neljapäev, 31. märts 2016

Veebruar kinos


Veebruaris läks vaatamisele 5 linateost. Geograafilises mõttes oli mitmekesine kuu. Sai vaadatud Prantsuse, Taani, Ungari, Iiri-Briti-Kanada ja vaid üht USA filmi.

  • Mon roi ("Minu kuningas") - 7/10
    Igati eluline ja väga hästi näideldud suhtedraama. Vincent Cassel särab täie leegiga, mängides sarmikat, impulsiivset ja vaimukat alfaisast. Emotsionaalset ja rohkem tõsist naist mängib suurepäraselt Emmanuelle Bercot. Nende suhtes on meeletut kirge ja iha aga ka palju kannatusi ja armuvalu. Sellise alfaisasega suhet alustades, peab teine pool muidugi arvestama hingerahu häiretega.
  • Saul fia ("Sauli poeg") - 7/10
    "Sauli poeg" ei ole klassikaline holokaustiteemaline film. Teistsuguseks teeb selle juba kaameratöö. Film on üles võetud huvitava rakursi alt, kui kaamera on enamus ajast peategelase Sauli kukla tagant, nii et kõik need õudused ei satu fookusesse. Seega peab vaataja rohkem ka ise ette kujutama. Film on väga mõjus. Peategelane on laibakoristaja natside gaasikambrites. Ta on sunnitud seda tegema puhtalt ellujäämise nimel. Selline lõputu õudus on muutnud peategelase nii tuimaks, et kõhe kohe. Masendav inimlikkuse hävitamine. Vähesegi inimlikkuse hoidmise nimel, üritab ta üht poissi kombekohaselt matta, mis antud vanglilaagri tingimustes näib võimatu. "Sauli poeg" on tõeliselt painav, raske ja vapustav linateos.
  • Brooklyn - 7,5/10
    John Crowley lavastatud "Brooklyn" ei pakkunud küll midagi uut, erilist või jalustrabavat, aga ometi meeldis. Lugu on lihtne, film on kergesti jälgitav. Räägitakse siis Iiri neiu minekust Ameerikasse õnne otsima. Seega on ka pagulasteemat käsitletud. Seejuures tol ajal mindi Ühendriikidesse peaasjalikult majanduslikel põhjustel nagu ka filmi peategelane. Suurepäraselt on kujutatud 50-ndaid, nii et kogu seda olustikku oli omaette nauditav vaadata. Filmi teostus on täiesti tippkvaliteet, näitlejatööd ka väga head. "Brooklyn" sobib ehk natuke rohkem naistele. Romantikat ja armasust leidub parasjagu.
  • Krigen ("Sõda") - 7/10
    Film on segu sõjapõnevikust, inimlikust draamast ja kohtudraamast. Meeldis, et jäädi kogu filmi vältel igati realistlikuks. Peategelase keeruline moraaliküsimus andis kõvasti mõtteainet ja oli hästi välja mängitud. Filmis ei ole sõjafilmidele omast paatoslikkust. Palju rõhutakse sõdurite ja ka nende kodus ootavate lähedaste tunnetele. Sõda on mõttetu!
  • The Big Short ("Suur vale") - 8/10
    Film räägib 2008. aasta USA finantskriisi tagamaadest pooleldi komöödia võtmes. "The Big Short" on väga tempokas. Laheda vaimukusega on kirjeldatud kinnisvarasektoriga seoses olevaid mahhinatsioone ja kelmusi. Film on hariv. Siin seletatakse igasuguseid finantstermineid ja näidatakse dokumentaalkaadreid. Puust ja punaseks tehakse selgeks, miks lõheks kinnisvaramull. Film paneb mõtlema, kas ikka tasub pankasid usaldada. Osatäitmistest olid meeldejäävaimad Christian Bale'i ja Steve Carelli omamoodi toredad rollid. Hea humoorikas linateos.

kolmapäev, 2. märts 2016

Jaanuar kinos


Aega võttis, aga asja sai! Nii hilja veel kirjutan jaanuarist, häbilugu! Blogiajaloos esimest korda venis vastava kuu ülevaate tegemine ülejärgmisse kuusse. Ma arvan, et vabandustest pole erilist mõtet rääkida. Räägin parem sellest, et jaanuar oli kvantiteedi poolest hea kuu. Kokku läks vaatamisele 9 linateost.

  • Joy - 8,5/10
    Omapäraselt jutustatud lugu visast ärinaisest. "Joy" ei ole olemuselt ülimalt tõsieluline draama, vaid on tehtud rohkem komöödiavõtmes. Omamoodi kiiksuga film, kuhu on sisse põimitud mitmeid toredaid fantaasiarikkaid ja sürrealistlikud vaheepisoode, mis lisasisid asjale vürtsi. Jennifer Lawrence teeb väga noobli ja hästi lihvitud rollisoorituse, au ja kiitus! Antud juhul mulle meeldis David O. Russelli filmikeel ja stiil väljendusvõimaluste loomisel.
  • Ema - 7/10
    Üks kümnest sellel aastal linastuvast täispikast Eesti mängufilmist nähtud. Ei ütleks, et pettunud olen. Loo keskseks küsimuseks on, kes tulistas kooliõpetajat. Selles osas säilis põnevus sisuliselt lõpuni. Nagu ikka taolistes filmides, on ka Kõusaare omas erinevaid vihjeid ning selgub üha uusi nüansse ja intriige. Ei saa mööda ka tragikoomikast. Müsteeriumi lahendust ei osanud ma ära arvata (lõpu eel küll hakkasin aimama), mistõttu sain üllatusmomendi osaliseks. Ootamatu püandi kõrval on teiseks filmi trumbiks Tiina Mälberg, kes on peaosas (emana) head tööd teinud. Tema mängitud elus pettunud naise hingetusk ja vaev on nagu elust enesest. Oleks mõni ebavajalik karakter (vaimuhaige naine) vähem olnud ja mõned karakterid vähe huvitavamana kujutatud, võiks rääkida võibolla väga heast filmist. Muidu, täitsa vaadatav linateos.
  • Star Wars: The Force Awakens ("Star Wars: Jõud tärkab") - 5,5/10
    See on mu esimene "Star Warsi" film, mida olen näinud algusest lõpuni. Sain kinnitust, et ei ole ikka minu teetass. Fännide poolt on film igatahes väga hästi vastu võetud ja USAs on "Avatari" kassatulu rekord kõvasti ületatud. Minu jaoks on tegu keskpärase action-filmiga, kus leiab aset kokkupõrge hea ja kurja vahel. Film lihtsalt ei kõnetanud mind. Vähemalt ei tundnud suurt igavust.
  • The Hateful Eight ("Vihane kaheksa") - 8/10
    Siin on olemas see, mida ma Tarantino filmide puhul peaagu alati naudin - lahe hästikirjutatud dialoog ja taustamuusika. Suurepärasel Morricone muusikal on tegelikult väga oluline roll meeleolu loomisel. "The Hateful Eight" on muidu äärmiselt vägivaldne vestern, kus puuduvad kangelased. Võibolla isegi liiga verine. Samas on film äärmiselt vaimukas ja paneb hoogsalt kaasa mõtlema (kes on süüdlane, mis on tegelaste motiivid). Näitlejatest on kõik head, kuid eriliselt paistab silma Jennifer Jason Leigh.
  • Carol - 8/10
    Küllaltki rahulikult kulgev kahe naise vaheline armastuslugu. Film on esteetiline, elgantne, realistlik ning üldjoontes tõsine (mõned humoorikad kohad ikka on). 50-ndaid on väga kenasti kujutatud. Pildikeel on lihtsalt suurepärane. Cate Blanchett ja Rooney Mara teevad mõlemad võrratud rollid, mida võib kindlasti arvata 2015. aasta parimate näitlejatööde hulka. Väga tugev draama.
  • The Revenant ("Mees, kes jäi ellu") - 7,5/10
    Filmi trump on kahtlemata visuaalne külg. Karge looduse ilu ja metsikus (ka ohtlikus) on filmilindile võimsana talletatud. Vaeva sai ka palju nähtud. Filmiti ju loomuliku valgusega ning paljuski tänu võttepaikade otsimisele ja ühest kohast teise liikumisele, venisid võtted 8 kuu pikuseks. Emmanuel Lubezki, kes sai 3-ndat aastat järjest Akadeemia auhinna, on teinud jälle muljetavaldava töö operaatorina. Visuaal pakub ikka tugeva elamuse. Lugu ise ei tundunud piisavalt usutav, kuigi tervikuna on film üsna realistlik ja kaasamõtlemist vajav. Ajaloolises mõttes on käsitletakse koloniseerijate ja indiaanlaste vaheline konflikti igati ratsionaalselt. Vägivalda ja kannatusi on filmis palju. Hea meel, et Leo võitis lõpuks oscari ära. Ta on seda väärt, kuna tegu oli väga raske rolliga. Siiski, filmi huvitavaim tegelane on Tom Hardy mängitud Fitzgerald. Üldiselt on "The Revenant" pigem hea film.
  • Mustang - 7,5/10
    Filmis on vaatluse all Türgis aset leidev konflikt traditsionaalse patriarhaarse ja tänapäeva vabamat elu soovivate noorte tüdrukute vahel. Peategelased, 5 õde, panevad oma vahetu ja elurõõmsa olemisega vaataja endale kaasa elama. Tüdrukute vabaduseiha karmis situatsioonis on nii enesestmõistetav. Õdede omavaheline tugev side on armas annab filmile lisa emotsionaalse mõõtme. "Mustang" paneb mõtlema naiste õiguste üle. Film on südamlik ja ka huumorist ei tule puudust.
  • Le tout nouveau testament ("Uhiuus testament") - 7/10
    Belgia lavastaja Jaco Van Dormael näitab meile oma versiooni maailma loomisest ja kuidas seda valitsetakse, naeruvääristades sellega religiooni. Jumalat on kujutatud eriti originaalselt ja täiesti teistmoodi piiblis kirjeldatule. Film on vaimukas, absurdimaiguline ja vägagi fantaasiarikas. "Uhiuus testament" on muidu puhas komöödia, kuid üks tõsisem küsimus tuleb ka vaatluse alla: mida teeksid, kui saaksid teada oma surmakuupäeva?
  • Trumbo - 7,5/10
    Järjekordne linateos filmimaailma telgitagustest. Päris hästi õnnestunud segu draamast ja komöödiast. Film on muuseas ka hariv. Antakse hea ülevaade sellest, kuidas omal ajal Hollywoodi tegelasi kiusati taga nende poliitiliste vaadete pärast. Tehti ju isegi must nimekiri, millesse sattunutel keelati filminduses töötamine. Film on tempokas, kohati isegi liigagi, et ei suudeta asjadesse piisavalt süüvida. Karismaatilise Bryan Cranstoni näitlejatöö on "Trumbo" üheks tugevamaks küljeks. Ajastut on ka igati õnnestunult kujutatud. Film oli piisavalt paeluv minu jaoks, et nimetada seda heaks.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Aasta 2015 kinos, top 10


Käes on viimane aeg, et teha väike kokkuvõte möödunud kinoaastast. 2015. aastal sain osa 67 kinoseansist. Kokku nägin 60 erinevat täipikka filmi, millest 3 olid dokumentaalid ja vaid 1 animatsioon. Kinode joatus nägi välja selline:
Coca-Cola Plaza - 20 korda
Artis - 17
Solaris Kino - 17
Kosmos - 7
Sõprus - 6.

Taas oli päris hea filmiaasta. Top 10, milleni kohe jõuan, koosneb ainult väga headest filmidest. Valik on ju meeldivalt lai. Uusi filme tuli eelmisel aastal levisse ligi 300, pluss siis veel terve hulk filme PÖFFil ja teistel väiksematel festivalidel ning veel lisaks erinevad retrospektiivid. Ühtegi suurstuudio kassahitti mu parimate edetabelisse ei mahkunud. Olen vist üks väheseid filmisõpru, kes pole "Mad Maxist" suures vaimustuses. Meelt lahutas see no-brainer küll ja hindeks sai korraliku 7/10, kuid top 10 materjalist jäi selgelt puudu. Pooled filmid 10-st on puhtalt Euroopa omad, lisaks mõned USA ja Euroopa koostöö filmid. Eesti mängufilmidest ükski nii eredalt ei hiilanud nagu eelmisel aastal "Risttuules". "Roukli", "1944" ja "Vehkleja" on küll iseenesest head filmid. Nüüd siis minu subjektiivne filmide edetabel, mis siis koosneb linatoestest, mida nägin esmakordselt 2015. aastal kinos.

10. Il racconto dei racconti ("Lugude lugu")
Tuleb välja, et itaallased on kõvad visuaalimeistrid. Nagu Sorrentino "Youth", on ka Matteo Garrone film visuaalselt äärmiselt lummav. Lugu ise on fantaasiarikas nagu muinasjutulised filmid ikka. Väga kihvt ja omapärane linateos. Vincent Cassel teeb hunnitu rolli.

9. En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle")
Roy Andersson on hästi pihta saanud inimeseks olemise valule ja käsitlenud seda toredas koomilises vormis. Filmiga pilgatakse tabavalt heaoluühiskonna puudusi. Head musta huumorit on filmis palju. Mulle meeldib väga Anderssoni omanäoline visuaalne väljendusstiil. Interjöörid on lahedalt tehtud, kuigi on kasutatud peaasjalikult tuhmisid toone.

8. The Paradise Suite ("Paradiisi süit")
Liigutav draama, mis sarnaneb oma olemuselt ja ülesehituselt Paul Haggis 2004. aasta "Crashiga". Siin filmis käsitletakse teiste seas palju aktuaalseid ja tõsiseid teemasid nagu inimkaubandus ja immigratsioon. Põnev mosaiik erinevate inimsaatustega tegelastest, kes üritavad lihtsalt oma eluga hakkama saada. Huvitavalt jutustatud.

7. Maps to the Stars ("Tee tähtedeni")
David Cronenberg on hakkama saanud jõhkra ja äärmiselt sünge linateosega. Filmis leaib aset palju haiglast ja häirivat, kuid minu jaoks oli see intrigeeriv mõistukõne Hollywoodi näitlejate elust. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse.

6. Louder Than Bombs ("Pommidest valjem")
Parim PÖFFi elamus. Film kõnetas mind tugevalt. Tegu on realistliku linateosega leinast ja pere olulisusest. Väga hästi jutustatud lugu, üldsegi mitte liialt melanhoolne, vaid pigem isegi kergesti vaadatav. Jesse Eisenberg, Amy Ryan, Isabelle Huppert, Gabriel Byrne ja mitmed teised tugevad näitlejad teevad head tööd. Hästi monteeritud ja ka pildi poole pealt suurepärane film.

5. Still Alice ("Siiski veel Alice")
Julianne Moore teeb vapustavalt hea ja äärmiselt mõjuva rollisoorituse (sai igati õigustatult ka oscari). Ta on Alzheimerit põdeva keskealise naisena nii mõjuv, et pani karakterile kõvasti kaasa elama. Tegu jällegi karmi draamaga, olles ka tõeliselt inimlik. Minu jaoks oli filmis palju dramaatilist pinget ja see lugu läks väga hinge.

4. Mommy ("Emme")
Väga tugev draama. Karm ja elutruu justnagu mulle sobib. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Küllaltki raputav linateos. Visuaalselt pakub huvitavaid lahendusi.

3. Birdman ("Lindmees")
Kõige lahedam film, mida eelmine aasta kinos nägin. Mõnusalt veider ja pöörane ning parajalt fantaasiarikas linateos. Väga nauditavad näitlejatööd. Eelkõige tuleb kiita Michael Keatonit, kes oleks pidanud oscari võitma, ja Edward Nortonit! Filmi üks tõmbenumbreid on ka Emmanuel Lubezki fenomenaalne kaameratöö.

2. Nightcrawler ("Öö kutse")
Üks muljetavaldavamaid krimipõnevikke, mida olen üldse kunagi kinos vaatamas käinud. Kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv (krimi)uudislugu? Jõhkralt kaugele. Jake Gyllenhaal teeb elu rollisoorituse, mille eest ta kummalisel kombel ei teeninud oscari nominatsiooni. Üks selle kümnendi parimini mängitud antikangelasi - äärmiselt huvitav ja judinaid esilekutsuv karakter.

1. Youth ("Noorus")
Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Paolo Sorrentino suutis minu arust teha veelgi parema filmi kui "La grande bellezza". "Youth'is" on midagi maagilist, mida on raske kirjeldada. Film on sisukas ja leidub palju toredaid mõttepärle (näiteks lehmakarja dirigeerimine). Vanameister Michael Caine tõestab, et on endiselt väga hiilgavas vormis. Teda toetavad kenasti sellised tuntud kvaliteetnäitlejad nagu Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja suhteliselt väikese, kuid väga silmapaistva rolli teinud Jane Fonda. "Youth" läks mulle lihtsalt eriliselt korda.

..............................................................................

Honorable mentions ehk siis filmid, mis on rohkem kui lihtsalt head, kuid parimate hulka pääsemiseks jäi veidi vajaka:
Ex Machina
Whiplash
Victoria
Der Nachtmahr ("Ööpainaja")
Let Her Cry ("Las ta nutab")
Dheepan
Bridge of Spies ("Spioonide sild")
Irrational Man ("Irratsionaalne mees")
Sleeping Giant ("Magav hiiglane")
Amy
The Lobster ("Homaar")


pühapäev, 24. jaanuar 2016

Detsember kinos


Aasta viimasel kuul leidsin kinokavadest palju huvitavat. Vaadatud sai 8 linateost. Suurimaks üllatuseks oli itaallaste muinasjutuline film "Lugude lugu" ("Il racconto dei racconti" ehk "Tale of Tales") ja suurimaks pettumuseks Gaspar Noé "Love". Linastus ka järjekordne Eesti film, millest kohe ka alustan.

  • Must alpinist - 6/10
    Oleks võinud olla rohkem terviklikum. Minu arust seda päris õiget pinge ja müstika atmosfääri ei saadud kätte. Muidu täiesti vaadatav linateos. Lumine ja karge mäestikuloodus pakkus silmailu. Hästi on kujutatud tolleagset korrumpeerunud bürokraatiat. "Must alpinist" on ka mõtlemapanev film, kus esile kerkivad moraaliküsimused, kui käes on kriisisituatsioon. Õõva- ja ulmevinti oleks võinud isegi rohkem olla.
  • Bridge of Spies ("Spioonide sild") - 8/10
    Spielberg on teinud seekord pigem kerge ja pooleldi meelelahutusliku draama, seejuures labaseks või liialt lapsikuks mitte muutudes. Suhteliselt palju leidub huumorit, samas päris komöödiaks filmi kindlasti pidada ei saa. Pildilise külje pealt näeb film ülihea välja. Väga kenasti on kujutatud ajastut (1957. a) ja kaameratöö on võluv. Operaatoriks on ju Janusz Kaminski, keda võib vist pidada viimase 25 aasta parimaks omal alal. Tom Hanks on hea nagu ikka. Filmi parimaks rolliks võib pidada Mark Rylance'i mängitud spiooni - väga põnev karakter, kes oma rahulikkusega suutis köita kindlasti palju vaatajaid. "Bridge of Spies" on minu arust huvitav ajaloo õppetund, mida oli kerge jägida.
  • Pawn Sacrifice ("Etturi ohverdus") - 7/10
    Hästi tehtud linateos üliandekas maletajast Bobby Fischerist ja kuulsast "sajandi matšist", aga polnud piisavalt huvitav (mitte et igav oleks olnud!), et kõrgemat hinnet teenida. Kenasti on lahti seletatud selle jõuproovi tausta ja politiseeritust. Psühholoogiline sissevaade malegeeniuse kannatustest on hästi välja mängitud. Kes teab, mida oleks mees saavutanud, kui vaimne tervis oleks parem olnud. Tobey Maguire teeb oma karjääri ühe parema rolli.
  • Love - 5/10
    Vot sulle siis 3D pornot. Seksistseene on tõesti ohtralt (midagi šokeerivat pole), kuid lugu on nõrk. Peategelase soigumine oma armastatu järele muutus kohati päris tüütuks. Filmist jäi kõige eredamalt meelde see, kuidas suures plaanis peenisest purskas valget kinovaatajale näkku, nii et saal kohe rõkkas. Ootasin kultuslavastajalt Gaspar Noé'lt kõvasti paremat asja, sest tema viimane linateos "Enter the Void" pakkus mulle läbi aegade võimsama kinoelamuse.
  • Il racconto dei racconti ("Lugude lugu") - 8,5/10
    Fantaasiarikas muinasjutt täiskasvanutele (lastele kohe mitte ei sobi). Viusaalselt on film tõeliselt lummav. Muusikaline kujundus ka meeldis. Filmis on päris palju vägivalda. Põhitegelased on niivõrd oma kasu peal väljas, et ära ei öelda rusikaõigusest. "Lugude lugu" räägibki paljuski isekusest. Filmis on põnevust ja huumorit ning parajal määral ootamatusi ja leidlikke olukordi. Näitlejatest paistab enim silma Vincent Cassel, kelle suurepäraselt mängitud tiirane karakter on ühtlasi ka filmi üks vaimukamaid. Cassel on üldse äärmiselt huvitav näitleja, keda on alati põnev jälgida. Kihvt film, üks omapärasemaid, mida eelmisel aastal kinos nägin ja pildikeele poolest aasta üks võrratumaid.
  • Macbeth - 6/10
    Järjekordne versioon Shakespeare'i ühest tuntuimast näidendist. Film on suhteliselt originaalitruu, räägitakse värsivormis. Ma pole eriline Shakespeare'i austaja ja antud linateos ei läinud mulle lihtsalt korda. Lugu on üsna julm ja morbiidne, kus peategelane läheb meeletust võimuihast täiesti segaseks. Tekib küsimus, kas tõesti peab olema nii vägivaldne ja tapma isegi oma sõpru. Kas võim on siis tõesti nii ahvatlev? Vägivalda on filmis palju. Väga sünge astmosfääriga film näeb iseenesest esteetiline ja visuaalselt väga kena välja. Aegluubis lahinguepisoodid on õnnestunult välja kukkunud. "Macbethi" üheks suurimaks trumbiks Michael Fassbenderi hiilgav rollisooritus, keda toetab väga tugevalt ka Marion Cotillard.
  • Steve Jobs - 7/10
    Põhirõhk on koondunud 3 tähtsale päevale Steve Jobsi elus, mistõttu ei saa seda pidada klassikaliseks eluloofilmiks. Danny Boyle on oma teose ülesehitanud jõulisele ja teravale dialoogile. Filmis üritatakse uurida Steve Jobsi keerulist ja küllaltki raskekujulist olemust. Saame aimu tema isikukultuses. Michael Fassbender on Jobsi rollis igati usutav. Oma oscari nominatsiooni on igati ära teeninud ka Kate Winslet. Minu arust on tegu lihtsalt ühe korraliku draamaga, kus on palju head dialoogi.
  • L'attesa ("Ootus") - 5/10
    Rahulikult kulgev kurvatooniline draama. Ei pakkunud midagi erilist. Juliette Binoche järjekordne hea näitlejatöö ei päästnud filmi.

neljapäev, 24. detsember 2015

November kinos


November oli väga tihe kinokuu. Kokku sain osa 15 filmist. Neist 12 nägin PÖFFi raames, loe siit ja siit. Nüüd tuleb juttu ülejäänud 3 filmist.

  • Roger Waters the Wall
    See kontsertfilm oli mul Coca-Cola Plazas Scape saali esmakogemus. Heli oli tõeliselt hea ja pilt terav. Mulle Pink Floydi topeltalbum "The Wall" väga meeldib ja Scape's nautisin seda muusikat täiel rinnal. Kogu see lava-show on väga hästi tehtud, omades ka selget sotsiaalset sõnumit. Roger Waters ise ikka veel suurepärases vormis. Ma sain küll väga võimsa elamuse. Ülimalt vinge, et sellist asja kinos ja nii kvaliteetselt rahvale etendatakse. Aitäh Forum Cinemasile!
  • Crimson Peak ("Veripunane mäetipp") - 3/10
    Sügavalt pettunud Guillermo del Toro's, et sellise nüri stsenaariumiga linateose peale oma suurt lavastajaannet kulutab. Labane, klišeelik ja liiga primitiivne. Suurt ei suutnud nautida kena visuaali, kuna olin häiritud totrast sisust. Imposantne, ent koletuslik ja räämas loss tekitas vähemalt oma sünguses hirmuäratava tunde, olles ise üsna mõjurikas tegelane filmis - see meeldis. Näitlejatest oli parim Jessica Chastain, kes oli vägagi silmapaistev oma rollis. Mia Wasikowska on äärmiselt võluv.
  • Spectre - 6/10
    Tavaline Bondi saaga film. Ei üllatanud millegi erilisega. Alguse möll Mehhikos on küll nauditav ja tõesti suurepäraselt teostatud. Edasi jääb tõelisest põnevusest väheks, kuigi ei ütleks, et päris igavust oleksin tundnud. Süžeeliinid on liialt pealiskaudsed ja mitte eriti huvitavad, oleks tahtnud näha rohkem nüanseeritust ja mõttetihedust. Bondi ja Léa Seydoux' mängitud Madeleine'i vaheline armusuhe pole üldsegi veenev. Muidu Daniel Craig on minu arust suurepärane - parajalt karmi olekuga, mitte liiga lame või totter. Mulle istub ta rohkem kui Connery jt 007 osatäitjad. Christoph Waltz, kellele sobib sellise kurjami mängimine nagu rusikas silmaauku, on selgelt alakasutatud. Samas ei saanud pihta, miks tema mängitud "paha" niivõrd Bondi põlastab. Pildiline külg on hea nagu ikka. Võttepaigad on uhked (kaunis Rooma, Austria Alpid). Üldiselt võib "Spectret" ikkagi pidada kvaliteetseks meelelahutuseks.

teisipäev, 8. detsember 2015

PÖFF 2015 vol 2, kokkuvõte


PÖFF lõppes küll rohkem kui nädal tagasi, kuid mul oli ikka veel pooltest filmitest rääkimata ja kokkuvõte tegamata. Siin see siis on nüüd lõpuks. Kõigepealt ülejäänud 6 filmist, millest eelmises kirjutises vol 1 ei jutustanud.

Ööpainaja ("Der Nachtmahr", Saksamaa)
See film hakkas silma, kuna traileri sähviv pilt meenutas teatud määral "Enter the Voidi" (2009). Pildilise poole pealt võibki isegi tuua mingeid paralleele Gaspar Noé "Enter the Voidiga", kuid oma sürreaalsuses ja psühholoogilises plaanis võib leida palju ühist Aronofsky "Black Swaniga". Visuaal on filmil äge. Sisus tõuseb esile isiksuse lõhestumise teema. Peategelane on vaimselt haige. Filmis segunevad realistlik maailm ja mõttekujutelm. Vaatajal on palju tõlgendamisruumi. "Ööpainaja" on unenäoline ja veider, millesarnaseid linateoseid satub väga harva suurele ekraanile. Mulle sobivad sellised filmid, midagi teistsugust. 8,5/10

Vaistlik viha ("The Automatic Hate", USA)
Väike indie-draama, kus leidub mitu endale nime teinud näitlejat (nt Richard Schiff), mitte küll suuri staare. Filmi peategelane avastab, et ta isal on vend, kellest ta enne polnud kuulnud. Meest hakkab huvitama, et mis värk on ja algab üks perekonnajant. Mängu tuleb ka verepilastusküsimus. Jättis lihtsalt külmaks. Minu arust kehvasti lavastatud. 4/10

Insight (Venemaa)
Film räägib armukolmnurgast. Peategelane, Nadežda, on sattunud keeruka valiku ette, kas eelistada oma igavat abikaasat või tema jaoks palju intrigeerivamat ja põnevamat pimedat meest. Tegu on psühholloogilise jutustusega, kus ei puudu suured sisupöörded. Jätab pigem väärtfilmi mulje. Film paneb mõtlema armastusega seotud valikute ning ka selle üle, kuidas pime inimene tunnetab maailma ja kuidas ta usaldab nägijat, kes temaga on. Naerda saab ka. Minu jaoks keskpärane linateos. 6/10
Vahemere odüsseia ("Mediterranea", Itaalia, Prantsusmaa, USA, Saksamaa, Katar)
Hästi tehtud draama praegusel ajal eriti päevakohasel pagulasteemal. Film on realistlik ja aus. Keskendutakse põhiliselt kahele Burkina Fasost tulnud põgenikule. Vaatajale näidatakse, milliste tuleproovi peavad nad läbima, et üldse Euroopasse jõuda ja ega päralejõudmisega katsumused läbi ei saa. Puudu ei tule konfliktidest. Nagu ikka paljud kohalikud suhtuvad vaenulikult põgenikesse. Kõik inimesed ei ole ju sallivad ja kipuvad samas ülereageerima pagulaste suhtes. Loomulikult paneb selline film taaskord tugevalt mõtlema pagulasprobleemide üle. "Mediterranea" ei ole liialt moraalitsev ja on huvitav. 7/10

Las ta nutab ("Let Her Cry", Sri Lanka)
PÖFFi suurim üllataja minu jaoks. Ei oodanud väga midagi, aga sain toreda elamuse osaliseks. Film räägib suhterägastikust, kus ühel 50 ringis oleval abielumehel on noor kaunitarist armuke. Asja teeb huvitavaks see, et mehe abikaasa saab sellest teada ja kutsub sohinaise koguni nende koju elama. Väga muhe film, rohkem komöödia. Ei ole klišeelik, vaid väikse kiiksuga. 8,5/10

Amy (Suurbritannia, USA)
Kvaliteetdokumentaal kurikuulsast, varalahkunud lauljatarist Amy Winehouse'ist. Tegu ei ole tüüpilise muusikadokiga, kus enamus ajast ülistatakse ülivõrretes vastavat artisti. Siin filmis ei ole ülekiitmist. Kuna film on ülesehitatud koduvideotele, siis jättis see elutruu mulje. On valusaid teemasid nagu narkootikumide tarbimine, mis Amyle saidki saatusilkuks. Filmis räägitakse loomulikult palju muusikast. Mis mulle Amy Winehouse'i puhul meeldib on see, et ta ei tahtnud teha tavalist (igavat) popmuusikat, vaid tavaliste noorte seas vähepopulaarset jazzi. Amy armastas muusikat teha ja see on tähtis. Ka mulle on jazz täitsa kontimööda. Amy Winehouse on järjekordne kuulus muusik, kes suri 27-aastasena. Sama vanalt läksid teise ilma näiteks Brian Jones (Rolling Stonesi üks asutajatest), Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison ja Kurt Cobain. 8/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sain osa 12 linateosest. Nüüdseks olen 9 aasta järjest PÖFFil üle 10 filmi vaadanud. Jäin oma selektsiooniga üsnagi rahule. Koguni 7 filmi ehk üle poolte said minult hindeks vähemalt 8/10. Keskmiseks hindeks tuli päris hea "7,46". Seejuures jätsin meelega välja paljud linateosed, mis mind küll huvitavad, kuid tulevad nii kui nii hiljem kinno: "Trumbo", "Must alpinist", "Spotlight", "Pawn Sacrifice", "Son of Saul", "Tale of Tales" jt. Lõpetuseks traditsiooniline parimate PÖFFil vaadatud filmide top 5:

1. Pommidest valjem ("Louder Than Bombs")
2. Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
3. Ööpainaja ("Der Nachtmahr")
4. Las ta nutab ("Let Her Cry")
5. Magav hiiglane ("Sleeping Giant")


teisipäev, 24. november 2015

PÖFF 2015 vol 1


PÖFF käib suure hooga ja mõtlesin, et teeks vahepeal ühe vahekokkuvõtte. See aasta valisin kokku 12 filmi. Räägiks nüüd esimesest 6 linateosest.

Magav hiiglane ("Sleeping Giant", Kanada)
Huvitav noortedraama. Kenasti üles filmitud, ilusad maastikud. Peategalasteks 3 teismelist noormeest, kes veedavad suve maakohas. Nii öelda avastavad ilma ja teevad vahepeal ka lollusi. Oma olemuselt meenutab teatud määral linateost "Stand by Me" (1986). Tegelaste vahel tekib konflikte (mängus on ka õrnem sugupool), mis toob sisse kaadrisisese pinge. Mulle meeldis, et "Sleeping Giant" oli väga eluline ja kandis hästi kuni lõpuni välja. 8/10

Armastus ja andestamine ("Love & Mercy", USA)
Hea biograafiline muusikaline draama. Jutustatakse Beach Boysi solisti Brian Wilsonist. Suurema vaatluse all on ansambli hinnatuima albumi "Pet Sounds" valmimisprotsess, mida oli huvitav jälgida. Film on kohati üsna raskemeelne, sest kuidas sa muidu kujutad Briani kannatusi ja meeltesegadust. Dano ja Cusack on suurepärased ja veenvad, et hakkas tõeliselt kahju peategelasest. Muidu igati kvaliteetselt tehtud linateos. Mulle meeldivad filmid, mis räägivad muusikategemisest. "Pet Sounds" on tõesti hea album. 8/10

Pommidest valjem ("Louder Than Bombs", Norra, Prantsusmaa, Taani)
Täiesti minu teetass. Jättis väga elusa mulje ja kõnetas mind. Oma looga käsitleb film kenasti ja realistlikult perekonna olulisust ja pereväärtusi. Film on minu arust väga hästi jutustatud ja sisaldab mitmeid sügavaid ja huvitavaid dramaatilisi momente. Elu ei ole ainult karuselliga sõitmine. Vaatamata tragöödia käsitlemisele ei minda liiga melanhoolseks. Väga hästi monteeritud. Visuaalselt on palju häid momente. Eriti meeldis, kuidas autoõnnetust kujutati. Näitlejatööd on head (Isabelle Huppert, Jesse Eisenberg jt). 9/10

Õppetund ("The Lesson", Bulgaaria, Kreeka)
"Õppetund" räägib ühest rahalistesse raskustesse sattunud pereemast. Film on omamoodi allegooria moraalsetest väärtusest. Peaküsimus on selles, mida on naisterahvas nõus ette võtma ja mida mitte, et raskest olukorrast välja pääseda. Osad tema valikud panid küll pead vangutama ja ei veennud mind piisavalt. Filmi põhiidee on see, kuidas rahapuudus võib inimest muuta. Filmi hing ja süda on peategelast kehastanud Margita Gosheva, kes tegi väga särava rolli. Üldmuljeks jäi keskpärane. 6/10

Paradiisi süit ("The Paradise Suite")
Sisu on põnevalt üles ehitatud, sarnanedes selle kohapealt oscari võitnud filmiga "Crash" (2004), mis on minu arust eelmise kümnendi üks tugevamaid draamasid. On üks linn (Amsterdam) ja 6 peategelast, keda suurema osa ajast kujutatakse eraldi, kuid kelle teed omavahel vähemalt ühega ülejäänud peategelastest põimuvad kasvõi põgusalt. "Crashiga" sarnasusi leiab muide veelgi: mõlemad on tõsielulised ja karmid, kuid liigutavad draamad, kus on raske ette näha, mis edasi hakkab juhtuma ning heale draamale omane pinge püsib kuni lõpuni. On palju valusaid hetki. Näiteks üks noor neiu langeb inimkaubanduse ohvriks ja teda kuritarvitatakse prostitutsioonis. Esile kerkib ka immigratsiooni küsimus. Minu jaoks on "The Paradise Suite" väga huvitav draama, kus liialt ei idüllitseta, vaid näidatakse elu nagu see on. Film kõnetas mu hinge. 9/10

Homaar ("The Lobster")
Lahedalt on loodud maailm, kus vallalistel täiskasvanutel pole kohta. Väga stiilselt tehtud, meenutab natuke Wes Andersoni linateoseid. Filmiga tahetakse küsida, mida me saame ja mida ühiskond nõuab paarisuhtelt. On palju mõnusalt absurdilikku musta huumorit. Kahju ainult, et lõpp vajus ära, aga muidu üks selle aasta lahedamaid filme. Colin Farrell mängis väga hästi. 8/10

laupäev, 21. november 2015

Oktoober kinos


Oktoobris sai kinos vaadatud 6 filmi. 2 neist olid küll kordused. Paolo Sorrentino uus linateos vaimustas mind niivõrd, et otsustasin seda 2 korda kaeda. Septembris nähtud "Roukli" tekitas esialgu palju küsimusi ja pealegi pean Õunpuust väga lugu, et ka see teos läks teiskordsele ülevaatamisele.

  • Youth ("Noorus") - 10/10
    See film on absoluutselt minu teetass. Meeldis rohkem kui Sorrentino eelmine töö - suurepärane "La grande bellezza" (8,5/10). Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Üks vingemaid kohti on mõnusa irooniaga tehtud visioon Paloma Faithi muusikavideost "Can't Rely on You". Taustamussiga on üldse kümnesse pandud. Filmi sisu läks mulle väga korda. Kogu see igatsuse teema ja eneseiroonia, aga ka kommertsi pilavad naljad ning filmiteemalised vestlused (tegelaste seas on ju nii tuntud lavastaja kui ka tuntud näitleja) moodustasid huviküllase kompoti minu jaoks. Sorrentino on filmi sisse pannud palju nutikaid mõttepärle. Näiteks stseen, kus peategelane dirigeerib lehmakarja või stseen, kus lavastaja näeb kõiki oma filmide naispeategelasi - ega neid olukordi pole mõtet rohkem kirjeldada, seda peab ikka ise nägema. Film on intelligentne ning samas parajalt humoorikas. Kuulsad (kvaliteet)näitlejad Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja Jane Fonda teevad kõik suurepärased rollid, et kohe nauding oli neid jälgida. Siiani parim 2015. aasta film, mida näinud olen.
  • The Walk ("Kõnd") - 7/10
    Hästi jutustatud lihtne draama kuulsast köielkõndjast. Zemeckis juba oskab lavastada ja Joseph Gordon-Levitt on hea nagu ikka. Käisin filmi vaatamas Kosmose IMAXi saalis, kus sai hulljulge kõnnaku New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel jälgimisest päris kõva elamuse. Kõrgus ja sellest tulenev oht tundus äärmiselt reaalsena.
  • Roukli - 7,5/10
    Teisel korral mu arvamus Õunpuu uusimast teosest ei muutunud suurt. Kirjutasin filmist septembri kokkuvõttes.
  • Dheepan - 8,5/10
    Film käsitleb hetkel väga aktuaalset pagulasteemat. Sisu ei ole keeruline, erilist moraali ei loeta. Hästi kirjeldatakse seda, kuidas pagulased Euroopasse satuvad. Vaatluse all on ühe põgenikest (liba)perekonna sulandumise üritus uude üshiskonda. Selgub, et Euroopas (antud juhul Prantsusmaa väikelinnas) ei olegi neil nii roosiline elu. Olles sattunud ühe geto võimualasse, peab perekond hakkama saama eluga üsna karmides oludes. Film kritiseerib õigustatult põgenike paigutamist Euroopas. Praegune viis soodustab getode tekkimist. Lugu on kaasakiskuv ja inimlik ning paneb mõtlema pagulaste olukorra üle. Peaküsimus peaks olema, kuidas nad võiksid põimuda Euroopa ühiskonda, et kõik oleks rahul. Minu arust "Dheepan" on piisavalt hea ja mõtlemapanev, et väärida Cannes'is võidetud peaauhinda Kuldset Palmioksa.
  • The Martian ("Marslane") - 5,5/10
    Minu jaoks oli "Marslane" pigem pettumus, kuigi kõrgeid ootusi ei seadnud. Natuke liiga Hollywood, eriti just lõpp. Kuidagi liiga lihtne ja rohkem helge ning "turvaline" kogupere film. Visuaalselt pole film ka teab-mis jalustrabav. Üldiselt on "The Martian" küllaltki meeleolukas ja peaks nii öelda tavavaatajale hästi sobima.

pühapäev, 25. oktoober 2015

September kinos


Septembris läks vaatamisele 4 linateost. Teiste seas sai jälle näha Woody Allenit ja ka uut Eesti filmi. Head olid kõik 4 linateost.

  • Southpaw ("Vasakukäeline") - 7/10
    OK spordidraama. Jake Gyllenhaal teeb järjekordse superrolli. Mees pidi palju vaeva nägema, et saada nii heasse füüsilisse vormi. Gyllenhaalil on viimasel ajal iga aasta olnud üks eriti tugev osatäitmine: 2014. aasta "Nightcrawler's" oli ta mind-blowing ja 2013. aasta "Enemy's" ka väga hea. "Southpaw" meenutab paljuski "Rocky" saaga filme. Poksimatšid on kenasti üles võetud. Filmis on parasjagu traagikat, aga ka põnevust. Natuke liiga klišeelik ja sentimentaalne, et väga kõrget hinnangut saada minult.
  • Irrational Man ("Irratsionaalne mees") - 8/10
    Tore meeltlahutav Woody Alleni komöödia. Ei olnud küll võibolla hirmnaljakas, aga mulle meeldis. Samas kriitikud peavad filmi pigem keskpäraseks ja on isegi pettunud. Film on suhteliselt intellektuaalne, peategelase tõttu ka filosoofiline. Kuigi siin on surma (mõrva) teema tugevalt esindatud, on tegu ikkagi kerge vaatamisega ja pretensioonikust taga ei aeta. Näitlejatööd on suurepärased. Joaquin Phoenix on tõeliselt hea. Ta kuulub minu arust kindlalt kaasaja parimate näitlejate hulka. Mulle meeldis väga ka Parker Posey - kihvt näitlejanna. Mõnus woodyallenlik film.
  • Sicario - 7,5/10
    Küll on palju julmust siin maailmas. Vahelduseks jõudis kinno ka üks kvaliteetpõnevik, kus peaosas on seejuures naine. Filmis käsitletakse Mehhiko narkokartellide vahelist sõda, millele üritatakse vahele sekkuda. Et asi tunduks ehe, ei pääse me vägivallast ja laipadest. "Sicario" on oma brutaalsuses julge ja karm, samas liiale ka ei minda. Heale põnevusdraamale omaselt leidub siin mitmeid pingelisi situatsioone ja saab tunda ärevust. Emily Blunt ja Josh Brolin on suurepärased, kuid filmi silmapaistvaima rollisoorituse teeb kahtluseta Benicio Del Toro, kellele sobis see osa nagu rusikas silmaauku. Väga kvaliteetselt ülesvõetud ja monteeritud linateos.
  • Roukli - 7,5/10
    Käimas on sõda, mis antud filmis on tähtis vaid kui kontekst. Toit on lõppemas ja olukord on ärev. 4 inimese omavahelised suhted pannakse proovile. Tegelased on hirmul ja tekivad pinged. Tänu headele näitlejatöödele on see väga veenvalt vaatajale etendatud. Ängistava ja isegi müstilise atmosfääri saavutamisega on kenasti hakkama saadud, nii et film haarab sind enda meelevalda kogu oma süngusega. Tänu helile tundub sõjaolukord ka reaalne, sest visuaalselt seda näha pole. See linateos on omaette pretsedent ja eksperiment. Õunpuu tahtis näha, kas on võimalik teha täispikka mängufilmi ilma avalikku raha kaasamata. Eelarve jäi kõigest 40 000 euro kanti, millest ligi 17 000 saadi Hooandjast, seejuures minagi annetasin toetuseks raha. Tulemus on igati filmilik. Kaameratöö on hea nagu Õunpuu teostes ikka. Seekord oli operaatoriks Erik Põllumaa, kes tõestas ennast filmiga "Risttuules", mitte Mart Taniel nagu kõigis eelnevais Õunpuu filmides. Taustamuusikas on tehtud palju häid valikuid. Gunnar Grapsi esitatud "Sügisõhtu blues" kõlab imeliselt. Signatuurlooks olev Sam Cooke'i "A Change Is Gonna Come" sobib suurepäraselt filmi lõppu. Näitlejatest teeb ehk kõige tugevama soorituse Juhan Ulfsak, kes on kohe ülihea ning Mirtel Pohla on lihtsalt võrratu. Üldiselt on tegu mõtlemapaneva filmiga, kus on palju metafoore, olles seega pigem nõudlik vaataja suhtes. Natuke saab ka nalja. Üks parimaid kilde oli, kui üks tegelastest lausus: "Milles mina süüdi olen, et Eestis ainult sakraalse muusikaga rikkaks saab?". Mulle pakkus "Roukli" kena kunstilise elamuse. Heameel tõdeda, et film pääses Tokyo filmifestivali (üks olulisemaid Aasia filmifestivale) põhiprogrammi.

kolmapäev, 30. september 2015

August kinos


Nii vähe nagu ma augustis pole ma viimase 8 aasta jooksul ühes kuus kinos käinud. Täpsemalt nägin suurelt ekraanilt vaid 1 linateost. Nii oligi mõte teha augustis ja septembrist koos ülevaade, kuid viimasel hetkel otsustasin ikkagi jätkata traditsiooni, et igast kuust eraldi kirjutis. Mu elus oli palju igast sündmusi ja tegemisi, et ei jõudnud lihtsalt rohkem kinno ja ega see filmivalik ka kõige parem polnud.

  • Victoria - 8/10
    Selle linateose teeb juba eriliseks see, et see on võetud üle vaid ühe võttega. Nii on sattunud filmi ka palju improviseeritud dialoogi, kuid see jättis pigem elulise mulje. Peategelase (Laia Costa võrratu roll) äärmine naiivsus polnud võibolla piisavalt usutav, kuid üldiselt on film vägagi realistlik. Operaatoritöö on väga hea. Võtterakursid on hästi paigas ja katkematu kaameraliikumine parajalt voolav. Helitöö eest vastutab kuulus Nils Frahm, kuid minu jaoks pakkus kõige lummavama muusikalise elamuse peategelase klaverimängu episood, mis täitsa puudutas hinge. Üldiselt taustamuusika ei andnud midagi erilist juurde ega jäänudki suurt meelde. Oma olemuselt on "Victoria" pooleldi romantiline draama, kus ei minda liiga läägeks ja pooleldi haarav põnevik. Filmi juures meeldis kõige rohkem tänu heale kaameratööle pildiline külg (atmosfäär on kiiduväärt) ning kahe peategelase head ja usutavad rollisooritused.