August kinos

August oli Artise kuu. Kokku sai kinos filme vahitud 9 korda, millest 8 leidsid aset just Artises. Oli kena tutvuda Michael Haneke teostega ja taas näha minu suurimaid lemmikuid möödunud kümnendist ("Enter the Void" ja "Sügisball"). Lisaks sai vaadatud ka mõnda uuemat filmi, mida polnud varem näinud. Räägiks siis nüüd lähemalt igast ühest eraldi.

• Как я провел этим летом (How I Ended This Summer) (7/10)
  2 meest töötavad ühel Põhjajäämere üksikul saarel. Mehed elavad sisuliselt isolatsioonis, sest saarelt minema pääseb vaid laevaga, mis sõidab siis, kui olud lubavad. Ilmastik on karm, teisi inimesi pole. Nii ikka mõistus pöörab väheke ära. Tekib konflikt. Psühholoogilises plaanis on äärmiselt põnev jälgida, kuidas tegelased suhtuvad teineteisesse pingelises olukorras. Omaette tähtis tegelane on ka loodus. Tempo on küll enamjaolt aeglane, aga vaatamist on. Kui suudad kontsentreeruda ja tegelastele kaasa elada, saad korraliku elamuse. Tegu on kindlasti väärtfilmiga.


• The Road (8/10)
  Kogu olustik ja maailma kujutamine sarnaneb paljuski sellega, mida sai nähtud filmis "The Book of Eli". "The Road'is" aga ei rända mitte üksik mees, vaid mehel on poeg ka kaasas. Pidevalt ollakse hirmu all. Erinevad jõugud vägivallatsevad, levib kannibalism, süüa pole õieti. Päris julm olukord. Põhiküsimus seisneb selles, kuidas ellu jääda. Isa püüab poega õpetada hakkama saada. Tema hoolivus paneb ka tegelastele rohkem kaasa elama. Hea, et actioniga poldud liialdatud. Põnevad olukorrad olid realistlikult lahendatud. Hästi tehtud põnevusdraama!


• Der siebente Kontinent (The Seventh Continent) (6,5/10)
  Jõhker teos - nagu Haneke ikka oskab. Päris huvitav oli see, millise nurga alt kaamera filmis. Algul ei näidatud üldse tegelasti nägusid, vaid nende jalgu ja parimal tagantvaates kogu keha. Enne kulminatisooni oli liialt palju stseene, kus ei toimunud midagi tarka - lihtsalt näidati, kuidas üks pere teeb tavalisi asju. Niimoodi ka emotsioone sisuliselt ei tekkinud. Oli hetki, kus mõtlesin, et lõppeks juba see stseen ära või toimuks midagi erilist. Samas ootusärevus püsis kogu aeg. Oli aru saada, et miski on mäda ja mida aeg edasi, seda rohkem selgus ja ärevamaks olukord muutus. Lõpp aga päästis filmi. Nii umbes viimased 10 minuti jooksul toimunu oli parajalt brutaalne, pingeline, hämmastav, kummaline, häiriv, räige, šokeeriv, võimas ja mida kõike veel. Vaat sulle siis Austraalia reisi ...


• Benny's Video (8,5/10)
  Üks laps mõrvab teise lapse. Miks ta seda tegi? Ei tea. Mõrvar ise ka põhjust ei ütle. Sellised need Haneke filmid juba on. Tasub vaadata, kuna film on meisterlikult tehtud!


• Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte (The White Ribbon) (9/10)
  Käisin 2. korda vaatamas Hanekese enim auhindu võitnud teost. Film väärib küll ja veel tunnustust! Kirjutasin asjast mai kokkuvõttes.


• Paha perhe (8/10)
  Soome kino oma tuntud headuses. Sisu on huvitav. Huumorit leidub ka. Mulle kohe meeldivad sihuksed filmid, kus tavalised inimesed proovivad toime tulla igasugu raskete probleemidega. Mis sa siis ikka teed ära, kui poiss läheb käest ära? Pereisa võtab päris omapäraseid meetmeid kasutusele. Korralik draama!


• Enter the Void (10/10)
  Nii suures ekstaasis pole ma vist ühegi teise kinos nähtud filmi puhul olnud. See Gaspar Noé linateos on niivõrd eriline. Kokku olen näinud filmi 4 korda - mullusel PÖFFil 2 ja nüüd augustis 2 korda. "Enter the Void" linastus Artsises nii režissööri verisoonina (kestvuseks 2:35) kui ka tava- ehk nö kinoversioonina (2:17). Mina vaatasin need mõlemad ära. Eelistan küll pikemat varianti, kuid ei ütleks, et lühemana oleks film eriliselt midagi kaodanud. Muidugi kõige suurema elamuse osaliseks sain esmakordsel nägemisel. Siis oli neid üllatus- ja ootusmomente kõige rohkem. Kirjutasin siis asjast siin ja ei hakka hetkel enam pikemalt jahuma.


• Sügisball (10/10)
  Käisin muide juba 7. korda filmi kinos kaemas. Seekord oli suurimaks motivaatoriks see, et Õunpuu oli ise kohal ja rääkis oma teosest. "Sügisball" on minu jaoks konkurentsitult parim Eesti film läbi aegade. Ei oskagi paremini seletada fenomeni millegi muuga, kui et mulle lihtsalt meeldivad taolised filmid. Sisuliselt perfektne linateos, kus kõik on paigas: lummav kaameratöö, hästi valitud taustamuusika, hea huumor, kõrge kunstiline väärtus jne. Film on nagu elu ise. Õunpuu mängib osavalt meeleoludega, et see läks mulle väga korda. Minu silmis on üheks suurimaks trumbiks atmosfäär, mis toob oskusklikult välja meie (tegelaste) surutuse tunde ja hinges valitseva pimeduse. Kuidas aga sellest vabaneda? Üks viis on suu puhtaks rääkimine. Üheks mu lemmikstseeniks ongi see, kus Maurer ja ta naine räägivad omavahel avameelselt, mida teineteisest arvatakse. Seal ka filmi parim dialoog.
  "Mis mees sa oled? Ainult puhtad pinnad ja eneseimetlus!"