Mai kinos

Lükkasin kogu aeg edasi ja edasi mai kokkuvõtte tegemist. Vahepeal unustasin üldse ära. Päris tegemata ka ei tahtnud jätta. Parem hilja, kui mitte kunagi. Blogi algusest saati pole muidu ühtegi kuu kokkuvõtet siiani vahele jätnud. Suvisel ajal on väliseid tegevusi palju, et ei jõua enam kinno nii tihti. Praegu on golfist suht sõltuvus tekkinud. Mais saigi vaid 4 linateost ära vaadatud suurelt ekraanilt.

• Le Refuge (6/10)
  Oli vähe parem kui eelmine François Ozoni film, kummaline ja ulmeline "Ricky", mis jättis suht külmaks. "Le Refuge" ("Pelgupaik") on aga palju elulisem. Kena realistlik draama, aga see on ka kõik. Pinget jäi selgelt väheks, mis draamades on väga vajalik. Oli kuidagi nagu tühjavõitu linateos. Lihtsalt üks rahulik kulgemine. Naispeaosalist mänginud Isabelle Carré on kahtlemata ilus naine. Loo moraal: "Ärge tarbige narkootikume!"
• Nowhere Boy (9/10)
  Ootasin filmi väga ja ei pidanud pettuma. Lugu siis sellest, kuidas Lennonist muusik kujunes. Aga film pole ainult muusikast. Põhiteemaks võib pidada Johni suhteid kasuema ja bioloogilise emaga (väga meeliköitev karakter). Neid kaht naist mänginud Kristin Scott Thomas ja Anne-Marie Duff tegid äärmiselt head rollisooritused! Dramaatikat leidub, aga on ka komöödiat, seda viimast rohkem. Film ongi pigem rõõmsatoonilisem, kuigi Lennonil polnud tol ajal väga kerge elu. Mina ei võtnud antud linateost niivõrd kui John Lennoni biograafilist lugu, vaid pigem kui üht lahedat ja samas ka huvitavat draamat ühest noorest kutist, kelle kireks on helikunstiga tegelemine. Pealegi on mulle alati meeldinud filmides vaadata, kuidas inimesed teevad head muusikat. "Nowhere Boy" ühtedeks lemmikkohtadeks olidki need, kui John ja Paul koos musitseerisid. Taustamuusikaks kõlanud 50-ndate rock'n'roll on ka minu maitse järele. Ajastu kujutamisele on minu hinnangul suurepäraselt pihta saadud.
• Insidious (7,5/10)
  Korralik õudukas. Ei ole eriline selle žanri austaja, aga antud teos täitsa meeldis. Ma ei tea, kas nüüd pean "Insidiousi" nii väga õudsaks filmiks, aga põnevust leidus ja võpatusi tekkis. Ehmatused olid päris hästi tehtud. Minu, kui mitte kogenud õudusfilmide vaataja, jaoks oli "Insidiousi" küllaltki originaalne. See teistpoolsuse loomine ja ka seal käimine, oli huvitavalt teostatud. Kena, et lõppu ära ei lörtsitud, vaid jäeti otsad rohkem lahtiseks. Kõrgemat hinnet ei pannud sellepärast, et film ei jätnud niivõrd kustumatud muljet ja ei püsinud minus ka tunde pärast seansi lõppu.
• Des Hommes et des Dieux (7,5/10)
  Pärast mullust PÖFFi, kus seda näidati DVD pealt, oli see teiseks korraks seda filmi näha. Võimas, aga samas ka rahulik teos. Kloostris elavad mungad satuvad keerulisse olukorda. Kas jääda kindlaks oma põhimõttetele või kuulata mõistuse häält? Mungad on vaprad ja truud. Nende kindlameelsus ja üksteise toetamine pani kaasa elama. Film annab hea ülevaate mungaelust ja näitab, kui olulisel kohal võib religioon mõne inimese elus olla. Tuleb välja aga, et Jumal ei ole kõikvõimas. Liigutav teos. Kvaliteetfilm.