Kui kuulsin, et Bob Dylan tuleb Eestisse, olin väga vaimustuses ja loomulikult ostsin ka suhteliselt ruttu pileti tema esinemisele. On ju mees 20. sajandi üks olulisemaid tegijaid muusikas ja üldse kultuuris. 4. juuni 2008. aasta oligi see kuupäev, kui suur legend tuli väiksesse Eestimaale Saku Suurhalli kontserdi andma ja ka mina olin selle sündmuse tunnistajaks.
Kontserdi algus oli kergelt uimane. Ligemale peaagu poole peal või nii umbes pärast esimest kolmandikku sai hoo sisse. Üldse kogu esinemine möödus minu jaoks väga kiiresti. Tundus nagu oleks see kestnud kuskil pool tundi, tegelt oli umbes tund ja kolmveerand. Lisalugusid ka ei olnud, kuigi räägitakse, et 2 viimast olid. Kontserdi lõpp tuli minu jaoks küll liiga äkki. Ootasin veel, et tuleks "Like A Rolling Stone" nagu eelmisel Helsingi esinemisel oli see lõpulooks. Samuti oleks tahtnud väga kuulata enda lemmik Dylani lugu "Mr. Tamborine Man". Suure tõenäosuse oleks need 2, kui ehk minu jaoks kõige erilisemat Dylani muusikapala, ka pisara välja meelitanud. Siiski on hea meel, et vähemalt "Blowin' In the Wind" sai kuuldud. Üldse ainsad lood, mis ära tundsin, olid "Just Like a Woman" ja "Blowin' In the Wind".
Istusin 22. reas ja seega Dylani näoilmet küll ei näinud. Nägin eemalt vaid tema kuju. Minu arust ta peaaegu kordagi ei vaadanud publiku poole. Ta asetses kogu esinemise ajal küljega rahva poole. Ta ei tahtnud suhelda publikuga, isegi ei teretanud. Ainult bändimehi tutvustas. Bob Dylan ise midagi imelist jah ei teinud. Küll aga oli imetore muusikalegendi laivis kohapeal kuulata ja ma ei pane talle midagi pahaks! Mees on juba 67-aastane, loomulikult pole ta hääl enam oma parimas vormis. Samas ütleks, et tema praegune hääletämber on isegi huvitav ja mõnusalt käre. Paraku polnud Dylani esinemises mingit emotsiooni näha. Esitas lihtsalt tuimalt oma lood ära ja lahkus. Kahju, et Bob kitarri ei mänginud, ka suupilli puutus nii vähe. Vähemalt süntesaatori mängimisega sai hästi hakkama. Üldjoontes võib siiski öelda, et Dylan suudab veel rokkida küll.
Kurb, et saal päris täis ei olnud. Vähemalt 1000 inimest oleks kindlasti veel ära mahkunud. Aga kohale tulnud publik oli üllatavalt kaasaelav. Plaksutati korralikult pärast igat muusikapala ja ka hõisati vaimustuse märgkiks. Lõpus seisis publik püsti ja veel pikalt oodati aplodeerides, et tuleks veel lisapalasid. Usun, Eesti publikust jäi Bob Dylanile head mälestused.
Mina jäin ikkagi kontserdiga rahule. Meeldis, et enamus lood olid rokk-žanrist. Bändi muusikud olid küll minu arust väga tasemel. Mõnes rokilikumas loos oli instrumentaalosa eriti nauditav. Bob Dylan pidas ka vapralt vastu kogu aeg seistes. Õnneks oli ka Saku Suurhalli paljukirutud sound seekord täiesti talutaval tasemel. Tõele au andes sain väga hea elamuse osaliseks ja ei tahaks suurt millegi üle kurta.
Tegelt on hea, et Bob Dylan üldse veel jäksab niimoodi tuuritada ja palju erinevaid maid läbi käia. Mina olen talle väga tänulik puhtalt selle eest, et otsustas ka Eestit külastada. Küll on hea tõdeda nüüd, et olen ka Bob Dylani esinemisel käinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar