Veebruar kinos

Veebruari saldoks jäi 9 filmi. Tänu Scorsesele ja dokumentaalfilmile oli suht normaalne kuu.

• Brothers (8/10)
  Hea draama. Ma üldiselt küll treilereid ei vaata enne filmi nägemist, aga seekord olin juhtunud seda nägema. See reetis nii palju, et teadsin filmi esimeses pooles olevaid põhisündmusi ette. Selle tulemusena jälgisin suht tuimalt aset leidnud emotsionaalseid sündmusi ja erilisi ootamatusi ei toimunud. Pärast suurt sisupööret (ei hakka igaks juhuks spoilerdama) filmi keskosas, läks asi põnevaks ka minu jaoks. Kulminatsioon oli hästi välja mängitud. Kui üht peategelast mänginud Tobey Maguire ei hiilanud väga enamuse ajast, pingutades kohati üle, siis lõpuosas sai ta nagu hoo sisse. Nüüd tuleb spoiler! Stseen, kus ta tõeliselt plahvatas ja hakkas laamendama, oli tõesti suurepärane ja Tobey tegi ülihea soorituse. Spoileri lõpp. See konkreetne stseen varastas filmi, kui nii võib öelda. Taoliste episoodide pärast ma draamasid ka armastan. Lisaks peab ära mainima, et lapsnäitlejad olid väga head, eriti Bailee Madison.

• De ofrivilliga (7/10)
  Kui filmi tutvustuses oli mainitud RoyAnderssonlikku lähenemisviisi, siis hakkasin lootma, et tuleb midagi "Du levande" ("Teie, kes te elate") sarnast. Siiski ainus põhisarnasus nende kahe linateose vahel on see, et mõlemas on palju tegelasi, kellest ükski ei saa palju ekraaniaega. Puudub aga Roy Anderssoni lummavalt stiliseeritud olustik. "De ofrivilligat" jälgid nagu dokumentaalfilmi. Lavastaja kätt on vähe tunda. On näha palju improviseerimist. Peaaegu kõik näitlejad on amatöörid ja mõned rollisooritused jätsid veidi soovida. Samas jälle on sisu nii eluline ja realistlik, et tore kohe. Tegelased on omamoodi huvitavad. On pinget pakkuvaid olukordi. Üldkokkuvõttes üle keskmise film.
  

• It Might Get Loud (9/10)
  Mulle meeldivad dokumentaalid rockmuusikast. Filmis leidub palju huvitavat infot kitarri mängimise, aga ka rockmuusika ajaloo kohta. Mõnus oli vaadata, kuidas 3 kitarrilegendi loovad kooos ja eraldi tõelist helikunsti. Naudingule aitas palju kaasa loomulikult see, et mulle endale läheb korda ka just selline muusika. Ma pole siiani küll olnud "The White Stripes'i" suur austaja, kuid Jack White jättis eriliselt sümpaatse mulje!

• The Limits of Control (5/10)
  Sisu oli liiga igav. Toimus liiga vähe. Mis mulle meeldis, oli stiilsus ja salapärasus. Peategelase - ilma nimeta üksildase mehe - müstilisus, stoilisus ja rahulikkus oli niivõrd stiilselt välja mängitud. Isaach De Bankolé oli tõesti hea! Kogu filmi aja püsis minus ootusärevus, et kas toimub midagi suurt. Loo edenedes ärevus vähenes ja midagi vapustavat ei toimunudki. Tore oli näha "Enter the Voidis" naispeaosa mänginud Paz de la Huerta't. Suurtest nimedest Tilda Swinton ja Bill Murray mängisid hästi väikseid kõrvalosi ja eriti silma paista neil ei õnnestunud. Iseenest "The Limits of Controli" teostus oli hea, peaosaline tegi suurepärase rollisoorituse, aga sisu jäi üksluiseks.

• From Paris with Love (5,5/10)
  Uskumatu, aga ma tegi sellise filmi kohta eraldi arvustuse. Travolta rokib!

• The Lovely Bones (6/10)
  Reaalses maailmas toimunu oli väga huvitav ja hästi teostatud. Paiguti on küll emotsionaalsusega liialdatud. Aga see teine (vahepealne) maailm oli liiga totter, olles visuaalselt kohati ilus, aga ka ülepingutatud elementidega. Balanss kahe maailma vahel jätab soovida. Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kurikaela mänginud Stanley Tucci't ja peategelast mänginud Saoirse Ronan'i tuleb kindlasti kiita! Tucci poolt esitatud rõve jõhkard oma käitumisega on vaatamistväärt omaette.

• Chéri (4,5/10)
  Ei pakkunud eriti midagi. Mind kohe kuidagi ei veennud kahekümnendate keskpaigas oleva mehe (Rupert Friend) kirg ja meeletu armastus kuskil 50-aastase naise (Michelle Pfeiffer) vastu, aga sellele oligi film üles ehitatud. Pfeiffer ei ole enam välimuselt veetlev. Asi kiskus liiga läilaks ka. Vähemalt lõpp oli normaalne.

• Shutter Island (8,5/10)
  Kuna Scorsese on mu lemmiklavastaja, siis ootasin väga seda linateost ja õnneks ei pidanud pettuma. Päris hull/pöörane film. Visuaalid oli kenad. Sünge ja ka õõvane olustik oli oskuslikult kujundatud ja üles võetud. Tehnilise poole pealt ei saa millegi üle norida. Sisu koha pealt meeldis see, et oli palju ootamatusi. Mina vähemalt küll ei osanud oodata sellist lõpptulemust nagu oli. Sisu oli küllaltki keeruline ja ajas kohati segadusse. Väga hea on see, et "Shutter Island" pani pingsalt kaasa mõtlema. Põhiküsimuseks oli: "Mis on tõelisus ja mis on kujutelm?". Lõpuks selgus kõik. Võimas film ikkagi. Märtsi alguses sai juba 2. korda vaadatud.

• Diario de una ninfómana (6/10)
  Filmis näidatakse palju seksi ja paljast ihu, kuid pornofilmist on asi kaugel. Sisukus on täitsa olemas. Oli stseene, mis isegi võlusid pinge ja emotsiooniga. Sisu oli siiski liialt ebaühtlane ja tasemelt kõikuv. Leidus küll päris häid dialooge ja paeluvaid hetki, kuid oli ka igavamaid episoode. Peategelast mänginud Belén Fabra on kahtlemata kena ja seksikas ja peaks meestele meeldima! Filmil on point täitsa olemas ja see pole sugugi paha: naudi elu ja seksi nii palju, kui hing ihkab. Vähemalt mina sain sellest nii aru.

MÄRTSIST KA

Aasta 3. kuul kinno jõudvate filmide virrvarr ei jäta just ülihead muljet, aga kindlasti tahaks ära vaadata selliseid teoseid:
* "I Love You Phillip Morris" - vana hea Jim Carrey ikkagi :) (alates 05.03.)
* "Fantastic Mr. Fox" - tahaks ka näha, miks seda teost nii palju kiidetud on, kuigi ei ole nagu minu teetass (alates 12.03.)
* "The Ghost Writer" - millega see (kuri)kuulus Roman Polanski nüüd siis on hakkama saanud? (alates 19.03)
* "Le Concert" - tundub olema tore film ja pealegi saab taas näha Melanie Laurent'i (alates 26.03.)


P.S. Vastake ka lehe vasakus ääres olevale uuele küsimusele, kus tahan teade, mis on Tallinna parim kino.