Enter the Void

See ei ole kindlasti mitte üks tavaline filmike. Tegu on traditsioonilisi kinokunstireegleid eirava linateosega. Siin on ainet kultusfilmiks muutumise jaoks.

"Enter the Void" on parim kunstiteos, mida ma elus näinud olen. Põhimõtteliselt vaatasin terve aja suu ja silmad ammuli kogu ekraanil toimuvat. Juba esimestest kaadritest peale, mis tulid pärast omapäraselt kuvatud avatiitreid, haarab pilt sind oma lummusesse. Toimub võimas värvide mäng, mis mõjub isegi hüpnotiseerivalt. Kaameratöö on muidugi ekstraklass omaette. Kinematograafiliselt on tegu küllaltki uudse nähtusega. Mulle eriti meeldis see, kuidas pilt liikus asjade sisse. Üldse väga huvitava nurga alt jälgis kaamera toimuvat. Eriliselt virtuooslik oli see, kui kuvati vaadet läbi tegelase silmade, kui ta oli narkouimas. Tekkis tunne nagu ise oleks ka pilves. See oli lihtsalt nii veenev. Meeldis ka see, kui kaamera jälgis toimuvat ülevalt alla ehk siis nagu inimeste peade kohal. Ja ühest tegevuspaigast teise liikumine on nii marupõnevalt, aga ka originaalselt, teostatud. Ma ütlen ausalt, et kunagi pole kaameratöö mind niimoodi lummanud! Lisaks ka pildi moonutamine ja fookusega mängimine on jube ilusti välja tulnud. Montaaž ja eriefektid aitavad ka muidugi kõvasti kaasa sellele, et filmi nimetada nii tõeliseks meitri- kui ka kunstiteoseks. Kindlasti peab kõike seda kinos nägema! Teleri või arvuti ekraanil nägemine ei anna päris sellist kogemust.

Kui nüüd pildiline pool kõrvale jätta, siis tuleb tõdeda, et ka sisu ise ei jäta kindlasti mitte külmaks. Lugu on meeliköitev ja kaasahaarav. Emotsioone tekib küllaga! See film tegi minuga seda, mida vähesed suudavad - tõi pisara silma - ja seda koguni kolmel korral! See õe ja venna vaheline üksteisest hoolimine oli väga hinge minev. Suur läbielamine nende lapsepõlves ühendas neid eriti ja see peaks panema vaataja kindlasti neile veel rohkem kaasa elama. Kaasaelamine on ju väga oluline tunnusmärk linateose headusest.

Üldse võib sisust eraldi välja tuua 2 peamist teemat: üksteisest hoolimine ja narkootikumid. Meelemürkide tarbimine jätab linaloo alguses isegi pigem positiivse mulje. Loo edenedes rikuvad uimastusvahendid aga kõik hea ära. Ma arvan, et film peaks küll negatiivselt mõjutama narkootikumide tarbimise soovi. See ei avalda küll nii tugevalt mõju nagu seda tegi näiteks "Requiem for a Dream", aga ikkagi. Lisaks kõigele saab filmis näha ka vägivalda ja kaunikesti palju seksi. Kogu seda kremplit on aga üsna värvikalt ja kunstiliselt kujutatud.

Kui "Enter the Void" ei saa tuleva aasta Akadeemia auhindade jagamisel ühtegi nominatsiooni (eelkõige kas kinematograafia, montaaži või visuaalefektide kategoorias), siis on oscarite jagamine kõige mõttetum auhindade gaala. Mõne arust ma kindlasti liialdan :D. Juba puhtalt selle linateose päras on tänavune PÖFF minu jaoks kordaläinud. Aasta parim!
10/10