Aprilli märksõnaks võiks panna Antonioni. Sai vaadatud 3 tema lavastatud linateost 60-ndatest. Ühtegi neist polnud varem näinud. Tänud Sõprusele selle retrospektiivi eest. Naljakuul õnnestus aga kokku kinos näha 7 linateost.
- Sound of Noise (8/10)
Viimaste aegade üks lahedamaid filme! Kahju ainult, et ei suudetud huumori tempot ja lahedust läbi terve aja hoida. Filmi teises pooles läks asi vahepeal liiga tõsiseks, mis ei sobinud sellisesse teosesse. Muidu häid naerukohti oli palju.
- Copie conforme (8/10)
Sai 2. korda (1. kord oli mullusel PÖFFil) vaadatud filmi, kus peaosas säras Juliette Binoche. Olen juba kirjutanud filmis siin. - Neds (8,5/10)
Väga hea õpilane (nohik) muutub tänu oma uutele sõpradele vägivaldseks lurjuseks. Asjale aitas kaasa ka kodune olukord - vend oli ammu juba pätistunud ja isa on joodik. Küllaltki vägivaldne draama. Siin filmis oli seda, mida draama peab enam sisaldama - pinget ja ootust, et mis edasi saab. Stiilselt tehtud. Mõnes kohas on ehk vinti liialt üle keeratud. Britid kohe oskavad teha filme noortest pättidest (näiteks "This Is England"). - Source Code (7,5/10)
Mulle üllataval kombel täitsa meeldis. Ütleks isegi, et huvitav oli. Ideaalsusest oli asi küll kaugel, aga meelt lahutas hästi. Lõpu oleks võinud vähe ägedamalt lahendada. - L'Avventura (6,5/10)
Tegu on Antonioni nn võõrandumise triloogia 1. filmiga aastast 1960. Selle filmiga sai alguse tema koostöö võrratu Monica Vittiga. Räägitakse, et tegu on Antonioni suure läbimurdega. Minu maitsele jäi veidi lahjaks. Filmi algus oli küll paljulubav. Üks noor naine kaob äkitselt oma kamba juurest. Teda hakatakse otsima. Asi hakkas just põnevaks minema, kuid siis muutus film rohkem romantiliseks draamaks ja kadunud naise vastu tegelastel huvi rauges ja ei saanudki teada, mis temaga juhtus. Sisu oli küll nõrk. Kriitikud millegipärast ülistavad seda teost. Ei mõista mina seda. Igavapoolne film, aga mitte päris halb. - La Notte (7/10)
Eelmisest filmist aasta hiljem valminud teos meeldis mulle trioloogiast enim. Mehe (Marcello Mastroianni) ja naise (Jeanne Moreau) vaheline armastus on oma kire kaotanud ja nad otsivad vaheldust. Lühidalt öeldes räägib film ühe suhte lagunemisest. Selle teose puhul mulle meeldis kõige rohkem Mastroianni ja Moreau väga head rollisooritused. Nende mängitud karakterid olid omamoodi huvitavad. Tegelt see film on iseenesest hästi tehtud, aga sisu kohapealt jäi pinget selgelt väheks. - L'Eclisse (6/10)
Nagu trioloogia eelmistes filmides on ka siin vähe liiga palju igavust/igavlemist. Ei teagi, mida öelda selle väga hinnatud linateose kohta. Ei olnud minu maitse. Kõigi nende kolme Antonioni filmi puhul jäi enim meelde see, et Monica Vitti oli imeilus naine. Michelangelo Antonioni fänni minust ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar