The Wrestler

Ootasin filmilt palju ja ei pidanud pettuma. Midagi pole öelda, tegu on super filmiga! Korralik meestekas. Karm ja aus. Sarnaneb Rocky viimase filmiga mingil määral. "Maadleja" sisu on küll palju tugevam.

Film räägib endisest kuulsast maadlejast nimega Randy Robinson ehk lihtsalt Ram. Mees elab haagisvagunis, mille üüri suudab ta vaevu maksta. Tal on küll juhutööotsi, kuid erilist raha mehel pole. Hing ihkab ikka maadluse järele. Vaatamata mitte just kõige paremale tervisele, tegeleb Ram suhteliselt ohtliku spordialaga edasi. Maadlusring on koht, kuhu Randy kuulub. Seal on ta tegija. Seal saab ta kuulda, kuidas vaimustuses publik karjub tema nime. Selles ringis tunneb Ram ennast hästi. Lisaks maadlusele, on Randy südames koht ka kahele erilisele naisele (väga tugevad rollisooritused Marisa Tomei ja Evan Rachel Wood poolt!). Saab näha ka Rami inimlikumat poolt. Loomulikult ei taha ju keegi üksildane olla. Nii peab jälle võitlema - naiste pärast. Ütleb ju üks tsitaatki: "Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!". Võib järeldada, et see ongi Rami elu põhimõte.

Huvitav oli teada saada, mismoodi see Ameerika (show)maadlus ehk wrestling ikkagi toimib, mis sünnib telgitagustes. Ja kõik see on väga reaalselt kujutatud, kogu see valu ja veri võistlusringis, aga ka matšideks valmistumine (eelnvad kokkulepped). Muide kõik maadlusstseenid olid filmitud päriselt toimunud võitsluse raames. Erinevate matšide vahel võttis Aronofsky ja tema tiim kohad sisse ja hakati stseeni filmima. Nii oli olemas reaalne võistlussaal ja ka publik. Vahepeal siis toimus võistlusmatš ja siis filmi tegemine, siis jälle võistlus jne.

Filmis on ka mõnusat huumorit. Alati on hea, kui tõsisemat sorti draamas tehakse ka nalja. Eriti lahe oli see koht, kuidas näidata Ram'i esimest minemist tööle lihaletti. Seda oli kujutatud nagu võitlusringi minemist. Üldse oli päris koomiline see, kuidas sportlasest mehemürakas liha jagas.

Mickey Rourke sobib oma rolli ideaalselt. Ta on nii usutav. Muide algselt sooviti peategelast mängima Nicolas Cage'i. Rourke aga teeb oma rollis sama head tööd, kui Daniel Day-Lewis Daniel Plainview'na või Forest Whitaker Idi Aminina. Peaks olema arusaadav, kuhu poole ma tüürin rääkides viimaste aastate oscarite võitjatest. See oleks väga ülekohtune, kui Rourke ei saaks nominatsiooni. Ma olen suht kindel, et saab. Akadeemia auhinna võitmine on juba teine teema. Selles ma väga kindel ei ole, kuigi ise tahaks. Räägitakse, et Sean Penn on peamine favoriit. Eks näis.

"The Wrestler" on üldse edukas auhindade saamisel. Võideti ju Veneetsia filmifestival peaauhind ja nüüd kandideeritakse kolmele Kuldgloobusele, mida võib pidada oscarite järel tähtsuselt järgmiseks tunnuseks filmimaailmas. Rourke sai muidugi nominatsiooni parima draama meespeaosa, Marisa Tomei igati teenitult parima naiskõrvalosa kategoorias ja lisaks veel võib tulla parima laulu auhind. Kahjuks aga parima draamafilmi kategoorias ei kandideerita.

Selle filmi puhul ei saa ei üle ega ümber taustamuusikast. See on just minu maitse järele. Taustamuusikaks väga hea 80-ndate rock (Guns N' Roses, AC/DC, Accept jne). Tipphetkeks võib lugeda lõpus olnud Guns N' Rosese lugu "Sweet Child Of Mine". See sobis oma stseeni ülihästi. Väga hea on ka spetsiaaalselt filmile kirjutatud Bruce Springsteeni "The Wrestler". Seejuures Springsteen tegi seda tasuta. Ta lihtsalt tahtis filmile kaasa aidata ja pealegi on ta Rourke'i fänn.



"The Wrestler" on üks selle aasta parimaid filme. Peaks jaanuari teises pooles ka kinodes regulaarselt linastuma hakkama. Kindlasti lähen ka teist korda vaatama. Tegu on sellise filmiga, mis tundub iga nurga alt vaadates nii kuradi hea!
9/10