Oktoobris sai käidud 10-l kinoseansil. Tänu Sõprusele tutvusin esmakordselt läbi aegade ühe tunnustatuima režissööri Federico Fellini teostega (3). Kahel kontserdil sai ka käidud. 2 mu suurt lemmikut rokkmuusikas - Led Zeppelin ja Queen - toodi kinno. Muidugi pidin seda nägema! Niisiis, uuemaid mängufilme oli 10 hulgast 5.
- La dolce vita ("Magus elu") - 6,5/10
Fellini retrospektiivi avas minu jaoks see 1960. aasta teos. Film annab hea ülevaate rikastest elupõletajatest fellinilike kunstiliste liialdustega. Marcello Mastroianni sobis ideaalselt mängima päevavargast elumeest, kelle ainsaks eesmärgiks oli vist lulli lüüa ja glamuuri nautida. Äärmiselt võõras ja antipaatne karakter minu jaoks. Vaatemäng on täiest monumentaalne, kuid kogu selles meeletus glamuuris ja elupõletamises ei leidnud ma eriti midagi veetlevat. Saan aru, et Fellini on tahtnud kritiseerida sellist eluviisi ja see tal ka õnnestus väga hästi. Oh neid lodevaid inimesi! Pildilise poole pealt on film küll igati meeldejääv. Just tänu kenale visuaalile (operaatorit tuleb kiita!) oli linateost kerge jälgida.
- Looper ("Ajasõlm") - 5,5/10
Paljude jaoks on "Looper" aasta üks vingemaid linateoseid - saan neist täiesti aru. Minu jaoks oli see lihtsalt vaadatav. Ei oskagi öelda, millest puudu jäi, lihtsalt ei köitnud piisavalt. Idee oli küll originaalne ja selle eest kiidaks tegijaid. Täitsa huvitavalt ja omamoodi on käsitletud ajas rändamise teemat. - Amarcord - 7/10
Lahe komöödia Fellinilt, linastusaastaks 1973. Film on äärmiselt meeleolukas ja värvikas. Fellini meenutab erinevate šketside abil oma lapsepõlve. Seda kõike suurte liialdustega, kuid tegu on ju komöödiaga, mitte tõsise autobiograafilise teosega. Fantaasiarikkuse üle kurta ei saa. Natuke ka poliitilist satiiri (Mussolini hiigelpea on üks parimaid näiteid). Tore vaatamine. - Hungarian Rhapsody: Queen Live In Budapest ’86
Kahju, et heli kehv oli. Nii umbes esimene kolmandik oli jumala vaikne, siis keerati juurde, kuid konsterditundest jäi väga-väga palju puudu. Ei meeldinud see, et ei näidatud järjest esinemist, vaid lugude vahele pikiti ka intervjuusid ja bändi liikemete tegemisi Budapestis. Eraldiseisvana oleks seda ju tore vaadata. See hakkis kontserdi nii ära. Teiseks ei näidatud tervet kontserti, vaid mitukümmend minutit oli lihtsalt välja lõigatud, näiteks "Another One Bites The Dust" jäeti täielikult välja. Ma oleks tahtnud näha full-length varianti, ilma igasugu kõrvaliste vahepaladeta. Muidu oli äge näha oma lemmikuid suurelt ekraanilt. Setlistiga võib rahule jääda. Erilisemalt jäi meelde "Tear It Up'i" vägagi rokkiv instrumentaalne sissejuhatus ja "Who Wants To Live Forever'i?" hingestatud esitus. Samas Budapestile sarnast esinemist "Live at Wembley '86" on DVD pealt mitmeid kordi nähtud, nii et midagi teab mis üllatavat polnud. Igatahes suur tänu Forum Cinemas'ile, et toovad suurele ekraanile legendaarseid rokkbände.
- On the Road ("Teel") - 4/10
Igavavõitu film tüütutest inimestest. Lugu jääb ühel hetkel täiesti toppama, erilist arengut polnud. Muidu näitlejad said oma tööga igati korralikult hakkama. Näitlejaansambel vägagi aukartustäratav: Kirsten Dunst, Kristen Stewart, Amy Adams, Steve Buscemi, Viggo Mortensen, Sam Riley jne. Muusika on kohati väga hea. Saab näha ilusaid loodusvaateid. Muidu pakkus suure pettumuse. - Eestlanna Pariisis - 6/10
Lihtne lugu ilma sügava sisuta. Ütleks isegi, et liiga lihtne - seda peangi filmi suurimaks miinuseks. Pinget, mis on draama puhul äärmiselt oluline näitaja, jääb väheks. Kuidagi pinnapealseks jäi kogu see asi. Samas ei pea filmi ka väga igavaks. Näitlejatöid võib pidada küll õnnestunuks. Kahe erineva inimese vaheline konflikt on igati kenasti välja mängitud. Miljöö on selline nagu pidigi olema taolise sisuga filmi puhul. Vaadata kõlbas. Sobib paremini eakamatele. - 8½ - 8/10
Tegu siis Fellini kõige hinnatuma filmiga. Marcello Mastroianni mängitud peategelane oma coolide päikeseprillidega on sattunud loomingulisse ummikseisu, aga ka isiklikus elus on segane olukord. Mees on tohuvabohu keskel. Väga tähenduslik on filmi avastseen, kus mees on sattunud liiklusummikus lõksu, samal ajal kõik vahivad teda. Sedasi oskuslikult kujundlikult on vaatajale ette manatud peategelase keerulist olukorda (geniaalne!). Meeldis see, kuidas reaalsus vaheldus fantaasia/unelmaga. Läbi fantaasia üritab Fellini pääseda probleemidest (nagu avastseenis toimuv, kus peategelane tõuseb lendu, et minema pääseda). Niimoodi küllusliku ja ilmeka mõttekujutuse võtmes kulgebki film, aga teeb seda stiilselt, uhkelt ja vaimukalt.
- To Rome with Love ("Armastusega Rooma") - 7,5/10
Woody Allen on taaskord hakkama saanud ühe toreda komöödiaga ("Midnight in Paris'ele" jääb küll alla). Äkitsi kuulsaks saamise teema on lahe. Roberto Benigni on naljakas! Väike moraal ka kuulsaks olemisest. Filmis on aga mitmeid tegevusliine. Tegelased pannakse proovile armastuse ja kiusatuse (petmise) konfliktsituatsioonides. Fantaasialend on Allenil ja tema loodud tegelaskujudel äge. On palju imevärki olukordi (duši all esinemine rahvahulkadele), kuid vähemalt minu jaoks oli see kõik parajalt humoorikas. Rooma linn oma võrratu väljanägemisega on igati kaunilt üles võetud. Kena veetlev filmike. - Led Zeppelin: Celebration Day
Ülikõva!!! Algusest lõpuni puhas nauding. Sai ka kogeda Led Zeppelini maagilist ja võimast muusikalist jõudemonstratsiooni. Heli oli seekord piisavalt vali (nagu kontserdil) ja kvaliteetne (Queeni Budapesti kontsertiga ei anna võrreldagi). Tekkis peaaegu tunne nagu ise oleks nende LIVE-esinemisel kohapeal. Vanad olid täiesti heas vormis ja Jason sai trummidel hästi hakkama. Meeldiv, et bändiliikmete vahel oli säilinud suurepärane keemia. Setlist oli väga hea, kõik kohustuslikud lood esindatud. Lemmikuteks olid "No Quarteri" ja "Since I've Been Loving You" esitused. Kõige rohkem emotsioone kutsus esile ikkagi "Stairway to Heaven" (mõni pisar tuli ka). Mul on õnneks õnnestunud seda võrratut muusikapala mitte üle kuulata. Forum Cinemasile veelkord tänud ühe minu unistuse täitmise eest.
- Albert Nobbs - 6/10
Rahulik film ühest kummalisest mehest. Ei jätnud just kõige paremat muljet. Peamiseks põhjuseks pean peategelase (Albert Nobbsi) vähest arengut. See karakter lihtsalt jättis külmaks ja lõpuks ma ei hoolinud enam temast. Lugu on iseenesest südantliigutav, kuid kogu kompott jäi veidi liiga igavaks minu maitse jaoks. Tempo ka veel aeglane. Mõningaid häid hetki leidus ka (rannastseen). Glenn Close sai raske rolliga suurepäraselt hakkama, ega ta muidu poleks oscarile kandideerinud. Lõpp oleks võinud ehk intrigeerivam olla. Vähemalt on film ajastutruu. Võttepaigad ja kostüümid on hoolikalt valitud ja kujundatud ja tekib tõepoolest tunne, et tegu on 19. sajandiga. Välja näeb see linateos igati hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar