumentaali "Crimson Wing" - palju sääraseid loodusfilme meil ikka kinos linastub. Nii tuleb kohe võimalusest haarata! Aprillis linastub veel teinegi mulle väga huvi pakkuv dokumentaal: "Disko ja tuumasõda". Tundub päris lahe olevat. Mängufilmide poolest on nõrk kuu, see käesolev. Kui Clinti poleks, siis oleks päris hull :D. Võibolla tuleb üllatusi. Loodan seda "Deltalt", mis linastus juba eelmine kuu, aga mul veel nägemata. Vaatab, mis saab. Kino ikka saab!

Red Cliff

Tegu on Hiina ühe tuntuma lavastaja John Woo käe all valminud linatoesega. Sama mees on lavastanud ka sellised kassamagnetid nagu näiteks "Face/Off", "Broken Arrow" või "Mission: Impossible II". Nagu ka need 3 nimetatud filmi, on ka "Red Cliff" actionit täis märul. Filmi tegevus leiab aset 208. aastal pKr Hiinas. Püsside ja muude tulirelvade asemel on siin ajastusele kohaselt põhiliseks tapariistadeks vibud, mõõgad ja odad. Toimub näiliselt täiesti ebavõrdne lahing, kus ühe poole armee on vastase omast kümneid kordi suurem. Seega peab vähemuses olija kasutama rohkem kavalust. Ikkagi jääb meelisse mõte: "sõjas ei ole võitjaid". Kuidas asi täpsemalt toimub, saab praegu näha kinos.

Filmi põhitrump on vaatemängulisus. Üks parimaid kohti on see, kui tuhanded vibunooled vuhisevad läbi õhu vaataja suunas. Kaadrid on üldse päris võimsad ja ilusad, et nauding kohe vaadata. Visuaalne külg on täiesti kõrgtasemel. Filmi eelarve on ka, eriti just Hiina kohta, väga kõva - kuskil 80 milli taala kanti. See peaks üldse läbi aegade kõige kallim Aasia film olema.

Siiski mina ei ole linateosest erilises vaimustuses. Ütleks, et filmi mittevaatamisega ei kaota midagi, samas ei kaota midagi ka vaadates. Ei jää meelde millegi erakordsega. Sisu on liiga ebaoriginaalne/tavaline, aga ka nagu liiga naiivne. Eks see ole mõeldud vaatamiseks rohkem keskmisele lihtsa filmimaitsega inimesele, kes soovib pelgalt kerget meelelahutust ehk täpsemini öeldes antud linateos ei ole lihtsalt mulle mõeldud. Kõige enam häiris mind lähivõitluse teostus. Käis lihtsalt üks labane lahmimine, kus vahepeal ei saa arugi kumb pooltest on edukam. Häiris liigne "popkornilik" käsitlus. Ma mõtlen selle all olukordi, kus mingi nii öelda superkangelane sai kerge vaevaga jagu korraga tema vastas olnud kümnetest sõduritest. Hate it!

Palju rikkus ära ääretult kärbitud variant, mis linastus nii meil kui ka USAs. Tegelt originaalis oli 2 eraldi üle 2 tunni kestvat linateost. Meil linastunud kokkumiksitud 1 film kestab aga 2 ja pool tundi. Seega rohkem kui poolteist tundi on läinud kaduma. Pole siis ime, et sisu jääb nagu liiga pinnapealseks ja kuidagi korrapäratuks. Puudub terviklikkus.

Samuti ei ole ma Aasia kassahittide austaja. Hiinas olevat aga 1. osa löönud igasuguseid kassarekordeid. Osalevad ju tolle suurriigi superstaari staatuses olevad näitlejad nagu Tony Leung, Takeshi Kaneshiro ja Chen Chang. Peagu kõigi eestlaste jaoks paraku need nimed ei tähenda midagi ja film eriti vaatajaid ei kogu. Seega, kes tahab seda eepilist linalugu suurel ekraanil näha, peab ruttu sammud kino poole seadma, kuna üsna varsti kaob see kavadest ära! Vähemalt Tallinnas kindlasti. Ei teagi, kas üldse mujal Eestis linastub.




Kinos vaadates kõlbab "Punane Kalju" meelelahutuseks küll! Tulevikus rohkem enam ei viitsiks vaadata.
6/10

My Bloody Valentine 3D

Ma ei ole üldse kohe õudusfilmide fänn, aga mõnda ikka satun aasta jooksul nägema. Näiteks eelmisel aastal sai kinos vaadatud "The Happeningi" ja üleelmisel "Planet Terrorit". Mõlemad olid minu jaoks äärmiselt magedad. Arvestades veel seda, et uusversioonid on tavaliselt ebaõnnestunud, siis "My Bloody Valentine'i" suhtes ei hellitanud ma mingeid erilisi lootusi. Arvasin, et pigem on tegu keskpärase õudukaga.

Tuli välja aga, et see on üllatavalt normaalselt tehtud linateos. Tõeliselt õudsat tunnet mul ei tekkinudki, aga põnevust ikka jagus mingil määral. Sisu poolest pole antud film küll suurem asi, samas ka mitte kõige hullem. Verd ja lõigutud/tükeldatud inimesi näidati slasherile kohaselt suht palju - ütlen kohe ära, et mulle selline asi küll midagi ei paku. Teadsin ette, et tegu on sedasorti filmiga ja seega olin arvestanud sellega (väga ei häirinudki kogu see veri). Mõned verised kohad olid tegelt isegi täitsa huvitavalt lahendatud. Lisaks andis 3D ikka efekti juurde ikka küll. Päris lahe oli jälgida, kuidas mõnes stseenis kirka (või kuidas nüüd seda tööriista nimetataksegi) sinu poole lendas. Tekkis tunne nagu saaksid ise kohe vastu pead - 3D on tegija! Nüüd ootan õudsalt "Avatari".

Üks tähelepanek: Axel Palmerit mänginud Kerr Smith on selles filmis nii Leonardo DiCaprio moodi. Mõnes olukorras/asendis oli ta äravahetamiseni sarnane DiCaprioga. Kas keegi veel pani seda tähele? Vaadake kasvõi seda pilti:

Samas ega päris igat filmi ka ei tahaks kolmedimensioonilisena näha. Esiteks see kurnab silmi. Pikemad linateosed (üle 2 tunni) väsitaks liiga ära. Muide pärast filmi lõppu oli nägemine algul nagu veidi häiritud. See võttis nii vähemalt pool tundi aega, enne kui päris normaalne pilt tuli silme ette :D.


Kinos 3D-na pakkus "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Hinne põhineb puhtalt kinoelamusel!
6,5/10

Veebruar kinos

28 päeva jooksul sai külastatud 10 kinoseanssi. Nägin ära 8 uut filmi, lisaks 2 kordusvaatamist ("The Wrestler" & "The Dark Knight"). Aasta lühim kuu oli tõeliselt hea valikuga. Vaid 1 linateos teenis hinde alla "7". See hinne tähendab seda, et film oli hea. Järgnevalt aga räägiks igast veebruari kinoseansist eraldi.

• The Wrestler (9,5/10)
  Pärast eelmise aasta PÖFFi, kus film täiesti niitis jalust, tahtsin loomulikult seda ka 2. korda näha. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Doubt (8,5/10)
  Kartsin enne nägemist, et see film võib olla suhteliselt igav, keeruline ja liiga kunstiline (umbes nagu "The Hours"). Eksisin. Sain hoopis meelidva üllatuse osaliseks. Tegu on huvitav ja intrigeeriva filmiga. Kõige enam pakkus naudingut näitlejate sooritused. Eriti meeldisid just 3 peamist osa: meeletult ranget ja tigedat eite mänginud Streep, rahvalemmikust kirikuõpetajat mänginud Philip Seymour Hoffman ja ääretult naaivset ja heasüdamlikku õde mänginud Amy Adams. Nad said oma rolliga nii usutavalt hakkama, et kohe mõnuga jälgisin. Oscari nominatsioonid on täiesti õigustatud. Film on tõesti hea!
• The Dark Knight (9/10)
  See oli mulle juba 4. korraks näha Jokerit kinos. Kõva film! Eraldi arvustus asub siin.
• The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
  Mina olen vaimustuses. Ei kuulu küll läbi aegade parimate filmide hulka, aga tegu on võimsa ja pildilise poole pealt äärmiselt ilusa teosega. Tõesti ma nautisin kogu seda pilti, kuidas oli teatud ajastuid kujutatud, eriti just 20-ndaid, 30-ndaid ja 40-ndaid. Ma ütleks, et kuni 50-ndate keskpaigani oli film äärmiselt haarav. Jälgisin kogu toimuvat põnevusega "suu ammuli", 10/10 oli tulemas. Aga kuskil 50-ndate lõpus vajus asi natuke ära. Film muutus nagu liiga romantiliseks draamaks. Lõpuosas häiris, et mõned ajastud liiga möödusid kiirelt. Kokkuvõtlikult öeldes on tegu ikkagi suurepärase filmiga ja seda tuleks kindlasti just kinos vaadata! Tehniline tase on väga kõrge (2. maailmasõja stseen!).
• Leo (5/10)
  See on sihuke film, mis puudub isegi Filmiveebist. Mnjah, ega mingist märkimisväärse saavutusest siinkohal rääkida ei saa. Tegu on muide Rootsi filmiga. Žanriks võiks määrata põnevusdraama. Ei olnud väga haarav ja ei pakkunud suurt midagi. Samas ei saaks ka öelda, et oli väga kehv.
• Rachel Getting Married (7,5/10)
  Hea film. Pole enne näinud Anne Hathawayd mängimas niivõrd tõsist ja rasket rolli. Ta sai hakkama sellega suurepäraselt. Oscarile kandideerimine oli igati loogiline.
• Revolutionary Road (8/10)
  Üsnagi raske draama, aga mulle sellised sobivad. Tegelt teist korda lähiajal seda vaatama niivõrd ei kibeleks, kuna tõesti raske film on. Sisu on väga tugev. Linateose naelaks oli minu arust Michael Shannoni rollisooritus (kandideeris kõrvalosa oscarile). Mees pani siukest teksti oma osas, et vähe pole. Huvitav film.
• Frost/Nixon (8/10)
  Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. Film on hästi tehtud. Lavastus on tasemel, kaameratöö korralik. Pikemalt sai lahatud filmi selles arvustuses.
• Defiance (8/10)
  Film võibolla liiga tavaline, aga mulle meeldis. Ei olnud küll päris ülihea, aga korraliku elamuse sain küll. Pinget oli palju ja see on sellise põnevus-sõjafilmi puhul väga oluline. Efektid olid head nagu arvata oli. Daniel Craigile sobis selline raske ja vastusturikka pealiku roll nagu rusikas silma auku! Ei lootnud filmilt suurt midagi, aga sain hea üllatuse osaliseks.
• Entre les murs [Seinte vahel] (7/10)
  Jääb mulje nagu oleks tegu dokumentaaliga, aga tegelt on ikka mängufilm. Kogu tegevus toimub ühes koolis ja selle territooriumil. Põhiteemaks on õpilaste suhtumine õppetöösse ja õpetajasse. Film näitab, kui multikultuurne Prantsusmaa on. Juba klassis, mida vaatajale pidevalt näidatakse, leidub vähemalt 5-st erinevast rahvusest õpilasi. Film on mõtlemapanev ja sobiks eriti hästi vaatamiseks just kooliõpetajale.

Alanud märtsi kõige oodatuimaks filmiks on kindlasti oscarite gaalal triumfeerinud "Slumdog Millionaire". Tahaks ka teada, miks parima filmi oscar võideti. Väga ootan ka itallaaste suursaavutust nimega "Gomorra". See maffiafilm tegi Cannes’i ilma (žürii peaauhind). Tahaks näha ka PÖFFil silma paistnud ja üldse palju kiidetud Rootsi linateost "Låt den rätte komma in". Ma ei ole küll üldse kohe õudusfilmide austaja, aga "My Bloody Valentine'i" linastumine 3D-na pakub huvi. Siis on veel plaanis "Watchmen" ära vaadata ja midagi veel.

Frost/Nixon

"Frost/Nixon" osutus teiseks tänavu aasta parima filmi oscari kandidaadiks, mida olen siiani näinud (esimene "The Curious Case of Benjamin Button"). Kahju, et ülejäänud kolme ei õnnestu enne auhinnagaalat näha. 2 aastat tagasi õnnestus kogu viisik enne oscareid ära kaeda. Aga noh, mis teha :(. Filmipiraatlusega ma ei tegele, seega jääb nii!

Lühidalt sisu kohta öeldes, on filmi põhisündmuseks 1977. aastal toimunud intervjuu David Frosti (küsitleja) ja 3 aastat varem presidendi kohalt tagasi astunud Richard Nixoni vahel. Oma ametiaja jooksul oli mees palju vigu teinud ja selle intervjuuga üritas ta oma mainet parandada. Kõige tulisemaks teemaks osutus kuulus Watergate'i skandaal. Kuna mul ei ole kombeks sisust pikalt rääkida ja spoilerdada, siis rohkem ei ütle täpsemalt midagi. Minge kinno vaatama!

Kartsin, et film on liiga poliitiline. See teema lihtsalt ei paelu mind suurt. Aga selles suhtes polnud hullu. "Frost/Nixon" on korralik film! Huvitav oli jälgida seda kahevõitlust küsitleja ja vastaja vahel. Hämmastav, kui pingeliseks võib üks intervjuu poliitikuga kujuneda. Mina ei teadnud enne üldiselt suurt midagi Nixoni äpardusdest ja Watergate'ist, aga ikkagi oli kaasahaarav.

Ma nautisin eriti näitlejatöid, mida pakkusid Frank Langella ja Michael Sheen. See, kuidas Frank Langella esines Nixonina läheb filmi ajaloo klassikasse. Oscari nominatsioon ka igati teenitult käes. Tegelt isegi rohkem veel läks mulle korda Michael Sheeni esitus, kes tõesti säras oma rollis. Küllaltki raske osaga sai ta väga veenvalt hakkama. Näitlejatest veel rääkides, ei saa ka mainimata jätta, et Rebecca Hall näeb nii pagana kuum välja. Ka lavastus on tasemel. Kohe näha, et Ron Howard on oma ala tipp. Kaameratöö on korralik ja üleüldse on tehniline teostus iga nurga pealt väga kõva - kohe nauding oli vaadata.



Kui oleksin poliitikast süvitsi huvitatud, oleks hinne veel kõrgem.
8/10

Oscarite eelvaade

22. veebruar on see päev, kui selguvad oscarivõitjad. Ootan alati huviga seda sündmust. Ei mäletagi, millal viimati jäi oscarite auhinnagaala nägemata. See võis olla kuskil 8 aastat tagasi või nii. Alati on see üritus hästi korraldatud. Huvitav, kuidas tänavu õhtujuhi rollis debüteeriv Hugh Jackman hakkama saab? Gaala suurimateks staarideks on loomulikult auhindade võitjad. Vaatakski nüüd läbi mõningad kategooriad.

Parim film: "The Curious Case of Benjamin Button", "Frost/Nixon", "Milk", "The Reader", "Slumdog Millionaire".
Favoriit number 1 on "Slumdog Millionaire" ja ma usun, et Danny Boyle'i film võidab ka. Siiski pean "Milki" mustaks hobuseks. Täiesti kindel võib aga olla, et "The Reader" ei saa auhinda. Mina oleks tahtnud selles kategoorias näha teiste seas "Changelingi" ja "The Wrestlerit" ja üldse kummaline on "The Dark Knight'i" puudumine.

Parim meespeaosa: Richard Jenkins ("The Visitor"), Frank Langella ("Frost/Nixon"), Sean Penn ("Milk"), Brad Pitt ("The Curious Case of Benjamin Button"), Mickey Rourke ("The Wrestler").
Siin on 2 peafavoriiti: Rourke ja Penn. Raske ennustada kumb võidab. Teiste võiduvõimalused on praktiliselt olematud. Parima meespeaosa kategooria on aga minule üks oodatuimaid, kuna ma elan meeletult Mickey Rourke'le kaasa. Mees tegi nii superrolli, et see läks mulle hinge. Ta peab lihtsalt võitma! Ennustangi Mickey triumfi.

Parim naispeaosa: Anne Hathaway ("Rachel Getting Married"), Angelina Jolie ("Changeling"), Melissa Leo ("Frozen River"), Meryl Streep ("Doubt"), Kate Winslet ("The Reader").
Endal nägemata viie hulgast ainult Kate Winsleti rollisooritus. Tema on aga tõenäoline võitja. See on kusjuures Inlgismaalt pärit kaunitarile juba 6. korraks kandideerida oscarile. Siiani pole veel õnnestunud võitu saavutada. Seekord aga mina soovitaks küll Kate'i peale raha panna ;)! Mingeid šansse näen ka Anne Hathaway'l ja Meryl Streep'il, aga need on pigem teoreetilised. Üllatav on aga mitte leida Sally Hawkinsi ("Happy-Go-Lucky") nime siit kategooriast. See on täiesti imelik, arvestades võidetud auhindade hulka ja kriitikute kiiduavaldusi.

Parim meeskõrvalosa: Josh Brolin ("Milk"), Robert Downey Jr. ("Tropic Thunder"), Philip Seymour Hoffman ("Doubt"), Heath Ledger ("The Dark Knight"), Michael Shannon ("Revolutionary Road").
Selles kategooriast võib leida selle aasta oscarite ühe kindlama ette teada võitja. Selleks on muidugi ei keegi muu kui Joker ehk Heath Ledger. Mees ju täiesti varastas filmi. Ka mina elan talle tohutult kaasa - vähemalt sama palju või isegi veidi rohkem kui Rourke'le. Ainult, et siin on pinge väiksem. Tegu oleks (on) teise postuumselt antud oscariga.

Parim naiskõrvalosa: Amy Adams ("Doubt"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Viola Davis ("Doubt"), Taraji P. Henson ("The Curious Case of Benjamin Button"), Marisa Tomei ("The Wrestler").
Tegu on kategooriaga, kus Akadeemia teeb huvitavaid nominatsioone. Pean silmas Viola Davise kandideerimist. Tal oli ju nii väike osa! Sama lugu oli ka eelmine aasta seoses Ruby Dee'ga. Olgu sellega, kuidas on. Kes aga võidab auhinna? Mina ennustan võitu hispaanlannale ehk Penélope Cruzile. Samas enim olen Marisa Tomei poolt, kelle šansse ka ei saa alahinnata.

Parim lavastaja: Danny Boyle ("Slumdog Millionaire"), Stephen Daldry ("The Reader"), David Fincher ("The Curious Case of Benjamin Button"), Ron Howard ("Frost/Nixon"), Gus Van Sant ("Milk"). Arvatavasti Danny Boyle võidab. Minu arust vääriks auhinda kindlasti ka David Fincher, kellele see on üldse alles esimene oscari nominatsioon. Mees on ju lavastanud sellised kultusfilmid nagu "Se7en" ja "Fight Club". Tegelikult ei saa päris välistada ka Ron Howardi või Gus Van Santi võimalusi.

Parim originaalstsenaarium: "Frozen River" (Courtney Hunt), "Happy-Go-Lucky" (Mike Leigh), "In Bruges" (Martin McDonagh), "Milk" (Dustin Lance Black), "WALL·E" (Andrew Stanton, Pete Docter, Jim Reardon).
Näed sa siis, "Happy-Go-Lucky" sai ka midagi. Ütlen kohe ära, et võitu see tore ja äärmiselt positiivne Mike Leigh film suure tõenäosusega ei võta. Ennustan, et "Milk" saab auhinna. See on muide ainuke film siit kategooriast, mis nägemata.

Parim mugandatud stsenaarium: "The Curious Case of Benjamin Button" (Eric Roth, Robin Swicord), "Doubt" (John Patrick Shanley), Frost/Nixon" (Peter Morgan), "The Reader" (David Hare), "Slumdog Millionaire" (Simon Beaufoy).
Midagi pole teha, aga jälle tundub võit minema "Slumdogile". Mingeid võimalusi võib näha ka "Frost/Nixonil". Midagi väga kindlat siiski öelda ei saa.

Parim animatsioon: "Bolt", "Kung Fu Panda", "WALL·E".
See on ka selline kategooria, kus võitja on sisuliselt ette teada. Loomulikult on selleks "WALL·E".


Teatavasti on Forum Cinemas kodulehel ka ennustusmäng. Kes soovib osaleda, saab ehk mõnegi hea vihje. Ega ma nüüd kõik see targem ka pole, aga olen teinud natuke uurimustööd ja mõni asi on lihtsalt nii loogiline. Eelmise aasta osarite eelvaates ma ei eksinud kordagi, kui ütlesin, et keegi kindlalt võidab või ei võida. Vaatame siis, kuidas see aasta läheb. Mina olen õnnelik juba puhtalt siis, kui Rourke ja Ledger lähevad oscariga koju. Selge on see, et põnev saab olema!