Aprill kinos

Naljakuul oli 2 väga meeldivat sündmust. Esiteks Sõpruse kinos saab taas filme näha. Muidugi käisin ka mina seal ära. Teiseks linastus lõpuks kauaoodatud Coenite uusim teos "A Serious Man". Vahepeal oli see ju kinokavadest maha võetud. Siinkohal tuleb tänada mu lemmikkino, mille nimeks Artis. Samas sai ka Plazat ja Cinamoni külastatud. Aprillis jõudsin kinno ekraaniteoseid nautima 6 korral. Mida head siis nägin?

• Edge of Darkness (6,5/10)
  Veidi üle keskmise põnevik. Õnneks ei olnud liigselt ajuvabasid tulistamisstseene, kus "pahad" laseks nagu meelega "heast" mööda. Mel Gibson kandis oma rolli kenasti välja. See mees on lihtsalt äss. Teatud hetkel muutus film liialt komplitseerituks. Kärab küll!

• Punane elavhõbe (7,5/10)
  Äärmiselt tempokas ja teguderikas film. Eesti linateose kohta üllatavalt tempokas. Leidub palju tulistamist, peksmist, mõrvasid, verd, tagaajamist, vägistamist, röövimist, vanglast põgenemist nagu tõelises trilleris tavaliselt ikka. Minu jaoks on "Punane elavhõbe" parem, kui ükskõik milline Van Damme märul. Tore oli vaadata häid Eesti näitlejaid - P. Oja, L. Ulfsak, J. Ulfsak, M. Malmsten - nad teevad endiselt oma tööd suurepäraselt. Pluss lisaks tegi vägeva soorituse Kristjan Sarv, kes mängis erilist jõhkardit. Tema mängitud tüüp tegi vaeseomaks või siis lihtsalt lasi maha päris palju tegelasi. Huumorit jagus ka. Selle eest hoolitsesid enim Lembit Ulfsaki ja Kristjan Sarve rollisooritused. Mis jäi aga puudu? Tõelist põnevust jäi väheks. Peategelaste puhul oleks tahtnud rohkem taustast kuulda ja neid vähe rohkem tundma õppida. Ükski tegelane väga südamelähedaseks ei muutunudki. Muidu hea film!

• The Ghost Writer (7/10)
  Igati hästi tehtud film. Kindlasti ei kuulu see Polanski tippteoste hulka. Korralik põnevik haaravate episoodide ja huvitavate sisupööretega. Kuna mulle suuresti poliitika teemal põhinevad filmid ei köida niivõrd, siis hinne ka pole kõige kõrgemate killast. "7/10" tähendab, et tegu on lihtsalt hea teosega.

• Green Zone (8/10)
  Üks viimase aja parimaid sõjafilme. Minu arust parem, kui meeletul hulgal auhindu saanud "The Hurt Locker". Greengrass lihtsalt oskab põnevikke teha! Viimast Bourne'i filmi ja "United 93" võib sisuliselt pidada oma žanri tippteoste hulka. Lugu on küllaltki konkreetne ja tempokas. Sisu on väga asjalik, mitte ajuvaba nagu suur osa Hollywoodi actionfilme. Film on ka üllatavalt tõetruu - kogu see massihävitusrelvade otsimise ja Iraagi sõja alustamise põhjenduste teema. Vaatajale näidatakse päris palju ameeriklaste tehtud blacki ja üleannetut käitumist. Meediale jagati päris parajalt valeinfot. Mis on siis täielik tõde? Kas Bush ise oli süüdi kogu selles jamas? "Green Zone" on jällegi selline linateos, mida tuleks kindlasti just kinos vaadata. Kaameratöö ja heli (vaatasin filmi Cinamonis, kus helisüsteem on väga tasemel) olid väga nauditavad.

• Calamari Union (7/10)
  Sai siis käidud taasavatud Sõpruse kinos. Trepikoja seinad ilusti roheliseks värvitud. Värske värvi lõhnagi oli väheke tunda (trepikojas, mitte saalis!). Väga omapärane teos Aki Kaurismäkilt. 15 Franki nimelist tüüpi käivad linna peal ringi ja teevad lollusi. Film oli vaimukas. Naljakas oli see, kuidas nad pidevalt üksteist Frankiks kutsusid (kõik olid ju Frankid). Üks dialoog nägi välja umbes nii:
  Frank: "Tere Frank! Ega sa ei tea, kus Frank on?"
  Frank: "Ei tea, Frank!"
  Kummaline, aga tore film.

• A Serious Man (8,5/10)
  Lõpuks sai kauaoodatud kaunikene Coeni-vendade teos nähtud. Nende 2 eelmist filmi ("Burn After Reading" & "No Country for Old Men") olid niivõrd suurepärased, et loomulikult vendade järgmine film tekitas äärmiselt suurt huvi. Mina jäin antud linateosega rahule. Võib öelda küll, et Coenid on oma tuntud headuses. Juba atmosfäär ja visuaal iseenest on vaatamist väärt omaette nagu vendade õnnestunumates filmides ikka tavaliselt. Sisu on küllaltki filosoofiline. Üheks filosoofia kõrghetkeks oli see hambaarsti lugu (muidugi pead olema filmi näinud, et mõista mu juttu preagu), mis nagu esmapilgul tundus mõttetu. Lahti seletatuna aga andis see lühilugu väga hea tõepärasuse: teinekord pole vaja kõike teada, vaid tuleb leppida arusaamatusega/saladusega. Stiilne kvaliteetfilm. Coenite austajatele loomulikult kohustuslik!
  

MAI
Aasta 5. kuul jõuab kinodesse samuti üks kauaoodatud ekraaniteos - "Das weisse Band" ("The White Ribbon"), mis linastus ka viimasel PÖFFil. See Euroopa film on võitnud kamaluga auhindu ja lihtsalt peab suurepärane olema! Päris hea võib olla ka Werner Herzogi "The Bad Lieutenant: Port of Call - New Orleans", kus peaosas ei keegi muu, kui Nicolas Cage. Potensiaalsetest suurtest kassahittidest pakuvad enim huvi "Nightmare on Elm Street" ja "Robin Hood". Ei usu, et need üllatavad, aga tahaks vähemalt ära näha. Kindlasti pakub ka Sõprus midagi huvitavat.