esmaspäev, 25. august 2008

Tuli on kustunud, elagu Jimmy Page!


Olümpiatuli on selleks korraks kustunud. Medalid võidetud. Seekordsed mängud olid meie jaoks suhteliselt edukad. Taasiseseisvusajal olime enne ju ainult kahel korral suveolümpialt kulla teeninud - Erika Salumäe ja Erki Nool. Nüüd siis ka Kanter. Loomulikult olid mulle kõige meeldivamad päevad 16. ja 19. august, kui põnevusega jälgisin meie sportlaste medalivõite. Sõudmise finaalis viimastel sadadel meetritel süda kloppis nii meeletult, samuti kettaheite viimaste katsete ajal. Olen 2 medaliga väga rahul, kuigi ise ennustasin 3. Ikkagi kuld ja hõbe (oleks saagiks tulnud 2 pronksi, oleksin kindlasti pettunud). Kokkuvõttes andis see ju rohkem kui 200 osaleja riigi hulgas igati korraliku 46. koha. Edestasime teiste seas isegi Rootsit ja Kreekat, hehee :)! Mõtlesin teha väikse tabeli võrdlemaks Pekingi saavutatut teiste olümpiatega taasiseseisvumisajal. Arvestasin vastavalt võidetud medalitele punkte. Kuld, kui kõige olulisem medal, annab 4, hõbe 2 ja pronks 1 punkti. Selline näeb see paremusjärjestsus välja:

OMMedalite arv Punktid
Torino 2006312
Salt Lake City 2002 37
Sydney 200036
Peking 200826
Barcelona 199225
Ateena 200434

Seejuures neljadelt mängudelt oleme üldse medalita jäänud! Kokku on Eesti koondis osalenud taasiseseisvusajal 10 korda olümpiamängudel (5 tali ja 5 suve). Nagu tabelist näha on Pekingi mängud edukuselt jagamas 3. kohta. Võib ju rahule jääda? Ma arvan küll.


Muu maailma kangelastest, jäi mulle kõige eredamalt meelde Usain Bolt ehk maailma kiireim mees. See, millisel viisil ta 100 m jooksu võitis ja maailmarekordi püstitas, on lihtsalt imeline. Ja muidugi poole pikema maa ülimegasuur edu on nii uskumatu. Üldse väga lahe kuju on Usain Bolt. Teeb showd ja nalja. Selliseid tüüpe võiks rohkem olla! Samuti pakkus erilist imestust Michael Phelps. Siiani pole ju keegi ühtedelt mängudelt koguni 8 kulda võitnud. Ennekuulmatu tegu! Kusjuures kõik need kullad ei tulnud ju sugugi kergelt. Eriti uskumatu oli 100 liblika võitmine. Selgelt juhtinud serblane Cavic oli käed välja sirutatuna kuskil 30 cm kaugusel seinast, kui Phelps oli alles alustamas oma viimast tõmmet, aga ikka õnnestus ameeriklasel mingil viisil 1 sajandikuga vastast edestada. Vaata ka seda
pildiseeriat.



Väga huvitavaks osutus korvpalli turniir. Küll oli hea vaadata USA tiimi mängu. Nii üllatavalt ladus koostöö ja väga ilus mäng. Tõesti nauditav oli nende esitusi jälgida. Jänkid esinesid seekord täiega tugevalt. Õnneks mitte nii tugevalt, et finaal oleks igav olnud. Hispaania osutas väga tõsist vastupanu ja pinge säilis kuni eelviimase minuti lõpuni. USA küll suurelt juhtima ei läinud, aga võttis suht kindlalt oma. Au ka hispaanlastele, kes tõestasid, et kuuluvad selgelt absoluutsesse tippu. Kahju ainult leedukatest, kellele olen alati kaasa elanud, et neil juba 5. korda järjest olümpial ei õnnestunud poolfinaalist edasi saada.

Meelega olen vältinud poliitika teemat, mis paratamatult kerkis esile nende mängude ajal. Paljud rääkisid olümpiamängude boikoteerimisest - ma ei saa aru neist rumalatest inimestest. See oleks ju puhtalt sportlaste karistamine. Milles siis on nemad süüdi? Olen sellisel arvamusel, et sport ja poliitika ei kuulu kokku!

Miks aga nimetasin kirjutise pealkirjas Jimmy Page'i? Kes lõputseremooniat nägi, peaks aru saama. Mina, kui Led Zeppelini austaja, lihtsalt ei saanud märkimata jätta tema esinemist, kui lõpushows käis Londoni tutvustamise kava. Toimuvad ju järgmised suvemängud just Suurbritannia pealinnas. Nimelt, Jimmy Page esitas kitarril Led Zeppelini lugu "Whole Lotta Love". Mina olin muidugi sillas :).

2 kommentaari:

Soprano ütles ...

Kes teab või ei tea, et ma mänge ei jälginud kuigi oleks isegi tahtnud. Keskendusin rohkem filmidele ja whatnot. :)

Kanteri autasustamist vaatasin netist lives. Phelps'i imetegude kuulmiseks ei pidanud isegi telerit ega uudiseid jälgima. Terve internet oli teda täis. See pildiseeria napikas oli päris hea.
Olen paar korda üritanud leida Usain Bolt jooksu, aga kuskil pole seda videona. Kõik on ainult piltidena. YouTube's mõtlen siis...

Minu eredaim mälestus OM'dest jääb Erki Noole võidu aega. Oli tavaline koolipäev ja meil oli üks ruum, kus näidati seda ülekannet. Jäime vähestega tundi ka hiljaks ja läksime siis pärast uhkelt kõigile teatama.

Raul ütles ...

Bolti jooksud: 100 m, 200 m.

Ega jah, kogu Eesti olümpiat ei jälgi ju. Võin kihla vedada, et selgelt üle poole eestlastest ei tea üldse Phelpsi või Bolti.