Oktoober kinos

Viimane aeg teha kokkuvõte viinakuust. Nagu lubatud sai, lõppes mõõnaperiood oktoobris ära. Augusti ja septembri häbiväärselt väike kinokülastamise tihedus (vastavalt 3 ja 4), asendus viinakuul juba väärika tulemusega: 10. Valik oli ka mitmekesine. Oli Õunpuud, oli Trieri, oli Almodóvari, Tarantinot isegi kaks korda. Kohe räägin täpsemalt.

• Возвращение (The Return) (7,5/10)
  Tegu on 2003. aastal valminud Vene filmiga. Hea realistlik ja kare draama - just nagu mulle meeldib. Paremat hinnet ei saanud sellepärast, et kohati muutus film pisut liiga aeglaseks. Aga jah, igal juhul tasub vaadata!
  

• Pulp Fiction (10/10)
  Polnudki enne seda Tarantino meistriteost kinos näinud. Kui eelmisele erilinastule augustis ei õnnestunud minna, siis ei saanud mitte kuidagi tippfilmide nädala omast puududa. Üleüldse polnud ma "Pul Fictionit" algusest lõpuni oma 10 aastat vist näinud. Seega oli seekordne seanss minu jaoks just nagu uus. Mõnus oli muidugi. Kinos on ikka teine asi! Pildi kvaliteet oli ka üllatavalt hea. Jäin igati rahule!
  

• District 9 (3,5/10)
  Mul ei olnud erilist huvi filmi vastu, kuid kuna paljud soovitasid, siis otsustasin ikkagi Kosmoses asja ära kaeda. Polnudki selles Eesti suurimat saali omavas kinos alates jaanuarist käinud. Nagu hindest näha, ei pakkunud see linateos mulle suurt midagi. Põhiliseks asjaoluks, mis mind häiris oli see, et actioni ajal muutus "District 9" liiga tavaliseks labaseks popcorn-filmiks. Ei meeldi sellised.
  
• Surrogates (5/10)
  Kui teadvustasin endale, et selline film linastub Eesti kinodes, siis olin kindel, et ei lähe vaatama. Siiski juhtus nii, et sattusin seda erinevate asjade kokkulangemise tõttu suurelt ekraanilt jälgima. Nagu eeldasin, jäi "supp" lahjaks. Tegelt film oli isegi mingil määral originaalne ja kannatas korra ära vaadata küll. Siiski ei soovita!
• Püha Tõnu kiusamine (7,5/10)
  Minu esimene linatoes uues Tallinna Cinamonis. Hea film. "Sügisball" meeldis küll palju rohkem, aga tegu ongi sootuks teistsuguse teosega. Pettunud ma ei ole! Minusuguse jaoks oli film liiga sürrealistlik ja liiga kunst. See tähendab, et ma ei saanud paljude asjade mõttele üldse pihta ja see tekitas liialt palju arusaamatusi. Samas ütleks, et film andis palju ja pani kõvasti mõtlema. Muusika oli kohati väga hea, suurepäraselt sobis "Motherless Child". Siiski tahan kindlasti veel 2. korda Õunpuu uusima teose üle kaeda. Ehk meeldib siis enam ja saan paremini asjale pihta.
• Inglourious Basterds (9/10)
  Harva, kui teisel vaatamisel, mis on toimunud küllaltki varsti pärast esimest, meeldib film selgelt rohkem. Tõbrastega just nii oli. Millegipärast naersin seekord kõvasti rohkem. Muusikat on Tarantino lavastatud teostes reeglina alati hea olnud. Teistkordsel filmi nägemisel tundus see eriti mõnus. Käesoleval aasta kinoedetabelis tõuseb "Vääritud tõprad" 5 parima hulka.
• Antichrist(6/10)
  Valus film. Ei olnud kerge vaatamine. Vahepeal läks asi üsna räigeks. Kõige hullem koht oli see, kus naispeategelane tegi kääridega endale ... Pole ime, et film on nii skandaalne. Vähemalt visuaalne külg oli tasemel. Selles suhtes olid mõned kohad päris põnevalt lahendatud. Aga jah, nii palju räigust sisaldavat linateost saab väga harva nähtud. Naljalt teist korda "Antikristust" enam ei vaataks algusest lõpuni.
• The Hurt Locker (7/10)
  Iseenest korralik film. Pinget leidub. Näitab realistlikult, kui hull olukord on Iraagis on ja kui karm võib sõduritel olla. Vähemalt tegu ei olnud järjekordse ulmelise/ebareastlikku tobeda actioniga. Võib öelda, et "The Hurt Locker" on vägagi arukas linateos. Siiski jäi midagi minu jaoks puudu.
• Pangarööv (6,5/10)
  Muhe Eesti film. Kui peategelast pidi algselt Rein Oja mängima, siis Hannes Kaljujärv sai väga hästi hakkama ja mis peamine: ta oli usutav. Huumor oli hea, aga draama mitte just kõige paremini lavastatud. Filmi lõpuosa vajus ära.
  
• Los abrazos rotos (9/10)
  Suurepärane lõpp oktoobrile!!! Hakkab juba reegliks muutuma, et Almodóvari ja Penélope Cruzi koostööst tuleb välja midagi väga head. Võimalik, et tuleb jälle mõni oscari nomm, aga eks paistab. Pedro Almodóvari huumor on tasemel!
  

Novembri kõige olulisem asi kinomaastikul on muidugi PÖFF. Põhiprogramm algab 27. kuupäeval. Kino tavakavast ootan kõige enam linateost nimega "Involuntary" ("De ofrivilliga"). Muide see Rootsi film on valitud püüdma parima võõrkeelse filmi nominatsiooni. Tegelikult pole veel kindel, kas see linastub novembris või aasta viimasel kuul. Kindlasti saab aga mardikuul näha Woody Alleni uut teost nimega "Whatever Works", mida on plaanis kindlasti vaatama minna. Huvi pakub ka 1979 aastal valminud ""Hukkunud Alpinisti" hotell", mis on digitaalselt taastatud ja nüüd jõuab taas suurele ekraanile. Mina, kui draamadest lugu pidav mees, tahaks ära näha ka sellist filmi nagu "Personal Effects". Novembris linastub järjekordne maailmalõpu-teemaline film "2012". Kinos võib see päris efektirikas ulmekas päris hea elamuse pakkuda. Kindlasti ei kuulu "2012" käesoleva aasta parimate hulka, aga korra kinos kõlbab vaadata küll. On nende mainitud filmidega nagu on, järgnevad nädalad kinomaastikul mööduvad peamiselt PÖFFi ootuses!

Two Lovers

"Two Lovers" pakub kindlasti kõneainet, kui Phoenixi viimane filmiroll, enne näitlemisest loobumist. Loodame, et see siiski ei jää viimaseks ja mees võtab aru pähe. Joaquin on ju väga kõva näitleja.

Selles filmis kehastab Phoenix peategelast, 30-ndates olevat meest nimega Leonard, kes elab koos oma vanematega. Ta on väga keeruline isiksus. Ühel hetkel üritab ta enesetappu, teisel hetkel on normaalne ja lahe tüüp. Leonardil on aga naiste seas lööki ja temast hakkavad huvi tundma 2 täiesti erinevat õrnema soo esindajat - Michelle ja Sandra. Mees ise käib meelsasti mõlemiga läbi, kuigi eelistab üht rohkem.

Michelle on küll huvitav inimene ja näeb seksikas välja, aga sellekõrval kohati liiga hüsteeriline ja vaimselt ebastabiilne ning lisaks narkoprobleemidega. Pealegi veel on ta armunud teisesse mehesse. Sandra on aga väga südamlik, hooliv ja tore inimene ja näeb samuti ilus välja. Kui minul oleks nende kahe vahel valida, siis valiksin kahtluseta Sandra nagu Sopranogi. Ma tahaks ka, et keegi naine minusse niimoodi suhtuks nagu Sandra peategelasse! Vaatamata kõigele tundub, et Leonardile pakub Michelle siiski rohkem huvi. Miks ikkagi? Jääb mulje, et mees tunneb ennast temaga nagu rohkem vabamalt. Michelle oleks talle nagu hingesugulane või midagi sarnast. Filmis on aga mitmeid pöördeid ja ei ole kerge ennustada, mis lõppkokkuvõtteks juhtub. Mina igatahes päris sellist lõpplahendust, mis vaatajale esitati, ei oodanud.

"Two Lovers" haaras mind endasse ja pani tegelastele kaasa elama. Mitte just paljud filmid ei suuda seda teha. Ei oskagi väga hästi seletada, miks see linateos mulle nii meeldis. Mulle lähevad peale sellised karmivõitu draamad. Jah, kindlasti ei ole tegu kerge meelelahutusliku teosega. Kindlasti mitte ei saa pidadada seda pidada läägeks ja liiga romantiliseks armastuslooks. Film on vahepeal isegi rusuv ja ärritav. Loo tõepärane kujutamine lihtsalt nõudis seda. Lavastajal James Gray'l on õnnestunud luua igati elutruu ja veenev linateos ja paljuski sellepärast see mulle meeldibki. Millegiga pole liialt üle pakutud!


"Two Lovers" kuulub mul käesoleval aastal Eestis esilinastunud filmide edetabelis top 5 hulka.
9/10

September kinos

Septembri saak oli taas väike. Õnnestus käia vaid 4 kinoseansil. Neist 3 muide leidsid aset Sõpruses. Mis siis nähtud sai?

• Tulpan (8/10)
  Väga hea ja ehe film. Pooleldi nagu dokumentaali stiilis tehtud - näidati ju mitu korda (ilma lavastuseta), kuidas lammas sünnitas. Tekitas palju emotsioone ja pani mõtlema, et kui hästi ikka mina siin Eestis elan. Lisaks sai ka üllatavalt palju nalja!
  

• Two Lovers (9/10)
  Nii kõva näitleja nagu Joaquin Phoenixi väidetavalt elu viimast rollisooritust tahaks ju ikka näha. Väärt draama! Pani tegelastele kaasa elama. Huvitav sisu. Lõpptulemus polnud päris see, mida aimasin - see on hea. Tõenäoliselt maandub film minu 2009. aasta kinoedetabeli top 10-s.

• In the Loop (7/10)
  Hea komöödia iseenesest. Nii palju ropendamist saab harva näha ühes filmis. Lõpuks hakkas isegi see ropp suuvärk ära tüütama. Poliitika on teema, mis mind ei tõmba ja see mõjutas hästi natuke ka hinnet.
  

• Taking Woodstock (7/10)
  Hea film, aga ootasin enamat. Muusikat oli liiga vähe ja enamasti mängis see küllaltki vaikselt taustaks - selles osas pettusin kõvasti. Mulle meeldib muidu väga tolle ajastu muusika. Tegelt polnud filmil väga vigagi. Nalja sai ka ja. Lihtsalt ootused olid väga kõrged.

Oktoobriga saab minu kino mõõnaperiood läbi. Kuu 3-e esimese päevaga juba 2 linateost nähtud. Nüüd kui ilmad jahedad ja õhtud pimedad, võib selgelt tihedamini kinosaalis istumas leida. Solaris ju avatakse ja nii muutub valik korralikuks juba. Oktoobri ja üldse kogu aasta oodatuim film on minu jaoks "Püha Tõnu kiusamine". Õunpuu "Sügisball" oli super. Pealegi sai filmiprojekt Cannes‘is "Euroopa talendi" auhinna. Teistest oktoobris tulevatest linateostest ootan suure huviga Lars von Trieri palju kõmu tekitanud "Antichrist'i". Pedro Almodóvari ja Penélope Cruzi järjekordne koostöö "Los abrazos rotos" kisub samuti vaatama. Kindlasti kaen ära ka teise Eesti asja ehk teose nimega "Pangarööv". Mul on viimasel ajal kombeks saanud kõiki uusi oma riigi mängufilme just kinos vaadata. Siis veel "Hurt Locker" tundub vahtimist väärt olema. Kõiki Solarise Cinamonis ja Artise linastuvaid filme ei tea veel. Eks näis, mida huvitavat tuleb. Aga jah, oktoober on ennekõike Püha Tõnu kuu.

August kinos

Augustikuust pole just palju rääkida, kuna kinos sai käidud kõigest 3 korda. Ei mäletagi, millal viimati see arv niivõrd väike oli. Üle 3 aasta tagasi tõenäoliselt. Kõiges on süüdi suht ilusate ilmadega suvi ja küllaltki kehv filmi valik. Nüüd siis lühidalt nähtud teostest.

• Ricky (5,5/10)
  Mulle see läbiv ulme teema, mis selle lapsega toimus, lihtsalt ei meeldinud. Muidu polnud hullu. Kannatas ära vaadata, aga samas jäi imelik tunne sisse.
  

• Up (7,5/10)
  Kuna 3D-na linastus film ainult dubleerituna, siis sai seda multikat vaadatud tavalises formaadis ja inglise keeles. Pean tõdema, et täitsa meeldis! Tegelt kuni Kevini leidmiseni meeldis isegi väga, aga siis läks asi natuke liiga lapsikuks minu jaoks. Paraku on nii, et kogupere animatest ei satu ma vist kunagi suurde vaimustusse. Samas peategelase Fredrickseni lugu läks läks küll hinge (pisara ohtu küll ei tekkinud) ja sellest ka suhtleliselt kõrge hinne. "Up" on hetkeseisuga esimene oscari nominatsioon, mida julgen täiesti kindlalt ära öelda (animatsiooni kategoorias).

• Inglourious Basterds (7,5/10)
  Hea, aga mitte super. Parim asi selle filmi puhul on huumor ja seda õnneks ikka oli küll. Samas mõnusat pinget leidus ka, aga mõned stseenid olid vahest liiga pikad, kus pinge kruvimine venis liialt. Näitlejaid Tarantino oskab valida. Juudikütti mänginud Christoph Waltz tegi kindlasti kõige säravama ja ka parema rollisoorituse. Brad Pitt oli normaalne. Ei saa mainimata jätta, et Shosannat mänginud Mélanie Laurent pakkus silmailu! Filmimuusika mulle meeldis nagu Tarantino filmides ikka. Tahaks ka teist korda näha varsti.
  

Aga, mida siis september toob? Ei midagi väga põrutavat, aga ühteist head ikka. Selgelt oodatuimaks pean Ang Lee uusimat tükki "Taking Woodstock". Tundub lahe asi olevat ja kindlasti saab palju suurepärast muusikat kuulda. Skandaalset Lars von Trier filmi "Antichrist" tahaks kindlasti näha, kuid pole kindel, millal täpsemalt see linastub meil. Võimalik, et kaen ära ka sellise linateose nagu "In the Loop". Ja endiselt ootab vaatamist "Two Lovers". Kindlasti peaks septembris kinos nähtud filmide arv tulema suurem kui piinlik 3!

Juuli kinos

Juulis sai suvekuu kohta päris hästi kinos käidud. Kokku sai kaetud 7 filmi. Kokku olen käinud see aasta 54 kinoseansil. Eelmine aasta oli juuli lõpu arvuks 56. Juuli kinoseansidest aga nüüd lähemalt.

• Le Premier Cercle (6,5/10)
  Täitsa vaadatav maffiapõnevik. Sisu jäi kuidagi natuke liiga lihtsaks ja ei haaranud nii väga. Meelt lahutas ikka.
  

• Public Enemies (6,5/10)
  Suhteliselt hea, aga mitte super. Originaalsusest jäi vajaka. Sisu oli jällegi nagu liiga lihtne. HD tuli pigem kahjuks. Siiski täiesti vaadatav film ikkagi!

• Milk (8/10)
  Hästi õnnestunud biograafiline draama. Huvitavalt tehtud. Sean Penn oli mõistagi väga hea oma rollis. Kuigi Rourke oleks minu arvates natuke rohkem väärinud parima meesnäitleja oscarit, on Sean oma oscari auga ära teeninud.
  

• Brüno (5,5/10)
  Film oli umbes selline nagu aimasin: liiga palju labaseid nalju. Samuti liigne gay teema tüütas ära. Pärast filmi oli nii värskendav tänaval ilusaid naisi näha. Siiski väga halba hinnet ei pannud, kuna paraku oli ka neid kohti, mis mind naerma ajasid. Vähemalt on nüüd see jaburus nähtud ja enam ei pea vaatama.
  

• Easy Virtue (3/10)
  Nii igav! See film on küll selgelt rohkem naistele mõeldud. Sain naljadele pihta, aga ei ajanud naerma üldse. Kulutasin veel 110 krooni selle peale. Ainus hea asi filmi puhul oli Jessica Bieli ilu. Vähemalt nähtud ja nüüd tean, et enam ei vaata. Üleüldse romantilised komöödiad tavaliselt ei sobi mulle.
  

• A Swedish Love Story (9/10)
  Roy Anderssoni filmidebüüt aastast 1970 nähtud ja olen rahul. Suurepärane ehe film. Kohe filmi alguses tekkis siuke hea feeling, mis kestis lõpuni välja. Komöödia pool oli õnnestunud. Muusika meeldis. Põhiline, mis mind võlus, oli ikkagi see ehedus ja siirus, mis äratasid minus hea sooja tunde. Väike üllatus oli see, et saal oli linastuse ajal rahvast täis, ainult esireast võis leida vabu kohti! Soovitan kõigile!

• The Taking of Pelham 1 2 3 (7/10)
  Normaalne põnevik. Minu arust veidike parem, kui eelmine Washingtoni ja Scotti koostöö "Deja Vu". Travolta oli väga hea.
  

Augusti oodatuim film on kindlasti Quentin Tarantino uusim teos "Inglourious Basterds". Tarantino peale võib ikka kindel olla! Ootan ka Joaquin Phoenixi (hetkeseisuga) viimast filmi "Two Lovers", pärast mida ta lubas näitlemisega lõpparve teha. Elame-näeme. Aasta jooksul vaatan kinos tavaliselt paari animat, "Up" tundub huvitav. Võibolla kaen ära ka sellise ulmeka nagu "District 9", kuigi see ei tundu minu teetass olevat. Ahjaa, nüüd olen ametlikult Kinoguru! :D

Juuni kinos

Juunis sai käidud 7 filmi vaatamas kinos. Nende hulgas oli muide ka üks dokumentaal ja üks 1976. aastast pärit Eesti linateos. Sai ka Hollywoodi hitte vahitud.

• State of Play (8/10)
  Tegu on tõesti hea krimifilmiga. Parajalt põnev ja hea muheda huumoriga. On klišeesid, aga nendega pole üle pingutatud. Kindlasti mõne jaoks oli liiga etteaimatav, aga mitte minu jaoks. Huvitav oli jälgida, kuidas ajakirjandus töötab. Mulle jättis isegi parema mulje kui näiteks "Zodiac", mis on mitmel moel saranane selle filmiga. Näitlejatööd on väga korralikud. Eriti meeldis Rachel McAdams. Muidugi Russell Crowe ja Helen Mirren esinesid oma tuntud tasemel.
• Terminator Salvation (4/10)
  Eks see üks paras jura ole. Ei ole minu teetass. Samasugune liiga labane märul nagu Rambo 4. film. Pettumus, aga samas väga ei lootnud ka midagi.
• Séraphine (5/10)
  Igavavõitu, aga mitte ka kõige hullem. Vähemalt pakkus vaheldust jänkide filmidele.
• Metskapten (6/10)
  Hetkel on mul selline periood, kui tunnen suurt vajadust Eesti filmiklassika jälerele. 90-ndatel sai rohkem meie vanu filme vaadatud, viimastel aegadel aga liiga vähe. "Metskaptenit" polnud ammu juhtunud nägema. Kui kuulsin, et linastub kinos, ei mõelnud kaua seansile peale. Tore Eesti filmike on. Jüri Järvetit on alati hea jälgida! Ta on raudselt Eesti üks parimaid (või isegi kõige parem) näitlejaid. Ei tahakski siinkohal rääkida linateose vigadest. Ütlen ainult, et montaaž oli kehv.
• Shine a Light (9/10)
  Lahedad vanad on need Rollingud. Väga hästi teostatud kontsertfilm. Marty oskab. Muusikapalade valik oli õnnestunud. Mulle meeldib selline rock. Ei pea küll ennast suureks Rollingute fänniks, aga nauditav oli ikka. Minevikust tehtud intervjuusid oli lahe kuulata. 1962. aastal, küsiti Jaggerilt, et kaua veel koos püsite. Ta vastas, et 1 aasta peaks ehk ära tulema :D.
• The Hangover (5,5/10)
  Filmist on nii palju räägitud, et pidin ka asja ära kaema. Muljed on sellised nagu arvata olid. Tegu on minu jaoks tüüpilise ei-midagi-erilist Hollywoodi komöödiaga (mõned kindlasti aimasid, et ütlen midagi sellist). No ei olnud midagi hirmnaljakat. Kui see nüüd oli aasta parim komöödia nagu Forum Cinemas reklaamis, siis on ikka sita komöödiaastaga tegu. Loodetavasti "Brüno" pakub midagi paremat.
• Le silence de Lorna (7,5/10)
  Huvitav draama. Küllaltki raske film, aga väga realistlik. Seda linateost võib liigitada ka maffiafilmide alla põhimõtteliselt.
  

Juulis linastuma hakkavatest filmidest on üks oodatuimaid "Milk". Tahaks siis ka näha, miks härra Penn võttis Mickey nina alt oscari ära ja kas linateos üldse vääris kandideerimist suurimas kategoorias (Best Motion Picture). Väga või isegi rohkem pakub huvi Michael Manni "Public Enemies". Komöödia vallas on oodata üle pika aja midagi, kuna näha saab Baron Coheni uut karakterit Brünot. Sõprus pakub meile hea üllatuse, näidates ühel seansil Roy Anderssoni lavastajadebüüti "A Swedish Love Story" (1970). Igal juhul tahan seda näha! Ülejäänud juuli filmidest võiks veel vaadata ära "Easy Virtue" ja "Taking of Pelham 1 2 3". Eksnäis palju jõuab kinno minna, sest juulis, kui aasta kõige soojemas kuus, tahaks võimalikult palju väljas viibida.

Mai kinos

Natuke hilja küll on, aga mai kokkuvõtte tuleks ära teha. Siiani pole ükski kuu vahele jäänud, alates blogi algustamisest. Kokku sai käidud kinos vaid 5 filmi vaatamas ja seda ainult kuu esimeses pooles. Mida huvitavat siis nägin?

• Taken (6/10)
  Hea kerge meelelahutus, aga ei jää meelde millegi erilise või originaalsega. Liinifilm. Kiskus liiga Van Dammeks ära. Vähemalt ei hakanud kordagi päris igav ja see on hea näitaja.

• The Boat That Rocked (9/10)
  Ülilaheda sisuga ja väga head muusikat sisaldav film. Mida veel tahta?! Mõnus hipilik teos.

• Observe and Report (4/10)
  Mõned korrad aastas ikka juhtub (paraku), kui satun kinno selliseid nõmekomöödiaid vaatama. Nagu arvata võis, sisaldas see palju magedaid "nalju", millest vaid vähesed panid kergelt muigama. Vähemalt kõlas mõnes kohas Queeni ülihea rockpala "It's Late", mis tekitas minus elevust.

• Star Trek (5/10)
  Sisu poolest pole film kohe üldse minu teetass. Vähemalt visuaalne pilt oli põnevalt lahendatud - Plaza suurimalt ekraanilt oli päris äge jälgida kogu seda kosmose maailma. Simon Pegg oli parim asi, mis sai filmiga juhtuda!

• Angels & Demons (6,5/10)
  Päris hea oli tegelt, mitte kehvem kui "The Da Vinci Code". Eriti põnevalt oli lahendatud filmi lõpuosa.

Mida oodata aga alnud juunilt. Üks suve oodatuimaid filme on "Shine a Light". See on siis Martin Scorsese muusikadokumentaal Rolling Stonesist. Kinos võib päris mõnus olla Rollinguid kuulata. Kindlasti lähen vaatama ka prantslaste maffiafilmi "Le Premier Cercle". Räägitakse, et see on "Ristiisa" taoline linateos. Euroopa kino saab veel nautida, sest Sõpruses linastub "Le silence de Lorna" ("Lorna vaikimine"). Film linastus ka mullusel PÖFFil. Ahjaa, Terminaator on juba nähtud ning samuti pranstlaste "Séraphine". Kumbki ei pakkunud vaimustust. Rohkem midagi kindlat ei ole, mida vaatama lähen. Transformerid ei paku absoluutselt huvi!

Love Me Tender

Tegu on rock'n'rolli kuninga Elvis Presley filmidebüüdiga aastal 1956. Presley oli selleks ajaks juba väga tuntud oma kodumaal. Võiks ju arvata, et tegu on imala armastusfilmiga, kus Elvis laulab haledaid lembelaule, aga päris nii see ei ole. "Love Me Tender" saab küll esitatud ja armastuse teema on olemas. Siiski on tegu täitsa põneva vesterniga, kus on tulistamist ja tagaajamist.

3 venda Renod osalevad Kodusõjas. Mitte teades, et sõda on lõppenud, röövivad nad koos kambaga oma vastastelt (riigi vägedelt) raha oma kindrali heaks, pidades seda sõjasaagiks. Aga kuna oli juba rahu aeg ja alla andnud kindralile polnud mõtet raha tagastada, jätavad nad selle endile. Renod saabuvad rahaga koju. Sellega seoses tekivad neil võimudega pahandused ja läheb madinaks. Lisaks on veel üheks põhiteemaks armukolmnurk, kus 2 venda armastavad üht naist. Nii palju siis lühidalt ja väheütlevalt sisust.

Mitte, et ma väga vaimustuse oleks, aga mulle meeldis. Põnevust ja ootusärevust jagus ja draama osa oli ka enam-vähem õnnestunud. Igavust ei pidanud tundma. Elvis ise sai päris normaalselt oma rolliga hakkama.

Filmis esitab rock'n'rolli kuningas mitu lugu. Neist selgelt suurimat tähelepanu osaks sai loomulikult linateose nimilugu. Esilinastuse ajaks oli muusikapala "Love Me Tender" juba välja antud. Täpsemini öeldes oli see Ühendriikide muusikaedetabelis just esikoha hõivanud, mis tähendas seda, et tegu oli raadiotes kõige enam mängitava looga. Võib öelda nii, et iga kord, kui see muusikapala kõlas raadios, oli see väga heaks reklaamiks filmile. Samas jälle mõjus film laulu edukusele veel vägagi hästi. Üks aitas teist ja vice versa.

Kusjuures algselt pidi linateose pealkirjaks olema hoopis "The Reno Brothers", aga selleks, et suuremat tähelepanu saavutada ja seega ka rohkem raha teenida, muudeti nimi ära. See oli loomulikult väga õige käik, sest filmist sai väga suur hitt. Üleüldse algselt ei pidanud Elvis ühtegi laulu esitama. Presley oli ka rahul, et roll saab olema lauluvaba. Ta oli enne võtteid väga põnevil, et nüüd saab olla puhtalt näitleja, mitte laulja. Elvise rahahimuline mänedžer Tom "Colonel" Parker arvas aga teisiti. Parker tegi kõik selleks, et filmis oleks võimalikult palju muusikat, mida Elvis saaks esitada. Lõpptulemusena "pressiti" sisse 4 laulu.


Mehed, ärge peljake seda filmi! Tegu on ennekõike ikkagi vesterniga.
7/10

Aprill kinos

Aprillis sai 8 filmi kinos ära vaadatud. Neist koguni 2 olid dokumentaalid ("Crimson Wing", "Disko ja tuumasõda"), 2 spetsiaalselt üheks korraks suurele ekraanile tulnud juba varem kinos olnud linateosed ("Volver", "Cloverfield") ja lisaks ka 1 kordus ("Gran Torino"). Seega uusi mängufilme sai nähtud vaid 3. Ma üldiselt ei viitsi eriti neid ajuvabasid kassahitte vahtida. Asun nüüd nähtud filmide juurde.

• Gran Torino (10/10)
  Esimene 2008. aasta linateos, mis on saanud minul maksimumhinde. See on just sellise film, mis vastab täielikult minu maitsele. Tegu on realistlikku ja karmi draamaga ja pealegi veel väga kaasakiskuvaga. Lisaks on ka parasjagu huumorit. Eriti jääb meelde Eastwoodi urisemine :D. Clint on lavastajana oma elu vormis. "Gran Torino" ja "Changeling" hõivavad minu 2008. aasta edetabelis 2 kõrgeimat kohta. Samuti näitlejana teeb ta sisuliselt perfektse soorituse. See on puhtalt Clinti show. Kuna "Gran Torino" niivõrd meeldis, sai seda veel 2. korda kinos vaadatud.
  

• Crimson Wing (7/10)
  Ilus loodusfilm. Müstiline paik see Tansaanias asuv soolajärv nimega Natron. Kummaline, et flamingod armastavad nii meeletult palavat ja soolast paika. Film läks kohati liiga üksluiseks. Oleks tahtnud rohkem infot ja fakte teada saada.
  

• Delta (5,5/10)
  95% filmist on äärmiselt rahulik, 5% vastikult vägivaldne. See verepilastusteema oli suht ebameeldiv ja polnud köitev minu jaoks. Filmi puhul meeldis kõige enam naturalistlikkus.

• Disko ja tuumasõda (7,5/10)
  Sai siis kinos seda humoorikat dokki vaadatud. Hästi tehtud! Knight Rideri ja Emmannuelle naljad olid eriti head. Filmi väikseks miinuseks võiks pidada võibolla natuke liiga populistlikku käsitlust. Jällegi oleks tahtnud veel rohkem informatiivseid fakte. Muidu oli tore!
  

• I Love You, Man (6,5/10)
  Komöödia kahe (hetero) mehe vahelisest sõprusest. Suht normaalne, toimis. Midagi jäi ikkagi puudu. Muusika jämmimis kohad olid parimad. "Slapping the bass!" :D

• Volver (9/10)
  Tegu on siis 2006. aastal valminud linateosega. Mul polnud õnnestunud seda Hispaania üht viimase aja edukamat filmi enne näha, kui alles nüüd. Ega ma suuri ootusi ei heietanud. Seda enam sai meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgus, et tegu on väga hea filmiga. Õnnestunud kombinatsioon: must huumor ja draama (oma žanri poolest "In Bruges'ga" sarnane). Visati palju head muhedat nalja surmaga seoses. Ja Penélope Cruz on nii hot! Lisaks sellele, et ta nii kena välja näeb, teeb Tom Cruise'i endine silmarõõm ka tõeliselt suurepärase rollisoorituse. Tasuks oscarile kandideerimine.
  

• Cloverfield (8/10)
  Omamoodi geniaalne film. See oli teistkordseks vaatamiseks ja loomulikult ikka kinos, kus saab maksimaalse naudingu kätte (head kõlarid, suure ekraan). Siinkohal tervitan Sopranot. Eelmine kord oli 2008. aasta jaanuaris, muljeid sellest saab lugeda siit. Pinget oli, efektid head. Mõningatest miinustest ei tahakski siinkohal rääkida. Kõva film!

Hetkeseisuga mais tulevatest uutest filmidest midagi väga oodatut ei olegi. Kindlasti vaatan ära oma lemmiknäitleja Tom Hanksi tegemised filmis "Angels and Demons". Loodetavasti on see parem kui "The Da Vinci Code". "Boat That Rocked" võib päris lahe olla, vähemalt saab head muusikat korralikest kõlaritest kuulata! "State of Play" pakub näitlejate pärast huvi. Tõenäoliselt saab ka "Taken" vaadatud. Elagu filmid!

Märts kinos

Märtsis sai kinos vaatamas käidud 9 filmi, mis on ka selle aasta ühe kuu keskmine tulemus. Teiste seas, sai 3 Euroopa ja 1 Aasia film ära nähtud. Tuli ette võtta ka üks kordusvaatamine - "The Curious Case of Benjamin Button" - kuna tegu on väga erakordse teosega. Järgnevalt aga pajatan veidi aasta 3. kuu kinoelamustest igaühest eraldi.

• Valkyrie (7/10)
  Ootasin head filmi ja sain selle. Päris põnev oli. Eks kogu seda värki inglisekeelsena näha pisut segas ka, aga suutsin ikkagi sellest üle olla. Cruise tõestas, et on kõva näitleja.
  
• My Bloody Valentine 3D (6,5/10)
  Kodus telerist tavalise 2D-na ei viitsiks never-ever seda filmi vaadata. Kinos 3D-na pakkus aga "My Bloody Valentine" päris hea elamuse. Minu pikema arvustuse leiab siit.
• Gomorra (8,5/10)
  Kui on teada palju häid jänkide maffiafilme ("The Godfather", "Goodfellas" jne), siis ka eurooplased võivad sellega hakkama saada, täpsemini öeldes itaallased. Soovitan kõigile maffiafilmide sõpradele. Sisu poolest küllaltki karm ja äärmiselt realistlik linateos. Suurepärane film!
  
• The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
  Sai teist korda kinos vaadatud seda Fincheri suurteost. Veendusin teist korda, et film on nii kuradi hea.
  
• Watchmen (3/10)
  Arvaku teised, mis arvavad, aga minu arust on "Watcmen" täielik jura. No ei ole üldse kohe minu teetass. Jälle üks tobe Hollywoody toodang üleloomlike võimetega superkangelastest. Tegelast Dr. Manhattan ei seedinud ma üldse.
  
• Slumdog Millionaire (7/10)
  Hea, aga mitte väga hea ja kindlasti mitte parima filmi oscarit väärt. 2-e peategelase vaheline armastusliin ei haaranud mind nii eriti. See polnud nagu piisavalt ehtne või ma ei oskagi täpselt seletada. Lisaks taustamuusika polnud väga minu maitse järgi, mis kindlasti jättis oma jälje. Siis ka see lõputants ja trall ei jätnud asjast väga head muljet. Film iseenesest on suhteliselt huvitav. Teostus (kaameratöö, heli, montaaž) on tipp-topp. Lihtsalt jäi puudu, et tulemus oleks olnud väga hea. Siiski paljud targemad Akadeemia liikmed ju nimetasid kummalisel kombel linateose läinud aasta parimaks. Olles näinud mitmeid kõvasti suurepärasemaid 2008. aasta filme nagu näiteks "Gran Torino", "Changeling" või "The Wrestler", olen ikka pettunud küll nende otsuses!
  
• Red Cliff (6/10)
  Lihtne/kerge meelelahutuslik film tavalise lihtsa filmimaitsega inimesele. Ei jää meelde mitte millegi erilisega. Vaatemängulisus on parim asi selle filmi juures. Tegin ka eraldi postituse, mille leiab siit.
  
• Let the Right One In (6/10)
  Film on tõesti hästi tehtud, kuid paraku mulle üldse ei istu see ulmeline vampiiri teema. Ma ei saa midagi parata, aga need vampiiriks muutumise kohad on minu jaoks lihtsalt tobedad ja ma ei saa nautida väga sellist filmi. Aga, kui nüüd see kõrvale jätta, siis muidu oli atmosfäär tõesti lummav. Lapsnäitlejaid võib kiita. Kõige rohkem meeldis mulle filmi juures järjest kasvav pinge, mis oli Oskari ja tema kiusajate vahel. Kohe mõnuga ootasin kättemaksu.
  
• Duplicity (6/10)
  Vaadatav. Keskpärane. Julia Roberts pole enam kütkestav. Esimene pool filmist oli liialt keeruline. Lõpuks saab kõigest aru. Lõpptulemus oli hea. Natuke põnevust, natuke huumorit. Ajab asja ära.

Käesoleva naljakuu oodatuimaks filmiks oli "Gran Torino", mis praeguseks hetkes juba nähtud. Ütlen hetkel vaid seda, et tasus oodata ja mitte vähe! Hiljem räägin pikemalt. Kindlasti lähen vaatama dokumentaali "Crimson Wing" - palju sääraseid loodusfilme meil ikka kinos linastub. Nii tuleb kohe võimalusest haarata! Aprillis linastub veel teinegi mulle väga huvi pakkuv dokumentaal: "Disko ja tuumasõda". Tundub päris lahe olevat. Mängufilmide poolest on nõrk kuu, see käesolev. Kui Clinti poleks, siis oleks päris hull :D. Võibolla tuleb üllatusi. Loodan seda "Deltalt", mis linastus juba eelmine kuu, aga mul veel nägemata. Vaatab, mis saab. Kino ikka saab!