Juuli kinos

Suvel kohe mitte kuidagi ei taha kinno jõuda. Juulis nagu juuniski õnnestus näha vaid 2 filmi suurelt ekraanilt.

• Before Midnight ("Enne südaööd") - 8,5/10
  Richard Linklater jätkab põhimõtteliselt samas võtmes nagu triloogia eelmistes osades. Jälle on film dialoogi täis, peategelased on ainult vanemaks aga ka eluküpsemaks saanud. On huumorit ja teravmeelitsemist. Palju räägitakse suhetest ja seksist, aga seda intelligentsel moel. Tarkusi tuleb nagu konveierilt. Dialoogid on igati realistlikult kirjutatud ja ei jäta üldse võltsi muljet, kuigi vahepeal läheb päris ägedaks sõnasõjaks. Kohati muutub antud draama täitsa raskekoeliseks (valusaks), aga mulle selline asi just istub (ei mingit ninnunännutamist). Pinget on palju. Tuleb öelda välja valus tõde! Filmi nauditavuse eest tuleks kindlasti tänada ka Ethan Hawke'i ja Julie Delpy'd, kes pakkusid väga elulise elamuse oma rollisooritustega. Mulle isiklikult meeldib "Before Midnight" trioloogiast kõige rohkem. Kvaliteetne elutark draama.
• Searching for Sugar Man - 8/10
  Hästi jutustatud lugu imepärasest tõelisest muusikalegendist. Ühtaegu nii paeluv dektektiivipõnevik kui ka meeltliigutav tuhkatriinulugu Suurest mehest. Mina läksin filmi vaatama sisuliselt "puhta lehena" ning tänu sellele oli hämmastamist palju. Sellist müüti nagu Sixto Rodriguezel annab alles otsida. Kohustuslik dokumentaal!

Juuni kinos

Juunis jõudsin suurelt ekraanilt vaadata kõigest 2 filmi. Soojade ilmade ja pikkade valgete õhtudega ajal kasutan pigem võimalust väljas midagi teha (näiteks golfi mängida) ja ega see filmide valik ka kõige parem pole.

• Now You See Me ("Nüüd sa näed mind") - 7/10
  Film, mida ei saa tõsiselt võtta. Tegu on pelgalt kerge meelelahutusega. Tempo on hea, näitlejatööd korralikud, efektsust leidub küllaga, põnevust ja nalja ka. Mustkunstnike lahedat trikitamist näeb samuti. Mingit erilist väärtust film ei oma. Kunsti taga ei aeta ja teab mis sügavamõtteliseks ei muututa. Võib ju öelda, et "Now You See Me" on rumal film, kuid minu jaoks oli see lihtsalt okei meelelahutus.
• Man of Steel ("Terasmees") - 4/10
  Sissejuhatus meeldis. Parimad kohad olid peategelase Clarki lapsepõlve ja noorukiea meenutused, mida jälgisin suure huviga - meeldis inimlikkus ja samas ka põnev maagilisus. Filmi rikkus minu jaoks aga suures osas ära üliinimlike võimetega olendite võitlusstseenid, mida esines päris rohkelt. Kogu see taplus oli nii igav ja pingevaba. Zodi ja Kal-Eli vaheline võitlus oli eriti üheülbaline ning ka liiga pikalt kestev - täielik overkill. Siuke kommertslik bullshit action ei ole kohe üldse minu teema. Kahju, et Michael Shannoni mängitud Zod nii banaalne ja äärmiselt ühetooniline karakter. Shannoni leib on ikka eriskummalised ja isemoodi tegelased. Näitlejatöödes meeldisid väga Costneri ja Diane Lane'i sooritused. Tegelikult, kui need tobedad action-stseenid välja jätta, oleks tegu täitsa hea filmiga.

Mai kinos

Mai oli eriti nigel kinokuu minu jaoks. Tulemuseks vaid 3 filmi.

• Samsara - 8,5/10
  Kena rännak maailma eripaikadesse. Filmi on palju võrreldud Ron Fricke' kuulsaima dokumentaali "Barakaga". Et tegu olevat kehva koopiaga tollest teosest!? Ma pole "Barakat" näinud, kuid "Samsarat" pean küll õnnestumiseks. Film on visuaalselt võrratu ja väga hästi monteeritud. Mitmeid stseene sai silmad põlevil jälgitud. Vaatajale näidatakse maailma ilu ja valu. Saab näha kohti, mida pole kunagi näinud. Kahju ainult, et ei jagata infot, mis paigaga parajasti tegu on. Filmiga tahetakse kritiseerida ka tarbimisühiskonda (palju prügi inmkond toodab). Igati huvitavalt on vaatajale demonstreeritud seda, kui mehhaniseeritud meie tööstus ja põllumajandus on. Ka inimesed tunduvad mehhaniseeritud olevat - vaadake kasvõi neid filmi plakatil olevaid tuimasid ja robotlikke tantsijaid. Kõike seda on visuaalselt nii elegantselt aga ka esteetiliselt kuvatud, et vähemalt mina sain oma naudingu annuse kätte.
• The Great Gatsby ("Suur Gatsby") - 2/10
  Pole ammu-ammu nii mõttetut filmi käinud kinos vaatamas. Tegelased jätsid mind täiesti külmaks. Ei suutnud vähimalgi määral neile kaasa elada. Mis selle Gatsbyga nii erilist siis oli? Mis tema nii suureks tegi? Näitlejatööd olid iseenest okeid, aga karakterid olid ükluised ja ebahuvitavad. Kirev multifilmilik visuaal oli pigem maitselage ja ülepingutatud ning jättis äärmiselt võltsi mulje. 3D küll asja paremaks ei teinud. Ja kas peab 20-ndaid kujutava linateose taustamuusikaks kasutama hip-hopi?! Filmist jäi meelde igav glamuuritsemine ja külmaks jättev armastuslugu. Tohutu pettumus.
• Los amantes pasajeros ("Olen nii elevil") - 6/10
  Seekord siis puhas komöödia Pedro Almodóvarilt. Film on küllaltki ajuvaba, mõne koha peal liiga labane. On palju seksi- ja homonalju. On mitmeid värvikaid tegelasi (näiteks 3 peategelastest stjuuardit). Põhiküsimus on selles, kas see huumor on liiga labane sinu jaoks või mitte, aga nalja saab palju.

Aprill kinos

Aprilli saagiks jäi kõigest 5 filmi, aga see-eest nägi üht väga head linateost. Cianfrance sai jälle hakkama! Kohe kõigest lähemalt.

• Side Effects ("Kõrvalmõjud") - 7,5/10
  Täitsa korralik krimidraama Soderberghilt. Hästi on kujutatud tavalist tänapäeva elu koos sellega kaasnevate probleemidega ja siis on seal veel hulluks (vaimuhaige) minev naine. Kõik ei ole nii lihtne nagu näib. Mängu tulevad huvitavad twistid. Filmis on mõtlemapanevaid vihjeid farmaatsiatööstuse kasumiahnusele ja arstide tööeetikale. Põnev oli jälgida, kuidas peategelase (Jude Law) elu oli täiesti põrguks tehtud ja mismoodi mees üritas seisust, kus kaotada polnud enam sisuliselt midagi, välja rabeleda. "Side Effects" on palju intelligentsem film võrreldes tavaliste Hollywoodi kommertspõnevikega. Õnneks pole sisu ka liialt keerukas. Hea ladus kulgemine. Rooney Maralt väga hea rollisooritus.
• Kapringen ("Kaaperdamine) - 7/10
  Täitsa viks thrillerdraama. Meeldis realistlikkus. Wow-elamust ei saanud ning midagi teab-mis uudset ei pakutud vaatajale, kuid pinget leidus küllaga. Õnneks ei olnud tobedat ajuvaba actionit. Korralik!
• Trance ("Transs") - 6,5/10
  Ma ei tea, kas olen rumal, aga minu jaoks jäi asi vähe liiga segaseks ja seetõttu ei saanud filmist õiget naudingut. Erinevaid kihte oli ülemäära palju. Aga muidu pinget oli ja ootamatusi jagus. Võibolla isegi twistide virvarriga pingutati üle. Soundtrack vaimustuma ei pannud, kuigi mõnes kohas passis taustamuss päris hästi sündmustikuga/olustikuga kokku. Visuaalne külg oli igati viks ja uhke. Ikkagi film ei jäänud mulle millegi erilisega meelde, kui Rosario teatud etteasted välja jätta.
• The Place Beyond the Pines ("New Yorgi varjus") - 9/10
  Kuratlikult hea film. Derek Cianfrance'st on saamas üks mu lemmiklavastajaid ("Blue Valentine" meeldis koguni nii väga, et asetasin teose oma lemmikfilmide edetabelis 14. kohale). "The Place Beyond the Pines" on ambitsioonikas linateos ja Cianfrance on selle ohjamisega väga kenasti hakkama saanud. Üldjoontes on tegu huvitava inimliku draamaga. Olulistemaks teemadeks isadus ja korruptsioon. Väga hea kaameratöö andis olulise osa võrratule atmosfäärile. Pildikeel on kahtlemata filmi üks suuremaid trumpe. Näitlejatööd on väga ehedad. Parima rollisoorituse au annaks küll Bradley Cooperile. Mees oli juba "Silver Linings'is" väga hea, siis nüüd astus ta veel sammu edasi. Tema tegelaskuju moraalsed dilemmad ja nendega võitlemine tõid filmi kiiduväärt intriige. Pikkus (2:20) oli täitsa paras. 2 tundi oleks olnud liiga vähe sellise headuse jaoks.
• Oblivion ("Unustus") - 5,5/10
  Sõgedavõitu ulmekas. Originaalsust vähe, klišeesid päris palju. Tom Cruise'i ja Kurylenko tegelaste vaheline armastuslugu rikkus minu jaoks filmi paljuski ära, muutes sisu liiga läilaks. Muidu, Cruise esines oma tuntud heal tasemel. Talle muidugi sobis see roll nagu rusikas silmaauku. Filmi algus mulle tegelt meeldis: salapärasus ja müstilisus tekitasid huvi. Visuaalselt näeb linateos aga igati kena välja ja see päästis palju. 1 kord kinos vaadata kõlbas kah.

Märts kinos

Taaskord jäin kuu kokkuvõttega nii hilja peale. Laisk olen! Märtsis jõudsin suurelt ekraanil vaadata 7 filmi. Esimest korda hindasin see aasta kinos nähtud linateost kõrgema hindega kui 9/10. Siiski maksimumi veel ei pannud, aga 9,5/10 näitab loomulikult, et tegu on eriti kõva teosega.

• Dupa dealuri [Beyond the Hills] ("Teispool mägesid") - 7/10
  Üldjoontes rahulikult kulgev usuteemaline film, kuid leidub ka mõningaid intrigeerivaid ja vägagi intensiivseid stseene. Need vähesed intensiivsed olukorrad viivad ootamatu lõpptulemuseni. Tegevus toimub ühes usukommuunis, kus nunnad elavad rutiinset ja vähemalt pealtnäha õnnelikku elu. Olukord muutub, kui saabub üks ebastabiilse psüühikaga naisterahvas, kellel on raskusi Jumalasse uskumisega. Siis tulevadki mängu intriigid. Esile kerkivad küsimus, kuidas suhtuda religioosetesse rituaalidesse. Kas Jumala peale saab loota? Kindlasti paneb antud linateos paljusid mõtlema selle üle, kui usutav on ikkagi Jumal. "Teispool mägesid" on tõsine ja intelligentne kvaliteetdraama.
• Passion ("Patune kirg") - 7/10
  Täitsa vaadatav meelelahutuslik krimifilm legendaarselt Brian De Palmalt. Filmi ei tohi liialt suhtuda kui tõsimeelsesse thrillerisse, sest see on rohkem kergemat sorti meelelahutus, kus usutavusele pole väga rõhku pööratud. Minu jaoks asi täitsa toimis ajaviitena, igav ei hakanud. Oli huvitavaid sisupöördeid (ka etteaimatavaid). Kahe peategelase (McAdams ja Rapace) vaheline pinge mängiti välja kenasti. Kaameratöö oli päris hea. Näitlejatest paistis kõige enam silma Noomi Rapace. Tema salakaval hüsteeriline naermine oli üks parimaid hetki filmis.
• Vivre sa vie: Film en douze tableaux ("Elada oma elu") - 6/10
  Ei saanud mitte eirata Sõpruses aset leidnud Jean-Luc Godardi retrospektiivi programmi. "Elada oma elu" peetakse suure prantsuse režissööri üheks tähtteoseks. Minu jaoks on see aga kuidagi tuim film. Pildikeel on küll kena ja filmis leidub häid filosoofilisi mõtisklusi, kuid sellest paraku ei piisanud, et mind võluda. Naispeaosalist mänginud Anna Karina jättis väga hea mulje.
• Mama ("Mamma") - 4/10
  Polnud tükk aega käinud õõvafilmi vaatamas, nii et oli juba isu tekkinud selle žanri järele. Sellised nimed nagu Guillermo del Toro ja Jessica Chastain aitasid ka kõvasti kaasa huvile just selle filmi vastu. Kahjuks "Mama" ei pakkunud head elamust. Algus oli küll paljutõotav. Metsistunud tüdrukutirtsud äratasid uudishimu. Totter kuri koll rikkus filmi paljuski ära minu jaoks. Üks väga hea stseen oli ka, kus sai isegi hirmu tunda, kui üks mees kolas ringi pimedas ja õudsas majas valgusallikaks ainult fotokaamera välgatus. Jessica Chastain meeldis.
• Promised Land ("Tõotatud maa") - 7/10
  Korralik draama (leidub ka küllaltki palju huumorit). Filmi üheks peaküsimuseks on, kas Matt Damoni mängitud peategelane on filantroop või jeekim. On kahtlejaid, on neid kes suhtuvad temasse kui päästjasse. Tekkinud eetiline konflikt teeb olukorra huvitavaks ja on filmi tuumaks. Lihtne lugu, ei midagi väga keerulist. Maaelu kujutamisega on väga kenasti hakkama saadud. Meeldis John Krasinski tegelaskuju twist. Filmi päris lõpp oli aga minu jaoks liiga klišeelik.
• Renoir - 6/10
  Film vanamehest, suurest kunstnikust, kellele meeldib akte maalida. Peateemadeks on esiteks Auguste Renoir' mõtisklused elus ja kunstist. Teiseks oluliseks liiniks on tema muusa, noore ja kauni Andrée (Christa Theret) romantikaotsingud. Puudutatakse ka valusat sõja teemat, kuid seda pigem põgusalt. Käis su samal ajal ränk maailmasõda. "Renoir" on maaliline film nii otseses kui ka kaudses mõttes. Oluline koht on ka looduse- ja naiseilul. Kõik on nagu kena, kuid õigest sisukusest jäi puudu. Pigem sobib antud linateos naissoole. Kindlasti ei ole "Renoir" halb film, selline keskpärane rohkem. Absoluutselt ei kahetse, et kulutasin aega ja raha.
• Broken ("Murtud") - 9,5/10
  Siin filmis on see pinge, mida ma draamadest alati leida soovin. "Broken" on parajalt karm, siin leidub valu ja vägivalda, kuid kõik see jätab väga tõepärase mulje, mis on kindlasti üheks trumbiks. Film nagu elu ise. Äratundmist on palju. See peaks vaatajat puudutama. Tegu ei ole rusuva draamaga. On ka ilusaid ja õnneküllaseid hetki. On muhedat huumorit. Film on väga ilusti jutustatud ja suurepäraselt näideldud (kõige rohkem tõstaks esile Tim Rothi). Võrratu draama.

Veebruar kinos

Veebruaris vahtisin kinos 6 filmi, mis on viimase 6 aasta küünlakuu viletsaim tulemus muide. Valik oli hea, keskmine hinne ületas 7-t.

• Hitchcock - 8/10
  Mulle meeldivad filmid, kus tehakse filmi. "Hitchcock" on täiesti õnnestunud ses osas ja seda oli huvitav vaadata. Veidi rohkem kui 50 aasta taguse Hollywoodi kujutamisega on väga hästi hakkama saadud. Imelik, kui range oli tol ajal tsensuur keha paljastuse ja vägivalla näitamise koha pealt. Film on parajalt humoorikas ja rohkem kergemat sorti vaatamine. Eriti naljakas on Hitchcocki kaasa elamine kinosaali ukse taga kuulsale duši-stseenile "Psycho" esilinastusel. Hopkins ja Mirren esinevad teada tuntud tasemel ehk siis suurepäraselt. Lühidalt öeldes on "Hitchcock" igati hea linateos minu arvates.
• Zero Dark Thirty ("00.30") - 7/10
  Taseme poolest sama, mis Bigelow eelmine linateos "The Hurt Locker". Hästi tehtud film. Tehnilise poole pealt on kõik tipp-topp. Kenasti näideldud ka. Jessica Chastain on tõusmas mu lemmiknäitlejannade hulka. "Zero Dark Thirty" üheks peaküsimuseks on ja pakub vaatajale mõtlemisainet teemal, kuidas suhtuda vangide piinamisse info välja meelitamise eesmärgil. Filmi kulminatsiooniks olev Bin Ladeni tabamise operatsioon on põnevalt ja oskuslikult tehtud.
• The Sessions ("Armastuse õppetunnid") - 7,5/10
  Soe ja humoorikas draama läheduse otsimisest. Filmi juures tuleb eriti kiita John Hawkes'i, kes mängis peaosalisest invaliidi vägagi kaasa elama panevalt. "The Sessions" on ühtviisi koomiline ja traagiline. Koomilisust leidub peamiselt seksiga seoses ja traagilisust peategelase armetus olukorras. Filmi headusele aitavad tugevalt kaasa ka Helen Hunti ja William H. Macy rollisooritused. Kõik 3 tõestasid, et on tõelised tippnäitlejad.
• Into the White ("Valge vangistus") - 7/10
  Tore film sellest, kuidas sõjas vaenupooled (2 britti ja 3 sakslast) peavad ühisel jõul karmides talvistes oludes ellujäämise eest võitlema. Tekivad vastuolud, kuid mõlemad osapooled tahavad jääda inimlikuks, kuigi käimas on kale sõda. "Into the White" on olemuselt kerge film ja sisaldab ka palju huumorit. See linateos pakub jällegi kõvasti mõtteainet sõja mõttetusest, kuigi otseselt ranget moraali ei loeta. Olge sõbralikud ja ärge sõdige! :)
• Elavad pildid - 8/10
  Tegu on läbi aegade ühe ambitsioonikama Eesti filmiga. Vaatluse all on ühe maja elanikud läbi sajandi. Väga originaalne ja suurepärane idee oli kujutada ajastuid sellele omases filmistiilis. Linateose peamiseks võluks minu jaoks oligi erinevate filmi stilistikatega mängimine, millele nautimisele aitas kõvasti kaasa Kalju Kivi suurepärane kunstnikutöö. Muidugi ei saa mitte kiitmata jätta Eesti näitlejaid, kes taaskord tõestasid oma head taset. Eriti hästi toimisid paarid Oja & Lamp ning Ever & Üksküla. Filmi ühe säravaima rolli pakub aga noor ja veetlev Sandra Uusberg. "Elavad pildid" on ka natuke hariv, andes miniatuurse ajaloo õppetunni 20. sajandi Eesti kohta. Linateose vigadest ei hakka rääkimagi, tegu on ennekõike ilusa väljanägemisega igati korraliku Eesti filmiga. Muide treiler on väga hea.
• Like Someone in Love ("Just nagu armunud") - 6/10
  Normaalne kunstifilm. Linateos näeb pildilise külje pealt igati hea välja. Muidu jäi minu maitse jaoks liiga aeglaseks või siis intrigeerivusest jäi väheseks. See on sihuke film, kus vahepeal on täiega huvitav, vahepeal jälle igavavõitu. Peategelast mänginud Rin Takanashi on meeletult ilus.

Jaanuar kinos

Jaanuari saagiks jäi 7 linateost. Sai vaadatud Prantsuse, Soome, Valgevene ja Taani filme, aga ka jänkide Oscari kandidaate.

• Dans la maison [In the House] ("Kodus") - 8/10
  Väga omapärane film kirjanikuhakatise loometeekonna algusest. Film rääbib ihadest, paljuski seksuaalse tooniga. Käib keerukas, kuid huvitav narratiiviga mängimine. Segunevad väljamõeldis ja tegelikkus, nii et mingil hetkel on raske aru saada, mis on reaalsus. Huvitav oli mõelda, mida üritas peategelane oma intrigeerivate kirjutistega saavutada. Eks ta soovis ühest küljest oma unelmaid (sh seksuaalfantaasiaid) väljendada ning oma mentorist õpetajat õrritada/ärritada. Teisest küljest oli tal igati selge soov ka elada normaalset pereelu. Õhku jääb aga küsimus, kui palju oli temas soovi saada tõeliseks kirjanikuks. Film on väga põneva ülesehitusega ning pakub tõesti omapärase loo vaatajaile. Väga meisterlik tükk François Ozoni poolt.
• Juoppohullun päiväkirja ("Joomahullu päevaraamat") - 3/10
  See film on lihtsalt halb. Filmis leiduvale pöörasele huumorile sain küll pihta, kuid see ei olnud minu meelest naljakas - liiga labane ja nõme. Lisaks tehti seda selgelt liialt kunstlikult, et mitte ei toiminud see naljategemine, vähemalt minu arust. Mõned üksikud muigamised meelitas välja. Rõvetsemist oli ikka päris palju. Peategelast mänginud Joonas Saartamo on iseenesest äge näitleja, täitsa lahe kuju.
• V tumane [In the Fog] ("Udus") - 6,5/10
  Aeglane ja mõtlemapanev film kolmest mehest keset 2. maailmasõda. Tegevus toimub Nõukogude Liidus, kus on keerulised ajad. Su oma külamees võib ka vaenlane olla. Film uurib seda, kes on oma, kes on vaenlane, ning keda pidada reeturiks. Kerkib esile kõlbluse teema. Äärmiselt rahulik draama.
• Django Unchained ("Vabastatud Django") - 9/10
  Suurepärane dialoog ja huumor on filmi suurimad trumbid. Montypythonlik kotistseen on kuldaväärt. Kõik on äärmiselt stiilselt (tarantinolikult) tehtud, et seda oli nauding vaadata. Õieti valitud muusika annab filmile nii palju juurde ja siin on see valdkond eriti õnnestunud. See on tegelt juba reegel, et Tarantino filmides on alati muusikaga täppi pandud. Kust ta kõik need muusikapalad küll välja urgitseb? Näitlejatest tegid eriti silmapaistvalt head sooritused Waltz ja DiCaprio (kena näha ka teda mängimas badassi vahelduseks!). Samuel L. Jackson oli väga lahe ja Jamie Foxx sai kenasti hakkama. Teatud hetkeni olin isegi kaalumas 10/10 andmist, kuid lõpuosa rikkus asja natuke ära. Üldkokkuvõttes ikkagi väga hea film!
• Jagten [The Hunt] ("Jaht") - 9/10
  Taani režissöör Thomas Vinterberg on saanud hakkama teise igati korraliku draamaga järjest (eelmine oli "Submarino", 2010). Filmi läbib pidev ähvardav pinge, mis avaldus peategelase (Mads Mikkelsen) ärevas olukorras. Hämmastav, kuidas võib ühe väikese tüdruku fantaseering teise mehe elu ära rikkuda. Eks süüdistustele aitas kaasa peategelase amet - küllaltki haruldane on see, et mees on lasteaiakasvatajaks. Eks nii mõnigi hakkab ju säärases olukorras mõtlema, et mis põhjusel (tagamõttega) küll meesterahvas valis sellise ameti. Inimesed võivad olla päris julmad, eriti veel kui sellised süüdistused on mängus. Vinterberg on väga oskuslikult hakkama saanud julmuse ja ähvardava pinge kujutamisega. Kogu see täbar olukord on nii veenvalt välja mängitud, jättes mulje, et nii võib ka juhtuda ka tavaelus. Paljuski aitas veenvusele kaasa Mads Mikkelseni väga tugev rollisooritus - oleks võinud oscarinommi saada. Muidugi Cannes'is saadud parima näitleja auhind on ka äärmiselt kõva saavutus.
• Lincoln - 7/10
  Hästi tehtud ajalooline film ameeriklaste poolt armastatud presidendist Abraham Lincolnist. Antakse hea ülevaade tolle aja (1865. a) poliitilisest olukorrast ning sellest, kuidas president võitles orjuse kaotamise ja kodusõja lõpetamise eest. Vaatajale näidatakse, mis toimus kulisside taga, mis poliitilised mängud käisid seaduse vastuvõtmise ümber. Korruptsioon ei ole võõras teema antud filmis. Daniel Day-Lewise poolt järjekordne äärmiselt tugev rollisooritus, väga veenev. Minu jaoks ei olnud "Lincoln" piisavalt huvitav, et väga kõrget hinnet saada.
• Life of Pi ("Pii elu") - 7/10
  Tore draama, igati kenasti jutustatud. Huvitav lugu ellujäämisest, mille sisse on põimitud oskuslikult ka religiooni teema (usku ei suruta küll kellegile peale). Visuaalselt näeb välja täitsa kaunis, päris sellist ülepingutamist nagu "Avataris" ei ole. Minu jaoks jäi draamale vajalikust tõelisest pingest puudu, kuid igav mul küll kaugeltki ei hakanud. Filmis on mitmeid südantliigutavaid hetki.

Aasta 2012 kinos, top 10

2012. aastal käisin kinos 96 seansil. Esimest korda peale aastat 2007 jäi tulemus alla 100 ja nii sai 4 aastat järjest kestnud traditsioon rikutud. 96-st 1 oli puhas kontsertlindistus (Led Zeppelin) ja 1 "hakitud" kontsert (Queen Live In Budapest ’86), kordusvaatamisi oli 3. Seega erinevaid filme, mida ma polnud varem näinud, kogunes kokku 91.

Kinode jaotus kujunes seekord selliseks:
Solaris Kino - 30 korda
Coca-Cola Plaza - 23
Artis - 22
Sõprus - 18
Kosmos - 3.

Oli mitmekesine kinoaasta. Linastus erakordselt palju uusi Eesti mängufilme (8 koos "Puhastusega"), millest jäid mul vaid Peeter Simmi "Üksik Saar" ja "Rat King" vaatamata. Mitmete eriprogrammide raames õnnestus tutvuda vanade klassikutega, näiteks toimus Fellini retrospektiiv. PÖFFil sai ka käidud, kus seekord vaatasin 17 linateost. Enne kui edetabeli juurde asun, seletan kiirelt ka mõned reeglid. Ma arvestan ainult selliseid täipikkasid filme, mida nägin esmakordselt just 2012. aastal ja seda loomulikult kinos. Teine tähtis reegel on see, et võtan arvesse vaid uusi filme, täpsemalt 2012., 2011. ja 2010. aasta omi. Nüüd siis TOP 10.

1. Tyrannosaur ("Türannosaurus")
Parajalt karm ja brutaalne draama, põhiteemaks vägivald. Peter Mullani poolt briljantne rollisooritus. Mulle meeldib, et film on realistlik (nagu elu ise), aga ka siiras. Parajalt sünge atmosfäär annab ka palju juurde. "Tyrannosaur" on 100% minu teetass, puhtalt 10/10.

2. The Descendants ("Järeltulijad")
Suurepärane sümbioos raskest draamast ja heast huumorist. Üks suurimaid trumpe, peale Clooney osatäitmise, on aga Payne'i terav ja väljendusrikas dialoog. Äärmiselt tugev stsenaarium!

3. Shame ("Häbi")
Omapärane film seksisõltuvuses olevast mehest (ülihea rollisooritus Michael Fassbenderi poolt). Hästi lavastatud ja huvitavalt monteeritud. Mulle meeldib filmi puhul selle saladuslik süngus ning rohkem kunstipärane visuaal. Kohati pakkusid visuaalsed lahendused just sellist vaatamisnaudingut, mille pärast ma filme armastan. Üheks trumbiks pean ka Carey Mulligani võrratut ja vahetut esitust laulust "New York, New York". Seejuures hakkas "Shame" mulle väga meeldima millegipärast alles teistkordse vaatamise järel (hinne tõusis 7/10-lt 9/10 peale).

4. 2 Days in New York ("2 päeva New Yorgis")
Aasta parim komöödia. Huumor on piisavalt intelligentne, aga samas ka lihtne. Väga kenasti kasutati fotoseeriaid sisu lahti jutustamiseks.

5. 360
Ilus ja intelligentne linateos nüüdisaja elust. Mind imponeeris kõige enam see, et kõik oli nii eluline ja realistlik. "360" puhul on tegu tõsise elukäsitlusega, mida on vürtsitatud hea huumoriga (nalja küll ei olnud nii palju, et teost komöödiaks pidada). Mingisugust meeletut sümbolite mängu ei ole, kõik on lihtsasti arusaadav. Film on igati hästi lavastatud ja näideldud.

6. The Ides of March ("Märtsi iidid")
Antud teos annab huvitava ja elutruu ülevaate räpastest poliitilistest mängudest (kuidas varjata vääritut käitumist; millist ila/iba ajavad tippoliitikud; korruptsioon jne). Näitlejatööd (Gosling, Clooney, Hoffman, Giamatti) on suurepärased. Kvaliteetteos.

7. Flimmer ("Flicker" / "Välgatus")
Mõnus komöödia rootslastelt. Huumor on kohati küllaltki pöörane ja täiesti minu maitse. Visuaalselt näeb film väga hea välja. Meeldis see viis, kuidas interjöörid olid kujundatud - ilmetud ja suht värvitud, kuid samas stiilsed ja imposantsed. 2012. aasta PÖFFi lemmik.

8. Vasaku jala reede
Väga pull komöödia. Kohe näha, et seda on tehtud mõnuga. Film on hea tempoga ja hoog ei rauge. Montaaž ja kaameratöö on Eesti filmi kohta eriti hea. Ott Leplandi kiidaks ka. Ja siis veel need võrratud Nietzsche tsiteerimised ...

9. The Greatest Movie Ever Sold ("Parim film, mis eales müüdud")
Vägagi vaimukas dokumentaal tootepaigutusest (product placement), kus autor Morgan Spurlock saab antud filmi tegemiseks raha puhtalt tootepaigutusest ja peamiselt sellest see teos ongi. Hea idee! Äärmiselt vaimukad on Spurlocki reklaamiideed.

10. Jodaeiye Nader az Simin ("A Separation" / "Lahkuminek")
Tegu on vägagi aruka filmiga, tegeledes moraali ja õigluse küsimustega. "Lahkuminek" annab põgusa, kuid sisutiheda ülevaate Iraanis valitsevast režiimist ja ühiskondlikust korrast. Film on seejuures põnev.

..............................................................................

10-st filmist koguni 6 on linastusaastaga 2011. Paraku on nii, et mitmed head filmid jõuavad meile hilinemisega. Paljud teosed ringlevad kuid erinevatel festivalidel, enne kui jõuavad vaikselt tavalevisse. Mitmed oscarite võitmiseks tehtud filme hoitakse meelega enne nominentide välja kuulutamist laiema publiku eest varjul. Soovitan siinkohal lugeda ka Pisut filmijuttu Joonase 2012. aasta kokkuvõtet.

Lõpetuseks veel väike nimekiri filmidest, mis on natuke rohkem kui lihtsalt head ning jäid napilt top 10-st välja:
Argo
Cloud Atlas ("Pilveatlas")
The Angels' Share ("Inglite osa")
Premium Rush ("Sööst")
Prometheus
Chrzest ("The Christening" / "Ristsed")
Varesesaare venelased
The Girl with the Dragon Tattoo ("Lohetätoveeringuga tüdruk")
Hodejegerne ("Headhunters" / "Pearahakütid")

Detsember kinos

Detsembris õnnestus suurelt ekraanilt näha 12 linateost. Oleks 4 rohkem vaadanud, oleksin aasta kokkuvõttes 100 täis saanud. Tegelikult filmi valik oli päris hea ja avar ja hirmsa tahtmise korral võinuksin soti ära teha. Mis neist oleksitest enam, asun nüüd asja juurde ja omi muljeid avaldama nähtud filmide kompotist, mis oli üsna mitmekesine.

• Argo - 8/10
  Ben Affleck oskab filme lavastada. "Gone Baby Gone" ja "The Town" olid õnnestumised, aga "Argo" on veel parem. Film on põnev, kuid sisaldab ka palju huumorit, millele andsid kõva panuse John Goodmani ja Alan Arkini vaimukad etteasted. Teostus on ekstraklass. 70-ndaid on igati kenasti kujutatud. Kuigi film ei paku päris õiget ajaloolist tõde, jäetakse täiesti veenev mulje, paatoslikkusega pole üle pingutatud. "Argo" on meistriteos.
• Akmareul boatda [I Saw the Devil] ("Ma nägin saatanat") - 6/10
  Omapärane kättemaksufilm. Käib huvitav kassi-hiire mäng. Film on äärmiselt verine ja brutaalne. On ka palju musta huumorit. Iseenesest ainet oli hea sisu jaoks, kuid stsenaarium osutus liialt puiseks. Oleksin tahtnud näha suuremat karakterite arengut. Kim Jee-wooni andis lavastajatööga filmile eriilmelise stiilse lihvi, mis aitas teatud määral mööda vaadata sisu ebaloogilisusest.
• Holy Motors - 6,5/10
  Ootasin filmi väga. See tundus olevat just minu tass teed. Ma nii väga tahtsin, et oleksin jumaldanud seda linateost. "Holy Motors" on tõeline kunstiteos, kuid paraku ei see taies ei vangistanud mu meeli piisavalt. Ma ei pea filmi mitte mingil juhul halvaks, aga miskit jäi puudu. Kõige suuremaks plussiks antud teose puhul pean Denis Lavanti, kes sai suurepäraselt hakkama kõigi nende erinevate rollidega. Mees nagu orkester. Erinevatest episoodidest meeldis tohutult muusikaline etteaste, kus tegelased käisid mööda kirikut ringiratast. See oli väga meeleolukas ja lihtsalt nauditav. Rõõm oli taas kohtuda filmist "Tokyo!" tuttava peletisega Merde - väga huvitav (inim)olend. Tegelikult peaks andma filmile teise võimaluse ja veelkord asja üle kaema. On ennegi juhtunud, et sellised segasevõitu kunstipärased teosed meeldivad just teisel vaatamisel kõvasti rohkem.
• Wrong ("Eksitus") - 7/10
  Lahe komöödia, täis sürrealistlikke olukordi ja ootamatusi. Sürriga pingutatakse tihtilugu sihukestes naljafilmides üle, kuid siin on seda küllaltki stiilselt tehtud.
• Cloud Atlas ("Pilveatlas") - 8/10
  Palju vastakaid arvamusi esile kutsunud suurfilm. Mulle meeldis. Ma ei ajanud filmi vaadates taga mingisugust suurt sõnumit või ambitsioonikust, vaid lihtsalt huviga jälgisin seda müstilist erinevate lugude kompotti. Enda lemmikuks oli 2012. aastal aset leidev koomiline lugu, kus Jim Broadbent üritas vanadekodust põgeneda ("I know, I know" Mr. Meeks oli lahe). Film pani nii mõneski kohas arusaamatult käsi laiutama ja võibolla sisaldas liialt seosetut kremplit, kuid mind võlus muljet avaldav vaatemäng. Visuaal oli äärmiselt kena ja üldse kogu atmosfäär kuidagi hurmav. Tegelt ma ei kurda sisu üle, täitsa põnev oli. Ei osanud küll ette näha, mis järgmisena toimuma hakkab, pinget oli palju. Ja toimus kõvasti, nii et see ligi 3 tundi möödus suht kiirelt. Muusika oli ka igati hea. Tom Hanks meeldis, eriti õnnestunud olid tema mängitud halvad tegelased. Berry, Broadbent, Weaving ja teised kandvamaid rolle teinud näitlejad olid tasemel. Filmis oli palju huvitavaid ja värvikaid karaktereid (näiteks Hanksi mängitud kuri kirjanik). Ma totaalses vaimustuses pole, aga muljet avaldas küll.
• The Hobbit: An Unexpected Journey ("Kääbik: Ootamatu teekond") - 7,5/10
  Täitsa noobel täiendus "The Lord of the Rings" trioloogiale. Mulle meeldis eriti filmi algusosa, täpsemini kuni teekonnale asumiseni. Igati kena sissejuhatus enne suurt seiklusrikast teekonda. Päkapikkude kogunemine oli parajalt meelolukas ning samas nende mure oli nii hästi etendatud, et pani neile täiesti siiralt kaasa tundma. Jutustus nende kunagisest kuningriigist, oli filmi üks kõrghetki ja visuaalselt äärmiselt nauditav. Filmi põhisündmus ehk suur avantüristlik retk oli minu maitse jaoks vähe liiga lapsik. Ega vildakas loogika minu silmis head ei teinud. Ma mõtlen seda, et üliohtlikes (no chance) olukordades pääsevad peategelased peaaegu vigastusteta (üks võimatumaid pääsemisi oli kivihiiglaste võitluses) ja et "pahade" sõdalased osutuvad ühtäkki ülimalt kobadeks. OK, saan aru, et tegu on muinasjutuga, aga ikkagi natuke häirib selline asi. Vaatamata sellele, pakkus "Hobbiti" saaga 1. osa hea elamuse. Kunstilis-tehnilises mõttes on film ju hiilgavalt tehtud. Fantaasialend on Tolkienil äge. Ligi 3 tundi möödus kiirelt.
• Silver Linings Playbook ("Õnneteraapia") - 7/10
  Hoogne dramöödia. Nali ja tõsised teemad edukalt kokku segatuna. Bradley Cooperi ja Jennifer Lawrence'i vaheline keemia toimis väga hästi - 2 äärmiselt andekat näitlejat, kes demonstreerisid siin oma talenti eriti silmapaistvalt. De Nirolt poolt ka vahelduseks tugev sooritus tugevas filmis. Kena väljanägemisega hea tuju film.
• Lo imposible ("Ilmvõimatu") - 7/10
  Vägevat elamust ei saanud, kuid emotsioone tekkis. Film oli kuidagi liiga lihtne. Mingeid erilisi üllatusi polnud ja hästi huvitavaid pöördeid ei kogenud, aga haarav oli sellele vaatamata. Kaasa elasin ikka ja tegelastest hoolisin. Lavastajatööd ja üldse teostust võib korralikuks pidada. Normaalne film.
• 360 - 8,5/10
  Kui sul on lavastajaks "City of Godi" ("Cidade de Deus") režissöör Fernando Meirelles ning stenaristiks "Frost/Nixoni" ja "The Last King of Scotlandi" käsikirja autor Peter Morgan, peab ju midagi head välja tulema. Ja tuligi. "360" on suurepärane draama. On palju erinevaid liine/tegelasi, üks on teisega ühendatud. Mind imponeeris kõige enam see, et kõik oli nii eluline ja realistlik. Tegelasteks on täiesti tavalised inimesed. Nende mured ja soovid - kõik see oli nii ehe ja omamoodi armas. Nende lood läksid mulle korda. Seejuures ei ole tegu mingi kogupere filmiga, vaid tõsise elu käsitlusega, mida on vürtsitatud hea huumoriga (nalja küll ei olnud nii palju, et teost komöödiaks pidada). Mingisugust meeletut sümbolite mängu ei ole, kõik on lihtsasti arusaadav. "360" on hästi lavastatud ja heade osatäitmistega. Anthony Hopkins ja Rachel Weisz esinesid tuntud headuses, kuid eriti kiidaks Ben Fosterit, kes mängis väga veenvalt normaaleluga kohaneda püüdvat seksuaalkurjategijat. Ilus ja intelligentne linateos nüüdisaja elust.
• Jack Reacher - 7/10
  Täitsa normaalne krimipõnevik. Mõrvamüsteerium on kenasti üles ehitatud, nii et see haarab sind kaasa. Hollywoodi kohta on film üllatavalt sisukas, aga ka hõlpsasti arusaadav. Filmi alguses aset leidev top notch tulistamisstseen, kus tapetakse 5 inimest, on väga hästi lavastatud ja nii luuakse põnevikule sobilik atmosfäär. Actionil pole ka viga, eriti kiidaks autode tagaajamise lõiku. Päris head huumorit leidub samuti, natuke labast ka. Jack Reacheri kui karakateri tausta kohta oleks tahtnud rohkem teada. Tom Cruise'le sobivad sellised rollid nagu rusikas silmaauku - mees on jälle tasemel! Hea meelelahutus.
• Les Misérables ("Hüljatud") - 6/10
  Anne Hathaway (Fantine) meeldis kohutavalt. Tema rollisooritus oli parajalt tundeküllane (mitte ülepingutatud) ja Fantine'i lugu läks hinge. Selle rolliga tõusis Hathaway minu silmis absoluutsesse tippu (kuhu aitasid teed rajada eelkõige osatäitmised filmides "Brokeback Mountain" ja "Rachel Getting Married"). Filmi algusosa või isegi nii umbes esimene kolmandik oli tõeliselt hea, just eriti Fantine'ga seoses. Algus(kolmandik) oli sihuke mõnusalt sünge ja kaasahaarav. Siis muutus asi liiga imalaks ja pidev laulmine ei toiminud üldse. Suured dramaatilised stseenid mõjusid kuidagi võltsilt. Lisaks Anne Hathawayd enam ülejäänud kahes kolmandikus sisuliselt polnud. Russell Crowe ei saanud muusikali stiilis laulmisega üldse hakkama - filmi üks suuremaid käkerdisi! Ei saa öelda, et ka Hugh Jackman oleks olnud suurepärane lõõritaja. Üleüldse, kas oli vaja ikka kõike lauldes öelda (võibolla ca 1% dialoogist toimus rääkides)!? See hakkas ühel hetkel juba tobenaljakaks muutuma. Nii mõnigi laulukoht tundus lihtsalt ilma erilise viisita punnitatud jorutamisena. Laulmise ja normaalse rääkimise suhe oleks võinud olla umbes nagu "Singin' in the Rain'is" (1952). Vähemalt Sacha Baron Coheni kaasamine tekitas elevust. Iga tema ekraanile ilmumine tõi muige näole. Lahedalt tehtud roll. Ootasin palju võimsamat elamust. Anne Hathaway ja tugev algus päästis hullemast.
• The Angels' Share ("Inglite osa") - 8/10
  See Ken Loachi film on ühest küljest karm draama, teisest küljest aga vaimukas kerge komöödia. Ülekaalus on küll kergem pool. Mulle meeldis aga rohkem tõsine osa (mulle üldiselt istuvad sellised draamad, kus tegelane peab raskes olukorras hakkama saama ja vaeva nägema parema elu nimel). Ken Loach on oskuslikult ja veenvalt kujutanud noore päti rasket elu, kes tahab ennast muuta. Filmi lõpuosas aset leidnud viski varguse jant oli ehk liialt tobenaljakas. Kuna tõsisem draama osa jääb peamiselt filmi esimesse poolde, peaks lõpuks küll tujuküllane tunne tekkima.

November kinos

Millegipärast lükkub mul see eelmise kuu kokkuvõtte tegemine kogu aeg edasi ja edasi! Shame on me! Novembris sai suurelt ekraanilt vaadatud 23 filmi, mis on mu uueks ühe kuu rekordiks. See arv on nii suur suuresti tänu PÖFFile, mis meelitas mind vaatama 17 linateost. PÖFFi muljeid saab lugeda siit ja siit. Nüüd kribaks siia impressioone ülejäänud 6-st filmist.

• Skyfall ("007 Skyfall") - 6,5/10
  Kahjuks mina ei jaga sellist vaimustust nagu suur osa kriitikuid. Pole tegelikult kunagi suur Bondi fänn olnud. "Casino Royale" meeldis küll väga, kus Daniel Craig tõestas, et on pagana õige valik agent 007 osasse. Antud teoses oli Craig taaskord tasemel. "Quantum of Solace" ja "Skyfall" on minu jaoks üldjoontes tavalised actionfilmid. OK, tehnilise taseme poolest on nad muidugi täielik tipptase ja tavalisest märulist on nad palju stiilsemad. Ootasin sisult ikkagi enamat. Filmi alguse tagaajamine on küll igati õnnestunult teostatud ja pakkus naudingut ka mulle. Üks filmi trumpe on kindlasti tegelane nimega Silva. Bardemi poolt suurepäraselt mängitud kurikael on äärmiselt huvitav karakter ja tema osakaal oleks võinud suurem olla. Kuna pole just eriline Bondi saaga austaja, siis nostalgiat ei täheldanud. Igasugused viited varasematele saaga osadele (nii vähe, kui ma neid üldse täheldasin) ei mõjunud mulle. Aston Martini kasutamist pean küll sümpaatseks žestiks (väga ilus masin!). Kindlasti ei pea ma "Skyfalli" ebaõnnestumiseks, kuid ootused olid selgelt suuremad, eriti arvestades, et Mendes oli lavastajaks. Aga soovitan küll kõigil 23. Bondi kinno vaatama minna, sest see film on lihtsalt kohustuslik!
• Kõik muusikud on kaabakad - 7,5/10
  Täitsa kihvt teos. Sihuke omamoodi kiiksuga ja lahedalt mänguline. Film pakub häid muusikalisi numbreid, näiteks Andres Lõo "I Don't Know How To Write A Song In English" - kinos oli seda puhas nauding vaadata. Heliriba on huvitav ja igati sobilik. Saab kuulda ainult head Eesti muusikat! Mulle meeldis filmi visuaal, mis on koloriidirikas, kunstipärane ja sihuke mõnusalt unenäoline. Atmosfäär on tabav, mis tõmbab sind kaasa oma pöörasesse loomeinimeste maailma (kus on ka palju tühikargajaid). Kindlasti aitas sellele kaasa suurepärase kunstnikutööga hakkama saanud Kristina Lõuk. Naispeaosalist mänginud Riina Maidre, kes oskab ka igati kenasti laulda, tegi väga pilkupüüdva ja efektse soorituse. Ainsa miinusena tooks välja kohatise segaduse - tegevus muutus vahepeal liialt seosusetuks. Ei saanud neist kõikvõimalikest poosidest ja sümbolitest ja nende mõttekusest aru. Segadus segaduseks, "Kõik muusikud on kaabakad" pakkus mulle täitsa maru elamuse. Seda filmi vaataks heameelega uuesti. Loodetavasti tuleb kinno tagasi. Tugev lavastajadebüüt, Heleri Saarik! Ootan sinult veel filme.
• Premium Rush ("Sööst") - 8/10
  "Premium Rush" ei ole kaugeltki intelligentne film, vaid lihtsalt mõnus meelelahutus. Hea oli kohe vaadata action-filmi, mis ei baseeru plahvatustel ja tulistamisel. Polegi enne näinud filmi, mis põhineb rattaga läbi linna kimamisel. Minu meelest oli küll kaasahaarav. Tõeliselt lahe vaatemäng. Lots of fun. Natuke kahju, et Michael Shannoni tegelaskuju muutus alguse karmist tüübist aja jooksul liialt narriks. Tema esimene stseen oli küll paljutõotav, kus ta jättis väga kalgi mulje oma ähvardustega. Oma rollisooritusega sai Shannon iseenesest taaskord väga hästi hakkama. Minu arust on ta üldse üks huvitavamaid näitlejaid. Joseph Gordon-Levitt on äss!
• Deemonid - 7,5/10
  Mulle meeldis. Ladusalt jutustatud lugu, head näitlejatööd, õnnestunud teostus (operaatoritööd tunnustati PÖFFil). Filmi põhiline eesmärk on moraali lugemine mängusõltuvuse eest. Seda ehk tehti natuke liiga kunstlikult või püüdlikult, mis kuuldavasti on häirinud palju vaatajaid, kuid mind see väga ei seganud. Sisu oli minu arust huvitav, samas mitmed kurdavad etteaimatavuse üle. Ma küll ei osanud ette näha, kas ja millal peategelased saavad oma sõltuvusest jagu. Oli huvitav jälgida nende allakäiku ja kui sügavale sisse nad langevad. Sisemine võitlus endaga, mänguiha, šokis olek ja naiivne võidulootus on väga hästi välja mängitud.
• 7 días en La Habana ("7 päeva Havannas") - 6/10
  7 režissööri koostatud mosaiik Kuuba pealinna elust ja melust. 7 erinevat lugu, mõni rahulikum, mõni hoogsam. Kuuleb palju head Kuuba muusikat. Väga eluline film. Miks hinne ei ole kõrgem? Lihtsalt ei köitnud piisavalt.
• Tie pohjoiseen ("Teel põhja") - 7/10
  Igati muhe komöödia soomlastelt. Film üheks põhiideeks on perekonna olulisuse rõhutamine. Et me ikka oma veresidemeid ära ei unustaks. Seejuures nende teemadega väga tõsiseks ei minda. Üldjoontes on "Teel põhja" kerge vaatamine. Selle filmi täht on kindlasti Vesa-Matti Loiri, kes varjutab oma suurusega (igas mõttes) kõik muu. Väga sarmikas kuju, laulab ka hästi. Filmi üheks tipphetkeks oligi minu jaoks see muusikaline etteaste. Tore road movie.