WALL·E

Igal aastal käin kinos vaatamas ka mõnd, tavaliselt 2, animatsiooni. Viimased valikud on olnud sellised: "Kung Fu Panda", "Happy Feet", "The Simpsons Movie", "Over the Hedge". Neist ainukesena on väga meeldinud Simpsonid, mis on ikka tõeliselt vaimukas. Kui Filmimöla tiim ja Soprano "WALL·E't" kõvasti kiitsid, tekkis ka mul väga suur huvi. Niisiis otsustasin, et aasta teiseks ja vist ka viimaseks anima-elamuseks kinos peab olema just seesamune film.

See animatsioon jutustab loo üksikust robotist nimega WALL·E, kes unistab kaaslasest, keda armastada. Jah, tegu on tundeid omava robotiga. Nagu arvata võib, kohtabki ta oma elu armastust. Aga olukord pole sugugi nii lihtne ja roosiline. Et teise südant võita, peab peategelane igast seiklusi läbi elama. Kogu see lugu peaks olema ju südamlik ja panema peategelaste vahelisele suhtearengule kaasa elama, seda enamuse jaoks. Kuid paraku minu hinge see ei puudutanud niivõrd. Ma ei saa midagi teha, aga ei mulle ei paku pinget kahe masina vaheline väga naiivne ja ulmeline armastuslugu. Mitmes kohas hakkas mul igav. Samas sai õnneks ka üks jagu nalja, eriti just alguses olevas dialoogivabas osas. WALL·E on küll iseenesest väga armas ja tore tegelane. Tema tegutsemist on väga lahe jälgida (oh, seda uudishimulikkust). Siiski üldjoontes jäi filmi sisu minu jaoks kuidagi liiga naiivseks ja lapsikuks.

"WALL·E" kõige parimaks küljeks on pilt. Uskumatu, kui detailselt on kõik välja joonistatud. Seda Pixari tüübid juba oskavad! Visuaalne külg on ikka tõesti super. Vahepeal jälgid suu ammuli kogu seda Pixari maagiliselt joonistatud maailma. Kõike seda peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema (mitte väiksest arvuti kuvarist).



Olen jõudnud järeldusele, et kogupere animatsioonid ei ole mulle mõeldud. Paraku pean nii ütlema ka "WALL-E" kohta, kuigi sel linateosel on ka palju häid külgi. Olles kuulanud/lugenud mitmeid ülevaateid ja arvamusi, mis kõik on olnud väga kiitvad, on tegelt väga kahju, et film ei vaimustanud mind nii eriti. Ma usun, et kui mul endal oleks väikesed lapsed, vaataks kindlasti hoopis teise pilguga selliseid multikaid. Tegelt on "WALL-E" väga hea film. Olen üle 50% kindel, et parima animatsiooni oscar on tulemas. Lihtsalt viga on minus, et ei oska seda suurt hinnata, viga ei ole filmis.
6/10

Tuli on kustunud, elagu Jimmy Page!

Olümpiatuli on selleks korraks kustunud. Medalid võidetud. Seekordsed mängud olid meie jaoks suhteliselt edukad. Taasiseseisvusajal olime enne ju ainult kahel korral suveolümpialt kulla teeninud - Erika Salumäe ja Erki Nool. Nüüd siis ka Kanter. Loomulikult olid mulle kõige meeldivamad päevad 16. ja 19. august, kui põnevusega jälgisin meie sportlaste medalivõite. Sõudmise finaalis viimastel sadadel meetritel süda kloppis nii meeletult, samuti kettaheite viimaste katsete ajal. Olen 2 medaliga väga rahul, kuigi ise ennustasin 3. Ikkagi kuld ja hõbe (oleks saagiks tulnud 2 pronksi, oleksin kindlasti pettunud). Kokkuvõttes andis see ju rohkem kui 200 osaleja riigi hulgas igati korraliku 46. koha. Edestasime teiste seas isegi Rootsit ja Kreekat, hehee :)! Mõtlesin teha väikse tabeli võrdlemaks Pekingi saavutatut teiste olümpiatega taasiseseisvumisajal. Arvestasin vastavalt võidetud medalitele punkte. Kuld, kui kõige olulisem medal, annab 4, hõbe 2 ja pronks 1 punkti. Selline näeb see paremusjärjestsus välja:

OM	Medalite arv	Punktid
Torino 2006	3	12
Salt Lake City 2002	3	7
Sydney 2000	3	6
Peking 2008	2	6
Barcelona 1992	2	5
Ateena 2004	3	4

Seejuures neljadelt mängudelt oleme üldse medalita jäänud! Kokku on Eesti koondis osalenud taasiseseisvusajal 10 korda olümpiamängudel (5 tali ja 5 suve). Nagu tabelist näha on Pekingi mängud edukuselt jagamas 3. kohta. Võib ju rahule jääda? Ma arvan küll.


Muu maailma kangelastest, jäi mulle kõige eredamalt meelde Usain Bolt ehk maailma kiireim mees. See, millisel viisil ta 100 m jooksu võitis ja maailmarekordi püstitas, on lihtsalt imeline. Ja muidugi poole pikema maa ülimegasuur edu on nii uskumatu. Üldse väga lahe kuju on Usain Bolt. Teeb showd ja nalja. Selliseid tüüpe võiks rohkem olla! Samuti pakkus erilist imestust Michael Phelps. Siiani pole ju keegi ühtedelt mängudelt koguni 8 kulda võitnud. Ennekuulmatu tegu! Kusjuures kõik need kullad ei tulnud ju sugugi kergelt. Eriti uskumatu oli 100 liblika võitmine. Selgelt juhtinud serblane Cavic oli käed välja sirutatuna kuskil 30 cm kaugusel seinast, kui Phelps oli alles alustamas oma viimast tõmmet, aga ikka õnnestus ameeriklasel mingil viisil 1 sajandikuga vastast edestada. Vaata ka seda pildiseeriat.



Väga huvitavaks osutus korvpalli turniir. Küll oli hea vaadata USA tiimi mängu. Nii üllatavalt ladus koostöö ja väga ilus mäng. Tõesti nauditav oli nende esitusi jälgida. Jänkid esinesid seekord täiega tugevalt. Õnneks mitte nii tugevalt, et finaal oleks igav olnud. Hispaania osutas väga tõsist vastupanu ja pinge säilis kuni eelviimase minuti lõpuni. USA küll suurelt juhtima ei läinud, aga võttis suht kindlalt oma. Au ka hispaanlastele, kes tõestasid, et kuuluvad selgelt absoluutsesse tippu. Kahju ainult leedukatest, kellele olen alati kaasa elanud, et neil juba 5. korda järjest olümpial ei õnnestunud poolfinaalist edasi saada.

Meelega olen vältinud poliitika teemat, mis paratamatult kerkis esile nende mängude ajal. Paljud rääkisid olümpiamängude boikoteerimisest - ma ei saa aru neist rumalatest inimestest. See oleks ju puhtalt sportlaste karistamine. Milles siis on nemad süüdi? Olen sellisel arvamusel, et sport ja poliitika ei kuulu kokku!

Miks aga nimetasin kirjutise pealkirjas Jimmy Page'i? Kes lõputseremooniat nägi, peaks aru saama. Mina, kui Led Zeppelini austaja, lihtsalt ei saanud märkimata jätta tema esinemist, kui lõpushows käis Londoni tutvustamise kava. Toimuvad ju järgmised suvemängud just Suurbritannia pealinnas. Nimelt, Jimmy Page esitas kitarril Led Zeppelini lugu "Whole Lotta Love". Mina olin muidugi sillas :).

Medali ootuses

Pool olümpiat läbi saamas. Eestil medalit pole. Siiamaani pole ükski sportlane esikaheksassegi pääsenud. Mis toimub? Ei midagi väga erilist, asjade reaalne seis on lihtsalt selline. Praktiliselt kõik, kellelt võis väga hea õnne korral ka kõrget kohta loota, on siiamaani põrunud (Padar, Treier, Karpak jne). Ujujad purustavad peaaegu pooltel kordadel Eesti rekordeid, aga siiamaani on parim koht Triin Aljand saavutatu, kui ta oli 50 vabas 21. Selle ja Mälbergi uue Eesti rekordiga samal distantsil meeste arvestuses, mis andis 25. koha, võib isegi rahule jääda. Aga ülejäänud pole isegi 30 hulka saanud. No, ei paku väga suurt rõõmu need rekordid, kui koht on ikka kuskil 4. kümnes. Mis teha, maailma tase on juba selline. Ma ei taha sugugi öelda, et pole mõtet saata nii palju ujujaid riigi raha eest olümpiale. Seda mitte! On ju olemas teatud normid, mis ei ole tegelt eriti kerged. Kui sportlane ületab need, siis on ta täie õigusega olümpial võistlemise ära teeninud. OK, seekord on koht näiteks 4. kümnes, aga ta saab vähemalt väärt kogemuse ja indu edasi treenimiseks ja võibolla järgmine kord toob medali. Vähemalt olümpiamängude maitse on ta suhu saanud. Tegelt on meie ujujad täitsa tublid! Enamus on ju elu parimas vormis. Väga kahju on küll Martin Liivamäest, keda peeti ehk meie suurimaks lootuseks. Temalt oodati ju poolfinaali jõudmist, kuid paraku jäi ta sellest väga kaugele. Aga spordivõlu peitubki ju etteaiamatuses. Ühtedel läheb väga hästi, teistel halvemini.

Jätame nüüd need ebaõnnestumised kõrvale ja räägiks sellest, mis siiamaani on pigem positiivne olnud. Kindlasti on seda Kaia Kanepi 16 hulka jõudmine. Alistas ta ju kahes esimeses ringis endas edetabelis tunduvalt kõrgemal olevad mängijad. Ka kolmas mäng algas hästi, kui ta võitis avaseti. Tennises, kus konkurents on eriti tihe, on 16 hulka jõudmine kindlasti väärt saavutus. Ujujate mitmed Eesti rekordid on ikkagi meeldiv, eriti veel võrreldes eelmise olümpia põrumisega. Kaire Leibaku finaali pääsemine kolmikhüppes on super. Viimasel minutil meie olümpia koondisse arvatud Tiidrek Nurme järjekordne Eesti rekordi parandus ja väga julge jooks tekitas häid emotsioone. Sõudmise neljapaat on ka tegelt päris hästi esinenud vaatamata sellele, et finaali ei saanud.

Mul on siuke tunne, et täna tuleb Eestile medal. Loomulikult käib jutt sõudmise kahepaadist (Jaanson, Endrekson). Kui nende esimene start jättis veidi kahtlase mulje, siis poolfinaal oli juba üsna veenev. Täna on üldse eriline päev, sest ka kettamehed alustavad võistlust ehk teisisõnu algab Kanteri kõrge koha püüdmine. Esimest korda selle olümpia jooksul plaanin ka ise spetsiaalselt vara üles ärgata, et näha kuidas Gerd alustab medalijahti. Loodan väga, et kõik 3 meie meest pääseva 12 hulka lõppvõistlusele. See on üsna reaalne.


Üldse on tulemas senise olümpia kõige põnevam päev. Toimumas on ka näiteks meeste 100 m jooksu finaal. Pakun võitu Boltile. Korvpallis kohtuvad turniiri peamised võidusoosikud Hispaania ja USA. Jänkid on küll väga võimsa mulje jätnud. Hästi ei usu, et keegi neid võidab. Vaatame aga, mida hispaanlased suudavad. Väga põnev tõotab tulla Hiina ja Saksamaa vaheline kohtumine. Kohtuvad siis Dirk Nowitzki ja Yao Ming. See mäng on ka väga oluline mõlemale tiimile, sest kaotaja ei pääse tõenäoliselt veerandfinaali. Väike ennustumine ka minu poolt, milline võiks välja näha lõpuks esineliku paremusjärjestus: 1. USA; 2. Hispaania; 3. Leedu; 4. Kreeka. Ootan põnevusega, kas läheb nii.


Lähen nüüd tuttu (kell on praegu pool 2 läbi). Kell 7 peab ju üles tõusma, et ketast vaadata.

Peking ootab

Juba homme reedel ongi algamas suur spordipidu. Ise võtsin ka töölt puhkuse just selleks ajaks. Seekordsed olümpiamängud peaksid tulema päris uhked. Hiina ju kulutas 40 miljardit korraldamise peale, mis on umbes 2 ja pool korda rohkem kui 2004. aastal Ateenas. Uhke või mitte uhke, peamine on ikkagi sportlaste tulemused.

Ise jälgin suure huviga kõigi meie sportlaste käekäiku. Seekord on Eesti koondis läbi aegade suurim. Kokku esindab meie riiki 47 sportlast. Selgelt suurima (kuld)medalilootusega läheb võistlema Gerd Kanter. Kui ta ei pääse esikolmikussegi, siis oleks see päris suur šokk. Aga no kõike võib juhtuda. Väga head šansid on ka tandemil Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson (sõudmise paarisaeruline kahepaat). Hindaks medalivõidu tõenäosuseks üle 50%. Rohkem nii kindlaid esikolmiku kandidaate pole. Samas on palju võimalusi, kus väga hea õnnestumise korral võib tulla nii kõrge koht. Ütleks, et väike lootus on sõudmise neljapaadil, jalgrattur Grete Treieril, tennise paarismängus (Kanepi & Ani), purjetaja Deniss Karpakil, laskur Andrei Inešinil ja judokas Martin Padaril. Teiste medalivõit oleks juba tõeliselt suur ime. Ennustan omadele 3 medalit. Näiteks võiks need tulla nii: üks kettaheites (Kanter), teine sõudmises (kahepaat) ning viimane sellest "väikese lootuse" nimekirjast (näiteks Treier). Kusjuures 4-lt viimaselt olümpialt oleme võitnud alati ei rohkem ega vähem kui 3 medalit! Lisasin ju ka polli oma blogisse, kus soovin lehe külastajatelt teada oma pakkumist medalite arvu suhtes. Nii et, ennustage!


Kui meie sportlaste esinemised välja jätta, siis vaatan kõige suurema huviga korvpalli ja kergejõustikku. Korvpallis on üks suur intriig. Nimelt, kas suur ja võimas USA koondis suudab taastada oma hiilguse ja kulla ära võtta. Viimasel 3 suurturniiril (MM ja OM) pole nad isegi finaali jõudnud. Seekord pean küll USA-d peafavoriidiks. Kontrollmängudes on tiim väga hästi mänginud ja nautinud peamiselt suureskoorilise võite. Neil ju osalemas sellised absoluutsesse oma ala tippu kuuluvad mängijad nagu K. Bryant, J. Kidd, D. Wade, L. James, D. Howard jt. Tundub olevat hirmkõva meeskond. Mäletan veel, kuidas jänkid 1992. aasta olümpial võitisid kõik mängud ülisuurelt. Ajad on muutunud ja ka mujal maailmas osatakse väga hästi mängida. Väga tugevad on Hispaania ja Kreeka. Neid kahte võib pidada jänkide suurimateks ohustajateks. Samas ei tohi ka ära unustada tiitlikaitsjat Argentiinat, Euroopa meistrit Venemaad või olümpial alati korralikult esinenud Leedut. Tuleb põnev turniir.


Olümpia puhul on huvitav see, et jälgin ka neid alasid, mis tavaliselt mind eriti ei paelu. Sel võistlusel on lihtsalt eriline aura ja muidugi eriline tähtsus. Olümpiamängude medalivõit on hoopis teise väärtusega, kui mingi MK-etapi võit. Tegelt ega kõik ei lähe ju ka medalit võitma. Mõne puhul on esikümne koht juba ülihea saavutus. Nende tulemuste ja kohtadega on nagu on. Üks on selge: spordipidu tuleb võimas!

Juuli kinos

Juuli oli suve kohta üllatavalt tihe kinokuu. Kokku käisin vaatamas 9 filmi, millest 7 olid uued minu jaoks. Kuna taaslinastus "La Môme" ehk film, mille eest Marion Cotillard võitis parima naisnäitleja oscari, siis sai see, juba 3 korda nähtud teos, ka 4. korda ära kaetud. See küll pole minu isiklik rekord ühe filmi vaatamises kinos. See au kuulub "Sügisballile" 6 korraga. See selleks, juuli kinoseansid koos hinnetega olid aga järgmised:

• Hancock (4,5/10)
  
• Auf der Anderen Seite [Taeva Äärel] (8/10)
  
• Hurriganes (8/10)
  
• Šlaager (5,5/10)
• Get Smart (6,5/10)
  
• La Môme [Edith Piaf – elusse armunud] (10/10) *
  
• The Dark Knight (9/10)
  
• El camino de los ingleses [Suvevihm] (3/10)
  
• The Dark Knight (9/10)
  * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate nimetamisel ei osale)
  

Kuu parima (uue) filmi nimetuse au saab endale muidugi "The Dark Knight". Heath Ledger on lihtsalt super. Ta lõi mind täiest pahviks oma osatäitmisega. Seda pidin kohe ka teist korda nägema. Loe lähemalt siit.


Üldiselt oli suhteliselt normaalne kuu. Nüüd aga lühidalt oma arvamusest ka teiste filmide kohta.
"Hancock" on väga hea ... selle hetkeni, kui tuleb suur pööre/twist. Ütleks nii, et pool filmist on mõnus komöödia ja teine pool igav ulmedraama.
"Auf der Anderen Seite" on väga huvitav draama, mis sarnaneb oma sisu ülesehituse poolest "Babeli" ja "Crashiga". On palju liine, samas kõik on kõigega seotud.
"Hurriganes" on (muusikaline) draama 70-ndate kõige kuulsamast soome rockibändist Hurriganes. Hea sisu ja nauditav muusika. Mulle meeldib väga selle ajastu rockmuusika. Igati korralik film omas žanris.
"Šlaager" pakub küll muusikalises mõttes mitmeid häid hetki, kui Ruja, Tõnis Mägi, Kuldne Trio või näiteks Rock Hotel esitasid igaüks ühe loo, kuid üldkokkuvõttes pole midagi erilist.
"Get Smart" on täitsa vaadatav komöödia. Steve Carell tõestab, et on üks parimaid näitlejaid selles žanris, aga filmi sisu pole väga tugev.
"El camino de los ingleses" ehk "Suvevihm" on lihtsalt üks igav linateos minu jaoks.

Mida aga vaadata augustis? Kõige rohkem ootan sellist filmi nagu "Control". Mulle väga meeldivad linateosed muusika tegemisest, millel siis ka see linateos põhineb. Kindlasti kaen ära ka mõned Hollywoody kassahitid, mis teinekord võivad väga üllatada. Kõige enam vaatama kutsuvamad tunduvad olevat komöödiad "Tropic Thunder" ja "WALL-E". Mis siis veel? No muumia ning tandemi Mulder ja Scully seiklused jätavad küll külmaks. Ahjaa, "The Dark Knight" ootab ka veel korra kinos vaatamist. Votnii.

Üks asi veel, vastake ka minu polli küsimusele vasakus ääres ;)!

The Dark Knight

Ma ei ole koomiksifilmide fänn, kus on imeliste võimetega superkangelased. Mingid X-meeste, Ämblikmehe või näiteks Hulki seiklused mind absoluutselt ei köida. Kui kuulsin esimest korda uuest Batmani ekraniseeringust, ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Eelmine osa ehk "Batman Begins" ka nägemata. Aga kui sain teada, kes Jokerit mängib, tekkis kohe huvi. Ja kui nägin treilerit, olin müüdud. Ledgeri mängitud Joker tõmbas ligi. Ja siis hakati filmist rääkima nii palju. Endal ka tekkis eriline ootus. Võtsin suhteliselt kohe endale koha ära esilinastusele pärast piletite müüki tulemist (juhuslikult sattusin istuma Soprano kõrvale).

Ei pidanud pettuma "The Dark Knightis". Kui juba treileris võlus mind Joker, siis täispikas linateoses endas lõi täiesti pahviks see tegelane. Mis siin salata, Heath Ledger täiesti varastas filmi minu jaoks. Tema kehakeel ja eriti just hääl ja kõnemaneer on vaatamist/kuulamist väärt. Isegi praktiliselt kõik kriitikud ka kiidavad ja enamus mainivad võimalikku oscari nominatsiooni. Tõenäoliselt ta selle ka saab ja võimatu pole ka auhinna võitmine (postuumselt). Viimati olin kõrvalosa täitmisest niivõrd vaimustuses "No Country for Old Man" Javier Bardemist, kes sai ka mäletavasti oscari. Ledger oli isegi veel parem ja meeldejäävam kui hispaanlane. Joker on peamine põhjus, miks seda filmi vaadata ja enam kui 1 kord. Kui oli stseen, kus polnud Heathi, siis ootasin kannatamatult, et tema mängitud tegelane jälle ekraanile ilmuks. Joker on ikka eriline badass, eriline maniakk. Teda ei huvita raha ega miski, ta ei võitle millegi nimel. Joker on lihtsalt hull ja ta naudib teiste kannatusi ja surma. Aga ometi see tegelane lummab. Samas tema enesekindlus ning julgus ja ka julutumus on imetlemist väärt. Eriti tuleb see välja kohas, kui sisenes üllatuslikult maffiabosside kogunemisele. See stseen on üldse minu lemmik kogu filmis.


Mis puutub aga Batmani rolli, siis mina vaimustuses pole. Üldjoontes on ta lihtsalt tavaline superkangelane oma imeliste võimetega. Ei elanud sellele tegelasele nii väga kaasa. Kui nad Jokeriga madistasid omavahel, olin täiesti selgelt "paha" poolt. Ja muidugi, mis ka mind selle tegelase juures kõige enam häiris, oli tema tobe hääl. Kui Batman rääkima hakkas, oli alati esimene reaktsioon: "Jää vait!". Aga no sellega harjus ka lõpuks ära. Ega see sarvede või millega iganes mask ka just eriti cool pole. Christian Bale ilma kostüümita ehk siis Bruce Wayne'na on lihtsalt omamoodi lahe tüüp.

Teistest näitlejatöödest tuleb muidugi esile tõsta Aaron Eckharti. Tema mängitud Harvey Dent (Two-Face) on vägagi huvitav tegelane. See, kuidas see roll muutub filmi käigus, on omaette saavutus. Tõesti hästi esitatud osa. Ei saa mainimata jätta ka Mogran Freemani, kes on viimasel ajal olnud eriti sage külaline meil suurel ekraanil. Juba 4. film sisuliselt poole aasta jooksul (eelmised 3 olid "Wanted", "The Bucket List", "Gone Baby Gone"). Miks ka mitte, kui vana teeb nii head tööd. Üldse tuleb kiita suurepärast näitlejate valikut. Lisaks mainituile, osalevad ju ka näiteks Maggie Gyllenhaal, Gary Oldman, Michael Caine, kes kõik on tasemel.

"The Dark Knight" on üsna sisukas. Ei ole nii, et põhiline on ainult action. Tegelt on lugu nii palju, et kõike infot on väga raske talletada. Sisu on hea, eriti just koomiksifilmi kohta. On väga palju üllatusi ja huvitavaid lahendusi (näiteks see Batmani inimröövretkelt põgenemine lennuki abil). Teadsin tegelt väga vähe sisu kohta. Kuna tahtsin filmi võimalikult "puhtalt lehelt" vaadata, siis treilerit olin vaadanud ainult paar korda ja igasugu arvustusi polnud lugenud. Sellest oli abi, sest ootamatusi ja avastusi oli mul eriti palju. Nalja saab ka muidugi. Parim koht on see pliiatsi kaotamise trikk. See ajas isegi mind, kui väga tagasihoidlikku inimest, kõva häälega naerma. Loomulikult on ka põnevust ja pinget. Jälle on hea näide maffiabosside kogunemisel juhutunu või see Harvey Denti tuluõhtul toimunud Jokeri külaskäik.

Visuaalselt on film ilus. Siuke mõnusalt sünge pilt. Kõrged, majade tipus tehtud, kaadrid on väga head. Eriefektid on mõistagi tasemel. Eriti võimas on stseen, kus Joker sõidab rekkaga ja, kuidas see peatatakse. Õnneks pole kasutatud häirivalt palju CGI-d.



Praeguseks linateos nähtud juba 2 korda. Heath Lederi Joker on litsalt nii vaatamisväärne!
9/10

Juuni kinos

Väike Rootsi reis läbi ja aeg jälle blogida. Jätkan traditsiooni teha kokkuvõte eelmise kuu kinokäikudest. Kokku sai käidud vaatamas 6 filmi. Juunis kinos nähtud linateosed on järgmised:

• I'm not there (9/10)*
  
• The Happening (4/10)
  
• Never Back Down (4,5/10)
  
• The Incredible Hulk (4/10)
  
• Kung Fu Panda (5,5/10)
  
• Wanted (7/10)
  * eelnevalt nähtud filmid (kuu parimate nimetamisel ei osale)

Kehv kuu oli. "The Happening" valmistas suure pettumuse (loe siit). Never Back Down on tavaline, ei midagi erilist, noorte film. Eelmise kuu kokkuvõttes arvasin, et "The Incredible Hulk'lt" jätab mind külmaks - ei eksinud. "Kung Fu Panda" on minu jaoks lihtsalt tore laste multikas. Vaatamata keskpärasele hindele ei ütleks ühtegi halba sõna selle linateose kohta.

Kuu parima (uue) filmi nimetuse osaliseks saab selgelt "Wanted". Käisin seda FEEL THE DIFFERENCE esilinastusel kaemas. Ideaalne film 2 korda võimsama helisüsteemi kasutamiseks. See oli võimas. Sisu poolest see linateos nii ei hiilgagi ehk, aga see vaatemäng ja heli :P!

Mis siis juulis ees ootab? Ma küll tavaliselt ei naudi kassahitte üleloomulike võimetega superkangelastest, kuid ma usun, et "The Dark Knight" on erandiks. See peab lihtsalt (üli)kõva film olema! Ja millised näitlejad on valitud peaosadesse: Christian Bale ning varalahkunud Heath Ledger! Mitmed märgid näitavad, et sellest võib saada suve üks suurimaid filmielamusi. Juulis on tulemas muusikafilmide nädal Rock on Screen (loe ka siit), millest sel kuul linastub tavakavas "Hurriganes". Usun, et suht vaadatav on ka Steve Carelli Maxwell Smart, kuigi Hollywoodi blockbuster komöödiad on vähemalt viimastel aastatel olnud tavaliselt üsna magedad. Sellepärast ei viitsi ma aega kulutada Eddie Murphy uusimale komöödiale "Meet Dave", mis tundub olema aasta üks halvimaid omas žanris. Samas Will Smithi Hancocki isegi ehk viitsin ära kaeda. Ülejäänud linastuma hakkavatest filmidest midagi väga erilist ei tundu esmapilgul olevat.

Kuna juuniga sai pool aastat läbi, teeks selle perioodi kohta ka väikse kokkuvõtte. Kokku sai käidud 47-l kinoseansil, millest 40 leidis aset Coca-Cola Plazas ja ülejäänud 7 Sõpruses. Uusi filme sain kinos nähtud 42. Kui teha top 5, siis näeks see välja selline:
 1. Du levande [Teie, kes te elate]
 2. There Will Be Blood
 3. I’m not there
 4. 4 Luni, 3 Saptamani si 2 Zile
 5. No Country for Old Men

3 esimest peaks kindlasti ka aasta lõpu top 10-sse ära mahtuma. Vabalt võib juhtuda, et "Du levande" jääbki esikohale. Muide muretsesin endale ka selle Rootsi filmi DVD, kui see nädal naaberkuningriigis käisin. Pidin asja eest küll välja käima suure summa ehk 199 seki, mis Eesti rahas teeb üle 300 krooni, aga see film on minu jaoks lihtsalt nii eriline.

Hispaania või Saksamaa?

Vuti EM ongi juba läbi saamas. Jäänud veel 1 matš, see kõige olulisem. Kuigi finaali ei jõudnud kumbki minu kahest lemmikust - Holland ja Rootsi (loe ka siit) - ei ole ma sugugi pettunud, kuna seal osalevad õige tiimid. Nii Hispaania kui ka Saksamaa väärivad igati kohta finaalis. Pole kahtlustki, et mõlemad on suured ja tugevad jalgpallimaad.

Hispaania, kes on tavaliselt alati koosseisu poolest tugev olnud, pole ei tea kui ammu 4 parema hulkagi jõudnud. Nad on küll ära teeninud üle pika aja sellise edu. Nagu Hollandki, mängib ka Hispaania ilusat ründavat jalgpalli. Nad ei kuluta meeletult aega mängu tapmisele nagu teeb seda näiteks Itaalia, vaid on väga loovad. Hispaanlaste mängus on näha lusti, ei jää muljet nagu nad teeksid lihtalt rutiinselt oma tööd. Sümpaatne tiim!


Saksamaa pole küll päris minu kõige suuremate lemmikute hulka kuulunud, kuid nad on mulle alati meeldinud ikkagi. Lausa hämmastav, kui edukas see maa üldse on olnud. Pidevalt jõutakse 4 hulka erinevalt Hispaaniast. Saksamaa on suurturniiride meeskond, seepärast ma ka väga austan neid.


Finaalmängud on tavaliselt rohkem kinnised. See annaks ehk kerge eelise Saksale. Samas poolfinaale ja üldse kogu turniiri arvestades, on Hispaania paremat mängu näidanud. Eelnevad esitused siiski ei tohiks väga lugeda, sest finaal on finaal. Selles mängus annavad kõik endast parima. Hindaks mõlema tiimi šansse võrdseteks, olles ise õige natuke rohkem Hispaania poolt. Selge on see, et tuleb kõva mäng!

Rock on Screen

See nädal ilmus Sõpruse veebilehele suurepärane uudis: tulemas muusikafilmide nädal! Mitte lihtsalt muusika vaid rockmuusika. Minu jaoks on see üks parimaid asju see suvi. Mulle jubedalt meeldivad linateosed muusika tegemisest. Kusjuures minu kahe eelneva aasta filmi edetabeli on pannud kinni just sedasorti linateos: 2007. aastal "La Môme" ("Edith Piaf – elusse armunud") ja 2006. aastal "Walk the Line". See aasta on juba pakkunud ühe suurepärase elamuse ehk siis "I’m Not There" ("Kus on Bob Dylan?").

Kava näeb välja selline:
07.07 kl 21:00 "Lou Reed‘s Berlin". Dokfilm Lou Reedi kontseptsioonikontserdist. UK-USA 2007. Režissöör Julian Schnabel
08.07 kl 21:00 "Control". Draama Joy Divisioni liidrist Ian Curtisest. UK-USA 2007. Režissöör Anton Corbijn
09.07 kl 21:00 "The Future Is Unwritten: Joe Strummer". UK-Iirimaa 2007. Dokfilm punkbändi The Clash liidrist. Režissöör Julien Temple
10.07 kl 21:00 "Hurriganes". Mängufilm Soome rockilegendist. Soome 2007. Režissöör JP Siili
11.07 kl 21:00 "Šlaager". Muusikaline film Eesti parimate popmuusikute osavõtul. Tallinnfilm 1983. Režissöör Peeter Urbla

Nende hulgast 2 - "Control" ja "Hurriganes" - linastuvad suvel ka tavakavas. Ise üritan üleejäänud kolme muusikanädala raames ära vaadata. Ise ootan väga Joe Strummeri filmi, milles osalevad sellised persoonid nagu näiteks Bono, Steve Buscemi, John Cusack, Johnny Depp, Matt Dillon, Mick Jagger, Iggy Pop ja muidugi ka The Clashi kittarist Joe Strummer ise. Nii, et juuli ei tule sugugi rahulik filmikuu!

The Happening

Järgnevat kirjatükki paluks Shyamalani ja üldse õudukate fännidel mitte lugeda! Põhjus on selles, et minusuguse õõvafilmide mittearmastaja arvamus ei tohiks teile korda minna. Nagu eelnevatest lausetest aru võis saada, ei tule järgnev "The Happeningi" arvustus just kõige kiitvam.

Lootsin küll, et tuleb midagi väga head, aga pidin pettuma. Film on küll vaadatav, aga palju jääb lihtsalt vajaka. Kogu aeg on selline tunne, et kohe hakkab midagi eriti vapustavat juhtuma, aga ei tule midagi erilist. Oleks tahtnud, et midagi rohkemat oleks toimunud. Paraku Shyamalan ei suuda enam üllatada.

Ainsad tõesti põnevad ja ootusärevad momendid, on seotus ühe veidra vanamutiga. Ta suutis korralikult ehmatada, nii et pani mind võpatama küll. See vanaeit on nii värvikas ja omamoodi segane. Selle karakteri sissetoomine oli parim asi kogu filmi jooksul. Kui peategelased viibisid tema majas, siis tekkis küll selline mõnus ootusärevus ja põnevus. Aga ülejäänud osa filmist on minu arust kergelt igav ja ei paku suurt midagi. Kõik need enesetapud ja kogu see taimede teema on lihtsalt tobedad. Film ongi pigem kergelt naljakas kui õudne või põnev, kuigi nii see polnud ilmselgelt mõeldud. "The Happening" annab väga head ainet paroodiatele. Võib päris kindel olla, et järgmine "Scary Movie" põhineb suuresti just sellel filmil.

Filmi finaal on eriti lahja. Ootasin, et vähemalt lõpus tuleb midagi põrutavat, midagi, mis kutsuks esile vaimustust või midagi ehmatavat. Paraku polnud see nii. Kui lõputiitrid hakkasid jooksma oli küll pettumus suur, et kas see oligi nüüd finaal. Mida kuradit?



Minu "The Happeningi" hinnangu lugenutele tahan veelkord toonitada, et õudusfilmid ei ole litsalt minu teetass. Sorry. Seega ärge pange pahaks!
4/10