Aprill kinos

Aprillis vaatasin kinos 8 filmi. Valik oli kirju. Sai vaadatud nii Ungari, Briti kui ka Prantsuse filmi, 2 Saksa linateost (üks pärit aastast 1997 ja teine 1930), 2 Eesti dokki ning 3D-s eepilist James Cameroni suurteost.

• Titanic - 8/10
  Polnudki "Titanicut" suurelt ekraanil varem näinud. Seekord siis veel kolmemõõtmelisena ja puha. Hea film on tegelikult. Mind eriti see 2 peategelase vaheline armastuslugu niivõrd ei köida, kuid kogu kompott on lihtsalt hästi teostatud. Tõeliselt suurejooneline linateos.
• A Torinói ló ("Torino hobune") - 5,5/10
  Ei kötinud mind see ungarlase Béla Tarri must-valge draama. Liiga seisundifilm minu maitse jaoks. Juhtub vähe, palju kordamist. Oleks siis vähemalt muusika kaasa aidanud. Lõpuks tüütas see ühe viisi ketramine ära. Elu on raske, mõnel veel eriti raske nagu näha antud filmis. See linateos räägib mandumisest, nii tegelaste kui kogu maailma suhtes. Lahendust ei pakuta, lootust ei anta. "Torino hobune" on raske film. Kuigi film kestis 2 ja pool tundi ei tundunud selle lõpuni vaatamine kannatamisena. Midagi võluvat ma siiski pildilise poole pealt suutsin leida. Visuaalsed lahendused on kenad.
• Polisse ("Poliss") - 7,5/10
  Huvitav film lastekaitse politseiüksuse igapäevatööst. Väga raske töö, eriti just emotsionaalselt. Film on täitsa kaasahaarav, olles valusalt realistlik aga ka mõne kohapeal meeleolukas. Jättis väga veenva mulje, et nii need asjad käivadki.
• Comedian Harmonists - 7,5/10
  Hästi tehtud linateos ühe ansambli tekkest ja edu saavutamisest. Filmis käsitletakse ka 30-ndate Saksamaa poliitilist situatsiooni. Taaskord näidatakse natside režiimi idiootsust. "Comedian Harmonists" valiti seejuures 1998. aastal Saksa parimaks filmiks ja seda näinuna saan aru miks.
• Der blaue Engel ("Sinine ingel") - 6/10
  Artises toimunud programmi "Saksa kevad" raames käisin kaemas lisaks eelnenud filmile ka seda 1930. aastal valminud linateost. Tegu on esimese Saksa helifilmiga, kus üht kandvat rollis etendas legendaarne Marlene Dietrich. Film näitab, et armastus võib inimest tundmatuseni muuta. Armastuse jõud on tugev. Meespeaosa mänginud hilisem oscarivõitja Emil Jannings teeb väga hea rollisoorotuse ja Dietrich lausa särab oma rollis.
• Varesesaare venelased - 8/10
  Mõtlemapanev dokumentaal elu hammasrataste vahele jäänud Narva venelastest. Traagikat on palju. Räägitakse oma kurvast saatuseset ja neetakse riiki. Riiki on muidugi kerge süüdistata, aga nad ei taha mõeldagi sellele, mida ise valesti teinud on. Ikka on keegi teine süüdi. Lohutust leitakse aga narkootilistest ainetest või alkoholist. Nagu see aitaks! Keedus on teinud hea ühiskonnakriitilise dokumentaalfilmi.
• We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima") - 9,5/10
  Pärast mullus PÖFFi vaatasin teist korda filmi üle. Tõeline meistriteos! Minu PÖFFi ajal kirjutatud arvustus asub siin.
• Baskin - 6/10
  Üsna avameelne dokk teatrilegendist. Mees on teinud elus küll palju pulli, kuid ka palju läbi elanud. Ega nalja tegemine lihtne pole! Räägitakse siiralt valusatest asjadest. Baskin on olnud läbi aegade suur isiksus ja seda tõestatakse filmiga kõige rohkem. Tahaks norida ka. Sidususest jäi puudu. Mitmes kohas oleks tahtnud põhjalikumat täpsustamist. Tobedaid suuri plaane oleks võinud vähem olla. Aga ei, muidu oli huvitav!

Märts kinos

Täna avastasin, et aprillist juba üle poole möödas ja mul märtsi kokkuvõte ikka veel tegemata. Košmaarne lugu, aga parem hilja kui mitte kunagi! Märtsis õnnestus suurelt linalt 9 filmi näha. Oli Taani filmi (2), briti kino, Hispaanina animat aga ka Hollywoodi.

• Chico & Rita - 6/10
  Väga harva, kui täiskasvanutele mõeldud animatsioonid jõuavad meil kinno. Ses suhtes oli hea vaheldus. Kuidagi liiga lihtsameelseks jäi minu maitse jaoks. Armastuslugu ei paelunud piisavalt, et oleks erilisi emotisoone esile kutsunud. Tegelikult oleks patt filmi kohta midagi halba öelda. Üldiselt nägi kogu kompott täitsa kena (seksikas) välja. Head mahedat muusikat oli ka.
• The Descendants ("Järeltulijad") - 9,5/10
  Nii hea filmi puhul ei piisa ühest vaatamiskorrast. Nüüd siis 2 korda nähtud. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• Shame ("Häbi") - 7/10
  Film on hästi lavastatud ja huvitavalt monteeritud. Päris suurepäraseks ma antud linateost pidada ei saa, kuna tekkisid mõned igavuskohad (põhiliselt esimeses pooles). Vahepeal muutus asi liiga seisundifilmiks, kus puudus igasugune pinge aga ka visuaalne nauding (näidati pikalt, kuidas peategelane teostas oma rutiinseid toiminguid). Film tõmbas ennast minu jaoks tõeliselt käima alles kuskil nii viimases kolmandikus. Lõpuosa oli tõeliselt excellent. Michael Fassbender ja Carey Mulligan esitasid oma rolle mõlemad suurepäraselt. Antud filmi on väga huvitavalt käsitlenud Kadri Karro oma artiklis Eesti Ekspressis. Tema tõlgendus paneb kohe järele mõtlema, miks mina filmist niimoodi aru ei saanud. Peaks vist 2 korda filmi üle kaema. Usun, et meeldiks rohkem.
• Safe House ("Turvamaja") - 5/10
  Täiesti keskpärane märul. Selliseid CIA- või FBI-teemalisi filme, kus keegi osutub reeturiks ja kus on palju tagaajamist, on nähtud küll ja küll. Antud film ei pakkunud midagi uut ja ei paistnud millegi erilisega silma. Põnevust jäi väheks. "Safe House" on selline film, mis ununeb kiirelt. Denzel on hea nagu ikka.
• The Hunger Games ("Näljamängud") - 5/10
  Pärast filmi lõppu oli küll esimene mõte, et miks ma pidin seda jama vaatama. Samas on mul ka hea meel, et nähtud, muidu oleks äkki kripeldama jäänud, et järjekordne "suur" ja palju räägitud linateos nägemata. "The Hunger Games" on ideaalne film teismelistele. Ise oleks ka vist nii umbes 13-aastaselt asja nautinud. Päris katastroofiks ma filmi kindlasti ei pea. Mõned aspektid olid ka positiivsed. On häid näitlejatöid. Eriti meeldis Stanley Tucci, keda oli nauding jälgida. Muidugi Jennifer Lawrence on lihtsalt võrratu! Kapitoolium on kenasti veenvalt kujundatud, olles jaburalt glamuurne aga samas ka kuidagi kõle. Seal elavad rikaste veider välimus läks väga kenasti kokku filmi totrusega ja pakkus vähemalt huumorit. Mõnes olukorras toimib selline tobe liialdatus nagu Kapitooliumi elanike välimus antud juhul.
• Dansen med Regitze ("Tants Regitzega") - 7/10
  Artises aset leidnud Taani filmide festivalil pakuti seda võõrkeelse filmi oscari nominenti vaadata. Ilus realistlik draama. Peategelasteks tavaline abielupaar, kellel on omad tavamured aga ka rõõmuhetked. Hästi on mängu toodud traagiline element, mis tekitas tugeva emotsioonaalse alatooni filmi lõpu osas. Normaalne draama, head näitlejatööd.
• A Dangerous Method ("Ohtlik meetod") - 7,5/10
  Huvitav film psühhoanalüüsist. Tekitas palju mõtteid ja mõnel vaatajal võib vabalt maailmavaadet väheke muuta. Kuidas meie alateadvus ikkagi toimib? Pakutakse välja huvitavaid teooriaid. Freudi seksi mängu toomine igal võimalikul juhul olukordade selgitamiseks ajas muhelema, kuid samas vana oskas hästi põhjendada. Filmi jooksul mainiti mitmeid kordi Jungi suurest huvist müstitsismi vastu seda teemat ei lahatud sisuliselt üldse. See valmistas küll pettumuse. Milleks siis üldse oli vaja seda korrutada? Keira Knightly oli väga hea.
• En kongelig affære ("Kuninglik armulugu") - 7/10
  Hästi tehtud film taanlaste poolt. Saab veidi Taani ajaloo kohta teada, täpsemini 18. sajandi 2. poolest. Kenasti on hakkama saadud tolleagse Taani valitsemise stiili ja seaduste tegemise protsessi tutvustamisega. Filmi üks suurimaid trumpe/vaatamisväärsusi on kuningas - huvitav karakter ja väga tugev rollisooritus Mikkel Følsgaardi poolt. Mads Mikkelsen esineb oma tavalisel tasemel ehk hästi nagu ikka. Silmailu pakub võluv Alicia Vikander, kellel on ka head näitlemisoskused. Klišeelik armulugu mind vähemalt ei köitnud, aga ma usun, et paljudele õrnema soo esindajatele just sellepärast film meeldibki.
  

The Grey

Liam Neeson võitlemas inimsööjatest huntidega karmis looduses. Käib halastamatu võitlus elu ja surmaga. Kutsub vaatama? Ma olin küll kahtleval seisukohal. Mind üldiselt ei tõmba peavoolu actionpõnevikud nii väga. Vähemalt ei olnud tegu taas ühe järjega või koomiksil põhineva filmiga. Kukkus välja aga nii, et mulle "The Grey" ehk "Lumevangid" üllataval kombel meeldis. Juba alguse airplane crash episood oli muljetavaldav - seda peab kindlasti kinos nägema.

Filmi vaatama minnes võiks arvestada sellega, et sisu ei saa nii hirmus tõsiselt võtta. Tegu ei ole realistlikku draamaga. Tegu on meelelahutust pakkuva põnevikuga. Samas ei olnud asi ka liigselt ajuvaba ja labane. Väiksed ebaloogilisused (näiteks kaljult hüppamine) nii väga ei häirinudki. Ma sain oma põnevuse ja meelelahtuse laksu kätte. Kui aus olla, siis jättis film üllatavalt realistlikku mulje - eriti just arvestades, et tegemist on ju suurstuudio poolt massidele mõeldud action-põnevikuga.

Ei tasu arvata, et see oleks järjekordne linateos, kus Liam Neeson lihtalt kütab kõigil naha kuumaks (umbes nagu "Taken"). Selles filmis on ka sisukust ja sügavust. Kena lüke oli tuua luuletus mängu, kui peategelane Ottway selle oma isa kirjutatud 4-realise poeemi ette luges, toonitades eriti lauset: "Live and die on this day". Üheks peateemaks ongi surm ja ellujäämistahe. Peategelase meenutus oma isast, kui Ottway veel poisipõnnieas, oli filmi üheks ilusamaks hetkeks. Neid sentimentaalseid momente tuli ette küll mitmeid, mõni ehk liigagi sentimentaalne, aga see peategelase isa meenutus kukkus võrratult välja. Kena, et vaatajal lasti tundma õppida ka tegelaste palet ja teatud määral nende tausta.

Väga meeldis mulle "The Grey" juures selle atmosfäär. Metsik ja karm loodus koos ärevust tekitavate huntide ulgumise ja muude häälitsustega lõid just sellise meeleolu nagu pididki looma. Õige samm oli võtta film üles just külmal Alaskal. Näitlejatele ja kogu meeskonnale oli see muidugi paras katsumus. Kõleda ja sünge Alaska atmosfäär on väga kenasti lindile saadud, ilma et midagi oleks liialt ilustatud. Huntide välimuse kallal oleks võinud küll rohkem vaeva näha, kuid vähemalt jätsid võsavillemid piisavalt hirmuäratava mulje, et ise ei tahaks nendega kohtuda. Kaameratöö on hea.



Liam Neeson kicks ass!

8/10

Veebruar kinos

Aasta 2. kuul sai kinos vaadatud 8 filmi (eelmine aasta oli number 5 võrra suurem). Valikusse kuulusid teiste seas mitmed oscarite jagamisel osalenud linateosed aga ka meie oma Eesti film.

• My Week with Marilyn ("Minu nädal Marilyniga") - 6/10
  Valmistas pettumuse. Ma millegipärast ootasin pooleldi arthouselikku indiet, aga sain hollywoodiliku muinasjutu osaliseks. Treilerit polnud näinud ja kunstipärane must-valge poster andis lootust. Pisut liiga glamuurne ja läila linateos. Rohkem naistekas. Michelle Williams oli tubli, ma ei tea, kas nüüd päris oscari nommi vääriline, aga tubli. Väga mitmekülgne näitlejanna. Siin on tegemist totaalselt teistsugse rolliga võrreldes näiteks "Blue Valentine'ga".
• Blue Valentine ("Kurb valentinipäev") - 10/10
  See oli juba 3 korraks, kui filmi suurelt ekraanilt nägin. Minu jaoks on tegu ühe enim hingemineva ja realistlikuma linateosega, mida eales näinud. Eraldi arvustus asub siin.
• Tyrannosaur ("Türannosaurus") - 9,5/10
  Parajalt karm ja brutaalne draama, põhiteemaks vägivald. Peategelast mänginud Peter Mullan tegi briljantse rollisoorituse. Tegelaskuju vihane, kuid samas kurvameelne olemus, on äärmiselt veenvalt välja mängitud. Mida kõike ta elus oli läbi elanud? Vägivald kuulub ta elu juurde. Põnev oli jälgida, kuidas ta üritas sellest vabaneda ja vaoshoitum olla. Mehe saatus ja olemus läksid hinge. Ka olulist naisosa mänginud Olivia Colman on väga hea. Tema tegelase elu dramaatika ja hingeseisund liigutasid väga. Vägivaldne tegu, mille sooritamiseni naise kannatused olid ta viinud, pakkus šokeeriva ja ootamatu elamuse - see tegi minu jaoks filmi veel huvitavamaks tuues välja draama žanri trumbid (tugev emotsioon). Naise ahastus ja väljaelamine on suurepäraselt välja mängitud. Mulle meeldib, et film on realistlik (nagu elu ise). Parajalt sünge atmosfääri loomine andis ka palju juurde. Üks parimaid 2011. aasta filme!
• Une vie de chat ("Üks kass Pariisis") - 6/10
  Sellest animatsioonist huvitusin eelkõige sellepärast, et kandideeris oscarile. Eks ta rohkem lastemultikas on, aga vähemalt hästi joonistatud, käsitsi ka veel. Joonistusstiil sarnaneb nõukaaegsete multifilmide omaga, tekitades niiviisi kergelt nostalgiatunnet.
• The Iron Lady ("Raudne leedi") - 6/10
  See film räägib eelkõige dementsusele kalduvast vana naisest, kes pobiseb omaette ja näeb luulusid oma abikaasast. Need pidevad stseenid raugaeas Maggie'st olid ebahuvitavad. Oleks tahtnud, et film oleks rohkem keskendunud tema peaministri oleku ajale. Meryl Streep teeb suurepärase rollisoorituse ja just selle pärast tasubki linateos üle vaadata. Kõrvalosas tegi väga kena etteaste Jim Broadbent. Mulle meeldisid stseenid Margareti noorusajast (Alexandra Roachi poolt hea töö).
• Contraband ("Salakaup") - 6/10
  Tahtsin vahelduse mõttes kaeda tavalist Hollywoodi actionfilmi. Sain igati vaadatava põneviku osaliseks. Põnevust ja nalja oli, aga ei midagi väga erilist. Halvast filmist on küll asi kaugel. Täiesti OK meelelahutus.
• Vasaku jala reede - 8/10
  Väga pull kergelt tarantinolik komöödia. Kohe näha, et seda on tehtud mõnuga. Film on hea tempoga ja hoog ei rauge. Ei mäletagi, millal viimati Eesti film niivõrd naerma ajas. Lepland üllatas, talle annaks huumori eriauhinna. Võigemast ja Teplenkov töötasid paarina väga hästi, Nietzsche tsiteerimised olid kuldaväärt. Narkarid olid hästi loodud karakterid. Vaatamata pidevale tagumikueksponeerimisele, naerutas Lauri Pedaja päris kenasti. Vanameistrid Trass ja Uukivi esinesid tuntud headuses. Vaatamata väga väiksele eelarvele, näeb film hea välja (kaameratöö, montaaž ja heli on täitsa tasemel). Sain mõnusa ja tujutõstva elamuse.
• Hugo ("Hugo Cabret' leiutis") - 7,5/10
  Käisin üle pika aja 3D-filmi vaatamas. Eelkõige võiks "Hugo" puhul kiita kaunist pilti. 30-ndate Pariisi rongijaam on väga kenasti kujundatud ja igasugu suured kellamehhanismid näevad igati uhked välja ja on detailideni hoolikalt valmistatud. Filmi tehniline tase on äärmiselt kõrge ja ma nii väga ei imestagi oscarinominatsioonide (11) ja võidetud kuldmehikeste (5) arvu peale. Sisu oli natuke liiga lapsik minu jaoks, kuid kinoikooni Georges Mèlié teema oli huvipakkuv. Need stseenid, kus kujutati tema loomekõrgperioodi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, olid minu jaoks filmi tipphetkedeks. Kena austusavaldus Mèlié'le ja kinoajaloo algusjärgule.

Jaanuar kinos

Aasta 1. kuu saagiks jäi 7 filmi. Jaanuari tegijaks oli George Clooney, kes säras filmi "The Descendants" peaosas ning lavastas, osales käsikirja loomises ja lisaks mängis üht tegelast filmis "The Ides of March". Need 2 linateost osutusid ka jaanuari lemmikuteks. Lisaks sai vaadatud veel kummalist must-valget üllitist, maailma hävingu teemalist teost, üht Vene ja üht Norra filmi ning uusversiooni Stieg Larssoni kuulsast põnevusromaanist.

• Shit Year ("Sitt aasta") - 5,5/10
  Antud linateose puhul meeldis millise omapärase elamuse selle vaatamine andis. Film ise oli sisu koha pealt väga segane. Vahepeal toimus mingi kummaline soigumine ja liialt seosusetu teksti esitamine. Üritati liialt kunsti taga ajada, kuid see jättis võltsi mulje. Küll aga leidus palju kenasid kunstilisi kaadreid. Pildilisele poolele võib anda kindlasti OK hinnangu, kuid sisu oli jah sitavõitu. Ellen Barkin tegi väga hea esituse!
• Perfect Sense ("Täiuslik meel") - 6/10
  Keskpärane maailmalõpu-teemaline katastrooffilm, kuid suhteliselt originaalne. Ei meeldinud punnitatud sügavmõttelisus nagu ütles ka Pisut filmijuttu Joonas. Enne uue taju kadumist tekkinud kontrollimatud emotsioonihood olid kindlasti filmi kõige huvitavamateks kohtadeks. Täitsa põnevil ootasin seda, kuidas nad järgmise meele kaotamise eel käituvad. Armastuslugu kahe peategelase vahel polnud just kõige paremini välja mängitud ja jättis suht külmaks. Eva Green on seksikas!
• Vysotskiy. Spasibo, chto zhivoy ("Võssotski") - 6/10
  Ah, et Vladimir Võssotski oli kunagi pooljumal, keda kardeti ja austati. Vähemalt nüüd tean seda. Aga, mida film pakkus? Ei midagi erilist. Natuke liigutas, natuke tegi nalja, natuke pakkus põnevust. Ei olnud otseselt halb film. Võssotski laulud meeldisid. Kahju, et neid nii vähe kuulda oli.
• The Girl with the Dragon Tattoo ("Lohetätoveeringuga tüdruk") - 8/10
  Fincher tagab kvaliteedi! Meeldis rootslaste versioonist natuke rohkem. Lisaks äärmiselt kvaliteetsele teostusele, on filmi üheks trumbiks kindlasti Rooney Mara, kes sai isegi oscari nommi. Ta on seda väärt. Mara mängis oma karakteri hästi põnevaks tegelaseks, kellele polnud raske kaasa elada. Mara' Lisbeth kuidagi tõmbas enda poole, olles oma olemuselt isegi köitvam kui Noomi Rapace'i Lisbeth. Antud filmi ei tohi tegelikult võtta kui Rootsi filmi remake'i, vaid kui eraldiseisvat versiooni samast algmaterjalist! Fincheri "The Girl with the Dragon Tattoo" on heatasemeline krimipõnevik.
• Hodejegerne ("Pearahakütid") - 8/10
  Mõnusalt hoogne ja humoorikas põnevik norralakatelt. Ladusalt kulgev lugu ja üllatama panev vaimukus (mõnes kohas küll tuli ei-ole-võimalik tunne) tegi filmist minu jaoks hea meelelahutuse. Realistlikkust väga otsida ei tasu, sest tegu on pooleldi komöödiaga.
• The Ides of March ("Märtsi iidid") - 8,5/10
  Poliitika mind ei huvita, kuid sel teemal võib teha häid filme (näiteks "Frost/Nixon"). Õnneks ei aetud asja liialt keeruliseks. Sisu oli arusaadav ja kergesti jälgitav, kuid samas ka intelligentne ja mõistlik. Antud teos annab huvitava ja elutruu ülevaate räpastest poliitilistest mängudest (kuidas varjata vääritut käitumist; millist ila/iba ajavad tippoliitikud; korruptsioon jne). Näitlejatööd (Gosling, Clooney, Hoffman, Giamatti) on suurepärased. Jälle üks kvaliteetteos.
• The Descendants ("Järeltulijad") - 9,5/10
  Täiesti minu teetass. Kusjuures mitmed taolised leinateemalised või kurvad/melodramaatilsed draamad kipuvad tihtilugu olema liiga lääged või äärmiselt ühetoonilisted, kuid antud filmis on neid vigu välditud. Melodraama ja rusuvus ei tunginud liialt peale. Südantlõhestavamad kohad olid väga kenasti lavastatud. Pean tunnistama, et mõnes kohas tulid pisarad silma. Lugu on hinge minev. Filmis leidub ka head draamale omast pinget ja rohkelt tujutõstvat huumorit (enam kui paljudes Hollywoodi tüüpkomöödiates), mis hoidsid mind erksana. Üks suurimaid trumpe, peale Clooney osatäitmise, on aga Payne'i terav ja väljendusrikas dialoog. Äärmiselt tugev stsenaarium! Hetkeseisuga mu lemmik 2011. aasta film. Suurepärane sümbioos raskest draamast ja heast huumorist.

Aasta 2011 kinos, top 10

Kuna olen iga blogipidamise aasta alguses võtnud kokku eelmise kinoaasta tehes ka top 10 edetabeli, siis jätkan seda tava ka nüüd. 2011. aastal õnnestus osa saada 102-st kinoseansist. Esmakordselt nägin 91 filmi (ülejäänud 11 kordused). Enamuse moodustasid nagu ikka täispikad mängufilmid. Dokke oli 3 ja animatsioone paraku vaid kõigest 1 ("The Illusionist").

Kinode jaotus kujunes selliseks:
Solaris Kino - 36 korda
Artis - 33
Sõprus - 16
Coca-Cola Plaza - 14
Kosmos - 3.
Katusekinno mingil kummalisel kombel jälle ei jõudnud kahjuks.

Oli taas päris hea kinoaasta, seejuures tugevam kui eelnenu. Top 10-sse pääsesid vähemalt hinde 9/10 teeninud linateosed. 2 parimat said maksimumi (10/10). Kuna toimus mitmeid eriprogramme, siis sai tutvutud ka nii mõnegi klassikaks muutunud filmiga. Näiteks linastus suurel ekraanil Fritz Langi kultuslik "M" (1931), Hitchcocki "Strangers on a Train", aga ka mitmed Michelangelo Antonioni teosed. Eesti filme jõudis kinno päris palju ja mul õnnestus suurelt ekraanilt näha neist tükki 9 (sh 2 dokumentaali). Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2011. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis minu kuulus top 10.


1. Black Swan ("Must luik")
Selle filmiga tõusis Darren Aronofsky mu lemmiklavastajaks. Kui "Pi" oli väga heaks debüüdiks, siis "Requiem for a Dreamist" sai tõeline triumf (mu lemmikfilmide edetabeli 2. koha omanik) ning tema eelmine film "The Wrestler" on väga tugev draama. "Black Swan" on kinematograafiline ime. Peale "Enter the Voidi" pole ma ühestki kinos nähtud filmist nii suures vaimustuses olnud. "Black Swan" on lihtsalt niivõrd eriline teos, mille sarnaseid tehakse üliharva. Film tõmbas oma võrratu pildikeelega mind meeletult kaasa. Suurimateks trumpiteks võib veel pidada kaameratööd, montaaži, pööraselt hea rolli teinud Natalie Portmani ning lisaks ilusat Tšaikovski muusikat. Filmi lõpus aset leidvad balleti esietendusstseenid on visuaalse naudingu absoluutne tipp, mida näiteks 2010. aastal ei pakkunud ükski kinos nähtud linateos.
Eraldi arvustus asub siin.

2. Blue Valentine ("Kurb valentinipäev")
Selle filmi puhul võlus mind kõige rohkem harvanähtav realistlikkus, milles oli väga suur osa oscarile kandideerinud Michelle Williamsil aga ka Ryan Goslingul. "Blue Valentine" jättis äärmiselt sügava mulje ja puges kuidagi eriti hinge.
Eraldi arvustus asub siin.

3. Winter's Bone ("Paljad luud")
Tõeliselt karm draama, just nagu mulle meeldib. Ainult karmusest muidugi ei piisa. Selle filmi üheks suurimaks trubmiks pean atmosfääri, mis on parajalt sünge ja realistlik. Sisu koha pealt köitis enam peategelase (supersooritus Jennifer Lawrence'i poolt!) võitlus ja mitteallaandmine äärmiselt karmis olukorras, mida oli väga kaasahaarav jälgida. Muide, "Winter's Bone" meeldis väga ka Trashile.

4. We Need to Talk About Kevin ("Me peame Kevinist rääkima")
Mulluse PÖFFi lemmik. Vägagi mõtlemapanev teos laste vägivallast. Kui suudad antud filmi korralikult sisse elada, siis see raputab sind täitsa läbi. PÖFFilt ma otsingi selliseid parajalt šokeerivaid ja raputavaid elamusi. Mulle meeldis filmi julge väljenduslaad ning pooleldi (just nii parasjagu) kunstiline aga ka huvitav pildikeel. Mitte ei saa mainimata jätta Tilda Swintoni äärmiselt tugevat osatäitmist. Tegu on muidu väga raske rolliga, aga Swinton tegi tõesti hingematvalt briljantselt oma tööd.
Eraldi arvustus asub siin.

5. 50/50
Mulle, kui eluliste draamade fännile, sobis antud film nagu rusikas silmaauku. Siin on üks "aga" - vaatamata äärmiselt tõsisele teemale (vähihaigus), on väga oskuslikult filmi sisse toodud rohkelt head komöödiat, seega ei ole tegu päris puhta draamaga. Rasket filmi oli niimoodi suhteliselt kerge jälgida. "50/50" puhul hindangi eriti kõrgelt huumori ja tõsiduse suurepärast kokkumängu. Joseph Gordon-Levitt jättis peategelast kehastades väga hea mulje. "50/50" on selline film, mida jälgisin algusest lõpuni suure huvi ja ootusärevusega.

6. Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi")
Aasta südantsoojendavam linateos. Film räägib andestamisest ja ligimese aitamisest, aga ka psüühilise valuga toimetulemisest. Esile kerkiv humaansus ja headus läks mulle korda. Arvan, et nii mõnigi heidab filmile ette liigset läägust ja "roosamannalikkust" (elu on ju tegelikult karm ja ebaõiglane!), kuid minu maitse järgi mahtus see õige napilt piiridesse või siis ülivähe ületas neid piire. Õnnestus ka pisaraid poetada.

7. Kotoko
Üks võimsamaid ja raputavamaid filmielamusi möödunud aastast. Tegu on äärmiselt julge, šokeeriva, ärritava ja tõeliselt crazy psühholoogilise müsteeriumiga ehk teisisõnu üliägeda filmiga! Nõrganärvilistele ei soovita, kuna sisaldab mitmeid võikaid ja ootamatult vägivaldseid olukordi. Sisu on paras mindfuck, kus tekib raskusi arusaamisega, mis on tegelikkus ja mis mitte. Kindlasti ei mahu väga paljudele selline pöörane räigus ja mindfuck hea maitse piiridesse, aga mulle selline äärmus meeldis, andes tõesti jahmatamapaneva elamuse. Hindan "Kotoko" puhul ka head kunstilist taset. Rohkem selliseid pööraseid filme!
Eraldi arvustus asub siin.

8. Idioot
Kuulun nende väheste hulka, kes Sarneti Dostojevski töötlusest täiesti vaimustuses on. Millegipärast enamus kas teevad filmi maha või lihtsalt suhtuvad ükskõikselt. Minu arust on tegu väga kihvti filmiga. On küll palju (segasevõitu?) metafoore ja sügavamõttelisi dialooge, kuid kõik see vaheldub meeleolukusega. Head huumorit on tegelt üllatavalt palju (Taavi Eelmaa!). Sügavamõttelisuse poole pealt on väga hinge minevalt ja mõtlemapanevalt esitatud surma teema seoses tegelaskuju Ippolitiga (Juhan Ulfsaki suurepärane esitus). Plussiks tuleb antud filmi puhul kindlasti lugeda näitlejatöid (eestlased oskavad näidelda!). Kõige säravam oli muidugi Katariina Unt, kes pooleldi varastas filmi. Kena arthouse'lik linateos äärmiselt õnnestunud atmosfääriga.
Kes viitsib mu blogiaajaloo pikimat arvustust lugeda, siis see asub siin.

9. The King's Speech ("Kuninga kõne")
Briti kino oma parimas esituses. Kui miskit filmi võib iseloomustada sõnaga kvaliteet, siis kindlasti ei saa mööda minna sellest linateosest. Colin Firth teeb karjääri parima rollisoorituse ja on tõesti antud filmis hiilgav. Uskumatu, kui pingeline ja emotsiooniküllane võib olla ühe kõne esitus. Head briti huumorit leidub ka.

10. The Beaver ("Kobras")
Mind absoluutselt ei huvita Mel Gibsoni eraelu ja peamiselt kollases ajakirjanduses ilmuvad skandaalsed lood tema kohta. Mind huvitab see, kuidas härra Gibson filmides esineb. "The Beaveris" teeb mees väga head tööd saades hakkama vist oma karjääri parimarollisooritusega. Mel Gibsoni on siin filmis A & O ning mina elasin ja tundsin kaasa tegelaskujule nii mis hirmus. Kena etteaste teeb ka tõusev täht Jennifer Lawrence. Huvitav ja suhteliselt originaalse lähenemisega draama. Film on küll tugeva depressiivse ja melodramaatilise alatooniga, kuid siin sisalduv pinge ja lootus tegi kõigest sellest liigutava teose minu jaoks. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud!

-------------------------------------------------------------------------

Päris paljud kindlasti krimpsutavad nina sellise edetabeli peale. Tunnistan, et mul ei ole tavapärane filmimaitse. Neid filmifänne, kellele meeldiks väga vähemalt pooledki linateosed minu 10-st, pole tõenäoliselt kerge leida. Nagu näha, meeldivad mulle kõige rohkem draamad, mis on tegelikult ju väga lai žanr. Saan oma põnevuse ja huumori kätte ka draamadest. Üldse parimaid nalju võib leida minu arust just selle žanri linateostest. Võtame näiteks olukorra, kus "Black Swani" Nina pärast käsikiimlust märkab, et ema viibib ta toas. "Blue Valentine's" Ryan Gosling löömas bussis omal moel külge Michelle Williamsile (räägib väga musta huumoriga anekdoodi). Või näiteks Nastasja Filippovna sünnipäevastseen(id) "Idioodis" sisaldas(id) rohkem huumorit, kui väga paljud Hollywoodi komöödiad terve kestvuse jooksul. Ja no "50/50" on üldse pooleldi (suurepärane) komöödia. Ei saa öelda, et mulle meeldivad ainult tõsised draamad. Kui aus olla, siis enamus top 10 filmidest on olemuselt teineteistest erinevad. Ainult "Black Swan" ja "Kotoko" on üllatavalt sarnased. Mõlemale võib külge pookida õudusžanri määratluse. Mõlemad teosed mängivad reaalsuse ja fantaasia piiri peal, kus vaatajal võib kergelt sassi minna tegelikkusest arusaamisega. Lisaks, mõlemad on parajad psühholoogilsed mõistatused, kus peategelasel on tegemist isiksuse kahestumisega. "Blue Valentine" ja "We Need to Talk About Kevin" on ses suhtes sarnased, et mõlemat võib pidada klassikaliseks melodraamaks.

Muudest žanritest rääkides, meeldisid mulle komöödiadest kõige rohkem Woody Alleni "Midnight in Paris" ja norrakate "Sykt lykkelig" ("Haiglaselt õnnelik"). Klassikalistest põnevikest olid parimad "Drive", "The Lincoln Lawyer" ja "Mission: Impossible'i" 4. osa. Õudusžanrist pakkus hea elamuse "Insidious". Dokumentaalidest olid "Exit Through the Gift Shop" ja "Kuku: Mina jään ellu!" väga head. Draamadest tõstaks eraldi veel esile sellised filmid: "127 Hours", "The Fighter", "Submarino", "Neds", "Warrior", "Play", "Wer wenn nicht wir" ("Kes siis veel, kui mitte meie"), "Melancholia", "The Tree of Life".

Detsember kinos

Aasta lõpp kujunes päris tihedaks kinokülastuste suhtes. Suurelt ekraanilt sai silmadega söödud 12 filmi (11 erinevat), kusjuures rohkem kui pooled neist linastusid eelnevalt ka PÖFFil. Valik oli tõesti hea. Teiste seas vaatasin 2 Prantsuse ja 1 Itaalia linateost, aga ka Eesti dokumentaali.

• The Tree of Life (8/10)
  Ilus filosoofiline suurfilm. Minu maitse jaoks pingutas Malick ambitsioonikusega liiga üle. Jättis ülemäära laialivalgunud mulje, kui nii võib öelda. Oleks tahtnud veidi rohkem konkreetsust! Siiski "The Tree of Life" meeldis mulle. Spektaakel on ikkagi vägev. Sisu on küllaltki keeruline, aga see ei seganud eriti filmi nautimist. Tõlgendamisruumi antakse vaatajale palju. Antud juhul täiesti soovitan enne filmi vaatamist sisututvustus korralikult üle lugeda. See aitab arusaamisele kaasa ja samas ei riku liigse etteütlemisega midagi ära. Seda Malicku suurteost on tegelt raske ette spoilerdada. Sisust rääkides, lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlve mälestustest väga kenasti jutustatud ja lavastatud. Läks hinge ka. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui hästi oli kujutatud üht tavalist pereelu. Suhteliselt range isa (Brad Pitt) õpetamas oma lapsi, et nad elus hästi hakkama saaksid. Naiivsevõitu, kuid äärmiselt heatahtlik, ema (võrratu Jessica Chastain) oma lapsi lohtumas ja neid hoides. Lapsed tegemas ulakusi ja mängimisest rõõmu tundmas. Kõik see ehe tavalisus on kuidagi ilusalt ja esteetiliselt kujutatud. Käisin linateost 2 korda vaatamas, et ikka paremini aru saaks ja pealegi film on vaatamist väärt!
• Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi") (9/10)
  Väga hea üllatus aasta lõpus. Film ilmus kavasse nagu ei kuskilt, linastudes vaid ühel eriseansil pärast PÖFFi. Hea, et peale sattusin, sest PÖFFil ei vaadanud. "Les neiges du Kilimandjaro" sarnaneb mitmel moel "Le Havrega". Esiteks mängib antud filmis peaosa Jean-Pierre Darroussin, kellel oli Kaurismäki filmis oluline roll (politseiinspektor Monet). Teiseks toimub tegevus Prantsusmaal. Põhiline on aga see, et mõlemad filmid räägivad headusest, sallivusest ja ligimese aitamisest. "Les neiges du Kilimandjaro" on aga palju sisukam, kui Kaurismäki teos. Filmis kerkis teravalt esile rikaste vihkamise teema. Nagu heal järjel olev inimene oleks süüdi selles. Mind nii häirib see rikaste vihkamine, ainult sellepärast, et nad rikkad on. Nad on ju selleks vaeva näinud. Las inimesed elavad hästi, so what! Seejuures pean ennast kesklassi hulka ja pole kunagi rikas olnud. "Kilimanjaro lumi" on väga liigutav film. Paljudele võibolla muutus asi liiga imalaks ja heatahtlikuks, kuid minu maitse järgi mahtus see kõik napilt piiridesse. Mõne pisara sain ka poetatud.
• L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) ("Lõbumaja") (6,5/10)
  Ma usun, et film annab küllaltki adekvaatse ülevaate Pariisi lõbutüdrukte elust veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Film oli natuke liiga monotoonne ja piisavat arengut ei toimunud. Filmis aset leidnud jõhker vägivald üllatas. Suures plaanis saab näha, kuidas Joker (ühest teisest linateosest) endale naeratust pikendavad armid võis saada, nii et veri lendab.
• Tinker Tailor Soldier Spy (7/10)
  Suurepäraste näitlejatöödega Briti kvaliteetpõnevik. Kõik on kiitnud Gary Oldmani ja ka mina avaldaks tunnustust talle suurepärase soorituse eest. Ei tea, kas mu intelligentsi tase on nõrk, aga mul oli raskusi kõigest arusaamisega, sellepärast pole ka hinne kõrgem kui 7/10. Krimifilmide fännidele kohustuslik!
• Kosmos '68, Legendid vol 1 (8/10)
  Ma vajasin sellist dokumentaali nagu õhku. Mind väga köidab see ajastu: 60-ndad ja 70-ndad. Tol ajal tehti põnevat muusikat. 60-ndate ja 70-ndate rockmuusika on vägagi minu teetass ja antud film annabki hea lühiülevaate sellest Eestiga seoses. Kena, et vaatajale pakutakse palju muusikanäiteid. Põgusalt räägitakse ka teistest stiilidest. Huvitav oli kuulata veel, kuidas tola ajal välismaisest muusikast osa saadi ja kuidas tsensuuriga toime tuldi. Aleksander Müller on lahe tüüp!
• Mission: Impossible - Ghost Protocol (7/10)
  Ma ei ole eriline Hollywoodi actionite fänn, aga MI filmide vastu pole mul midagi. "Ghost Protocol" on korralik järg saagale. Päris crazy oli Dubais maailma kõrgeima hoone otsas ronimine - paar korda tekkis edge of my seat tunne. Respekt Tom Cruisele, et kaskadööre ei kasutanud, vaid turnis ise rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast. MI filmide puhul meeldib mulle imetehnika, mida tegelased kasutavad. Kõige coolim oli simulatsiooni abil märkamatult liikumine koridoris. Simon Pegg oli väga hea comic relief - mees on sellel alal üks parimaid. "Ghost Protocol" on hästi tehtud pinget pakkuv meelelahutuslik põnevik. Klišeelikkus suurt ei häirinudki.
• Habemus Papam ("Meil on paavst") (8/10)
  Üllatavalt hea usuteemaline film paavsti valimisest. Parajalt muhe. Hea kombinatsioon draamast ja komöödiast. Peaosalist mänginud 85-aastane Michel Piccoli tegi kiiduväärt rolliesituse. Tema sisemist võitlust antud keerulises ja vastutusrikkas olukorras oli huvitav jälgida. Filmi lõpp meeldis väga. See oli piisavalt ootamatu, aga tegelikult ka loogiline antud juhul.
• Moneyball (8/10)
  Huvitav film pesapalli profimeeskonna moodustamisest. Kõige parem teost iseloomustav sõna võiks olla aga: kvaliteet. Hea on vaadata hästi tehtud filmi - näitlejatööd on paigas (Pitt on suurepärane!), kaameratöö OK, stsenaarium tugev, montaaž tasemel jne. Päris maksimum hinnet või vähemalt 9/10 ei saa panna, sest top emotion jäi saamata. Korralik spordifilm, kuigi mitte päris tavapärane.
• Carnage (8/10)
  Mahlaka dialoogiga komöödia või isegi pooleldi draama võltsviisakusest. Kui suudad asja kiirelt ja (võlts)viisakalt ära lahendada on ju hea. Mis aga juhtub kui aga ei õnnestu kuidagi varmalt probleem ära lahendada? Kui kaua suudad olla võltsviisakas? "Carnage" näitab vaatajale väga tiheda tekstiga näitemängulikku vaatemängu, kus saab ühe võimaliku lahenduse minu eelnevalt tõstatud küsimustele. Inimesed on silmakirjalikud!
• War Horse (6/10)
  Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn. Vaatan, et Spielberg on lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!
• 50/50 (9,5/10)
  Teema (vähihaigus) on küll tõsine, kuid film ise on paiguti vägagi naljakas. Kas nii saab head asja? Tuleb välja, et saab küll ja veel kuidas saab. "50/50" mõjus mulle nii hästi, et tõusis 2011. aasta lemmikute hulka. Film on jah kohati valus ja naljast kaugel, kuid stsenaristid on väga oskuslikult, ilma liialt labaseks muutumata, suutnud olukordi hea huumoriga serveerida. Peategelase (Joseph Gordon-Levitt) ja tema parima sõbra (Seth Rogen) vastandlikkus on väga hästi välja mängitud. Praeguse aja üheks kõvemaks näitlejaks pürgiv Gordon-Levitt jättis tõeliselt sümpaatse mulje, tehes oscari nominatsiooni väärt rollisoorituse. Pole küll Seth Rogeni fänn, aga siia filmi sobis ta väga hästi, kuigi ta mängis tegelast, keda ta ikka enamasti mängib. Anna Kendrick on armas!

November kinos

Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 21 filmi, milles 15 PÖFFi raames. PÖFFil nähtud teostest kirjutasin siin ja siin ning neid praegu rohkem ei puuduta. Üle pika aja nägin linateost, millele sain anda maksimuhinde (viimati juhtus see aasta alguses linastunud "Black Swaniga"). Selleks oli Michelle Williamsile oscari nominatsiooni toonud "Blue Valentine". Seejuures 10/10 otsustasin panna teistkordse vaatamise järel. Suur tänu Artisele, et selle 2010. aasta linateose enda kavva võtsid. Artist tänaks ka selle eest, et lõpuks tõid suurele ekraanile 2009. aasta PÖFFil linastunud võrratu "Lourdes'i".

• Blue Valentine (10/10)
  Harva, kui elan mõnda filmi niivõrd tugevalt sisse nagu seda juhtus "Blue Valentine'i" vaatamise ajal. Minu eraldi arvustus asub siin.
• Lourdes (9/10)
  Ilus, rahulik, lootusrikas, optimistlik, maagiline, inimlik, võrratu. Sain tõelise naudingu kätte. Teatud määral meenutab "Lourdes" jänkide linateost "Awakenings" (imeline paranemine). Taustamuusika oli väga sobilik ja meeldiv. "Ave Mariat" esitati tõeliselt kenasti. Sylvie Testud oli väga armas ja tegi meeliülendava ning veetleva rollisoorituse (võitis ka Euroopa Filmiauhindadel parima naisnäitleja auhinna). Nägin filmi esmakordselt 2009. aasta PÖFFil, kui sain väga hea elamuse. Seejuures lubati eelmise aasta suveks linateos Artisesse tuua, kuid nii ei läinud. Mul on väga hea meel, et kino otsustas lõpuks ikkagi teose suurele ekraanile tuua. Aitäh!
• Tokyo! (8/10)
  3 mõnusalt fantaasiaküllast lugu. Visuaalselt hästi tehtud. Denis Lavant'i poolt mängitud tüüp oli äge tegelane. See bully stseen on jube hästi tehtud, taustamuusikaga ka kümnesse pandud. Soovitan!
• Täitsa Lõpp (4/10)
  Kui minna antud filmi vaatama, siis peab arvestama sellega, et tegijatel ei olnud eesmärk teha meistriteost. Oluline oli hoopis see, et inimesed saaksid filmi tegemisega tuttavaks ja aimu kui keeruka protsessiga tegu on. Vähemalt oli see talgutel osalenute jaoks üks tore ja huvitav ajaveetmine, mida võib hiljem mõnuga meenutada. Veel parem, kui mõni sai filmipisiku sisse ja temast tuleb tulevikus suur lavastaja, näitleja või kasvõi väärt grimmikunstnik. Otsustasin, et ei ütle midagi negatiivset selle toreda ettevõtmise tulemuse kohta (eks hinne kajastab mu arvamust). Positiivsetest rääkides tuleb tõdeda, et filmilindile on saadud mitmeid ilusaid kaadreid Eestimaast. Kui ilust juba sai juttu tehtud, siis ei saa mainimata jätta, et naispeaossa on saadud imekaunis neiu, keda vaadates tõesti silm kohe puhkas. "Täitsa Lõpp" puhul tuleb aga kõige rohkem hinnata filmitalgute ideed.
• Kongen av Bastøy ("Kuradisaare kuningas") (7/10)
  Hea draama, kuid see miski, mis teeb heast draamast väga hea, jäi puudu. Film ei pakkunud midagi uut. Muidu hästi näideldud ja teostatud. Pinget oli ka. Kes veel ei tea siis, see Norra film on üles võetud Eestimaal. Põhitegevustik on filmitud Aseri vallas asuvas Kalvi mõisas.
  

Blue Valentine

Täitsa minu maitse järgi draama. Täpsemini öeldes, mulle kohe kohutaval kombel meeldis. Ilus, valus, karm, liigutav. Draamale omast pinget oli piisavalt. Lugu oli äärmiselt realistlik ja eluline ja see imponeeris eriti. Michelle Williams oli vapustavalt hea, Ryan Gosling ka. Tänu nende kahe rollisooritustele tundus film tõesti harvanähtavalt realistlik. "Blue Valentine" tekitas palju mõtteid ja jättis sügava mulje. Vahest poeb mõni film kuidagi eriliselt hinge nagu sellega juhtus. Nii hakkad tegelastele kõvasti kaasa elama ja tekib eriline süvenemine - filmi vaatamise hetkel on peaaegu tunne, et oleks tegu sinu eluga. Seda on polegi alati nii lihtne seletada, miks just see või teine linateos nii väga korda läheb.

"Blue Valentine" on oma olemuselt klassikaline suhtedraama, kuid ma ei ütleks, et see sellepärast rohkem naistekas oleks. Filmi teema - abielu lagunemine / armastuse kadumine - võib jätta mulje, et tegu on masendust tekitava või isegi nutufilmiga. Mina suutsin nii sisse elada, et see masendus tuli hoopis kasuks andes teosele ekstra tõepärasuse mõõtme. Pisaraid ka ei õnnestunud valada. "Blue Valentine" ei ole mingi nutufilm. Kurbi hetki iseenest oli, aga mitte rohkelt. Tegelikult on ju päris palju ilusaid ja ka muigele ajavad kohti - eriti see episood. Vaatajal võib ikkagi tekkida küsimus, et miks armastus lõppes. Filmis ei ole tegelikult ju päris otseselt öeldud põhjust. Mis siis ometigi juhtus? Abielu juhtus! Inimesed ikka tüdinevad üksteisest (selles filmis küll peamiselt naine) ja üldse abielust. Tavaline asi ju. Lisaks mees liialt tänitas naise kallal.




Poleks "Black Swani", oleks "Blue Valentine" hetkeseisuga mu lemmik 2010. aasta film. Kas keegi veel täheldas, et lõputiitrite jooksma hakkamise alguses oli jube hästi kujundatud ja kokku monteeritud fotode/kaadrite galerii filmist?! Veel üks pluss.

10/10

15. PÖFFi kokkuvõtte

Kõigepealt jätkaks lühiarvamustega filmidest, mida vaatasin peale vahekokkuvõtte tegemist.

Tule nagu oled (Hasta la Vista!)
Mõnes mõttes tore film. Kuigi oli palu seksiteemalisi nalju, jättis film pigem liiga lapsiku mulje. Kui seksi teemavälja jätta on tegu pigem koguperekomöödiaga, leidub ka valusat draamat. Seekord see draama suurt ei mõjunud mulle ja ma pole lapsikute filmide austaja. Paraku "Hasta la Vista!" mingit erilist elamust ei pakkunud. 5/10

Judinad ("Jitters")
Normaalne draama. Räägib noorte (16-17-aastaste) probleemidest, aga ka seksuaalsuse avastamisest. Ei avaldanud teab mis tugevat muljet, aga igavust ka ei tundnud. Võibolla olen liiga vana selle filmi jaoks. 6/10

Artist ("The Artist")
Kena austusavaldus tummfilmiajastusele. Virtuooslikult ja õige tundega stiliseeritud. Must-valge pilt on tõesti imekenasti välja kukkunud. Film on vägagi vaimukas, ainult et lugu jäi minu maitse jaoks ikkagi liiga lihtsaks ja naiivseks. Peategelast mänginud Jean Dujardin väärib kiitust oma sarmika soorituse eest. "Artist" on tõenäoliselt tänavuse PÖFFi kõige mahedam ja elurõõmsam linateos. Väga hea vaheldus oli vaadata must-valget tummfilmi. 7,5/10
Jelena ("Elena")
Minimalistlik, kuid tugeva sõnumiga draama. Jättis äärmiselt realistlikku mulje (nagu elu ise), mida pean suureks trumbiks antud juhul. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu, kuid on üks aga. Üks täiesti tavaline ja korralik naisterahvas sooritab šokeeriva kuriteo. Et ikka omadel oleks hea, kuigi ohver tundus ka oma. Inimesed lihtsalt on kahepalgelised ja ikka oma kasu peal väljas. Hämmastav, millise vastikustunde Jelena minus tekitas peale seda kuritegu. Film ise on jube rahulik, kuigi vahepeal emotsioon möllab. Tugevad näitlejatööd, eriti kiidaks peaosalist mänginud Nadezhda Markinat.8/10

Tabamatu õnn ("Happiness Runs")
Väga veider film. Üks neiu lihtsalt ajaviiteks teeb endale sisselõikeid, nii et tekivad koledad haavad. Põhjust ei seletata, miks. Üks neiu sooritab äkitselt enesetapu. Enamus ajast tarbivad tegelased erinevaid narkootilisi aineid ja on seega suure osa ajast pilves. Muide naipeaosas olnud Hanna Hall mängis "Forrest Gumpis" Jennyt lapsena. Temast on sirgunud ilus ja vägagi seksikas näitlejanna! 5/10

Mäng ("Play")
Kibedalt realistlik film tänavahuligaanidest ja nende ohvritest. Elasin väga filmi sisse nagu oleksin ise olnud ohver. Endal ka sarnane kogemus lapsepõlvest olemas. See on imestamapanev, kuidas saab kiusatavat psühholoogiliselt mõjutada. Tundub nagu ohvritel peaks olema lihtne väljapääs olukorrast, aga nad on äkitselt abitud ja nii tugevalt kiusajate meelevallas. Hirmutunnne on lihtsalt nii suur. Kiusajad ise pole ka päris puutumatud. 8,5/10

Norra pojad ("Sons of Norway")
Hoogne ja parajalt pöörane komöödia norrakatelt. Linateos oleks sobinud ka vitamiinilaksu programmi, sest tegu on heatujufilmiga. Pungi teema oli lahedalt sisse toodud. Sex Pistolsi jäljendamine ja bändi tegemine kukkus päris muhedalt välja. Sex Pistolsi ninamees Johnny Rotten oli ka kohal! Kõige kõige rohkem meeldis mulle see, et film oli omapärane ja piisavalt crazy - sääraseid erialaadseid linateoseid ma ootangi PÖFFilt. Selle valikuga panin küll täkkesse. 8/10
Kotoko
Oi, kuidas mulle meeldivad šokeerivad ja raputavad filmid. Kõige jahmatamapanevam elamus tänavuselt PÖFFilt. Tohutult intensiivne ja võimas. Minu pikem arvustus asub siin. 9/10

Ööliblika päevikud ("The Moth Diaries")
Poleks uskunud, et "American Psycho" lavastaja võib teha nii jura filmi. Kehv dialoog, üleüldse nõrk stsenaarium. Poster on iseenest küll uhke ja kutsub vaatama. Ootasin, et vähemalt visuaalne vaatemäng oleks äge, aga midagi erilist ei pakutud. Tegelikult see stseen, mille kaader ka sellel postril näha, on visuaalselt hästi tehtud. Lily Cole on huvitava välimusega ja sobib hästi mängima kummalisi tüdrukuid. Teismelistele plikadele võib see film isegi meeldida. 4/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sai 15. PÖFFil vaadatud 15 linateost. Muide, see oli 5-s aasta järjest, mil seansside koguarvuks jäi vähemalt 15. Kõige enam on kahju, et "Beebimonitor" ("Babycall") ja Paddy Considine'i "Türannosaurus" ("Tyrannosaur") nägemata jäid. Muidu jäin oma filmide põimikuga rahule. Peamiseks rahulolu põhjuseks on 2 erilist filmiealmust, mida pakkusid "Me peame Kevinist rääkima" ja "Kotoko" - niivõrd jõulisi ja drastilisi linateoseid satub harva kinodesse. Ma andsin seejuures rohkem kui pooltele filmidele hindeks vähemalt 8/10. Nii et ei saa nuriseda jah. Lõpetuseks minu tänavuse PÖFFi lemmikute top 5:

1. Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
2. Kotoko
3. Mäng ("Play")
4. Päevalilletund ("Sunflower Hour")
5. Rahutu maa ("Land of Oblivion")