Detsember kinos

Aasta lõpp kujunes päris tihedaks kinokülastuste suhtes. Suurelt ekraanilt sai silmadega söödud 12 filmi (11 erinevat), kusjuures rohkem kui pooled neist linastusid eelnevalt ka PÖFFil. Valik oli tõesti hea. Teiste seas vaatasin 2 Prantsuse ja 1 Itaalia linateost, aga ka Eesti dokumentaali.

• The Tree of Life (8/10)
  Ilus filosoofiline suurfilm. Minu maitse jaoks pingutas Malick ambitsioonikusega liiga üle. Jättis ülemäära laialivalgunud mulje, kui nii võib öelda. Oleks tahtnud veidi rohkem konkreetsust! Siiski "The Tree of Life" meeldis mulle. Spektaakel on ikkagi vägev. Sisu on küllaltki keeruline, aga see ei seganud eriti filmi nautimist. Tõlgendamisruumi antakse vaatajale palju. Antud juhul täiesti soovitan enne filmi vaatamist sisututvustus korralikult üle lugeda. See aitab arusaamisele kaasa ja samas ei riku liigse etteütlemisega midagi ära. Seda Malicku suurteost on tegelt raske ette spoilerdada. Sisust rääkides, lugu ligimese kaotamisest ja lapsepõlve mälestustest väga kenasti jutustatud ja lavastatud. Läks hinge ka. Kõige rohkem meeldis mulle see, kui hästi oli kujutatud üht tavalist pereelu. Suhteliselt range isa (Brad Pitt) õpetamas oma lapsi, et nad elus hästi hakkama saaksid. Naiivsevõitu, kuid äärmiselt heatahtlik, ema (võrratu Jessica Chastain) oma lapsi lohtumas ja neid hoides. Lapsed tegemas ulakusi ja mängimisest rõõmu tundmas. Kõik see ehe tavalisus on kuidagi ilusalt ja esteetiliselt kujutatud. Käisin linateost 2 korda vaatamas, et ikka paremini aru saaks ja pealegi film on vaatamist väärt!
• Les neiges du Kilimandjaro ("Kilimanjaro lumi") (9/10)
  Väga hea üllatus aasta lõpus. Film ilmus kavasse nagu ei kuskilt, linastudes vaid ühel eriseansil pärast PÖFFi. Hea, et peale sattusin, sest PÖFFil ei vaadanud. "Les neiges du Kilimandjaro" sarnaneb mitmel moel "Le Havrega". Esiteks mängib antud filmis peaosa Jean-Pierre Darroussin, kellel oli Kaurismäki filmis oluline roll (politseiinspektor Monet). Teiseks toimub tegevus Prantsusmaal. Põhiline on aga see, et mõlemad filmid räägivad headusest, sallivusest ja ligimese aitamisest. "Les neiges du Kilimandjaro" on aga palju sisukam, kui Kaurismäki teos. Filmis kerkis teravalt esile rikaste vihkamise teema. Nagu heal järjel olev inimene oleks süüdi selles. Mind nii häirib see rikaste vihkamine, ainult sellepärast, et nad rikkad on. Nad on ju selleks vaeva näinud. Las inimesed elavad hästi, so what! Seejuures pean ennast kesklassi hulka ja pole kunagi rikas olnud. "Kilimanjaro lumi" on väga liigutav film. Paljudele võibolla muutus asi liiga imalaks ja heatahtlikuks, kuid minu maitse järgi mahtus see kõik napilt piiridesse. Mõne pisara sain ka poetatud.
• L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) ("Lõbumaja") (6,5/10)
  Ma usun, et film annab küllaltki adekvaatse ülevaate Pariisi lõbutüdrukte elust veidi rohkem kui 100 aastat tagasi. Film oli natuke liiga monotoonne ja piisavat arengut ei toimunud. Filmis aset leidnud jõhker vägivald üllatas. Suures plaanis saab näha, kuidas Joker (ühest teisest linateosest) endale naeratust pikendavad armid võis saada, nii et veri lendab.
• Tinker Tailor Soldier Spy (7/10)
  Suurepäraste näitlejatöödega Briti kvaliteetpõnevik. Kõik on kiitnud Gary Oldmani ja ka mina avaldaks tunnustust talle suurepärase soorituse eest. Ei tea, kas mu intelligentsi tase on nõrk, aga mul oli raskusi kõigest arusaamisega, sellepärast pole ka hinne kõrgem kui 7/10. Krimifilmide fännidele kohustuslik!
• Kosmos '68, Legendid vol 1 (8/10)
  Ma vajasin sellist dokumentaali nagu õhku. Mind väga köidab see ajastu: 60-ndad ja 70-ndad. Tol ajal tehti põnevat muusikat. 60-ndate ja 70-ndate rockmuusika on vägagi minu teetass ja antud film annabki hea lühiülevaate sellest Eestiga seoses. Kena, et vaatajale pakutakse palju muusikanäiteid. Põgusalt räägitakse ka teistest stiilidest. Huvitav oli kuulata veel, kuidas tola ajal välismaisest muusikast osa saadi ja kuidas tsensuuriga toime tuldi. Aleksander Müller on lahe tüüp!
• Mission: Impossible - Ghost Protocol (7/10)
  Ma ei ole eriline Hollywoodi actionite fänn, aga MI filmide vastu pole mul midagi. "Ghost Protocol" on korralik järg saagale. Päris crazy oli Dubais maailma kõrgeima hoone otsas ronimine - paar korda tekkis edge of my seat tunne. Respekt Tom Cruisele, et kaskadööre ei kasutanud, vaid turnis ise rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel maapinnast. MI filmide puhul meeldib mulle imetehnika, mida tegelased kasutavad. Kõige coolim oli simulatsiooni abil märkamatult liikumine koridoris. Simon Pegg oli väga hea comic relief - mees on sellel alal üks parimaid. "Ghost Protocol" on hästi tehtud pinget pakkuv meelelahutuslik põnevik. Klišeelikkus suurt ei häirinudki.
• Habemus Papam ("Meil on paavst") (8/10)
  Üllatavalt hea usuteemaline film paavsti valimisest. Parajalt muhe. Hea kombinatsioon draamast ja komöödiast. Peaosalist mänginud 85-aastane Michel Piccoli tegi kiiduväärt rolliesituse. Tema sisemist võitlust antud keerulises ja vastutusrikkas olukorras oli huvitav jälgida. Filmi lõpp meeldis väga. See oli piisavalt ootamatu, aga tegelikult ka loogiline antud juhul.
• Moneyball (8/10)
  Huvitav film pesapalli profimeeskonna moodustamisest. Kõige parem teost iseloomustav sõna võiks olla aga: kvaliteet. Hea on vaadata hästi tehtud filmi - näitlejatööd on paigas (Pitt on suurepärane!), kaameratöö OK, stsenaarium tugev, montaaž tasemel jne. Päris maksimum hinnet või vähemalt 9/10 ei saa panna, sest top emotion jäi saamata. Korralik spordifilm, kuigi mitte päris tavapärane.
• Carnage (8/10)
  Mahlaka dialoogiga komöödia või isegi pooleldi draama võltsviisakusest. Kui suudad asja kiirelt ja (võlts)viisakalt ära lahendada on ju hea. Mis aga juhtub kui aga ei õnnestu kuidagi varmalt probleem ära lahendada? Kui kaua suudad olla võltsviisakas? "Carnage" näitab vaatajale väga tiheda tekstiga näitemängulikku vaatemängu, kus saab ühe võimaliku lahenduse minu eelnevalt tõstatud küsimustele. Inimesed on silmakirjalikud!
• War Horse (6/10)
  Väga hea koguperefilm. Paraku mina ei ole koguperefilmide fänn. Vaatan, et Spielberg on lavastajana üle läinud rohkem lastele mõeldud linateoste peale - juba 3. järjest (eelnevad olid Indiana Jones ja Tintin). Teostus on iseenesest suurepärane. Hobune meeldis!
• 50/50 (9,5/10)
  Teema (vähihaigus) on küll tõsine, kuid film ise on paiguti vägagi naljakas. Kas nii saab head asja? Tuleb välja, et saab küll ja veel kuidas saab. "50/50" mõjus mulle nii hästi, et tõusis 2011. aasta lemmikute hulka. Film on jah kohati valus ja naljast kaugel, kuid stsenaristid on väga oskuslikult, ilma liialt labaseks muutumata, suutnud olukordi hea huumoriga serveerida. Peategelase (Joseph Gordon-Levitt) ja tema parima sõbra (Seth Rogen) vastandlikkus on väga hästi välja mängitud. Praeguse aja üheks kõvemaks näitlejaks pürgiv Gordon-Levitt jättis tõeliselt sümpaatse mulje, tehes oscari nominatsiooni väärt rollisoorituse. Pole küll Seth Rogeni fänn, aga siia filmi sobis ta väga hästi, kuigi ta mängis tegelast, keda ta ikka enamasti mängib. Anna Kendrick on armas!

November kinos

Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 21 filmi, milles 15 PÖFFi raames. PÖFFil nähtud teostest kirjutasin siin ja siin ning neid praegu rohkem ei puuduta. Üle pika aja nägin linateost, millele sain anda maksimuhinde (viimati juhtus see aasta alguses linastunud "Black Swaniga"). Selleks oli Michelle Williamsile oscari nominatsiooni toonud "Blue Valentine". Seejuures 10/10 otsustasin panna teistkordse vaatamise järel. Suur tänu Artisele, et selle 2010. aasta linateose enda kavva võtsid. Artist tänaks ka selle eest, et lõpuks tõid suurele ekraanile 2009. aasta PÖFFil linastunud võrratu "Lourdes'i".

• Blue Valentine (10/10)
  Harva, kui elan mõnda filmi niivõrd tugevalt sisse nagu seda juhtus "Blue Valentine'i" vaatamise ajal. Minu eraldi arvustus asub siin.
• Lourdes (9/10)
  Ilus, rahulik, lootusrikas, optimistlik, maagiline, inimlik, võrratu. Sain tõelise naudingu kätte. Teatud määral meenutab "Lourdes" jänkide linateost "Awakenings" (imeline paranemine). Taustamuusika oli väga sobilik ja meeldiv. "Ave Mariat" esitati tõeliselt kenasti. Sylvie Testud oli väga armas ja tegi meeliülendava ning veetleva rollisoorituse (võitis ka Euroopa Filmiauhindadel parima naisnäitleja auhinna). Nägin filmi esmakordselt 2009. aasta PÖFFil, kui sain väga hea elamuse. Seejuures lubati eelmise aasta suveks linateos Artisesse tuua, kuid nii ei läinud. Mul on väga hea meel, et kino otsustas lõpuks ikkagi teose suurele ekraanile tuua. Aitäh!
• Tokyo! (8/10)
  3 mõnusalt fantaasiaküllast lugu. Visuaalselt hästi tehtud. Denis Lavant'i poolt mängitud tüüp oli äge tegelane. See bully stseen on jube hästi tehtud, taustamuusikaga ka kümnesse pandud. Soovitan!
• Täitsa Lõpp (4/10)
  Kui minna antud filmi vaatama, siis peab arvestama sellega, et tegijatel ei olnud eesmärk teha meistriteost. Oluline oli hoopis see, et inimesed saaksid filmi tegemisega tuttavaks ja aimu kui keeruka protsessiga tegu on. Vähemalt oli see talgutel osalenute jaoks üks tore ja huvitav ajaveetmine, mida võib hiljem mõnuga meenutada. Veel parem, kui mõni sai filmipisiku sisse ja temast tuleb tulevikus suur lavastaja, näitleja või kasvõi väärt grimmikunstnik. Otsustasin, et ei ütle midagi negatiivset selle toreda ettevõtmise tulemuse kohta (eks hinne kajastab mu arvamust). Positiivsetest rääkides tuleb tõdeda, et filmilindile on saadud mitmeid ilusaid kaadreid Eestimaast. Kui ilust juba sai juttu tehtud, siis ei saa mainimata jätta, et naispeaossa on saadud imekaunis neiu, keda vaadates tõesti silm kohe puhkas. "Täitsa Lõpp" puhul tuleb aga kõige rohkem hinnata filmitalgute ideed.
• Kongen av Bastøy ("Kuradisaare kuningas") (7/10)
  Hea draama, kuid see miski, mis teeb heast draamast väga hea, jäi puudu. Film ei pakkunud midagi uut. Muidu hästi näideldud ja teostatud. Pinget oli ka. Kes veel ei tea siis, see Norra film on üles võetud Eestimaal. Põhitegevustik on filmitud Aseri vallas asuvas Kalvi mõisas.
  

Blue Valentine

Täitsa minu maitse järgi draama. Täpsemini öeldes, mulle kohe kohutaval kombel meeldis. Ilus, valus, karm, liigutav. Draamale omast pinget oli piisavalt. Lugu oli äärmiselt realistlik ja eluline ja see imponeeris eriti. Michelle Williams oli vapustavalt hea, Ryan Gosling ka. Tänu nende kahe rollisooritustele tundus film tõesti harvanähtavalt realistlik. "Blue Valentine" tekitas palju mõtteid ja jättis sügava mulje. Vahest poeb mõni film kuidagi eriliselt hinge nagu sellega juhtus. Nii hakkad tegelastele kõvasti kaasa elama ja tekib eriline süvenemine - filmi vaatamise hetkel on peaaegu tunne, et oleks tegu sinu eluga. Seda on polegi alati nii lihtne seletada, miks just see või teine linateos nii väga korda läheb.

"Blue Valentine" on oma olemuselt klassikaline suhtedraama, kuid ma ei ütleks, et see sellepärast rohkem naistekas oleks. Filmi teema - abielu lagunemine / armastuse kadumine - võib jätta mulje, et tegu on masendust tekitava või isegi nutufilmiga. Mina suutsin nii sisse elada, et see masendus tuli hoopis kasuks andes teosele ekstra tõepärasuse mõõtme. Pisaraid ka ei õnnestunud valada. "Blue Valentine" ei ole mingi nutufilm. Kurbi hetki iseenest oli, aga mitte rohkelt. Tegelikult on ju päris palju ilusaid ja ka muigele ajavad kohti - eriti see episood. Vaatajal võib ikkagi tekkida küsimus, et miks armastus lõppes. Filmis ei ole tegelikult ju päris otseselt öeldud põhjust. Mis siis ometigi juhtus? Abielu juhtus! Inimesed ikka tüdinevad üksteisest (selles filmis küll peamiselt naine) ja üldse abielust. Tavaline asi ju. Lisaks mees liialt tänitas naise kallal.




Poleks "Black Swani", oleks "Blue Valentine" hetkeseisuga mu lemmik 2010. aasta film. Kas keegi veel täheldas, et lõputiitrite jooksma hakkamise alguses oli jube hästi kujundatud ja kokku monteeritud fotode/kaadrite galerii filmist?! Veel üks pluss.

10/10

15. PÖFFi kokkuvõtte

Kõigepealt jätkaks lühiarvamustega filmidest, mida vaatasin peale vahekokkuvõtte tegemist.

Tule nagu oled (Hasta la Vista!)
Mõnes mõttes tore film. Kuigi oli palu seksiteemalisi nalju, jättis film pigem liiga lapsiku mulje. Kui seksi teemavälja jätta on tegu pigem koguperekomöödiaga, leidub ka valusat draamat. Seekord see draama suurt ei mõjunud mulle ja ma pole lapsikute filmide austaja. Paraku "Hasta la Vista!" mingit erilist elamust ei pakkunud. 5/10

Judinad ("Jitters")
Normaalne draama. Räägib noorte (16-17-aastaste) probleemidest, aga ka seksuaalsuse avastamisest. Ei avaldanud teab mis tugevat muljet, aga igavust ka ei tundnud. Võibolla olen liiga vana selle filmi jaoks. 6/10

Artist ("The Artist")
Kena austusavaldus tummfilmiajastusele. Virtuooslikult ja õige tundega stiliseeritud. Must-valge pilt on tõesti imekenasti välja kukkunud. Film on vägagi vaimukas, ainult et lugu jäi minu maitse jaoks ikkagi liiga lihtsaks ja naiivseks. Peategelast mänginud Jean Dujardin väärib kiitust oma sarmika soorituse eest. "Artist" on tõenäoliselt tänavuse PÖFFi kõige mahedam ja elurõõmsam linateos. Väga hea vaheldus oli vaadata must-valget tummfilmi. 7,5/10
Jelena ("Elena")
Minimalistlik, kuid tugeva sõnumiga draama. Jättis äärmiselt realistlikku mulje (nagu elu ise), mida pean suureks trumbiks antud juhul. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu, kuid on üks aga. Üks täiesti tavaline ja korralik naisterahvas sooritab šokeeriva kuriteo. Et ikka omadel oleks hea, kuigi ohver tundus ka oma. Inimesed lihtsalt on kahepalgelised ja ikka oma kasu peal väljas. Hämmastav, millise vastikustunde Jelena minus tekitas peale seda kuritegu. Film ise on jube rahulik, kuigi vahepeal emotsioon möllab. Tugevad näitlejatööd, eriti kiidaks peaosalist mänginud Nadezhda Markinat.8/10

Tabamatu õnn ("Happiness Runs")
Väga veider film. Üks neiu lihtsalt ajaviiteks teeb endale sisselõikeid, nii et tekivad koledad haavad. Põhjust ei seletata, miks. Üks neiu sooritab äkitselt enesetapu. Enamus ajast tarbivad tegelased erinevaid narkootilisi aineid ja on seega suure osa ajast pilves. Muide naipeaosas olnud Hanna Hall mängis "Forrest Gumpis" Jennyt lapsena. Temast on sirgunud ilus ja vägagi seksikas näitlejanna! 5/10

Mäng ("Play")
Kibedalt realistlik film tänavahuligaanidest ja nende ohvritest. Elasin väga filmi sisse nagu oleksin ise olnud ohver. Endal ka sarnane kogemus lapsepõlvest olemas. See on imestamapanev, kuidas saab kiusatavat psühholoogiliselt mõjutada. Tundub nagu ohvritel peaks olema lihtne väljapääs olukorrast, aga nad on äkitselt abitud ja nii tugevalt kiusajate meelevallas. Hirmutunnne on lihtsalt nii suur. Kiusajad ise pole ka päris puutumatud. 8,5/10

Norra pojad ("Sons of Norway")
Hoogne ja parajalt pöörane komöödia norrakatelt. Linateos oleks sobinud ka vitamiinilaksu programmi, sest tegu on heatujufilmiga. Pungi teema oli lahedalt sisse toodud. Sex Pistolsi jäljendamine ja bändi tegemine kukkus päris muhedalt välja. Sex Pistolsi ninamees Johnny Rotten oli ka kohal! Kõige kõige rohkem meeldis mulle see, et film oli omapärane ja piisavalt crazy - sääraseid erialaadseid linateoseid ma ootangi PÖFFilt. Selle valikuga panin küll täkkesse. 8/10
Kotoko
Oi, kuidas mulle meeldivad šokeerivad ja raputavad filmid. Kõige jahmatamapanevam elamus tänavuselt PÖFFilt. Tohutult intensiivne ja võimas. Minu pikem arvustus asub siin. 9/10

Ööliblika päevikud ("The Moth Diaries")
Poleks uskunud, et "American Psycho" lavastaja võib teha nii jura filmi. Kehv dialoog, üleüldse nõrk stsenaarium. Poster on iseenest küll uhke ja kutsub vaatama. Ootasin, et vähemalt visuaalne vaatemäng oleks äge, aga midagi erilist ei pakutud. Tegelikult see stseen, mille kaader ka sellel postril näha, on visuaalselt hästi tehtud. Lily Cole on huvitava välimusega ja sobib hästi mängima kummalisi tüdrukuid. Teismelistele plikadele võib see film isegi meeldida. 4/10

-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
Kokku sai 15. PÖFFil vaadatud 15 linateost. Muide, see oli 5-s aasta järjest, mil seansside koguarvuks jäi vähemalt 15. Kõige enam on kahju, et "Beebimonitor" ("Babycall") ja Paddy Considine'i "Türannosaurus" ("Tyrannosaur") nägemata jäid. Muidu jäin oma filmide põimikuga rahule. Peamiseks rahulolu põhjuseks on 2 erilist filmiealmust, mida pakkusid "Me peame Kevinist rääkima" ja "Kotoko" - niivõrd jõulisi ja drastilisi linateoseid satub harva kinodesse. Ma andsin seejuures rohkem kui pooltele filmidele hindeks vähemalt 8/10. Nii et ei saa nuriseda jah. Lõpetuseks minu tänavuse PÖFFi lemmikute top 5:

1. Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
2. Kotoko
3. Mäng ("Play")
4. Päevalilletund ("Sunflower Hour")
5. Rahutu maa ("Land of Oblivion")

Kotoko

See film pakkus väga tugeva elamuse. Raputas veel rohkem läbi kui "We Need to Talk About Kevin" - see mulle meeldib! Ühisjooni nende 2 filmi vahel võib leida mitmeid. Jällegi on tegu küllaltki šokeeriva linateosega. Äärmiselt julge filmikeel ja väljenduslaad. Film on kohati päris häiriv. Nõrgema närvikavaga inimestele see kindlasti ei sobi. Seansi ajal lahkus muide vähemalt 6 inimest saalist. Filmi lavastaja/stsenarist Shin'ya Tsukamoto ongi tuntud rohkem õudusfilmide tegijana. Paar kohta olid sellised, kus isegi mina pidin silmi kergelt kissitama - lihtsalt nii võigas oli. Peategelane käitub vahepeal väga koletislikult ja sadistlikult. Samas on tegu paraja mindfuckiga. Ei saanudki lõppude lõpuks aru, mis oli peategelase (Kotoko) fantaasialend/hallutsinatioonid ja mis oli tegelikkus. Paras psühholoogiline müsteerium. Siin on ka tegu isiksuse kahestumisega nagu "Black Swaniski". Ka Kotoko on psüühiliste häiretega ja ei tule toime oma hirmutunde ja foobiatega.

Millest film ikkagi jutustab või mis on sõnumiks? Üheks põhiteemaks võib pidada lapse kasvatamist (nagu "We Need to Talk About Kevinski"). Kuidas üksikvanemana hakkama saada? See pole lihtne. Ainult vastutustundest ei piisa. Kotoko küll hoolis oma lapsest, aga sellest oli vähe. Kriitiline varjund on visatud massimeedia liigsele tarbimisele. Mitmete Kotoko hallutsinatsioonide ajendiks on televisioonist nähtud vägivaldsed saated. Tekib küsimus, kas saab massimeediat süüdistada peategelase foobiates ja jubedas käitumises.
"Kotoko" on sedasorti linateos, millepärast ma PÖFFil käin - raputav ja vägevat elamust pakkuv. Nõrganärvilistele ei soovita!

9/10

Vahekokkuvõte PÖFFist

Ma olen alati PÖFFi põhiprogrammi ajal ka 1 vaba päeva võtnud. Täna on see päev ja ma siis mõtlesin, et teeks väikse lühikokkuvõtte nähtud linateostest. Olen 4 päeva jooksul 6 filmi ära vaadanud. Praegu võin valikuga küll väga rahule jääda.

Bono tapmine ("Killing Bono")
Omamoodi tore noortefilm. Liiga palju oli lapsikuid tobenaljakaid nalju. Pettumust siiski mu tänavuse PÖFFi avapauk ei valmistanud. Vähemalt igav ei hakanud - see on alati positiivne märk. Mõned muusikalised etteasted olid päris huvitavalt ja muhedalt tehtud. Film on pigem teismelistele sobilik (endal pole enam väga palju jäänud 20-ndatega ühele poole saamisega). 6/10

Rahutu maa ("Land of Oblivion")
Ilus ja valus draama. Rahulik, aga mitte liiga aeglane. Linateos räägib Tšernobõli katastroofi tagajärgedest. Emotsiooni suudeti üleval hoida filmi lõpuni. Kuidagi kaunilt, aga samas mitte liialt ilustamata, on vaatajale kuvatud inimeste hingevalu, leina ja vanu mälestusi. "Rahutu maa" poeb südamesse. Kenasti tehtud film! 8/10

Me peame Kevinist rääkima ("We Need to Talk About Kevin")
Ennist mainisin, et olen senise PÖFFi filmide valikuga rahul ja üheks suurimaks rahulolu põhjuseks on kindlasti see film. "We Need to Talk About Kevin" pakub seda, mida just eriti PÖFFi filmidelt ootan - julget, raputavat, mõjurikast, emotsioone esile kutsuvat, visuaalselt vingelt tehtud teost. Tegu on sellise filmiga, mis paneb taaskord mõtlema kui väga ma kino armastan (õige elamuse saamiseks tuleb antud teost kindlasti just kinos vaadata!). Pikemalt kirjutasin siin. 9,5/10

Loomariik ("Animal Kingdom")
Hea näide sellest, kuidas saab teha ilma ajuvaba actionita huvitavat põnevusdraamat. Film on paeluv, näitlejatööd head. Vägivalda leidub parajalt, psühholoogilist pinget ka. Tahaks, et tehtaks rohkem selliseid põnevikke. 8/10

Päevalilletund ("Sunflower Hour")
See komöödia pakkus väga hea üllatuse. Üllatav on tegelt juba see, et ma selle filmi väljavalimiseni üldse jõudsin, kuna sünopsise järgi ei tundugi eriti minu teetass olevat, aga see selleks. "Sunflower Hour" on tõesti häbitu ja häbematult naljakas nagu PÖFFi kodulehel öeldakse. Käesoleva aasta vaimukam linateos minu jaoks. Täiesti crazy tükk, mitmel korral tekkis mõte: "Ei ole võimalik!". Filmiga pilatakse erinevaid inimesi kuulsaks tegevaid tõsielusarju. Soovitan kõigile, kellele sobivad ka veidi dirty'd komöödiad! Film ei ole seejuures liialt labane. 8,5/10

Norman
Alustuseks ütleks seda, millega tõenäoliselt enamus nõus pole: Dan Byrd peaosalisena ei olnud piisavalt hea. Kuna film on üles ehitatud tema mängitud karakterile (Norman), siis mõjutas see paljuski ka minu hinnangut. Millegipärast ei suutnud ma samastuda peategelasega niivõrd. Film ei läinud seekord piisavalt hinge, kuigi teema poolest oleks pidanud. Sisu on tegelikult väga hea. Oli mitmeid kohti, kus kindlasti paljudel tuli pisar silma, aga mul jäi sellest palju puudu. Valusaid teemasid leidus: üksildus, ligimese kaotus, enesatapu mõtted. Iseenesest on tegu hea draamaga. Noortele peaks hästi sobima. Ennast enam nooreks ei pea. Mis siis veel? Naispeaosalist mänginud Emily VanCamp on väga ilus! Kena, et saadi kõrvalosadesse sellised kvaliteetnäitlejad nagu Adam Goldberg ja Richard Jenkins, kes olid tasemel. 7/10


Hetkel on mul pilet olemas järgmistele filmidele:
* Tule nagu oled
* Judinad
* Artist
* Jelena
* Tabamatu õnn
* Mäng
* Norra pojad
* Kotoko
* Ööliblika päevikud

Häid PÖFFi elamusi kõigile!

We Need to Talk About Kevin

Just selliste linateoste pärast ma PÖFFi armastan. Pakkus päris võimsa elamuse, piltlikult väljendades täitsa raputas läbi ja see mulle meeldib. Film on julge, pinget pakkuv, realistlik, šokeeriv ja parajalt sünge. See ei ole mingi ninnunännutamine, vaid käib üks raske andmine. Kindlasti ei jäta selline teos vaatajat külmaks ja paneb mõtlema. Miks ollakse nii vägivaldsed? Millest selline kurjus? Teinekord ei olegi konkreetseid vastuseid. Elu lihtsalt on selline.

Mulle meeldis, kuidas film oli visuaalselt lahendatud. Üks paremini teostatud kohti oli seksistseen, tõenäoliselt perepoja Kevini eostamine, mis on väga kenasti kunstiliselt kujutatud. Hästi on loodud ängistav ja pooleldi klaustofoobiline atmosfäär naispeategelase Eva taustaks, kui ta oli šokiseisundis. Kaameratöö ja montaaž on lihtsalt ilusalt tehtud tuues välja kino eelised.

Tilda Swinton võidab nii mõnegi auhinna oma vapustavalt kõva rollisoorituse eest - tugevaim ja kindlasti meeldejäävaim naisosatäitmine 2011. aasta filmidest, mida siiani näinud. Oleks imelik, kui ta oscari nommi ei saaks. Kevinit erinevates igades mänginud lapsnäitlejad said ka tõesti suurepäraselt hakkama. Tundub, et Lynne Ramsay on nii hea lavastaja, kes suudab näitlejatest parima välja pigistada. Kevini puhul meeldis smartassilik, aga ka (sala)kaval ja sarkastiline hoiak. Tema mitmed repliigid olid kuldaväärt. Väga hästi loodud tegeskuju. Kevini manipuleerimisvõime oli tähelepanuväärne ja see tegi temast eriti huvitava karakteri ning tektitas mõnusalt pingelise atmosfääri. Tema salakavalad pilgud kutsusid esile hea ärevuse. Pidevalt mõtlesid, et mida ta järgmiseks korda saadab ja mis võib olla ta käitumise tagamõte. Eva (Tilda Swinton) puhul võlus kõige enam realistlikkus. Tema tegelaskuju läks kuidagi hinge. Elasin igati kaasa ta püüdlustele raske lapsega hakkama saamisel. Mõistsin tema viha, nõutust ja ahastust. Väga tähenduslik oli see koht, kus ta nautis teetööde müra, selleks et mitte kuulda oma lapse lõputut nuttu. Lõppkokkuvõttes Eva hoolis ikkagi oma pojast. Võib isegi öelda, et ta vihkas ja armastas samaaegselt.
"We Need to Talk About Kevin" on julge film raskesti käituva lapse kasvatamisest, mis pakkus mulle tugeva elamuse. Tehke palun rohkem seda tüüpi linateoseid!

9,5/10

Oktoober kinos

Sügis käes, õhtud pimedad. Mis sa muud oskad teha, kui filme vaadata ja ikka suurelt ekraanilt. Oktoobris sai 9-l korral kinos tooli nühitud. Näiteks suvekuudel oli maksimaalseks arvuks 4. Häid filme oli palju. Kõige suurema elamuse pakkus kindlasti Eesti teos "Idioot", mida käisin isegi 2 korda vaatamas ja mille kohta oma blogi pikima arvustuse kirjutasin. Naljatades võib öelda, et selle kirjutamine võttis nii võhmale, et kuu kokkuvõtte tegemine jäi hilja peale, aga siin see on.

• Rabbit Hole (8/10)
  Väga korralik draama, hästi tehtud. Mõjuv, liigutav ja mõtlemapanev, aga ka teatud määral südantsoojendav. Hea, et melanhoolistemisega ei mindud liiale - seda oli parasjagu. Masendustunnet ei tekkinud mitte vähimalgi määral. Huumorit oli ka (eriti hea oli see kanepi mõju all miitingul olemise stseen). Kidmanilt ja Eckhartilt tugevad rollisooritused.
• Sykt lykkelig ("Haiglaselt õnnelik") (8,5/10)
  Tegu Norra tänavuse Oscari nominatsiooni kandidaadiga. Minu pärast võiks film selle nommi kätte ka saada, sest mulle meeldis. Õnnestunud sümbioos draamast ja komöödiast. Oli draamale omast pinget ja hingevalu, aga ka head nalja.
• Wer wenn nicht wir ("Kes siis veel, kui mitte meie") (8,5/10)
  Minu jaoks see film lihtsalt toimis. Sisu oli parajalt valus ja emotsiooniküllane. Mehe ja naise vaheline armastuslugu kulges väga huvitavalt. Teiseks tähtsaks teemaks oli ühiskonna muutmine. Võeti ette päris radikaalseid toiminguid. Õnneks ei süvenetud liialt ideoloogiatesse. Kõike oli parajalt. Peategelast mänginud August Diehl (mängis ka "Inglourious Basterdsis") tegi suurepärase ja hinge mineva rolli.

• Idioot (9/10)
  Pikem arvustus asub siin.
• Dream House (6,5/10)
  Minu jaoks jäi kergelt lahjaks, kuid halba elamust ka ei saanud. Vähemalt hea, et ma polnud enne treilerit vaadanud (see ikka reedab räigelt). Suur sisutwist tuli üllatusena. Müsteerium iseenesest oli päris huvitav. Mõned ehmatused olid hästi välja mängitud. Daniel Craigi poolt jälle kõva sooritus. Mis puudu jäi? Erilisusest jäi puudu. Stsenaarium ei olnud piisavalt tugev.
• Drive (8/10)
  Mõnus vanakooli stiilis põnevik. Iga kaader nägi väga šikk välja. Märulit ja verd oli parasjagu. Mulle meeldis eriti filmi alguses aset leidnud esimene põgenemisstseen. Liigset labast lahmimist nagu tänapäeva suurtes action-kassahittides polnud. Muusika oli sobilik ja aitas heale feelingule kaasa. Jäin rahule, aga ekstra wow-elamus (mida pakuvad väga vähesed linateosed) jäi saamata.
• Margin Call (7/10)
  Hästi tehtud draama Wall Streeti telgitagustest, kvaliteetsed näitlejatööd. Jättis vägagi realistlikku mulje. Paraku see börsiteema mind ei paelu ja sellepärast ei saanud ka kõrgemat hinnet.
• La piel que habito ("Nahk, milles ma elan") (7/10)
  Polegi vist enne näinud sellist filmi, kus mees sõna otseses mõttes meisterdab endale oma kätega naise. Hea oli näha Antonio Banderast vahelduseks ka ühes tõsises rollis. Ta on ju tegelikult suurepärane näitleja. Almodóvari teose peamiseks trumbiks loen hästi üleval hoitud salapärasust (mitte küll päris lõpuni) kogu selle kummalisevõitu teema juures. Filmi lõpuosa oli kuidagi magedalt lahendatud. Muidu kena väljanägemisega linateos.

Idioot

Seda filmi sai kaua ja suure huviga oodatud. Õnneks sain väärt elamuse! "Idioot" pole kaugeltki mitte kõigile sobiv nii öelda rahvafilm. Ütleks isegi, et tegu on kõrgkultuuriga (mitte massikultuuriga), žanriliselt kaldub arthouse'i poole. Iseasi on see, kui kõrgelt seda kunsti hinnata. Mina võtan küll Rainer Sarneti ees mütsi maha, kes on hakkama saanud ütlemata kõva saavutusega. Nautisin linateost algusest lõpuni.

Filmis on nii palju head, et üritan kiitmisega mitte liiale minna. Esiteks meeldis mulle atmosfäär. Küllaltki väheste vahenditega on saavutatud nii suurepärane tulemus. Raske uskuda, et filmi eelarve oli kõigest väheke üle poole miljoni euro. Mingeid erilisi eriefekte küll ei kasutatud, kuid stilistika on äge. Kontrast on mõnus. Kõledus ja uhkeldav/toretsev (kostüümiparaad) olustik vahelduvad. Väike kunstiline liialdamine lisab vürtsi. Tugeva panuse hea atmosfääri saavutamiseks andis kindlasti ka operaator Mart Taniel, kes juba "Sügisballiga" tõestas oma kvaliteeti. Valgustus niimoodi kenasti paika saada ja jälgida, et kõik oluline oleks tabatud ning lisades teatud sügavust pilti - see kõik nõuab head silma ja oskusi. Mart Taniel oskab tähelepanu pöörata ka interjööridetailidele, et olustik oleks usutav, aga ka mõjuv. Kaameratöö on tegelikult suhteliselt minimalistlik, kuid tekitab tunde nagu vaataks head kunsti. Väga kihvtilt oli tehtud Nastasja Filippovna sünnipäevastseen (raudselt nauditavaim episood filmis!). Filipovna seismas bravuurikalt käed laiali kamina ees; Rogožini vihased, aga ka ülirõõmsad, ilmed suures plaanis - see oli silmale puhas komm. Kenasti on kujutatud kõledavõitu linnatänavat filmi alguses. Aegluubis sulgpalli mängimine on oivaliselt ja stiilselt üles võetud. Üleüldse suurepärane atmosfääär on minu jaoks juba pool võitu - hindan seda sisuga võrdselt.

Jättes nüüd atmosfääri sinnapaika ja püüdes sisu ka lahti mõtestada, olen võtnud endale mitte just kergete killast ülesande. Keerutamata võib tõdeda, et tegu on keerukamat sorti filmiga (milline sõnade mäng :D). Muide, ma ei ole lugenud Dostojevski suurteost ja seda enam ei jaganud teemat niivõrd hästi. Sisu komplitseerituse tõttu, pidin filmi ka teist korda üle kaema. Esimese vaatamise järel olin teatud määral nõutu. Ma lihtsalt ei saanud paljule pihta. Nii ma siis püüdsin pärast esimest vaatamist hoolega vaagida ja endale selgeks teha sisu. "Idioot" jättis mulle muidu väga tugeva mulje ja püsis mu mõtteis tublisti mitmeid päevi. Lugesin mõnda arvustust ja teise vaatamise järel oli asi kõvasti selgem. Ei tea, kas nüüd kõik päris klaariks sai, sest Sarneti käsitlus jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi.

Metafoore oli päris palju nagu taolistes arthouse-linateostes tihtilugu juhtub olema. Ole mees ja saa siis kõigest aru! Millest film ikkagi kõneles? Lakooniliselt väljendades võib öelda, et põhiliselt armastusest. Ma just mainisin, et tõlgendamisruumi ikka jagub. Vaatame kasvõi vürst Mõškini suhteid Nastasja Filippovna ja Aglajaga. Kas ta armastas mõlemat tõeliselt? Kas armastus Filippovna vastu oli tõesti pigem haletsus? Siin võibolla polegi ühest vastust, vaid vaataja peab ise otsustama. Mina arvan, et Mõškin lihtsalt armastas kõiki. Mõškini armastus väljendus teinekord kaastundes või andestamises. Vürst suutis isegi Rogožinile andeks anda, et too tappis tema armastatu. Mõškin oli lihtsalt hästi õilsahingeline inimene. Eraldi võib ka tähtsaks pidada armastusele lähedast hinge teemat. Kuidas selle eest hoolt kanda? Mõškin püüdiski olla nagu hingeravitseja. Oma positiivsuse ja lihtsameelsusega suutis ta teistele rõõmu pakkuda. Mõškini jaoks oli tähtis andmine, mitte saamine. Ta oli hea inimesemõistja. Suurepärane oli see koht, kus ta püüdis Jepantsini naise ja tütarde nägudelt lugeda välja nende hinge olemust. Sai kenasti hakkama. Väga tähenduslik oli klaasvitriinis säranud kiri "Sa unustasid suudelda mu hinge". Mõškin vaatas seda endasse süvenenult ja võis mõelda, mida ta veel kellegi hingerahuks teha saaks. Kas ehk oli kedagi ehk liialt unustanud?

"Tänu" tegelaskujule Ippolit, oli esindatud veel 1 suur teema - surm. Mees oli ju suremas haige, kellel oli vähe aega jäänud. Need 2 stseeni, kus Ippoliti nägi, olid nii mõjusad ja hinge minevad. Siin oli kindlasti suur tähtsus Juhan Ulfsaki rollisooritusel. Ta mängis Ippolitti parajalt süngelt ja ekspressiivselt, aga samal ajal ka kuidagi sefilt, kui nii võib öelda. Mulle väga meeldis Ippoliti ja Mõškini dialoog, kus Ippolit küsis, et kuidas väärikalt surra. Mõškini vastus oli: "Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks". Vürst andis mõista, et tal on kahju teisest, kuna too oli suremas. Mõškinil oli nagu piinlik, et tema saab oma (õnnist) elu edasi elada, aga Ippolit mitte. Vürst suutis seda väga kena sõnastusega väljendada.

Vaatamata eelpool mainitud teemadele on tegu suhteliselt meeleoluka filmiga. Nii mõneski kohas läks suu muigele. Väga marult oli teostatud 100 tonniga mängimine, kui see rahapakk kaminasse visati. Kogu Filipovna sünnipäevastseen oli jube lahedalt tehtud. Üleüldse Mõškin oma äärmiselt naiivse olemise ja pidevalt naeratavana, pakkus koomilise vaatepildi. Teose meeleolukus väljendus peamiselt ikkagi läbi värvikate karakterite olemuse - eriti just Lebedevi ja Nastasja Filippovnaga seoses. Ka sobivalt valitud muusika aitas kaasa. Erilise mulje jättis The Stranglersi lugu "Strange Little Girl", mis kõlas võrratu sulgpallistseeni ajal.

Kui nüüd näitlejatöödest rääkida, siis kõige säravama ja tugevama soorituse tegi kindlasti Katariina Unt. Tema rollisooritus läbi Nastasja Filippovna muutis filmi kohe kõvasti erksamaks. Väga kütkestav ja kihvt tegelane! Filippovna osa on tegelikult küllaltki komplitseeritud ja sellega saab hakkama rohkem laiahaardeline näitleja nagu näiteks Katariina Unt, kellele tõesti sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Pealegi on ta ka kena väljanägemisega, mis oli ka oluline asja juures. Kindlasti sai väga suurepäraselt hakkama Tambet Tuisk, kellele kohe sobivad kurjamite rollid. Ta oli usutavalt kirglik ja võimukas. Kerge liialdusega öeldes võiks puhtalt juba Undi ja Tuisu osatäitmiste pärast filmi vaadata! Aga peategelast mänginud Risto Kübar? Ma ütleks, et tema sooritus jäi teiste palju värvikamatele tegelaste esitajate omadele varju. Mõškini tegelaskuju oli lihtsalt loodud sellisena mitteilmekana ja nii oligi raske Kübaral silma paista. Ragne Veensalu Aglajana tuli tublilt toime, kuid millegi väga erilisega, peale kummalise punksoengu, ta meelde ei jäänud. Kas pidigi? Suurepäraselt esines aga Taavi Eelmaa, kelle mängitud paheline ja vägagi värvikas Lebedev jättis efektse mulje. Eelmaale võiks anda ka koomika eriauhinna. Juba tema saabumine avastseenis ajas näo naerule. Tema irved ja lahedalt provotseeriv käitumine sünnipäevaepeol panid mõnuga muigama. "Now we talking" koht oli kuldne! Väga meeldejääva väikerolli tegi Juhan Ulfsak, millest ma ka juba paar lõiku kirjutasin. Minu arust on ta absoluutne tipp filminäitleja just nagu ta isa Lembitki. Juhan suudab väga hästi panna oma mängitud tegelast jälgima. Muidugi said taas väga kenasti hakkama teada-tuntud ja hinnatud legendid Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Roman Baskin. Tiina Tauraite ja Kaido Veermäe olid ka meeldejäävalt head. Tuleb jälle tõdeda, et eestlased oskavad näidelda!


Minu arust on Rainer Sarnet hakkama saanud väga kihvti versiooniga Dostojevski "Idioodist". Näitlejatööd on väga head, atmosfäär stiilne ja mõjus. Soovitan "Idiooti" kõigile, kes ei pelga arthouse'likke linateoseid.

9/10

September kinos

Septembris sai vähe rohkem kinos käidud, kui eelnevatel kuudel, kokku siis 8 korral. Õhtud lähevad pimedamaks ja välistele tegevustele kuluv aeg väheneb selgelt. Nii ongi rohkem mahti kinosaali oma koibi vedada.

• Nord (6/10)
  Omamoodi road movie. Mehel on depressioon ja sellest pääsemiseks otsustab ta põgeneda oma masendust tekitavast keskkonnast. Täpsemini öeldes alustab ta teekonda nii-öelda tõotatud maale. Teekond on raske, aga mees on vintske ja läbi suurt raskuste ikka liigub sihtkoha poole. Põhimõtteliselt ongi filmi põhipoint mitte alla anda, et saavutada oma õilist eesmärki. Minu maitse jaoks oli asi kuidagi igavapoolselt lahendatud. See linateos ei pannud mind peategelasele kaasa elama. Kerge huumor ka väga kaasa ei aidanud. Kaunid maastikuvaated päästsid filmi mingil määral. Maastikul oli muidu oluline roll täita.
• Melancholia (7,5/10)
  Käisin 2. korda kaemas Trieri uusimat linateost. Hea film! Kirjutasin sellest augusti kokkuvõttes.
• Midnight in Paris (8,5/10)
  Kena õnnestumine vanameister Woody Allenilt. Kihvt film! 20-ndate Pariisi oli väga hästi kujutatud. Peamiseks trumbiks olid marud tegelased tollest ajastust, eriti Hemingway, Fitzgeraldid, Cole Porter ja ninasarvikutest vaimustuses Salvador Dalí (Adrien Brody'le annaks koomika eriauhinna). Owen Wilson sai peaosalisena päris kenasti hakkama ja Marion Cotillard oli armas nagu ikka. Michael Sheeni kiidaks ka! Kui hinnata puhtalt 20-ndatel toimunut, siis oleks hinne vähemalt 9/10. Kogu see atmosfäär oli niivõrd õnnestunult tekitatud. Hea töö, härra Woody Allen!
• Larry Crowne (6/10)
  See Tom Hanksi komöödia nüüd küll midagi erilist ei pakkunud. Helgeid hetki oli, aga tervikuna jäi asi keskpäraseks. Sisu oli lihtsalt natuke nõrgavõitu. Iseenesest on tegu täitsa toreda filmiga. Põhimõtteliselt võib öelda, et vähemalt feel-good eesmärk sai täidetud.
• Warrior (8,5/10)
  Kõva film! Siin oli seda, mida ma draamadelt ootan - pinget ja emotsiooni. Seda oli küllaga! Mis mulle veel eriti peale läheb, on see, kui tegelastel on raske olukord ja nad üritavad sellest hirmsasti välja rabeleda - selles filmis oli see suurepäraselt välja toodud ja sisu koha pealt ilma liigsete liialdusteta lahendatud. Võistlusmatšid (välja arvatud lõpumatš) olid väga kenasti üles võetud (väga hea montaaž!) ja panid ikka kaasa elama küll. Mingi hetk filmi vaatamise ajal tundus, et siit võib isegi 10/10 ära tulla, aga ... Läila võitu lõpplahendus rikkus ülihea üldmulje ära. Üleüldse lõpuosa oli ehk liialt klišeelik. Näitlejatööd olid väga tasemel, eriti mis puudutab võtmetegelasi. Andke palun Tom Hardy'le vähemalt oscari nomm! Nick Nolte oli väga hea ja äärmiselt usutav.
• Le Havre (7/10)
  Aki Kaurismäki on vahelduseks hakkama saanud tõeliselt helge ja optimistliku filmiga. Stiilselt (kaurismäkilikult) tehtud, vähese dialoogiga. Sisu jäi aga kuidagi liiga kuivaks minu jaoks, ei haaranud nii väga. Iseenesest teemad siin on olulised - immigratsioon ja ligimese aitamine. Jah, olge sallivad ja aidake hättasattunuid! Rahulik ja siiras film.
• Sleeping Beauty (7/10)
  Tegu on puhta kunsti- ning kindlasti mitte laiatarbefilmiga. Päris joovastusse ei sattunud, kuna sisu oli nagu liiga tühine või kuidas nüüd öeldagi. Ütleme nii, et kohati vahepeal tekkis raskusi, et kaasa elada sündmuste käigule. Oli vähe igavamaid kohti. Samas jällegi filmi esteetiline külg mõnes situatsioonis töötas päris kenasti. Eks see film rõhuski rohkem esteetikale kui sisule. Mulle meeldis ka teatud müstilisus seoses peategelase ja tema tegemistega. Lühidalt öeldes, käis kah, aga uuesti küll ei viitsiks vaadata.
• Contagion (6/10)
  Tavaline, ei midagi erilist, põnevusdraama. Halb mitte, pigem keskpärene. Hea, et Soderbergh üritas võimalikult realistlikku linateost teha. Vaadata kannatab! Kate Winslet tegi suurepärase rollisoorituse.