kolmapäev, 19. detsember 2012

November kinos


Millegipärast lükkub mul see eelmise kuu kokkuvõtte tegemine kogu aeg edasi ja edasi! Shame on me! Novembris sai suurelt ekraanilt vaadatud 23 filmi, mis on mu uueks ühe kuu rekordiks. See arv on nii suur suuresti tänu PÖFFile, mis meelitas mind vaatama 17 linateost. PÖFFi muljeid saab lugeda siit ja siit. Nüüd kribaks siia impressioone ülejäänud 6-st filmist.

  • Skyfall ("007 Skyfall") - 6,5/10
    Kahjuks mina ei jaga sellist vaimustust nagu suur osa kriitikuid. Pole tegelikult kunagi suur Bondi fänn olnud. "Casino Royale" meeldis küll väga, kus Daniel Craig tõestas, et on pagana õige valik agent 007 osasse. Antud teoses oli Craig taaskord tasemel. "Quantum of Solace" ja "Skyfall" on minu jaoks üldjoontes tavalised actionfilmid. OK, tehnilise taseme poolest on nad muidugi täielik tipptase ja tavalisest märulist on nad palju stiilsemad. Ootasin sisult ikkagi enamat. Filmi alguse tagaajamine on küll igati õnnestunult teostatud ja pakkus naudingut ka mulle. Üks filmi trumpe on kindlasti tegelane nimega Silva. Bardemi poolt suurepäraselt mängitud kurikael on äärmiselt huvitav karakter ja tema osakaal oleks võinud suurem olla. Kuna pole just eriline Bondi saaga austaja, siis nostalgiat ei täheldanud. Igasugused viited varasematele saaga osadele (nii vähe, kui ma neid üldse täheldasin) ei mõjunud mulle. Aston Martini kasutamist pean küll sümpaatseks žestiks (väga ilus masin!). Kindlasti ei pea ma "Skyfalli" ebaõnnestumiseks, kuid ootused olid selgelt suuremad, eriti arvestades, et Mendes oli lavastajaks. Aga soovitan küll kõigil 23. Bondi kinno vaatama minna, sest see film on lihtsalt kohustuslik!
  • Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
    Täitsa kihvt teos. Sihuke omamoodi kiiksuga ja lahedalt mänguline. Film pakub häid muusikalisi numbreid, näiteks Andres Lõo "I Don't Know How To Write A Song In English" - kinos oli seda puhas nauding vaadata. Heliriba on huvitav ja igati sobilik. Saab kuulda ainult head Eesti muusikat! Mulle meeldis filmi visuaal, mis on koloriidirikas, kunstipärane ja sihuke mõnusalt unenäoline. Atmosfäär on tabav, mis tõmbab sind kaasa oma pöörasesse loomeinimeste maailma (kus on ka palju tühikargajaid). Kindlasti aitas sellele kaasa suurepärase kunstnikutööga hakkama saanud Kristina Lõuk. Naispeaosalist mänginud Riina Maidre, kes oskab ka igati kenasti laulda, tegi väga pilkupüüdva ja efektse soorituse. Ainsa miinusena tooks välja kohatise segaduse - tegevus muutus vahepeal liialt seosusetuks. Ei saanud neist kõikvõimalikest poosidest ja sümbolitest ja nende mõttekusest aru. Segadus segaduseks, "Kõik muusikud on kaabakad" pakkus mulle täitsa maru elamuse. Seda filmi vaataks heameelega uuesti. Loodetavasti tuleb kinno tagasi. Tugev lavastajadebüüt, Heleri Saarik! Ootan sinult veel filme.
  • Premium Rush ("Sööst") - 8/10
    "Premium Rush" ei ole kaugeltki intelligentne film, vaid lihtsalt mõnus meelelahutus. Hea oli kohe vaadata action-filmi, mis ei baseeru plahvatustel ja tulistamisel. Polegi enne näinud filmi, mis põhineb rattaga läbi linna kimamisel. Minu meelest oli küll kaasahaarav. Tõeliselt lahe vaatemäng. Lots of fun. Natuke kahju, et Michael Shannoni tegelaskuju muutus alguse karmist tüübist aja jooksul liialt narriks. Tema esimene stseen oli küll paljutõotav, kus ta jättis väga kalgi mulje oma ähvardustega. Oma rollisooritusega sai Shannon iseenesest taaskord väga hästi hakkama. Minu arust on ta üldse üks huvitavamaid näitlejaid. Joseph Gordon-Levitt on äss!
  • Deemonid - 7,5/10
    Mulle meeldis. Ladusalt jutustatud lugu, head näitlejatööd, õnnestunud teostus (operaatoritööd tunnustati PÖFFil). Filmi põhiline eesmärk on moraali lugemine mängusõltuvuse eest. Seda ehk tehti natuke liiga kunstlikult või püüdlikult, mis kuuldavasti on häirinud palju vaatajaid, kuid mind see väga ei seganud. Sisu oli minu arust huvitav, samas mitmed kurdavad etteaimatavuse üle. Ma küll ei osanud ette näha, kas ja millal peategelased saavad oma sõltuvusest jagu. Oli huvitav jälgida nende allakäiku ja kui sügavale sisse nad langevad. Sisemine võitlus endaga, mänguiha, šokis olek ja naiivne võidulootus on väga hästi välja mängitud.
  • 7 días en La Habana ("7 päeva Havannas") - 6/10
    7 režissööri koostatud mosaiik Kuuba pealinna elust ja melust. 7 erinevat lugu, mõni rahulikum, mõni hoogsam. Kuuleb palju head Kuuba muusikat. Väga eluline film. Miks hinne ei ole kõrgem? Lihtsalt ei köitnud piisavalt.
  • Tie pohjoiseen ("Teel põhja") - 7/10
    Igati muhe komöödia soomlastelt. Film üheks põhiideeks on perekonna olulisuse rõhutamine. Et me ikka oma veresidemeid ära ei unustaks. Seejuures nende teemadega väga tõsiseks ei minda. Üldjoontes on "Teel põhja" kerge vaatamine. Selle filmi täht on kindlasti Vesa-Matti Loiri, kes varjutab oma suurusega (igas mõttes) kõik muu. Väga sarmikas kuju, laulab ka hästi. Filmi üheks tipphetkeks oligi minu jaoks see muusikaline etteaste. Tore road movie.

teisipäev, 4. detsember 2012

PÖFFist veel


8-st filmist juba kirjutasin. Nüüd siis muljeid ülejäänutest.

Argipäev ("Everyday", Suurbritannia)
Film uurib seda, kuidas 4-lapseline pere saab omadega hakkama isa vangis olemise ajal ja kuidas naine vastu peab. Kiiduväärt on asja juures see, et linateost filmiti viie aasta vältel (selline aeg on ju suht harukordne mängufilmi puhul), nii et saab näha laste kasvamist. See tegi filmi elulähedasemaks. "Everyday" ongi äärmiselt realistlik ja naturalistlik draama. Dramaatilisusega ei ole üle pingutatud. Kena vaikne film. 6,5/10

Barbara (Saksamaa)
Näide sellest, kuidas Ida-Saksamaa tobe režiim muutis inimeste elu raskeks. Täiesti hämmastav, kui keeruline oli riigis elavatel sakslastel pääseda Lääne-Saksamaale. Väga tugev rollisooritus peategelast Barbarat mänginud Nina Hossilt. Tema suhteliselt vaoshoitud viha riigikorra vastu ja kannatused on igati veenvalt välja mängitud. Peaks olema väärt vaatamine, sest linateos oli Berlinalel edukas ja on valitud Saksamaa poolt kandidaadiks võõrkeelse filmi oscari nominentide hulka. Ma ise paraku küll suures vaimustuse pole. 6,5/10
Viimane ilus päev ("The Last Fine Day", Saksamaa)
Elutruu film leinast ja sellega toimetulemisest. Valus teema. Midagi üllatavat ei pakkunud. 6/10

Kolka Cool (Läti)
Film logarditest, kes midagi erilist peale lulli löömise teha ei viitsi. Teatud määral stiilselt on kujutatud külaelu allakäiku. Nalja saab ka. Tegu ongi tegelikult komöödiaga. Huumor on lihtne ja soe. Mina ei naernud just palju, aga mõni vaataja ikka lõkerdas hoolega - subjektiivne värk. 5/10

Välgatus ("Flicker", Rootsi)
Minu jaoks aasta üks parimaid komöödiaid. Veidrad karakterid, kes peavad pidevalt kogema ebaõnnestumisi. Teiste ebaõnne on ju ikka naljakas vaadata või mis?! Huumor on kohati küllaltki pöörane ja täiesti minu maitse. Visuaalselt näeb film väga hea välja. Meeldis see viis, kuidas interjöörid olid kujundatud - ilmetud ja suht värvitud, kuid samas stiilsed ja imposantsed. Montaaž on suurepärane. Tänavuse PÖFFi lemmik. 8,5/10
Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
Hea draama noore huligaani ümberkasvatamisest. Üsna inimlik lugu. Üks tähtsamaid teemasid on andestamine. Kas suudad andestada sulle palju halba teinud huligaanile? Film pakub välja hea alternatiivi vanglale - koha, kus on küll ranged reeglid, kuid tavavanglast palju vabam õhkkond. Sellises kohas võib tõesti toimuda inimese paranemine. 7,5/10

Süütus ("All That Matters Is Past", Norra)
Täitsa omapärane mõrvalugu. Film räägib kahest vennast, kellele meeldib üks tüdruk/naine (tegelasi kujutatakse nii kooliealisetena kui ka keskeale lähenevatena). Kui arvestada, et üks vendadest on üsna sadistlik, siis ega see armukolmnurk head ei tähenda. Puudu ei tule ei vägivallast ja verest ega ka seksist ja ihadest. Romantikat on ka. 6/10

Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
Kurblooliline draama sõja (antud juhul tegu Bosnia kodusõjaga) tarbetusest ja idiootlikusest ning selle põhjusatud kannatustest. Inimlikult ja liigutavalt jutustatud lugu. Liiga imalaks ei minda, film on esteetiline. Meil, eestlastel, on tõenäoliselt raske mõista seda, miks need usurühmad peavad nii hirmsasti vaenutsevad omavahel. 7,5/10

Pekingi tuled ("Beijing Flickers", Hiina)
Koomiline, kuid ka melodramaatiline, lugu Hiinan noortest, kes õieti ei tea, mida elult tahta. Nad veiderdavad, naljatlevad, kannatavad, luuletavad. Eks peamine küsimus on, kuidas ühiskonnas hakkama saada. Tegu on küll rohkem komöödiaga, olles oma olemuselt pigem helge. Veider film. 6/10
-------------------------------------------------------------------------------

KOKKUVÕTTEKS
2012. aasta PÖFFil sai kokku vaadatud 17 filmi. Valdav enamus (14) oli Euroopa toodang. Seekord oma valikuga väga rahule ei jäänud. Vaid 2 linateost teenisid hinde 8/10 või rohkem, seejuures esimest korda alates 2007. aastast ei saanud ükski film hinnet 9 kätte. Kuusi ja seitsmeid jagasin palju, kuid säravaid tippe polnud. Aga noh, vähemalt sai kultuuri tarbitud ja silmaringi laiendatud. Õnneks jõuavad mitmed linateosed pärast PÖFFi ka kinodes tavakavadesse. Mul jäi mõnigi film sellepärast valimata. Alates neljapäevast hakkab Sõpruses jooksma festivali avanud "Holy Motors", mida ootan suure huviga. Lõpetuseks sirgeldan siia veel nähtud filmide põhjal koostatud parimate top 5:

1. Välgatus ("Flicker", Rootsi)
2. See valss on sinu ("Take This Waltz", Kanada)
3. Teised on alati süüdi ("Shifting the Blame", Saksamaa)
4. Halima teekond ("Halima's Path", Horvatia)
5. Head võnked ("Good Vibrations", Suurbritannia, Iirimaa)