laupäev, 11. detsember 2010

Räägiks veelkord PÖFFist


Jätkaks siis tänavusel PÖFFil nähtud linateoste, mida kokku kogunes 16, ülevaatega. Vahekokkuvõttes kirjutasin esimesest 8-st filmis ja nüüd siis ülejäänud 8-st.

  • Inimestest ja jumalatest (Of Gods and Men)
Võimas teos, kuigi küllaltki rahulik (kui lõpuosa välja arvata). See on film põhimõttetele truuks jäämisest ja ühtehoidmisest. See on õige väärtfilm, kui ainult ei näidataks seda suurel ekraanil DVD pealt nagu paraku juhtus seansil, kus viibisin. Filmilindid ei jõudnud lihtsalt õigeks ajaks kohale. Linastus toimus veel Solaris Kino suurimalt ekraanilt, kus DVD pilt oli eriti ebakvaliteetne ehk udune. Ah, tegelt kannatas kuidagi ära vaadata ja sain tõestust, et filmi võib paigutada kategooriasse kvaliteetkino. "Inimestest ja jumalatest" peaks ateistidele meeldima, kuna tõestab, et Jumal ei ole kõikvõimas.
7,5/10

  • Päris koopia (Certified Copy)
Mulle meeldis! Äärmiselt intelligentne film, aga mitte liiga. Tegelaste suust tuli palju häid mõtteteri. Mulle meeldis rohkem küll mehe arvamus. Huumor oli maitsekas ja üsnagi teravmeelne. Abielupaari teesklemine oli hea lüke. Mingi hetk hakkasin juba uskuma, et ongi abielus. Äkki olidki? Jättis vähe sürri mulje. Eks filmi üks põhiteemasid oligi ju koopia (teeskluse) ja originaali (tõelisuse) võrdlus. "Päris koopia" on kahtlemata kvaliteetfilm. Lavastus on tasemel ja näitlejatööd tõeliselt proffesionaalsed. Juliette Binoche oli muidugi eriti võrratu.
8/10

  • Jõuluks koju (Home for Christmas)
Tahaks rohkem taolisi linateoseid! Selles filmis on mitu liigutavat lugu headusest ja südamevalust. Sisu ülesehitus on väga huvitavalt teostatud. On palju tegelaste liine, mis osaliselt ka põimuvad (umbes nagu "Sügisballis" või Paul Haggise "Crashis"). Film on kohati tore ja vaimukas, kohati aga kurblooline. Mulle läks tegelaste saatus korda. Sisu on tõesti tugev ja ega ka lavastuse kohta pole ühtegi halba sõna öelda. Tegu on tüüpilise mulle meeldiva draamaga. Jagab koos "Dog Poundiga" parima filmi tiitlit tänavusel PÖFFil.
9/10

  • Meie elu (Our Life)
Lugu mehest, kelle elus juhtub äärmiselt traagiline sündmus. Mõni oleks lihtsalt alla andnud sellises situatsioonis. Mind paelus mehe psüühiline tugevus ja tema lähedaste tugi. Peategelast mänginud Elio Germano kandis igati hästi oma rolli välja. Hästi tehtud draama.
7/10

  • Eluaur (Steam of Life)
Suurepärane teos meie põhjanaabritelt! Mehed istuvad saunas ja räägivad oma saatusest. On palju kurbi lugusid, aga sekka ka mõni positiivsem. Räägitakse ära kõige valusamad asjad, mis hinge peal. Tunnistan, et paar korda õnnestus silmad vesiseks saada. Äärmiselt siiras ja liigutav dokumentaalfilm, kus puudutatakse palju õrnasid teemasid. Mõni positiivsem, aga ka humoorikam lugu, ei lasknud minna filmil liiga melanhoolseks. Karu oli muidugi tegija!
8,5/10

  • Saladus nende silmades (The Secret in Their Eyes)
Ma küll ei ütleks, et see Argentiina linateos oleks väärinud parima võõrkeelse filmi oscarit. Hanekese "The White Ribbon" on iga nurga alt vaadates selgelt parem! Siin filmis on üks häirivalt ebaloogiline asjaolu. Nimelt peategelane Benjamín armastab kohutavalt üht naist ja naine teda, kuid ilma erilise põhjenduseta läheb mees armastatu juurest ära. Tänu sellele ebaloogilisusele ei tekitanud (rumala) mehe meenutused kunagisest armastusest mingeid emotsioone. Samas oli see väga oluline teema. Filmi teostus ka ei olnud väga hea - kuidagi kergelt ligadi-logadi mulje jättis. Muidu suht normaalne film. Mõrvamüsteerium oli täitsa huvitav.
6/10

  • Undiin (Ondine)
Lavastajaks on küll palju auhindu võitnud Neil Jordan, kuid minu jaoks jäi just "Ondine" 14. PÖFFi nõrgimaks filmiks nende hulgast, mida vaatamas käisin. Vähe liiga naistekas oli. Pealegi mulle siuksed pooleldi muinasjutustiilis filmid ei lähe peale. Dialoog ka kõige parem polnud. Kui midagi kiita, siis naispeaosalise (Alicja Bachleda) kena välimust. Lisaks ilus loodus tekitas soovi Iirimaad külastada. Lavastus oli ka iseenesest hästi tehtud, aga sisu ei paelunud suurt.
5/10

  • Tapmise põhiolemus (Essential Killing)
Täitsa OK lõpp PÖFFile. Mida kõike ei pea tegema elujanus mees, kes peab põgenema kümnete sõdurite eest! Tissi-episood oli võibolla väheke ülepingutatud, aga see tekitas vähemalt vaatajates elevust ja tõi ka võibolla muige näole. Filmi pildikeel on suurepärane, nii et tasub vaadata!
7/10


KOKKUVÕTTEKS
Kokku vaatasin ära 16 filmi, neist 9 Solaris Kinos, 3 Artises, 2 Coca-Cola Plazas, 1 Sõpruses ja 1 Kosmoses. Üldtasemega jäin rahule. Ühtegi halba linateost ei sattunud nägema - kõige nõrgem elamus ("Ondine") oli väärt hinnet 5/10. Samas superfilmi, millele oleksin maksimumhinde (10/10) andnud, ei olnud, erinevalt eelmisest kolmest aastast (2009: "Enter the Void", 2008: "The Wrestler", 2007: "Once"). Lõpetuseks kriban siia veel 14. PÖFFi top 5.

1. - 2. Koerapuur (Dog Pound)
1. - 2. Jõuluks koju (Home for Christmas)
3. Eluaur (Steam of Life)
4. Taevariik (In a Better World)
5. Päris koopia (Certified Copy)


kolmapäev, 8. detsember 2010

November kinos


Vahepeal oli nii palju tegemist, et novembri kokkuvõtte tegemine jäi soiku. Kokku sai hingekuul kinos vaadatud 14 filmi, neist 8 küll PÖFFi raames. Kuna PÖFFil nähtud teostest juba kirjutasin, siis nüüd kribaks veel ülejäänud 6 kohta midagi.

  • The Town (7/10)
    Hea film, Ben Afflecki poolt hästi lavastatud. Pakkus pinget ja meelelahutust. Silmailu oli ka. Naispeategelast mäninud Rebecca Hall on ju megaseksikas. Muidugi Jeremy Renner paistis silma - kõva näitleja. Kui nüüd natuke vinguda ka, siis võiks välja tuua liigse tavalisuse. Üllatusmomendid sisuliselt puudusid. Muidu igati hea linateos nagu ma juba ütlesin.
  • En ganske snill mann ("Üks üsna leebe mees") (6/10)
    Muhe Norra komöödia. Paraku jäi natuke puudu, et vaimustuses oleksin - ei oskagi öelda, mis. Film on tegelt vaimukas! Peaotegelast mänginud Stellan Skarsgård oli kahtlemata suurepärane.
  • The Social Network (9/10)
    Vaatasin 2. korda aasta üht parimat linateost. Nautisin seekord filmi isegi natuke rohkem. Kirjutasin teosest oktoobri kokkuvõttes ja ei hakka ennast praegu kordama.
  • I'm Still Here (8/10)
    Ma ei tea küll, kui palju selles dokumentaali stiilis tehtud filmis oli lavastatatud, aga päris pull oli. Teos mõjus pooleldi komöödiana ja pooleldi draamana. Lugu oli täitsa kompaktne ja selgepiiriline. Eneseiroonia oli hästi välja mängitud. Põhiline, mis naerma ajas, oli see kui tõsimeelselt ja järjekindlalt üritas Joaquin Phoenix läbi lüüa alal, mida ta ei valda. Tema räppimine oli ikka hale küll. Draamana mõjus aga mehe allakäigu tõsises ja kurvas toonis kujutamine. Tegijad Affleck (Casey) ja Phoenix küll väitsid, et tegu oli lihtsalt jandiga, aga võibolla soovis Joaquin lihtsalt enda mandumist ja lolliks tegemist välja vabandada. Ma ikkagi usun, et Phoenix tahtis pressi lihtsalt lollitada, et mis nad on nii kõmuhuvilised ja tuhnivad teiste eraeludes. See ninanips õnnestus tal hästi!
  • Red (4/10)
    John Malkovich varastas filmi. Ta lihtsalt oskab olla nii koomiline, isegi siis, kui ta suurt midagi ei tee. Puhtalt tema näoilmed on väga vaimukad. Tänu Malkovichile oli film suht-koht vaadatav. Äge vana, loodud mängima tegelast komöödiates! Muidu taoline film ei mõeldud minusuguse jaoks. Sisu oli lahja, aga sellised ju tegelt säärased Hollywoodi action-komöödiad ongi tavaliselt. Ses suhtes ei pettunud, kuna teadsin ette seda. Lihtsalt vahelduseks tahan tuvuda ka selliste ajuvabade linateostega.
  • Kelin (6,5/10)
    Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi täiesti dialoogivaba täispikka mängufilmi vaadanud. Siin filmis leidub hüüatusi, oigamisi, rituaalset pomisemisemist, aga sõnadega dialoog puudub. Iseenesest kena film. Kõik oli arusaadav, mis toimus. Alati pole sõnu vajagi. Visuaalselt on tegu õnnestumisega. Karge loodus pakub omamoodi vaatemängu. Sisu poole pealt jäi minu maitse jaoks kergelt tuimaks, kuid kindlasti ei nimetaks filmi igavaks või jamaks. Omad pingelised kohad olid ja minu üllatuseks ka mitu seksistseeni.