Veebruar kinos

Märts hakkab juba varsti poole peale jõudma ja ma pole ikka veel veebruari kokkuvõtet teinud. Häbilugu küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aasta 2. kuu oli äärmiselt tihe kinokülastuste poolest. 28 päeva jooksul õnnestus vaadata 13 filmi, mis peaks olema rekord, kui PÖFFi kuud välja arvata. Eks siin ole "süüdi" oscarid. Tavaliselt jõuavad mitmed kuldmehikeste jagamisel olulist osa omavad linateosed just aasta esimestel kuudel ja siis on ka programm tihe. See aasta on oscarirallil filmid hästi valitud (mõne üksiku erandiga). Üle pika aja sai kinos nähtud uut linateost, mis teenis minult maksimumhinde (10/10) ja lõi tõesti pahviks. Jutt käib muidugi "Black Swanist", mida jõudsin veebruaris kahel korral vaatama. Kokku sai nähtud seega 12 erinevat täispikka filmi, millest 2 olid dokumentaalid. Vaataks neid nüüd lähemalt.

• 127 Hours (8,5/10)
  Väga hea seisundifilm. On näha Danny Boyle'i tugevat lavastajakätt. Mulle meeldis väga montaaž - kihvtilt tehtud (nagu ka "Trainspotting"). Oli tõesti põnev jälgida ühe mehe võitlust pääsemise nimel, kaasa aitasid hästi tehtud flashbackid. Kuigi nii umbes kolmveerand kogu tegevustikust toimus ühes kaljupraos, ei tekkinudki kordagi igavust või masendushetke. Kindlasti tuli kasuks ka see, et ei teadnud Aron Ralstoni juhtumist peaaegu et mitte midagi. Olin kuulnud ainult seda, et ta viibis kuskil kaljude vahel 127 tundi. Ei teadnud ma seda, kas ta pääses välja või suri ära. Tänu sellele ootasin hinge kinni pidades, mis mehest saab. Film on huvitavalt tehtud, head huumorit sai ka.

• Exit Through the Gift Shop (8,5/10)
  Lahe, aga ka köitev dokk. Antakse huvitav ülevaade, kuidas tänavakunsti luuakse. Ise pole küll suurem asi kunstifänn, kuid kurikuulsat Banksyt nimetaks ma küll geeniuseks. Peategealane Mr. Brainwash on aga omamoodi hull. Uskumatu, kui kergelt sai temast staar ja kõva tegija kunstimaailmas. Au talle!

• Prinsessa (7/10)
  Film on pooleldi tõsine ja pooleldi komöödia, võibolla rohkem seda teist. Naine otsustab, et ta on ametlikult printsess ja lollitab sellega kõiki. Ta eesmärk on üllas: pakkuda rahvale rõõmu. Aga paraku elu ei ole ainult lust ja lillepidu. Õhku jääb küsimusi: kui teadlikult Anna Lappalainen lolli mängis ja kui haige ta tegelikult oli?

• Kirjad Inglile (7,5/10)
  Keedus tegi jälle ühe kummalise filmi. Mulle isegi meeldis. Loe täpsemalt siit.

• Biutiful (8/10)
  See film on kahtlemata liigutav ja tugeva sisuga, kuid päris ideaalilähedaseks seda ei pea. Siin käsitletakse olulist teemat - illegaalne võõrtööjõud. Kui rasketes tingimustes nad peavad elavama ja töötama. Peateemaks võib siiski pidada isa ja laste vahelist suhet. Isa armastab neid, kuid on väga haige. Javier Bardem teeb taas väga hea rolli. Kena film hoolivusest.

• Black Swan (10/10)
  2010. aasta parim film! Kirjutasin eraldi arvustuse siin.

• True Grit (5/10)
  See teos kandideeris parima filmi oscarile ja üldse 10 kategoorias?! Uskumatu! Coenid mulle meeldivad (nende viimased 3 teost - "A Serious Man", "Burn After Reading", "No Country for Old Men" - on kõik suurepärased), aga "True Grit" on lihtsalt üks keskpärane vestern. Minu puhul ei toiminud üldse. Tõtt öelda pole ma ka vesternite austaja.

• 'Tamara Drewe' (5/10)
  Ei paelu mind Stephen Frearsi uuemad tööd. "The Queen" oli veel vaadatav, kuid 2009. aastal linastunud "Chéri" ja mullu suurele ekraanile jõudnud "'Tamara Drewe'" ei pakkunud mulle midagi. Mõlema filmi sihtgrupp on pigem naised. Kunagi lavastas Frears sellised 2 suurepärast linateost nagu "High Fidelity" ja "Liam". "'Tamara Drewe'" on lihtsalt üks tavaline klišeesid täis kerge komöödia. Põhimõtteliselt ainus asi, mis mul peale filmi meeles püsis, oli see, et Gemma Arterton on kuradi sekskikas. OK, ega see film nüüd päris kõige hullem ka ei olnud.

• The Fighter (8,5/10)
  Selle filmi leivanumbriteks on 2 poksijõuproovi - lõpumatš ja matš Sanchezega - mõlemad on äärmiselt kaasahaaravad ja lihtsalt suurepäraselt teostatud. Ma ei ole küll mingi suur poksifänn, kuid neid 2 poksilahingut jälgisin nagu äärmiselt paeluvat spordivõistlust ikka. Harva, kui elan filmi vaadates kellegile niivõrd kaasa. Pluss need 2 matši olid lihtsalt võrratult üles võetud - mõtlen eelkõige kaameratööd ja montaaži. Ma ei tea, kas pean kiitma ka Solaris Kino heli, aga nende matšide ajal oli tunne nagu istuks ise seal võistlusel saalis. Aa muidu pean filmi kohta ütlema sarnaseid asju nagu mitme teise praeguse aasta Best Motion Picture oscari kandidaadi (näiteks "The King's Speechi" või "The Social Networki") kohta - tõeliselt kvaliteetselt tehtud, korralikud näitlejatööd, suurepäraselt lavastatud, väga hea heli jne. Taustamuss meeldis väga. Film vääris kõike oma oscarinomme ja kena, et 2 ka võideti. Amy Adams oli väga hot.

• Kuku: Mina jään ellu! (8,5/10)
  Liigutav ja ka mingil määral šokeeriv lugu armastatud näitlejast Kukumäest. Mees võitleb raske haigusega - alkoholismiga. Kord saab mitmeks kuuks võitu sellest, kord langeb mitmeks kuuks tsüklisse. Kukul on vähemalt naisega vedanud, kes suudab mehele ikka andeks anda. Kuku on iseenesest hea inimene, kui ta jälle tsüklis pole. Siiras ja võimas dokumentaalfilm.

• Rotilõks (6/10)
  Uskumatu, et subtiitrid puudusid, kui mina käisin vaatamas. Film on ju pooleldi vene keeles. Õnneks väga rasket teksti ei räägitud ja ma sain nii umbes 2/3 selgelt aru venekeelsest jutust. Ses suhtes kannatas ära vaadata küll, aga väga imelik ikkagi, et tõlget polnud. Film on nagu Puustusmaa filmid ikka - ei midagi erilist, aga mitte ka kehv. Oma taseme suutis Andres täiesti saavutada. Pigem on vist puudustega stsenaarium. Oli huumorit ja näpuotsaga ka põnevust. Parim koht oli stseen Veiko Õunpuuga, kus tehti järele "Püha Tõnu Kiusamise" üht situatsiooni! Ei tea, kas Puustusmaa ka mõne eredama sähvatusega hakkama saab?

• Surnuaiavahi tütar (6,5/10)
  Tegu on sotsiaalkriitilise filmiga, põhiteemadeks alkoholism ja tööpuudus. Sisu on täiesti aktuaalne. Lugu on mõtlemapanev. Ei ole kehv film! Mis siin siis ikka veel öelda, kui et jooge vähem ja kasvatage korralikult lapsi! :)