kolmapäev, 18. veebruar 2015

Jaanuar kinos


Jaanuaris jõuab traditsiooniliselt kinoekraanidele palju suurepäraseid linateoseid. Mitmed oscaritele kandideerivad filmid linastuvad meil just aasta alguses. Kokku sai vaadatud 9 mängufilmi ning 1 kontsertlindistust. Oli palju tõeliselt muljetavaldavaid rollisooritusi: Jake Gyllenhaal ("Nightcrawler"), J.K. Simmons ("Whiplash"), Julianne Moore ("Maps to the Stars"), Michael Keaton ("Birdman"), Edward Norton ("Birdman"), Eddie Redmayne ("The Theory of Everything").

  • Nightcrawler ("Öö kutse") - 10/10
    Julgen väita, et "Nightcrawler" on käesoleva kümnendi üks muljetavaldavamaid krimidraamasid (võib öelda ka krimipõnevik või põnevusdraama). Ma sattusin täiesti ekstaasi. Film on äärmiselt pingeline ja intrigeeriv. Jake Gyllenhaal teeb aasta (ühe) parima rollisoorituse - milline põnev, judinaid esilekutsuv, väga hästi kirjutatud ja veel paremini välja mängitud antikangelasest karakter! Peategelase salakavalus, jõhkrus ja kummastav käitumine, olles samal ajal väliselt viks ja viisakas, teevad temast vägagi meeldejääva ja huvitava karakteri. Film teeb oma looga tabava kriitika (seejuures otsest moraali ei loeta) uudistesaadetele ja üldse meediale, kus on suur osakaal on vägivallal ja krimiuudistel, nii et koguni sõltutakse kuritegevusest. Siin tekib küsimus, kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv uudislugu. Film on laitmatult lavastatud ja väga kena operaatoritööga pakkus tõeliselt suure ja nauditava elamuse. Esimene 2014. aasta linateos, mis on saanud minult maksimumhinde.
  • Whiplash - 8/10
    Paljudes arvustustes on kirjeldatud seda kui spordifilmi. Seda võibki võtta nii, sest peategelane soovib omal alal tippu jõuda ja on nõus selle nimel kõvasti trenni tegema. Veri, higi ja pisarad kuuluvad täitsa asja juurde. Psühholoogiline sõda peategelase ja pedagoog Fletcheri vahel pakkus põneva vaatemängu. Muidugi lõpp oli vaimustav. Vaimustav oli ka J.K. Simmonsi osatäitmine, kes mängis teravkeelset ja võimukat türanni vägagi ekspressivselt. Tõenäoliselt võidab ka kuldmehikese, mida ta igal juhul väärib. Hea pingeline film.
  • Unbroken ("Murdumatu") - 5,5/10
    Üllatavalt vähepakkuva ja vähese pingega stsenaariumiga on vennad Coenid hakkama saanud. Mart Raun ütles põhilise ära ühe lausega oma blogis: "Korrektne, kohati jõuline ja mõjuv, ent nii vormilt kui sisult klišeelik, kulunud ja üsna ilmetu päriselul põhinev lugu, mida Hollywood suudab kinnisilmi toota". Ei tahakski rohkem suurt midagi lisada. Ühe korra kannatas ära vaadata, kuid mingit elamust kui sellist ei saanud.
  • Maps to the Stars ("Tee tähtedeni") - 8,5/10
    Milline sünge, sünge film David Cronenbergilt. Hollywoodi tähed maadlevad psüühiliste probleemidega. Olulisemad tegelased on omamoodi segased ja kohati täitsa patoloogiliselt käituvad. Siit filmist võib leida Cronenbergile omast brutaalsust, aga ka perverssusi. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse. See film ei ole kindlasti mõeldud massidele, vaid sobib selgelt kitsamale ringkonnale, kes suudab taluda sellist morbiidset ja šokeerivat linateost. Liiga "hull" nüüd ka asi pole, sest filmis leidub parajal määral ka huumorit, mis muudab vaatamise kindlasti talutavamaks. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Kui ta poleks mänginud samal aastal filmis "Still Alice", siis oleks Julianne tõenäoliselt selle rolli eest naispeaosa oscarile kandideerinud. Ma ei tea, kas mul on kummaline maitse, aga mind paelus väga see sünge, kõle, veider ülevaade Hollywoodist. Väga hästi lavastatud!
  • Birdman ("Lindmees") - 9,5/10
    See film pakkus alles vägeva elamuse! Üks lahedamaid, aga ka unikaalsemaid 2014. aasta linateoseid. Film on intensiivne, pingline ja humoorikas. Raske oli ennustada, mis edasi juhtuma hakkab. Käib lahe mäng fantaasia ja reaalsuse vahel. Film on veider, aga seda heas ja humoorikas mõttes. Äärmiselt head näitlejatööd. Eriti säravad peaosaline Michael Keaton ja Edward Norton. Emma Stone on ka pagana hea näitlejanna. Mind imponeeris väga operaatoritöö. Kaamera pidev liikumine pikkades kaadrites ja vahepealsed suured plaanid näitlejate nägudest keevaliste dialoogide ajal olid äärmiselt nauditavalt tehtud. Üldse kogu kaameraliikumine on huvitavalt lahendatud. Operaatoritöö on tõesti fenomenaalne! "Birdman" on hetkel "Nightcrawleri" järel mul 2014. aasta filmide seas lemmikuselt 2. kohal.
  • Big Eyes ("Suured silmad")- 6/10
    Keskpärase sisuga eluloofilm, muidu okeilt tehtud. Tim Burtonile omaseid kiikse ning põnevad ja kummalised karaktereid siit kahjuks ei leia. Filmiga tahetakse kritiseerida kunsti kommertsialiseerumist. Ei olnud väga huvitav ja piisavalt usutav linateos.
  • Queen Rock Montreal '81
    Queen kuulub mu lemmikute hulka ja näha nende täispikka kontserti kinos, kus heli ja pilt on hoopis midagi muud kui kodus, oli ammune unistus. Igati suurepärane konstsert. Brian May on ikka hämmastavalt hea kitarrist. Mercury vokaalsetes võimetes ei kahtle vist keegi, aga ka instrumentaalne pool on täiesti esmaklassiline. Queeni nelikust olid kõik tasemel. Mõnes kohas läksid ka silmad märjaks, kuna Queen on nii südamelähedane mulle, näiteks "Play the Game'i" alguses. Kui eraldi veel välja tuua veel lemmikum lugu antud esinemisest, siis selleks oleks "I'm in Love with My Car", kus muide laulab trummar Roger Taylor. Siis veel "Keep Yourself Alive oli eriti hästi esitatud. Muidu väga õnnestunud konstert algusest lõpuni. Pilt oli üllatavalt kvaliteetne ja heli ka OK.
  • Foxcatcher - 6/10
    Kõledusttekitava atmosfääriga aeglaselt kulgev draama. Film oli siiski minu jaoks kohati liiga veniv ja igavapoolne. Jällegi hästi näideldud film. Carell, Tatum ja Ruffalo väärivad kiitust. Carelli poolt mängitud rahulik (nii rahulik, et hakkab kõhe), ekstsentriline ja haige hingega mees, tõi oma peidetud ähvardava olekuga filmi sisse pinget. Kogu aeg oli tunne, et midagi halba võib juhtuda. Tegu ei ole kergesti mõistetava linateosega. Mul oli raske aru saada filmi võtmesündmusest ja teatud du Pont'i otsustest. Ei köitnud piisavalt, kuid vaadatav draama. Samas pildikeele kohta ei ütleks ühtegi halba sõna.
  • '71 - 7,5/10
    Korralikult meisterdatud haarav põnevik. Filmis käsitletakse 1971. aasta väga ebastabiilset ja ohtliku olukorda Põhja-Iirimaal (tegevus toimub Belfastis). Noor Briti sõdur jääb üksi vaenulikku linna, kus Briti soldatitesse suhtutakse vimmaselt. Käib pidev tagaajamine ja teiselpoolt siis põgenemine. Aset leidev kassi-hiire mäng on igati realistlik. Ajuvaba action puudub, oht tundub vägagi reaalne.
  • The Theory of Everything ("Kõiksuse teooria") - 7,5/10
    Täitsa hästi tehtud eluloofilm. Film räägib peamiselt Stephen Hawkingi ja tema naise vahelistest suhetest. Ühest küljest armastus- teisest küljest kannatuslugu. Minu arust oli võrdlemisi haarav. Võibolla jäi lugu natuke liiga pinnapealseks, sügavust oleks võinud rohkem olla. Imalust või klišeesid ei olnud häirivalt palju. Eddie Redmayne on peaosas tõesti väga hea ja piltilus Felicity Jones on talle vääriline partner - absoluutselt õigustatud oscari nommid.