Veelkord PÖFFist

Teen viimase 13. PÖFFi-teemalise postituse. Peale vahekokkuvõttet käisin veel 6 seansil. Sain osa aga 5 erinevast filmist, kuna käisin ühte 2 korda vaatamas. Jutt käib loomulikult "Enter the Voidist". Filmi teistkordne vaatamine küll ei kuulunud minu esialgsesetesse plaanidesse, kui olin piletid ära ostnud. Sellega seoses tegin ka esialgsesse kavasse 1 muudatuse: "Harjutamine teeb meistriks" ("Easier With Practice") jäigi mul nägemata ja pilet kasutamata. Jagaks nüüd veel oma muljeid filmidest, mida nägin peale vahekokkkuvõtte tegemist. "Enter the Voidist" siinkohal praegu enam ei muljeta, kuna tegin ju eraldi postituse. Seega jääb järgi 4 filmi.

• Keegi ei tea midagi pärsia kassidest (No One Knows About Persian Cats)

See linateos räägib suurest soovist tegeleda endale meeldiva muusikaga riigis, kus väga paljud muusikastiilid on keelatud. Mõttetult range režiim seal Iraanis. Huvitav oli jälgida, kuidas noored pidi otsima salajasi või kõrvalisi kohti, kus rokkida võimude eest varjatult. Kuuleb erinevat Iraani muusikat räpist rockini. Linastusel oli kohal ka režissöör Bahman Ghobadi, kes rääkis, kui kehv olukord Iraanis on. Ta mainis ka, et selle filmi pärast ei saa ta oma kodumaale tagasi minna, kuna seal pandaks ta kohe vangi. Kurb oli kuulda, kui mees tunnistas, et tal pole enam kodu. Päris karm.
7/10

• Kumminukk (Air Doll)

See film ei jõudnud minuni. Ma ei tea, kui palju oli selles süüd "Enter the Voidi" järelmõjudel, aga nii ta on. Selline äärmine poeetilisus ei ole päris minu teema. Ei olnud ka kõige hullem teos. Filmi põhipoint on see, et keegi meist ei taha olla sunniviisiliselt kellegi ori, vaid et saaksime ise oma südame järgi valida, kellega olla ja mida teha. Iseenest mõtlemapanev ja sügav teema. Paraku ei läinud peategelase - ellu ärganud kumminuku - olukord ja soovid mulle hinge. Veider film.
5/10

• Iga päev on pidupäev (Every Day Is a Holiday)

Keskpärane. Üldiselt oli film minu jaoks liialt monotoonne ja emotsiooni jäi väheks. Paljud kujundid jäid arusaamatuks ja lugu ei pugenud hinge. Vähemalt mõningad plaanid kõrbest olid ilusad. Ei oskagi midagi rohkemat öelda.
5,5/10

• 33 stseeni elust (33 Scenes from Life)

Ei midagi erilist. Kehv ka mitte. Sai nalja, aga ka kurbust tunda. Julia Jentschil (mängis muuhulgas "Sophie Schollis" naispeaosa) on väga ilus keha! Muide see oli minu esimene käik Kinomajas. Seal kannatas vaadata küll liikuvaid pilte.
6,5/10

KOKKUVÕTTEKS VEEL

13. PÖFF oli minu jaoks vägagi korda läinud. Seda suuresti tänu ühele filmile. Sellisest elamusest, mida "Enter the Void" pakkus, ei suutnud enne unistadagi. Asja teeb eriti erakordseks see, et ma ei osanud sellelt filmilt enne nägemist praktiliselt midagi oodata. Ja siis ta tuli ja lajatas täiega. Piltlikult öeldes, olin tõesti nagu puuga pähe saanud või jalust rabatud. Ma polegi nii võimast kinoelamust kunagi saanud nagu seda "Enter the Void" andis. See polnudki nagu film. See oli midagi enamat.

Kui nüüd "Enter The Void" kõrvale jätta, siis midagi ülivaimustavat ei näinud, kuid üldine pilt oli hea! Kokku sain osa 15 kinoseansist, mille jooksul nägin 14 erinevat filmi. Jäin oma valikutega rahule (kõvasti rohkem kui eelmine aasta). Nõrku teoseid sattus mul kavasse ainult 2 ("Aken" ja "Kahe maailma vahel"). Mõned filmid olid ka keskpärased, kuid enamuse (9/15) hinnanguks võib anda vähemalt "hea". Muide kolmandat aastat järjest õnnestus mul oma kavasse valida PÖFFi peaauhinnavõitja, milleks seekord oli "Ajami". Minu arust täitsa norm film. Toon veel välja 5 kõige erilisemat ja parimat linateost, mida mina nägin tänavusel festivalil:

• Ootamatu tühjus (Enter the Void)
• Lourdes
• Firaaq
• Ajami
• Naised ilma meesteta (Women Without Men)
  

Lõpetuseks tahaks veel tänada Tiina Lokki ja kogu PÖFFi meeskonda!