kolmapäev, 10. veebruar 2016

Aasta 2015 kinos, top 10


Käes on viimane aeg, et teha väike kokkuvõte möödunud kinoaastast. 2015. aastal sain osa 67 kinoseansist. Kokku nägin 60 erinevat täipikka filmi, millest 3 olid dokumentaalid ja vaid 1 animatsioon. Kinode joatus nägi välja selline:
Coca-Cola Plaza - 20 korda
Artis - 17
Solaris Kino - 17
Kosmos - 7
Sõprus - 6.

Taas oli päris hea filmiaasta. Top 10, milleni kohe jõuan, koosneb ainult väga headest filmidest. Valik on ju meeldivalt lai. Uusi filme tuli eelmisel aastal levisse ligi 300, pluss siis veel terve hulk filme PÖFFil ja teistel väiksematel festivalidel ning veel lisaks erinevad retrospektiivid. Ühtegi suurstuudio kassahitti mu parimate edetabelisse ei mahkunud. Olen vist üks väheseid filmisõpru, kes pole "Mad Maxist" suures vaimustuses. Meelt lahutas see no-brainer küll ja hindeks sai korraliku 7/10, kuid top 10 materjalist jäi selgelt puudu. Pooled filmid 10-st on puhtalt Euroopa omad, lisaks mõned USA ja Euroopa koostöö filmid. Eesti mängufilmidest ükski nii eredalt ei hiilanud nagu eelmisel aastal "Risttuules". "Roukli", "1944" ja "Vehkleja" on küll iseenesest head filmid. Nüüd siis minu subjektiivne filmide edetabel, mis siis koosneb linatoestest, mida nägin esmakordselt 2015. aastal kinos.

10. Il racconto dei racconti ("Lugude lugu")
Tuleb välja, et itaallased on kõvad visuaalimeistrid. Nagu Sorrentino "Youth", on ka Matteo Garrone film visuaalselt äärmiselt lummav. Lugu ise on fantaasiarikas nagu muinasjutulised filmid ikka. Väga kihvt ja omapärane linateos. Vincent Cassel teeb hunnitu rolli.

9. En duva satt på en gren och funderade på tillvaron ("Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle")
Roy Andersson on hästi pihta saanud inimeseks olemise valule ja käsitlenud seda toredas koomilises vormis. Filmiga pilgatakse tabavalt heaoluühiskonna puudusi. Head musta huumorit on filmis palju. Mulle meeldib väga Anderssoni omanäoline visuaalne väljendusstiil. Interjöörid on lahedalt tehtud, kuigi on kasutatud peaasjalikult tuhmisid toone.

8. The Paradise Suite ("Paradiisi süit")
Liigutav draama, mis sarnaneb oma olemuselt ja ülesehituselt Paul Haggis 2004. aasta "Crashiga". Siin filmis käsitletakse teiste seas palju aktuaalseid ja tõsiseid teemasid nagu inimkaubandus ja immigratsioon. Põnev mosaiik erinevate inimsaatustega tegelastest, kes üritavad lihtsalt oma eluga hakkama saada. Huvitavalt jutustatud.

7. Maps to the Stars ("Tee tähtedeni")
David Cronenberg on hakkama saanud jõhkra ja äärmiselt sünge linateosega. Filmis leaib aset palju haiglast ja häirivat, kuid minu jaoks oli see intrigeeriv mõistukõne Hollywoodi näitlejate elust. "Maps to the Stars" suutis mind isegi šokeerida ja raputada (ilma labaseks muutumata) ning see mulle meeldis. Julianne Moore teeb hiilgerolli. Tema tegelaskuju on haiglane ja pöörane, misjuures Moore'i hingestatud sooritus ja rolli sisseelamine muudavad selle vaatemänguks omaette. Tahaks, et jõuaks rohkem taolisi julgeid, aga maitsekalt tehtud filme kinolevisse.

6. Louder Than Bombs ("Pommidest valjem")
Parim PÖFFi elamus. Film kõnetas mind tugevalt. Tegu on realistliku linateosega leinast ja pere olulisusest. Väga hästi jutustatud lugu, üldsegi mitte liialt melanhoolne, vaid pigem isegi kergesti vaadatav. Jesse Eisenberg, Amy Ryan, Isabelle Huppert, Gabriel Byrne ja mitmed teised tugevad näitlejad teevad head tööd. Hästi monteeritud ja ka pildi poole pealt suurepärane film.

5. Still Alice ("Siiski veel Alice")
Julianne Moore teeb vapustavalt hea ja äärmiselt mõjuva rollisoorituse (sai igati õigustatult ka oscari). Ta on Alzheimerit põdeva keskealise naisena nii mõjuv, et pani karakterile kõvasti kaasa elama. Tegu jällegi karmi draamaga, olles ka tõeliselt inimlik. Minu jaoks oli filmis palju dramaatilist pinget ja see lugu läks väga hinge.

4. Mommy ("Emme")
Väga tugev draama. Karm ja elutruu justnagu mulle sobib. Emotsionaalne ja võimas lugu psüühiliselt haige ja raskeloomulise lapse kasvatamisest. Küllaltki raputav linateos. Visuaalselt pakub huvitavaid lahendusi.

3. Birdman ("Lindmees")
Kõige lahedam film, mida eelmine aasta kinos nägin. Mõnusalt veider ja pöörane ning parajalt fantaasiarikas linateos. Väga nauditavad näitlejatööd. Eelkõige tuleb kiita Michael Keatonit, kes oleks pidanud oscari võitma, ja Edward Nortonit! Filmi üks tõmbenumbreid on ka Emmanuel Lubezki fenomenaalne kaameratöö.

2. Nightcrawler ("Öö kutse")
Üks muljetavaldavamaid krimipõnevikke, mida olen üldse kunagi kinos vaatamas käinud. Kui kaugele võib minna, et saada intrigeeriv (krimi)uudislugu? Jõhkralt kaugele. Jake Gyllenhaal teeb elu rollisoorituse, mille eest ta kummalisel kombel ei teeninud oscari nominatsiooni. Üks selle kümnendi parimini mängitud antikangelasi - äärmiselt huvitav ja judinaid esilekutsuv karakter.

1. Youth ("Noorus")
Visuaalselt üks kaunemaid filme, mida viimastel aastatel olen näinud. Kaameratöö on hämmastavalt lummav. Paolo Sorrentino suutis minu arust teha veelgi parema filmi kui "La grande bellezza". "Youth'is" on midagi maagilist, mida on raske kirjeldada. Film on sisukas ja leidub palju toredaid mõttepärle (näiteks lehmakarja dirigeerimine). Vanameister Michael Caine tõestab, et on endiselt väga hiilgavas vormis. Teda toetavad kenasti sellised tuntud kvaliteetnäitlejad nagu Harvey Keitel, Rachel Weisz, Paul Dano ja suhteliselt väikese, kuid väga silmapaistva rolli teinud Jane Fonda. "Youth" läks mulle lihtsalt eriliselt korda.

..............................................................................

Honorable mentions ehk siis filmid, mis on rohkem kui lihtsalt head, kuid parimate hulka pääsemiseks jäi veidi vajaka:
Ex Machina
Whiplash
Victoria
Der Nachtmahr ("Ööpainaja")
Let Her Cry ("Las ta nutab")
Dheepan
Bridge of Spies ("Spioonide sild")
Irrational Man ("Irratsionaalne mees")
Sleeping Giant ("Magav hiiglane")
Amy
The Lobster ("Homaar")


Kommentaare ei ole: