Detsember kinos

Detsember oli kvantiteedi poolest keskpärane - vaatasin 6 filmi suurelt ekraanilt. Kvaliteedi koha pealt mõnevõrra üle keskmise. Üle mitme aasta oli jälle Kosmosesse asja, kus sain elu esimese IMAX kogemuse.

• Trash ("Praht") - 6,5/10
  Minu silmis ei ole tegu teab mis märkimisväärse draamaga. Natuke ehk liiga lapsik minu maitsele. On sihuke kurb-tore filmike. Omad põnevad kohad on täitsa olemas. Ühekordseks vaatamiseks kõlbas küll, aga mingit sügavat jälge ei jätnud. Rooney Mara on hakanud mulle üha rohkem meeldima - igati sümpaatne ja ka ilus näitlejanna.
• Boyhood ("Poisipõli") - 9/10
  Siiras ja väga eluline film ühe poisi suureks kasvamisest. Oli palju äratundmisrõõmu, film kõnetas mind täiega. Endagi lapsepõlv tuli meelde ja nii mõnigi olukord tuli tuttav ette. "Boyhood" ei ole küll jalustrabav, kuid kogu see inimlikkus ja elulähedus läksid mulle väga korda. Filmis leidub hästi läbi mängitud dramaatilisi situatsioone, kus ei pingutata üle. Õnneks ei toodud loosse sisse liiga palju traagikat, vaid jäädi rohkem loomulikuks. Rohkem on küll toredaid hetki. Eriti meeldisid mulle perekondlikud muusikalised hetked, kus Ethan Hawke mängis kitarri. Hawke poolt suurepäraselt mängitud isa ongi mu lemmiktegelaseks filmis - parajalt muhe tüüp - mulle meeldis see, kuidas ta lastega suhtles. Muidu on tegemist tõeliselt fenomenaalse ja unikaalse filmiga, puhtalt juba sellepärast, et seda filmiti 12 aasta jooksul ja nii, et peamistes rollides olid samad näitlejad. "Boyhood" on üks olulisemaid 2014. aasta filme.
• Nullpunkt - 7/10
  Täitsa okeilt tehtud noortele mõeldud film. Laias laastus on siin pistmist klassikalise läbi raskuste tähtede poole linalooga. Peategelasel (täitsa viksilt tehtud roll Märt Piusilt) katsumusi jätkub. Usutavusest jääb aga vajaka. Pigem ongi see kerge vaatamine ja ega kooliealistele üldiselt ei meeldigi rasked draamad. Samas leiab siin nii mõndagi õpetlikku. Mind imponeeris kõige peategelase ja tema hullumeelse ema vahelised suhted. Epp Eespäev on oma rollis väga veenev, kus ta toob oma ettearvamatu käitumisega sisse huvitavat pinget. Tubli mängufilmi debüüt režissöör Mihkel Ulgilt.
• Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann ("Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus") - 8,5/10
  Tore, kui vahel saab mõne komöödia ajal palju naerda. Mulle lihtsalt läks see huumor peale. Palju leidlikke nalju.
• The Hobbit: The Battle of the Five Armies ("Kääbik: Viie väe lahing") - 6/10
  Minu esimene film vastavatud Kosmose IMAX saalis. Saal oli kena ja tool mugav, ekraan mõnusalt suur. Sain suht OK elamuse, kuigi sisu poolest on film üsna nigel. IMAXi suurepärane pilt päästis palju ja kohati täitsa nautisin vaatemängu just visuaali pärast. Suur lõpulahing jättis süžee koha pealt ebamäärase ja isegi kohmaka mulje ning polnud eriti pingeline. Üldse kogu film kaldus umbmäärasuse poole, kuna ekraaniaega said mitmed ebavajalikud tegelased (nt Legolas). Mõned koletised olid küll ägeda välimusega ja siin seal sai natuke nalja, kuid pigem võib pidada seda lastefilmiks. Tegelastes veel rääkides, ei saa mainimata jätta, et Tauriel (Evangeline Lilly kehastuses) on ebamaiselt ilus. Tema oleks küll võinud rohkem ekraaniaega saada :). "Lord of the Ringsi" trioloogia on selgelt parem, kui "Kääbiku" oma.
• Force Majeure ("Vääramatu jõud") - 8/10
  See palju auhindu ja nominatsioone saanud teos väärib igati tunnustust ja tähelepanu. "Vääramatu jõud" on oma olemuselt psühholoogiline draama perekonnakriisist, kuid sisaldab ka kõvasti head musta huumorit. Film pakub palju mõtlemisainet paanikaolukorras aset leidnud perekonnapea ootamatu käitumise ning sellele järgnenud abikaasade vaheliste hilisemate reageeringute üle. Mängu tulevad moraaliküsimused. Filmi käimasaamine võttis aega (ehk liigagi palju). Alguses oli palju staatilise üldplaane, kus midagi märkimisväärset ei toimunud. Pere idülli lõhkunud sündmus, pani aga asja nii käima, et vahepeal läheb olukord päris tuliseks. Tänu palju kasutust leidnud mustale huumorile oli seda lust vaadata. Mulle meeldis see, kuidas lavastaja Östlund on pingega osavalt mänginud. Ühel hetkel tundub, et olukord on laabumas, siis aga naine plahvatab. Filmis on palju ootamatusi ja raske on ette näha millega kogu krempel lõppeb, kuid õnneks ei väljuta realistlikkuse piiridest. Kiiduväärt linateos!