Detsember kinos

Detsembris õnnestus suurelt ekraanilt näha 12 linateost. Oleks 4 rohkem vaadanud, oleksin aasta kokkuvõttes 100 täis saanud. Tegelikult filmi valik oli päris hea ja avar ja hirmsa tahtmise korral võinuksin soti ära teha. Mis neist oleksitest enam, asun nüüd asja juurde ja omi muljeid avaldama nähtud filmide kompotist, mis oli üsna mitmekesine.

• Argo - 8/10
  Ben Affleck oskab filme lavastada. "Gone Baby Gone" ja "The Town" olid õnnestumised, aga "Argo" on veel parem. Film on põnev, kuid sisaldab ka palju huumorit, millele andsid kõva panuse John Goodmani ja Alan Arkini vaimukad etteasted. Teostus on ekstraklass. 70-ndaid on igati kenasti kujutatud. Kuigi film ei paku päris õiget ajaloolist tõde, jäetakse täiesti veenev mulje, paatoslikkusega pole üle pingutatud. "Argo" on meistriteos.
• Akmareul boatda [I Saw the Devil] ("Ma nägin saatanat") - 6/10
  Omapärane kättemaksufilm. Käib huvitav kassi-hiire mäng. Film on äärmiselt verine ja brutaalne. On ka palju musta huumorit. Iseenesest ainet oli hea sisu jaoks, kuid stsenaarium osutus liialt puiseks. Oleksin tahtnud näha suuremat karakterite arengut. Kim Jee-wooni andis lavastajatööga filmile eriilmelise stiilse lihvi, mis aitas teatud määral mööda vaadata sisu ebaloogilisusest.
• Holy Motors - 6,5/10
  Ootasin filmi väga. See tundus olevat just minu tass teed. Ma nii väga tahtsin, et oleksin jumaldanud seda linateost. "Holy Motors" on tõeline kunstiteos, kuid paraku ei see taies ei vangistanud mu meeli piisavalt. Ma ei pea filmi mitte mingil juhul halvaks, aga miskit jäi puudu. Kõige suuremaks plussiks antud teose puhul pean Denis Lavanti, kes sai suurepäraselt hakkama kõigi nende erinevate rollidega. Mees nagu orkester. Erinevatest episoodidest meeldis tohutult muusikaline etteaste, kus tegelased käisid mööda kirikut ringiratast. See oli väga meeleolukas ja lihtsalt nauditav. Rõõm oli taas kohtuda filmist "Tokyo!" tuttava peletisega Merde - väga huvitav (inim)olend. Tegelikult peaks andma filmile teise võimaluse ja veelkord asja üle kaema. On ennegi juhtunud, et sellised segasevõitu kunstipärased teosed meeldivad just teisel vaatamisel kõvasti rohkem.
• Wrong ("Eksitus") - 7/10
  Lahe komöödia, täis sürrealistlikke olukordi ja ootamatusi. Sürriga pingutatakse tihtilugu sihukestes naljafilmides üle, kuid siin on seda küllaltki stiilselt tehtud.
• Cloud Atlas ("Pilveatlas") - 8/10
  Palju vastakaid arvamusi esile kutsunud suurfilm. Mulle meeldis. Ma ei ajanud filmi vaadates taga mingisugust suurt sõnumit või ambitsioonikust, vaid lihtsalt huviga jälgisin seda müstilist erinevate lugude kompotti. Enda lemmikuks oli 2012. aastal aset leidev koomiline lugu, kus Jim Broadbent üritas vanadekodust põgeneda ("I know, I know" Mr. Meeks oli lahe). Film pani nii mõneski kohas arusaamatult käsi laiutama ja võibolla sisaldas liialt seosetut kremplit, kuid mind võlus muljet avaldav vaatemäng. Visuaal oli äärmiselt kena ja üldse kogu atmosfäär kuidagi hurmav. Tegelt ma ei kurda sisu üle, täitsa põnev oli. Ei osanud küll ette näha, mis järgmisena toimuma hakkab, pinget oli palju. Ja toimus kõvasti, nii et see ligi 3 tundi möödus suht kiirelt. Muusika oli ka igati hea. Tom Hanks meeldis, eriti õnnestunud olid tema mängitud halvad tegelased. Berry, Broadbent, Weaving ja teised kandvamaid rolle teinud näitlejad olid tasemel. Filmis oli palju huvitavaid ja värvikaid karaktereid (näiteks Hanksi mängitud kuri kirjanik). Ma totaalses vaimustuses pole, aga muljet avaldas küll.
• The Hobbit: An Unexpected Journey ("Kääbik: Ootamatu teekond") - 7,5/10
  Täitsa noobel täiendus "The Lord of the Rings" trioloogiale. Mulle meeldis eriti filmi algusosa, täpsemini kuni teekonnale asumiseni. Igati kena sissejuhatus enne suurt seiklusrikast teekonda. Päkapikkude kogunemine oli parajalt meelolukas ning samas nende mure oli nii hästi etendatud, et pani neile täiesti siiralt kaasa tundma. Jutustus nende kunagisest kuningriigist, oli filmi üks kõrghetki ja visuaalselt äärmiselt nauditav. Filmi põhisündmus ehk suur avantüristlik retk oli minu maitse jaoks vähe liiga lapsik. Ega vildakas loogika minu silmis head ei teinud. Ma mõtlen seda, et üliohtlikes (no chance) olukordades pääsevad peategelased peaaegu vigastusteta (üks võimatumaid pääsemisi oli kivihiiglaste võitluses) ja et "pahade" sõdalased osutuvad ühtäkki ülimalt kobadeks. OK, saan aru, et tegu on muinasjutuga, aga ikkagi natuke häirib selline asi. Vaatamata sellele, pakkus "Hobbiti" saaga 1. osa hea elamuse. Kunstilis-tehnilises mõttes on film ju hiilgavalt tehtud. Fantaasialend on Tolkienil äge. Ligi 3 tundi möödus kiirelt.
• Silver Linings Playbook ("Õnneteraapia") - 7/10
  Hoogne dramöödia. Nali ja tõsised teemad edukalt kokku segatuna. Bradley Cooperi ja Jennifer Lawrence'i vaheline keemia toimis väga hästi - 2 äärmiselt andekat näitlejat, kes demonstreerisid siin oma talenti eriti silmapaistvalt. De Nirolt poolt ka vahelduseks tugev sooritus tugevas filmis. Kena väljanägemisega hea tuju film.
• Lo imposible ("Ilmvõimatu") - 7/10
  Vägevat elamust ei saanud, kuid emotsioone tekkis. Film oli kuidagi liiga lihtne. Mingeid erilisi üllatusi polnud ja hästi huvitavaid pöördeid ei kogenud, aga haarav oli sellele vaatamata. Kaasa elasin ikka ja tegelastest hoolisin. Lavastajatööd ja üldse teostust võib korralikuks pidada. Normaalne film.
• 360 - 8,5/10
  Kui sul on lavastajaks "City of Godi" ("Cidade de Deus") režissöör Fernando Meirelles ning stenaristiks "Frost/Nixoni" ja "The Last King of Scotlandi" käsikirja autor Peter Morgan, peab ju midagi head välja tulema. Ja tuligi. "360" on suurepärane draama. On palju erinevaid liine/tegelasi, üks on teisega ühendatud. Mind imponeeris kõige enam see, et kõik oli nii eluline ja realistlik. Tegelasteks on täiesti tavalised inimesed. Nende mured ja soovid - kõik see oli nii ehe ja omamoodi armas. Nende lood läksid mulle korda. Seejuures ei ole tegu mingi kogupere filmiga, vaid tõsise elu käsitlusega, mida on vürtsitatud hea huumoriga (nalja küll ei olnud nii palju, et teost komöödiaks pidada). Mingisugust meeletut sümbolite mängu ei ole, kõik on lihtsasti arusaadav. "360" on hästi lavastatud ja heade osatäitmistega. Anthony Hopkins ja Rachel Weisz esinesid tuntud headuses, kuid eriti kiidaks Ben Fosterit, kes mängis väga veenvalt normaaleluga kohaneda püüdvat seksuaalkurjategijat. Ilus ja intelligentne linateos nüüdisaja elust.
• Jack Reacher - 7/10
  Täitsa normaalne krimipõnevik. Mõrvamüsteerium on kenasti üles ehitatud, nii et see haarab sind kaasa. Hollywoodi kohta on film üllatavalt sisukas, aga ka hõlpsasti arusaadav. Filmi alguses aset leidev top notch tulistamisstseen, kus tapetakse 5 inimest, on väga hästi lavastatud ja nii luuakse põnevikule sobilik atmosfäär. Actionil pole ka viga, eriti kiidaks autode tagaajamise lõiku. Päris head huumorit leidub samuti, natuke labast ka. Jack Reacheri kui karakateri tausta kohta oleks tahtnud rohkem teada. Tom Cruise'le sobivad sellised rollid nagu rusikas silmaauku - mees on jälle tasemel! Hea meelelahutus.
• Les Misérables ("Hüljatud") - 6/10
  Anne Hathaway (Fantine) meeldis kohutavalt. Tema rollisooritus oli parajalt tundeküllane (mitte ülepingutatud) ja Fantine'i lugu läks hinge. Selle rolliga tõusis Hathaway minu silmis absoluutsesse tippu (kuhu aitasid teed rajada eelkõige osatäitmised filmides "Brokeback Mountain" ja "Rachel Getting Married"). Filmi algusosa või isegi nii umbes esimene kolmandik oli tõeliselt hea, just eriti Fantine'ga seoses. Algus(kolmandik) oli sihuke mõnusalt sünge ja kaasahaarav. Siis muutus asi liiga imalaks ja pidev laulmine ei toiminud üldse. Suured dramaatilised stseenid mõjusid kuidagi võltsilt. Lisaks Anne Hathawayd enam ülejäänud kahes kolmandikus sisuliselt polnud. Russell Crowe ei saanud muusikali stiilis laulmisega üldse hakkama - filmi üks suuremaid käkerdisi! Ei saa öelda, et ka Hugh Jackman oleks olnud suurepärane lõõritaja. Üleüldse, kas oli vaja ikka kõike lauldes öelda (võibolla ca 1% dialoogist toimus rääkides)!? See hakkas ühel hetkel juba tobenaljakaks muutuma. Nii mõnigi laulukoht tundus lihtsalt ilma erilise viisita punnitatud jorutamisena. Laulmise ja normaalse rääkimise suhe oleks võinud olla umbes nagu "Singin' in the Rain'is" (1952). Vähemalt Sacha Baron Coheni kaasamine tekitas elevust. Iga tema ekraanile ilmumine tõi muige näole. Lahedalt tehtud roll. Ootasin palju võimsamat elamust. Anne Hathaway ja tugev algus päästis hullemast.
• The Angels' Share ("Inglite osa") - 8/10
  See Ken Loachi film on ühest küljest karm draama, teisest küljest aga vaimukas kerge komöödia. Ülekaalus on küll kergem pool. Mulle meeldis aga rohkem tõsine osa (mulle üldiselt istuvad sellised draamad, kus tegelane peab raskes olukorras hakkama saama ja vaeva nägema parema elu nimel). Ken Loach on oskuslikult ja veenvalt kujutanud noore päti rasket elu, kes tahab ennast muuta. Filmi lõpuosas aset leidnud viski varguse jant oli ehk liialt tobenaljakas. Kuna tõsisem draama osa jääb peamiselt filmi esimesse poolde, peaks lõpuks küll tujuküllane tunne tekkima.