Oktoober kinos

Oktoobris jõudsin suhteliselt vähe - 6 korda - kinos käia. Kokku nägin vaid 3 uut täispikka mängufilmi. See-eest sai kaetud uusi Eesti lühifilme ja taasvaadatud kahte 2009. aastal meie kinodes jooksnud meistriteost. Asugem nüüd asja juurde!

• Die Fremde (8,5/10)
  Karm draama traditsioonide järgimisest. Peres valitseb patriarhaat - mees otsustab põhimõtteliselt kõik. Õrnemal poolel on eriti karm elu selliste traditsioonidega rahva hulgas. Kui naine tuleb oma abikaasa juurest ära, et mitte elada õnnetut abielu ja taluda mehe vägivalda, siis ühiskond ikkagi mõistab selle täielikult hukka. Olgu naise olukord, kui kurb tahes, aga oma seadusliku abikaasa juurest ära tulla ei tohi - niisugune arusaam kehtib kohas (Türgis), kus filmi naipeategelane elab. Vanematele, eriti isale, tegid palju rohkem muret sugulaste/sõprade jutud ja arvamus nende perest, kui oma tütre suur mure. Teisiti öeldes: au on tähtsam, kui oma veri. Lõpptulemus oli väga ootamatu ja ma ütleks, et vähe ebaloogiline.

• Fish Tank (7/10)
  15-aastane tüdruk Mia on maailma peale vihane. Ta on agressiivne (vahel ka vägivaldne) ning armastab ropendada ja sõimata. Miks ta on selline? Eks paljuski ole süüdi vilets kasvatus. Ta emal on alkoholiprobleemid ja ta ei hooli piisavalt ning isa üldse polegi. Emal puudub austus lapse, kui indiviidi, vastu. Pole siis ime, et tüdruk käitub robustselt. Filmi toob elevust Michael Fassbenderi poolt esitatud tegelane (Connor), kes mängib Mia ema armukest. Tema kohta sobib ideaalselt ütlus: "vaga vesi, sügav põhi". Connori šokeeriv käitumine toob pöörde ja annab filmile uue mõõdu. Filmi lõpptulemus oli selline nagu olema pidi, ilma liialt ilustamata. Mia osatäitja Katie Jarvis jättis väga hea mulje. "Fish Tank" on küll võitnud kõikvõimalike auhindu, kuid ma ei ütleks, et oli midagi väga erilist. Normaalne, ühiskonnakriitiline linateos.

• The Curious Case of Benjamin Button (9/10)
  Eelmisel aastal sai 2 korda kinos vaadatud ja nüüd poolteist aastat hiljem oli kena jälle näha seda Fincheri suurepärast filmi. Pildikeel on eriti vaimustav. Väga kiidaks kunstnikutööd. Tegu on sellise filmiga, mida peab just kinos vaatama ja ma teeks seda paari aasta pärast heameelega uuesti.

• Inglourious Basterds (9,5/10)
  See oli 3. korraks, kui nägin Tarantino tükki suurelt ekraanilt, seejuures viimati täpselt aasta tagasi. Millegipärast on iga korraga rohkem meeldima hakanud. Kui pärast 1. nägemist sai hindeks pandud 7,5/10, pärast teist 9/10, siis nüüd otsustasin veel pool lisada. Film on tarantinolikult stiilne, hea huumoriga, ladusate dialoogidega, hea taustamuusikaga, hästi näideldud (Christoph Waltz!). Tõeline meistriteos.

• The Social Network (9/10)
  Tõsiselt hea film. Teostus on äärmiselt kvaliteetne. Lugu iseenesest on huvitav, aga tehniline külg on lihtsalt tippklass. Siin küll praktiliselt pole palju raha nõudvaid eriefekte. Kaameratöö, montaaž, võtteplatside kujundus, taustamuusika sobilikkus, valgustus - kõik see on nii hoolikalt ja suurepäraselt tehtud, et lust oli vaadata. Sama ütleks ka Buttoni, mida 3 päeva varem suurelt ekraanilt nautisin, kohta, kus story ise on nii ja naa, aga kõik muu on super. "The Social Networki" puhul ei saa kiitmata jätta kaht tõusvat tähte - Jesse Eisenbergi ja Andrew Garfieldi - mõlema poolt äärmiselt veenev ja sümpaatne rollisooritus. Muide, kas keegi suutis avadialoogi absoluutselt iga lauset endale selgeks teha? Mul läks küll seal pool juttu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

• Tõde ja tegu: uued eesti lühifilmid ("Oleg", "Vahetus", "Külm on")
  Mulle tuli meeldiva üllatusena, et on kokku klopsitud niivõrd korralik menüü Eesti lühifilmidest ja seda veel serveerituna suurele ekraanile. Kui äsja toimus konverents, kus tunti muret Eesti filmi pärast, siis nende lühiteoste põhjal võib väita, et vähemalt tegijaid meil on. On ka häid näitlejaid. Põhimureks on ikka raha. Vähemalt lühifilme saab tehtud. Kolme neist sai siis Sõpruses kaetud.
  
  Vahetus (9/10)
  See on lühifilm kahest vaimse vägivalla all kannatavast keskealisest naisest. 2 õnnetut hinge, kes on leppinud oma olukorraga, aga samas ka otsivad väljapääsu. Mulle läks nende saatus südamesse. See, kuidas mehed üritavad naisi paika panna, on nii reaalselt tehtud ja teema on igati tänapäevane. Film pakub emotsionaalseid ja mõtlemapanevaid olukordi. Ainet on täispikka jaoks! Lõpp jäi ju lahtiseks. Rollid on tõeliselt hästi välja mängitud (eestlased oskavad näidelda!), aga ka lavastuse üle ei saa nuriseda. Omaette fenomenaalne on aga Juhan Ulfsaki miniroll, mida võib pidada filmi naelaks.
  Külm on (6/10)
  Klassikaline lugu isade ja poegade vahelistest suhetest. Kunstnikuhingega Aggivald soovib kirjanikuks saada. Isa tahab aga, et poiss teeks nii öelda korralikku tööd. See film jäi kuidagi poolikuks, aga siiski ei ütleks, et halb oli.
  
  Oleg (8/10)
  Kolmest kindlasti kõige kunstilisem teos. Puhas seisundifilm, aga kindlasti mitte igav. Vaatamata oma lühidusele (20 min) on film terviklik. Point on arusaadav. Peategelast piinab jube mälestus tema kunagisest sõbrast Olegist, kes sooritas enesetapu. Tema kurbus läbi meenutuste on igati veenvalt vaatajale etendatud. Hauale magamaheitmine on väga huvitav ja ootamatu lõpplahendus.