Märts kinos

Märts oli hea kinokuu. Palju tänu tuleb avaldada Kinokommuunile "Mõrvamüsteeriumite" nädala korraldamise eest. Tänu neile sai vaadatud suurelt ekraanilt 4 filmiklassikasse kuuluvat teost, mida ma polnud varem näinud. Kokku jäi märtsi noosiks 10 filmi.

• The Kids Are All Right (8/10)
  Omapärane draama-komöödia. Mõõdukalt vaimukas. Sellise sisuga filme ei satu just tihti vaatama. Tugevad näitlejatööd. Sain kena elamuse.
• Submarino (8,5/10)
  Tugev draama. Hästi kirjutatud stsenaarium. Sisu on realistlik. Teema pole just kerge, aga mulle meeldivadki sellised.
• Black Swan (10/10)
  Sai 3. korda vaadatud 2010. aasta parimat filmi. Eraldi arvustuse leiab siit.
• Napapiirin sankarit (7,5/10)
  Soomlased on hakkama saanud täitsa mõnusa komöödiaga. Parajalt pöörane, kohati liialt. Tore road-movie.
• Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (6,5/10)
  Palagani ja galmuuri kui palju, kuid tõeliselt head nalja jäi natuke väheks. Muidu täitsa vaadatav film, igav ei hakanud. Guido Kangur oli hea, kuid minu arust kõige huvipakkuvama rolli esitas Roman Baskin. Iseenest on tegu pulliga filmiga ja mul on hea meel, et Eestis üritatakse ka komöödiaid teha.
• The King's Speech (9/10)
  Tahtsin 2. korda näha oscaritel triumfeerinud linateost. Olen endiselt seda meelt, et tegu on suurepärase filmiga. Kirjutasin filmist jaanuari kokkuvõttes.
• M (8/10)
  Selle filmi varastas mõrvarist peategelast mänginud Peter Lorre. Tema hirmunud näoilmed ja filmi lõpus kohtustseenis aset leidev enese kaitsmine on kultuslikud. Muidu on tegu normaalse krimipõnevikuga (võibolla pisut liiga naiivse), kus leidub ka head huumorit. Kenasti tehtud linateos.
• The Third Man (8,5/10)
  Väga hästi üles võetud klassik. Pilt on kindlasti filmi üks trumpe. Õnnestunult on kujutatud sõjast räsitud Viini. Kuigi Orson Welles sai ekraani aega üsna vähe, on parimad kohad just temaga seotud. Võrratu on stseen, kus ta esimest korda ekraanile ilmub ja väga hästi on teostatud filmi lõpus aset leidev eepiline tagaajamisstseen.
• Strangers on a Train (9/10)
  Suurepärane Hitchcocki film-noirilik põnevik aastast 1951. Väga oskuslikult kruvitakse pinget. Ei puudu ka vaimukus. Väga hästi näideldud, parim oli muidugi kurikaela mänginud Robert Walker. Hitchcock on lihtsalt meister põnevuslugude peale!
• Blow-Up (6/10)
  Hästi ei mõista linateose kultuslikkust. Paljud peavad seda 60-ndate parimate filmide hulka. See Antonioni teos osutus kuidagi tühjaks minu jaoks. Ei ütleks küll, et tegu on halva filmiga. Fotosessioonid modellidega olid kihvtilt tehtud ning peategelasest fotograafi dialoog müstilise ja kummalise Jane'ga oli tõeliselt hea, olles samal ajal mõnusalt flirtiv aga ka pingeline. Muidu ei tekitanud erilisi emotsioone. Jah, paraku jäi asi liiga kuivaks.