Idioot

Seda filmi sai kaua ja suure huviga oodatud. Õnneks sain väärt elamuse! "Idioot" pole kaugeltki mitte kõigile sobiv nii öelda rahvafilm. Ütleks isegi, et tegu on kõrgkultuuriga (mitte massikultuuriga), žanriliselt kaldub arthouse'i poole. Iseasi on see, kui kõrgelt seda kunsti hinnata. Mina võtan küll Rainer Sarneti ees mütsi maha, kes on hakkama saanud ütlemata kõva saavutusega. Nautisin linateost algusest lõpuni.

Filmis on nii palju head, et üritan kiitmisega mitte liiale minna. Esiteks meeldis mulle atmosfäär. Küllaltki väheste vahenditega on saavutatud nii suurepärane tulemus. Raske uskuda, et filmi eelarve oli kõigest väheke üle poole miljoni euro. Mingeid erilisi eriefekte küll ei kasutatud, kuid stilistika on äge. Kontrast on mõnus. Kõledus ja uhkeldav/toretsev (kostüümiparaad) olustik vahelduvad. Väike kunstiline liialdamine lisab vürtsi. Tugeva panuse hea atmosfääri saavutamiseks andis kindlasti ka operaator Mart Taniel, kes juba "Sügisballiga" tõestas oma kvaliteeti. Valgustus niimoodi kenasti paika saada ja jälgida, et kõik oluline oleks tabatud ning lisades teatud sügavust pilti - see kõik nõuab head silma ja oskusi. Mart Taniel oskab tähelepanu pöörata ka interjööridetailidele, et olustik oleks usutav, aga ka mõjuv. Kaameratöö on tegelikult suhteliselt minimalistlik, kuid tekitab tunde nagu vaataks head kunsti. Väga kihvtilt oli tehtud Nastasja Filippovna sünnipäevastseen (raudselt nauditavaim episood filmis!). Filipovna seismas bravuurikalt käed laiali kamina ees; Rogožini vihased, aga ka ülirõõmsad, ilmed suures plaanis - see oli silmale puhas komm. Kenasti on kujutatud kõledavõitu linnatänavat filmi alguses. Aegluubis sulgpalli mängimine on oivaliselt ja stiilselt üles võetud. Üleüldse suurepärane atmosfääär on minu jaoks juba pool võitu - hindan seda sisuga võrdselt.

Jättes nüüd atmosfääri sinnapaika ja püüdes sisu ka lahti mõtestada, olen võtnud endale mitte just kergete killast ülesande. Keerutamata võib tõdeda, et tegu on keerukamat sorti filmiga (milline sõnade mäng :D). Muide, ma ei ole lugenud Dostojevski suurteost ja seda enam ei jaganud teemat niivõrd hästi. Sisu komplitseerituse tõttu, pidin filmi ka teist korda üle kaema. Esimese vaatamise järel olin teatud määral nõutu. Ma lihtsalt ei saanud paljule pihta. Nii ma siis püüdsin pärast esimest vaatamist hoolega vaagida ja endale selgeks teha sisu. "Idioot" jättis mulle muidu väga tugeva mulje ja püsis mu mõtteis tublisti mitmeid päevi. Lugesin mõnda arvustust ja teise vaatamise järel oli asi kõvasti selgem. Ei tea, kas nüüd kõik päris klaariks sai, sest Sarneti käsitlus jätab vaatajale piisavalt tõlgendamisruumi.

Metafoore oli päris palju nagu taolistes arthouse-linateostes tihtilugu juhtub olema. Ole mees ja saa siis kõigest aru! Millest film ikkagi kõneles? Lakooniliselt väljendades võib öelda, et põhiliselt armastusest. Ma just mainisin, et tõlgendamisruumi ikka jagub. Vaatame kasvõi vürst Mõškini suhteid Nastasja Filippovna ja Aglajaga. Kas ta armastas mõlemat tõeliselt? Kas armastus Filippovna vastu oli tõesti pigem haletsus? Siin võibolla polegi ühest vastust, vaid vaataja peab ise otsustama. Mina arvan, et Mõškin lihtsalt armastas kõiki. Mõškini armastus väljendus teinekord kaastundes või andestamises. Vürst suutis isegi Rogožinile andeks anda, et too tappis tema armastatu. Mõškin oli lihtsalt hästi õilsahingeline inimene. Eraldi võib ka tähtsaks pidada armastusele lähedast hinge teemat. Kuidas selle eest hoolt kanda? Mõškin püüdiski olla nagu hingeravitseja. Oma positiivsuse ja lihtsameelsusega suutis ta teistele rõõmu pakkuda. Mõškini jaoks oli tähtis andmine, mitte saamine. Ta oli hea inimesemõistja. Suurepärane oli see koht, kus ta püüdis Jepantsini naise ja tütarde nägudelt lugeda välja nende hinge olemust. Sai kenasti hakkama. Väga tähenduslik oli klaasvitriinis säranud kiri "Sa unustasid suudelda mu hinge". Mõškin vaatas seda endasse süvenenult ja võis mõelda, mida ta veel kellegi hingerahuks teha saaks. Kas ehk oli kedagi ehk liialt unustanud?

"Tänu" tegelaskujule Ippolit, oli esindatud veel 1 suur teema - surm. Mees oli ju suremas haige, kellel oli vähe aega jäänud. Need 2 stseeni, kus Ippoliti nägi, olid nii mõjusad ja hinge minevad. Siin oli kindlasti suur tähtsus Juhan Ulfsaki rollisooritusel. Ta mängis Ippolitti parajalt süngelt ja ekspressiivselt, aga samal ajal ka kuidagi sefilt, kui nii võib öelda. Mulle väga meeldis Ippoliti ja Mõškini dialoog, kus Ippolit küsis, et kuidas väärikalt surra. Mõškini vastus oli: "Mine meist mööda ja anna meile me õnn andeks". Vürst andis mõista, et tal on kahju teisest, kuna too oli suremas. Mõškinil oli nagu piinlik, et tema saab oma (õnnist) elu edasi elada, aga Ippolit mitte. Vürst suutis seda väga kena sõnastusega väljendada.

Vaatamata eelpool mainitud teemadele on tegu suhteliselt meeleoluka filmiga. Nii mõneski kohas läks suu muigele. Väga marult oli teostatud 100 tonniga mängimine, kui see rahapakk kaminasse visati. Kogu Filipovna sünnipäevastseen oli jube lahedalt tehtud. Üleüldse Mõškin oma äärmiselt naiivse olemise ja pidevalt naeratavana, pakkus koomilise vaatepildi. Teose meeleolukus väljendus peamiselt ikkagi läbi värvikate karakterite olemuse - eriti just Lebedevi ja Nastasja Filippovnaga seoses. Ka sobivalt valitud muusika aitas kaasa. Erilise mulje jättis The Stranglersi lugu "Strange Little Girl", mis kõlas võrratu sulgpallistseeni ajal.

Kui nüüd näitlejatöödest rääkida, siis kõige säravama ja tugevama soorituse tegi kindlasti Katariina Unt. Tema rollisooritus läbi Nastasja Filippovna muutis filmi kohe kõvasti erksamaks. Väga kütkestav ja kihvt tegelane! Filippovna osa on tegelikult küllaltki komplitseeritud ja sellega saab hakkama rohkem laiahaardeline näitleja nagu näiteks Katariina Unt, kellele tõesti sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Pealegi on ta ka kena väljanägemisega, mis oli ka oluline asja juures. Kindlasti sai väga suurepäraselt hakkama Tambet Tuisk, kellele kohe sobivad kurjamite rollid. Ta oli usutavalt kirglik ja võimukas. Kerge liialdusega öeldes võiks puhtalt juba Undi ja Tuisu osatäitmiste pärast filmi vaadata! Aga peategelast mänginud Risto Kübar? Ma ütleks, et tema sooritus jäi teiste palju värvikamatele tegelaste esitajate omadele varju. Mõškini tegelaskuju oli lihtsalt loodud sellisena mitteilmekana ja nii oligi raske Kübaral silma paista. Ragne Veensalu Aglajana tuli tublilt toime, kuid millegi väga erilisega, peale kummalise punksoengu, ta meelde ei jäänud. Kas pidigi? Suurepäraselt esines aga Taavi Eelmaa, kelle mängitud paheline ja vägagi värvikas Lebedev jättis efektse mulje. Eelmaale võiks anda ka koomika eriauhinna. Juba tema saabumine avastseenis ajas näo naerule. Tema irved ja lahedalt provotseeriv käitumine sünnipäevaepeol panid mõnuga muigama. "Now we talking" koht oli kuldne! Väga meeldejääva väikerolli tegi Juhan Ulfsak, millest ma ka juba paar lõiku kirjutasin. Minu arust on ta absoluutne tipp filminäitleja just nagu ta isa Lembitki. Juhan suudab väga hästi panna oma mängitud tegelast jälgima. Muidugi said taas väga kenasti hakkama teada-tuntud ja hinnatud legendid Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste ja Roman Baskin. Tiina Tauraite ja Kaido Veermäe olid ka meeldejäävalt head. Tuleb jälle tõdeda, et eestlased oskavad näidelda!


Minu arust on Rainer Sarnet hakkama saanud väga kihvti versiooniga Dostojevski "Idioodist". Näitlejatööd on väga head, atmosfäär stiilne ja mõjus. Soovitan "Idiooti" kõigile, kes ei pelga arthouse'likke linateoseid.

9/10