August kinos

Augustis õnnestus kinos filme vahtida vaid 3 korral. Sai ära nähtud kaua-kauaoodatud "Melancholia", kuid kuu suurimaks üllatajaks osutus hoopis Jodie Fosteri lavastatud "The Beaver". Lisaks vaatasin üht kummalist indie-filmi.

• Melancholia (8/10)
  Pettunud ei ole. Vaimustuses ka mitte. Mulle meeldisid eriti filmi ava- ja lõpustseen. Algus oli lihtsalt silmale ilus vaadata, stiililt sarnane "Antichristi" algusele (aegluubis liikumine, taustaks klassikaline muusika). Lõpustseen annab õige efekti kindlasti ainult kinos. Ütleks, et see oli uhkelt ja stiilselt lahendatud. Mis puudu jäi? Ootasin rohkem midagi šokeerivat. "Antichrist'is" näiteks sellest puudu ei tulnud. Pinget oleks võinud rohkem olla. Vahepeal vajus asi kuidagi liiga ära. Mingil hetkel hakkas Justine'i tujutsemine ja haiglaslik käitumine ära tüütama. Lõpuosa jällegi oli väga hästi tehtud ja seal ei tulnud pingest puudu. "Melancholia" on visuaalselt väga hästi tehtud nagu "Antichristki". Võib öelda, et Trier tegi oma ära, aga ei üllatanud. Kirsten Dunst oli super!
• The Future (6,5/10)
  Tegu on kahtlemata omanäolise filmiga. Päris minu teetass polnud, aga halb ka mitte. Film räägib eneseotsingust. Üks naisterahvas elab igavat rahulikku elu koos elukaaslasega. Talle (neile) tundub senine elu liiga tühisena, et peab kohe midagi ette võtma ja olukorda totaalselt muutma. Nii üritatakse oma elule anda paremat sisu/mõtet. Põhiidee, mida filmiga taheti öelda, oli minu arvates midagi sellist, et ärge elage igavat elu, vaid võtke midagi ette. See on muidugi igati positiivne mõte. "The Future" muutub vahepeal täiesti veidraks. Käiku tuleb metafüüsika. Tegu ongi rohkem sellise teosega, mida ei tohi liialt tõsiselt võtta. Filmi võibki pidada ka omamoodi koomiliseks. Mis siis veel mul öelda? Koleda häälega rääkiv kass käis närvidele ja rikkus elamuse teatud määral ära minu jaoks. Kassid rääkigu lastefilmides!
• The Beaver (9/10)
  Mulle meeldis! Tugev draama. Väga hea sisu. Läks hinge ja tekitas emotsioone. Mel Gibsoni tegelaskujule elasin ja tundsin kaasa nii mis hirmus. Minu jaoks oli film äärmiselt huvitav. Pakkus pinget, et mis Walteri elust saab ja kuidas (kas) ta oma suhted perega klaarib. Mulle sellised depressiivsed ja teatud määral melodraamatilised draamad lähevad täitsa peale, kui on hästi tehtud. Jodie Foster on lavastajana head tööd teinud. Gibsonilt üks karjääri parimaid rollisooritusi (äkki saab ka auhinnaga tunnustatud või mõne nommi)! Ja kellele ei meeldiks Jennifer Lawrence?!