Märts kinos

Taaskord jäin kuu kokkuvõttega nii hilja peale. Laisk olen! Märtsis jõudsin suurelt ekraanil vaadata 7 filmi. Esimest korda hindasin see aasta kinos nähtud linateost kõrgema hindega kui 9/10. Siiski maksimumi veel ei pannud, aga 9,5/10 näitab loomulikult, et tegu on eriti kõva teosega.

• Dupa dealuri [Beyond the Hills] ("Teispool mägesid") - 7/10
  Üldjoontes rahulikult kulgev usuteemaline film, kuid leidub ka mõningaid intrigeerivaid ja vägagi intensiivseid stseene. Need vähesed intensiivsed olukorrad viivad ootamatu lõpptulemuseni. Tegevus toimub ühes usukommuunis, kus nunnad elavad rutiinset ja vähemalt pealtnäha õnnelikku elu. Olukord muutub, kui saabub üks ebastabiilse psüühikaga naisterahvas, kellel on raskusi Jumalasse uskumisega. Siis tulevadki mängu intriigid. Esile kerkivad küsimus, kuidas suhtuda religioosetesse rituaalidesse. Kas Jumala peale saab loota? Kindlasti paneb antud linateos paljusid mõtlema selle üle, kui usutav on ikkagi Jumal. "Teispool mägesid" on tõsine ja intelligentne kvaliteetdraama.
• Passion ("Patune kirg") - 7/10
  Täitsa vaadatav meelelahutuslik krimifilm legendaarselt Brian De Palmalt. Filmi ei tohi liialt suhtuda kui tõsimeelsesse thrillerisse, sest see on rohkem kergemat sorti meelelahutus, kus usutavusele pole väga rõhku pööratud. Minu jaoks asi täitsa toimis ajaviitena, igav ei hakanud. Oli huvitavaid sisupöördeid (ka etteaimatavaid). Kahe peategelase (McAdams ja Rapace) vaheline pinge mängiti välja kenasti. Kaameratöö oli päris hea. Näitlejatest paistis kõige enam silma Noomi Rapace. Tema salakaval hüsteeriline naermine oli üks parimaid hetki filmis.
• Vivre sa vie: Film en douze tableaux ("Elada oma elu") - 6/10
  Ei saanud mitte eirata Sõpruses aset leidnud Jean-Luc Godardi retrospektiivi programmi. "Elada oma elu" peetakse suure prantsuse režissööri üheks tähtteoseks. Minu jaoks on see aga kuidagi tuim film. Pildikeel on küll kena ja filmis leidub häid filosoofilisi mõtisklusi, kuid sellest paraku ei piisanud, et mind võluda. Naispeaosalist mänginud Anna Karina jättis väga hea mulje.
• Mama ("Mamma") - 4/10
  Polnud tükk aega käinud õõvafilmi vaatamas, nii et oli juba isu tekkinud selle žanri järele. Sellised nimed nagu Guillermo del Toro ja Jessica Chastain aitasid ka kõvasti kaasa huvile just selle filmi vastu. Kahjuks "Mama" ei pakkunud head elamust. Algus oli küll paljutõotav. Metsistunud tüdrukutirtsud äratasid uudishimu. Totter kuri koll rikkus filmi paljuski ära minu jaoks. Üks väga hea stseen oli ka, kus sai isegi hirmu tunda, kui üks mees kolas ringi pimedas ja õudsas majas valgusallikaks ainult fotokaamera välgatus. Jessica Chastain meeldis.
• Promised Land ("Tõotatud maa") - 7/10
  Korralik draama (leidub ka küllaltki palju huumorit). Filmi üheks peaküsimuseks on, kas Matt Damoni mängitud peategelane on filantroop või jeekim. On kahtlejaid, on neid kes suhtuvad temasse kui päästjasse. Tekkinud eetiline konflikt teeb olukorra huvitavaks ja on filmi tuumaks. Lihtne lugu, ei midagi väga keerulist. Maaelu kujutamisega on väga kenasti hakkama saadud. Meeldis John Krasinski tegelaskuju twist. Filmi päris lõpp oli aga minu jaoks liiga klišeelik.
• Renoir - 6/10
  Film vanamehest, suurest kunstnikust, kellele meeldib akte maalida. Peateemadeks on esiteks Auguste Renoir' mõtisklused elus ja kunstist. Teiseks oluliseks liiniks on tema muusa, noore ja kauni Andrée (Christa Theret) romantikaotsingud. Puudutatakse ka valusat sõja teemat, kuid seda pigem põgusalt. Käis su samal ajal ränk maailmasõda. "Renoir" on maaliline film nii otseses kui ka kaudses mõttes. Oluline koht on ka looduse- ja naiseilul. Kõik on nagu kena, kuid õigest sisukusest jäi puudu. Pigem sobib antud linateos naissoole. Kindlasti ei ole "Renoir" halb film, selline keskpärane rohkem. Absoluutselt ei kahetse, et kulutasin aega ja raha.
• Broken ("Murtud") - 9,5/10
  Siin filmis on see pinge, mida ma draamadest alati leida soovin. "Broken" on parajalt karm, siin leidub valu ja vägivalda, kuid kõik see jätab väga tõepärase mulje, mis on kindlasti üheks trumbiks. Film nagu elu ise. Äratundmist on palju. See peaks vaatajat puudutama. Tegu ei ole rusuva draamaga. On ka ilusaid ja õnneküllaseid hetki. On muhedat huumorit. Film on väga ilusti jutustatud ja suurepäraselt näideldud (kõige rohkem tõstaks esile Tim Rothi). Võrratu draama.