Jaanuar kinos

Aasta esimesel kuul vaatasin kinos 6 filmi, millest 1 oli kordus ("La grande bellezza"). Jaanuari peamisteks märgusõnadeks võiks olla "oscarid" ja "seks".

• Nymphomaniac ("Nümfomaan") - 8/10
  Jaanuaris sai vaadatud meil kaheks jaotatud filmi esimest osa. Jällegi on peategelaseks kannatav naine. Ta kannatab nümfomaanina ehk siis põhimõtteliselt hüperseksuaalsuse käes. Ütlen kohe ära, et tegu ei ole pornofilmiga (kõiksugune seksi kujutamine ei ole porno). Ennekõike on "Nymphomaniac" hästi lavastatud intellektuaalne draama. Trier justkui tõestab, et armastusel ja seksil on tihtilugu vähe ühist. Peategelane ise ka tõstab mässu armastuse vastu. Eesmärgiks on peaasjalikult lihtsalt rahulduse saamine vahendeid valimata. Seksuaalse iha kujutamisega on lavastaja kenasti toime tulnud. Et kirjeldada peategelase seksuaalseid eneseotsinguid, ei ole autor koomikaga kokku hoidnud. Trier on hakkama saanud üllatavalt vaimuka teosega. Eriti meeldis Uma Thurmani segment. Filmi peaks olema lihtne jälgida.
• La grande bellezza ("Kohutav ilu") - 9/10
  Käisin 2. korda vaatamas seda filmi, mis sai minu eelmise aasta kinos nähtud filmide edetabelis 6. koha. Loe ka siit.
• The Secret Life of Walter Mitty ("Walter Mitty salajane elu") - 6/10
  Tore fantaasiarikas komöödiake. Kohati liiga lapsemeelne ja klišeelik. Kenasti üles võetud, film näeb päris hea välja (Island on ilus). Laulu "Space Oddity" kasutamine on võrratult tehtud.
• 12 Years a Slave ("12 aastat orjana") - 9/10
  9 oscari nominent ja puha. Oscarid oscariteks, "12 Years a Slave" on lihtsalt väga hea draama. Kuigi filmi on selgelt lakeeritud ja mugandatud hollywoodlikumaks, kui muidu omanäoliselt Steve McQueenilt oleks oodanud, ei häirinud mind see. Ega iga väärt film ei pea olema hirmus kunstiline. Üldjoontes on tegu hariliku lihtsasisulise autobiograafilise linateosega, kuid mind tõmbas kaasa nii et vähe pole. Õnneks välditi pateetikat, mis aitas tõsiseltvõetavusele kaasa. Mind paelus enim peategelase muutumine ja orjuse justkui omaksvõtmine läbi kannatuste. Vabadustahte säilimine hoidis aga inriigi üleval. Ühe inimese saatuse muutumine on väga kenasti välja mängitud ja pakkus päris palju pinget. Samas lõpplahendus mingeid emotsioone esile ei kutsunud, kuna see oli liiga oodatud. "12 Years a Slave" on hästi lavastatud ja näideldud tõsielupõhine film orjusest, mis oma kvaliteetse teostusega pakkus väga korraliku filmielamuse.
• Irréversible ("Ümberpöördumatu") - 7,5/10
  Kuna mulle Gaspar Noé "Enter the Void" (2009) pööraselt meeldis, pakkudes siiani elu võimsaima kinoelamuse, olid ootused suured selle 2002. aastal linastunud kurikuulsa teose vastu (jah, see meistriteos oli mul veel nägemata). Film on jahmatamapanev ja üldse mitte kerge vaatamine. Elamus oli tugev, kuid suurde vaimustusse paraku ei sattunud. Tahaks jubedalt veel filmi 2. korda kinos vaadata. Olen kindel, et teisel korral meeldiks rohkem. Jällegi tegin selle vea, et liialt konsentreerusin sisule (mis ajas alguses ka segadusse), aga selle teose puhul on olulisem visuaal ja ekstravakantne teostus. Loo kronoloogiliselt tagurpidi jutustamine on iseenesest väga huvitav lüke. Filmi teeb eriliseks erakordne kaameratöö ja montaaž, mida peab igaüks ise nägema. Palju furoori tekitanud pikk vägistamisstseeen on šokeeriv ja jõhker. See brutaalsus on väga ehe ja näitab vägistamise vastikust. Mulle meeldivad sellised halasatamatud ja raputavad filmid (kui on hästi lavastatud).
• American Hustle ("Ameerika afäär") - 8/10
  Täitsa kobe linateos rikkuse tagaajamisest David O. Russelli poolt! Mõnus vaatamine. Mulle meeldivad 70-ndad ja juba selle retro pärast istub film mulle. Eriti imponeerib muusika. "American Hustle" on selline film, mis näeb iga külje pealt hea välja. Muusika, kostüümid, soengud, võtteplatside kujundus - kõik on nii õige ja loob mõnusa meeleolu. Näitlejaansamblit võib äärmiselt tugevaks pidada, kõik oscari nominatsioonid on õigustatud. Eriti kiidaks Bale'i ja Adamsit. Sisu oleks võinud ehk mõttetihedam olla. "American Hustle" on minu jaoks eelkõige suurepärane heatasemeline meelelahutus.